Teema: 2 ja 5 aastane ühes voodis?

Mina paneks nari ja mõlemale voodile veel ka kardinad.  Et põnevam oleks.

Meil on lastel nari, mille alumine voodi on laiem, une- ja muude juttude jaoks.

Mina paneks vabalt, kui nad niimoodi paremini magavad. Absoluutselt ei huvitaks, er “nii pole kombeks” jms.

Ei saa aru, miks arvamus, et suurem just nii tahab väiksemaga ühes voodis magada? Ta ei maga ju hetkel nii. Kui küsimus on laste eraldi tuppa panekus, siis loomulikult eraldi voodisse. 2-aastane on liiga pisike, et 5-aastasega ühes voodis magada (too ju sipleb ja segab, mõlemad teevad seda)
Ühte tuppa, eraldi vooditesse kui juba mingit manööverdamist siin plaanis on.

Paneks 2 voodit ja nende vahele põrandale pehme, pestava võimlemismati moodi madratsi. Esiteks, harjutab, et ema on nagu uinumise ajal kohal, aga siiski mitte päris kaisus. Teiseks, pehmendab esialgu võimalikku voodist välja kukkumist. Kolmandaks, kergem minema hiilida kui kaisust. Neljandaks, päeval oleks mõnus poolpehme ja müramist turvav mängukoht.

Minul lapsed 1a ja 5a ning neid väga keeruline saada magama ühes toas kui nad üksteist näevad. Maakodus olen proovinud ka samas voodis magama panna, aga see polegi õnnestunud, hakkavad mängima, nalja tegema ja segavad üksteist. Kodus magavad nüüd ühes toas, aga naris, selliselt nad üksteist ei näe ja uinuvad üsna kergelt ka siis kui samal ajal magama panna nad. Ühes voldis võib olla turvalisem tunne ja tore, aga uinumise hetkel pigem on see segav faktor. Lisaks meil näiteks pesamuna selline, kes magamise ajal väga palju keerutab ja on võimaline unes ka teisele otsa ronima.

Teemaalgataja taas

Leidsin sirvides oma vana teema juhuslikult 🙂

Läksime seda teed, et ikka suur madrats põrandal hetkel. Unejutu ajal mõlemad kaisus, siis tuli kinni ja unelaul. Uinuvad kaisus 10 minutiga tihti.

Jah, 2 ja 5 aastane soovivad mõlemad väga lähedust ning näen kui mõnus ja turvaline selline uinumine nende jaoks on. Miks ometigi arvab mõni ema, et see on halb harjumus? Lähedusevajadus on päris kindlasti päris vajadus.

Ma saan aru magamapaneku teemasid lugedes, et enamiku emade jaoks lapse kaisus olemine ja ootamine kuni ta uinub on midagi tüütut ja ebameeldivat… Minu jaoks on see alati olnud aeg kui saab lastega ühenduse taastada pärast tööd, lasteaeda jm olmetoimetusi. Väiksem jääb tihti varem magama, siis saan suuremat veel pisut rääkida sosinal. Küsida kas tal on mõni mure või räägib oma sõbrast või päeval juhtunust mis kurvastas. Tihti ongi see ainuke aeg kui saame südamest südamesse rääkida.

Hindamatu aeg mu meelest.

Oma lapsepõlvestki mäletan kui mõnus suviti maal olles oli vanaema voodis seljad vastamisi uinuda. Mingist vanusest kuidagi iseenesest tekkis soov omaette toas magada.

Meil olid 2,5a vanusevahega poisid mitu aastat sedasi suures voodis. Oli nari, aga pea iga öö olid lõpuks meie kaisus teises toas. Hakkasime siis ühte voodisse magama panema ja ise kolisime suurde tuppa. Praegu teine teises toas, ühel lai voodi, teisel kitsas, mõni öö kolib väiksem ikka suurema juurde voodisse peale öist vetsuskäiku.