Esileht Koolilaps 2 klassi laps kurdab, et tal pole koolis parimat sõpra, ega piisavalt sõpru.

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 94 )

Teema: 2 klassi laps kurdab, et tal pole koolis parimat sõpra, ega piisavalt sõpru.

Postitas:
Kägu

Täna kurtis laps mulle midagi, mis mind väga kurvaks ja murelikuks tegi.

Ta ütles, et koolis päris tihti teised ei võta teda mängu ja igal ühel on kujunenud pigem oma kindel sõber kellega mängida, aga temal parimat sõpra ei ole ja tihti ta mõtleb, et mis temal viga on, kui teised talle ütlevad et teda mängu ei võta. Laps ütles, et teised vist arvavad, et ta on igav inimene. Tihti ignoreerivad teda või ei tule kaasa temaga, kui ta pakub välja midagi mängida ja see ajab teda närvi ja siis ta vihastab teiste peale. Kui keegi talle haiget teeb, siis ta võib on pahameelt väljendada mossitades või teisele halvasti öeldes – näiteks kui keeldutakse mängu võtmast, siis on öelnud et teised on lollid neile, mis omakorda ilmselt tekitabki teistes ju tunnet, et miks me peaks kedagi võtma mängu kes meile halvasti ütleb.

Ma pole varem tähele pannud, et suhtluses probleeme oleks. Ikka klassivennad helistavad üksteisele, mängivad koos arvutis ja räägivad samal ajal ja käivad sünnipäevadel, aga laps ütleb, et koolis on kuidagi teisiti, et ta istub seal vahetundide ajal pigem üksi.

Kooliväliseid sõpru, kes naabruskonnas elavad on tal ka mõned, samuti trennikaaslased kellega vahel suhtleb. Aga ütleb, et koolis on pigem igal ühel oma parim sõber, kellega siis kahekesi või mõni ka kolmekesi suhtleb, aga tema on üksi.

Nii kahju oli temast täna. Lohutasin, et see oli alles 2 klass ja tal alles kujunevad sõbrad elus välja ning mida vanemaks ta saab seda rohkem tutvusi ja sõpru ta omale saab, aga tegelikult ma ju ei tea, kuidas tal klassis see olukord seal kujuneb ja kas talle tekib seal mingi sõpruskond kunagi või mitte. Ta ei ole iseloomult ka väga tugev liider, vaid pigem teistega kaasa mineja. Samas pole ta ka eriti arg ega häbelik. Küll läheb ta tihti närvi ja ütles täna, et kõik teised on selles süüdi, et tema närvi läheb. Püüdsin talle seletada, et tema peab muutma kõigepealt ennast ja püüdma mitte närvi minna, sest lapsega kes on tige ja halvasti ütleb ju ei tahagi ehk teised mängida. Aga see on ainult minu mõte, et asi kõik selle ümber keerleb ja tegelikult mul pole ürna aimugi miks seal kõik nii läinud on.

Ehk mõtlen üle, aga ehmatus igatahes see mulle täna oli ja mõtlen kas oskan/oskab ta/me seda ise lahendada või läheb asi hullemaks ja peaks kuskilt nõu või abi otsima.

Aitäh kes viitsivad lugeda ja kaasa mõelda. Kuulaks hea meelega kellel sarnaseid olukordi olnud on ja kuidas lahenenud on..

+20
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul lapsel polnud ka sellist parimat sõpra ja oli samuti väga kurb. Tema probleem oli selles, et oli/on väga otsekohene. Ütleb asjad ilma keerutamata ja pugemata valja nii nagu need telelikult on. Ega selline tõe otse välja ütlemine kellelegi meeldi.
Hetkel lõpetab poiss põhikooli ja on mitmel alal väga ettevõtlik ja edukas. Nüüd tahavad paljud just tema sõbrad olla. On üks sõber, kellega suhtleb tihedalt, aga ma ei tea, kas teda parimaks sõbraks saab nimetada.
Lohuta teda ja ütle, et kindlasti ta leiab omale toreda sõbra ja see ei pea üldse oma klassist olema. Loodan, rt suvi toob talle vahvaid sõpru.

+8
-9
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ütleks, et teistel on 1 parim sõber, aga sina saad paljudega hästi läbi ja oskad kõikidega suhelda. Ei pea olema 1 kindel ja parim, vaid võid sõbralik olla kõikidega korraga.

Ja kõik tunnevad aeg-ajalt seda tunnet, et teised vist arvavad, et mina olen igav. Kõikidel on ebakindlused selle osas, kas nad teistele ikka meeldivad ja sobivad mängu. Nendel, kes ennast kõige rohkem ja kindlamalt kuskile kampa sätivad, isegi kõige rohkem. Et teistes sedasama tunnet leevendada, ära ütle halvasti. Ise ju ei taha ka, et sulle nii öeldaks.

+12
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Algklassides ei olegi konkreetseid sõpru, õigemini on, aga need pole üldse püsivad. Saan aru, et laps on üksik, aga see ei tähenda, et tal tulevikus sõpru ei oleks. Millal lapsel sünnipäev on? Kutsuge klass külla või korraldage midagi lahedat. Küll siis sõpru tekib. Või kui ei teki ning lapsed kohale ei tule, siis on see juba selgem märk sellest, et äkki on teistel mingi probleem temaga ja tuleks õpetajaga asja arutada.

+4
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lapsel just oli sünnipäev, oleks rohkem kutsunud, aga paketis oli 10 last. Klassist vist oli 4tk. Tundub et järgmine aasta valime sellise koha, kus ei pea piirama sõprade arvu..

Ma ise olin koolis ka rohkem omaette, kuna olin tagasihoidlik, aga mul oli siiski 2-3 väga head sõbrannat seal. Kui neid koolis ei olnud siis oli ikka väga kurb ja igav vahetunni ajal üksi norutada. Ei kujuta ette, kui kurb tal on kui tal iga päev nii on. Viimasel ajal olengi kuulnud temalt tihti, et ta ei taha enam kooli minna ja ta ei jõua ära oodata millal see lõppeb. Eks vist kõigil lastel nii muidugi :)

 

Eks kindlasti saab ta elus omale sõpru, natuke olen küll ka tema käitumise pärast mures, et pidevalt on poistel mingid naginad ja tülid. Aga kui klassis ikka kedagi eriti ei teki, siis pikad päevad koolis on ikka väga masendavad üksi konutada ja tekib sellime tõrjutuse tunne..

+3
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meid kutsuti kunagi kooli avatud tundi, kus oli ka üks mäng, u. nagu “Kes aias”, kurb oli vaadata lapsi, kuna oli näha et üks sõpruskond poisse valisid üksteist. Teised lapsed kibelesid ka (sh. mu enda laps), aga need ei osutunud valituks. Ja siis selle poistekamba vanemad õhinal räägivad, kui ühine klass meil on, samas on teada,  kuidas teisi tõrjutakse. Minu lapsel on õnneks väga tore pinginaaber, kellega koos toimetavad ja olen ka rõhutanud, et väga oluline on tõeline sõber, mitte mingi kamp.

+14
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Algklassides peamiselt üks õpetaja st klassijuhataja, kes tunde annab. Ma julgeks selle probleemiga küll tema juurde rääkida – võimalik, et õpetaja saaks natukene rohkem suunata. Näiteks kui näeb kellega natuke rohkem klapib siis neid koos panna vahepeal koostöid tegema, mängudesse kaasata vmt.

+13
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Algklassides ei olegi konkreetseid sõpru, õigemini on, aga need pole üldse püsivad.

Mul oli ka nii. Esimese hea sõbranna, kellega kõik klappis, sain alles viiendas klassis. Ka mõlemal lapsel tulid need õiged sõbrannad neljandas-viiendas klassis. Kuni sinnani sai suheldud erinevate klassikaaslastega, aga sellist püsivat sõprussuhet algklassides ei tekkinud.

Muidugi on tore neil, kes näiteks lasteaiast juba koos sõbraga edasi kooli lähevad ja siis sõprus ka koolis jätkub. Aga nii ei ole mitte kõigil. Lohuta last, et kindlasti leiab selle õige sõbra, andku natuke veel aega. Kolmandas klassis hakkavad ka need sõprussuhted kindlamaks minema ja neljandas-viiendas leitakse tihti kindel sõber, kellega koos tore on.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Vaene väike. Mina soovitan korraldada nt suvel midagi toredat ja las laps kutsub 1-2 klassikaaslast kaasa. Kõlab äraostmisena, aga võib aidata.

Kui järgmisel aastal koolis sama mure jääb, siis kindlasti soovitan klassijuhatajaga arutada. Meil nt oli võrratu klassijuhataja, kes 1.-4. klassini juba eos märkas kampade tekkimist ja sujuvalt need nn laiali ajas.

+7
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas on püsivad pinginaabrid või “segatakse kaardid pidevalt ümber”? Õpetajana näen, et introvertsematele lastele see pidev pinginaabrite vahetus ei sobi, ometi on meie koolis nii otsustatud, et pinginaabreid peab pidevalt vahetama. Näen, et osa tagasihoidlikumaid lapsi jääb ka seetõttu üksildaseks.

+7
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mõistan su muret. Minu 2 esimest last vaevas sama mure ja seda terve põhikooli aeg. Nii poeg kui tütar on tundnud, et neid on kiusatud ja siis on nad jäänud üksi ja nii 9.kl lõpuni välja. Muutuse tõi pojal gümnaasium, kus inimesed vahetusid, ja ka targemad juba, ning sattudes rahvatantsu leidis omale need tema inimesed. Tütrel sama lugu, lõpetab nüüd 9.ndat ja loodab, et leiab ka 10.kl ehk sõbrad ning temagi läks rahvatantsu ja sai seal mitmega paremini läbi käima, küll mitte väga lähedaselt, et koos kinno ikka ei minna, sest keegi ei juge kutsuda üksteist aga nad vähemalt trennis, bussis räägivad omavahel. Klassijuhatajale rääkisin korduvalt, et aidake kuidagi aga täiesti null õpetaja poolt. Nad ei pidanud mul isegi sünnipäevasid lõpuks.

Olen ainult lohutanud ja julgustanud neid ise suhtlema ja mitte kõrvale tõmbuma, kuid arglikuma iseloomu vastu ju nii lihtsalt ei saa.

Suurem poeg on nüüd ülikoolis ja väga suur seltskonnalõvi tänaseks.

Kolmas laps, poiss, temal pole probleemi, tal on sõpru ja kõik on temaga korras, ometi on tema kõige kiirem ärrituja.

+12
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meil nt oli võrratu klassijuhataja, kes 1.-4. klassini juba eos märkas kampade tekkimist ja sujuvalt need nn laiali ajas.

Et siis ei tohtinud olla parimaid sõpru koolis? Aeti pidevalt kõiki koos olema? See ka pole ju hea mu arust. Miks ma ei tohiks näiteks kõik vahetunnid olla koos oma kolme parima sõbraga? Pean olema kõigiga või?

+6
-9
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas on püsivad pinginaabrid või “segatakse kaardid pidevalt ümber”? Õpetajana näen, et introvertsematele lastele see pidev pinginaabrite vahetus ei sobi, ometi on meie koolis nii otsustatud, et pinginaabreid peab pidevalt vahetama. Näen, et osa tagasihoidlikumaid lapsi jääb ka seetõttu üksildaseks.

Rotatsiooni korras pinginaabri heast ideest saan aru aga minu laps ja mu lapse pinginaaber läksid sellisest solgutamisest ausalt öeldes täiesti stressi. On lapsi, kes vajavad, et mõni asi ei muutuks ja pinginaaber võiks ikka olla laste oma valik, kui see valik on neil endal juba tehtud. Lasteaia sõbrad istusid kokku ja neil oli koos turvaline tunne olla, milleks seda lõhkuda?   Las need istuvad läbisegi pidevalt, kes sedasi ise ka tahavad.

+10
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Miks see kamp halb on? Või kellele on see halb, kui pole üht kindlat sõpra, vaid on 5 sõpra. Kamp on kõlalt nagu selline paha rühm. Mul on 3 last. Vanimal oli koolis 1 sõber. See on nagu hea? Teistel on just olnud klassis oma kamp. See on juba lasteaiast saadik olnud. Nüüd on nad juba suured aga sõbrad on ikka edasi. Nagu 2 sõpra oleks parem sõprus, kui sõprus 5vahel.  Sest 5 on juba kamp ja kamp on halb.

+3
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lapsel just oli sünnipäev, oleks rohkem kutsunud, aga paketis oli 10 last. Klassist vist oli 4tk. Tundub et järgmine aasta valime sellise koha, kus ei pea piirama sõprade arvu..

Mis “paketis”? Kui 6 last mujalt ringkondadest lausa oli sünnipäevale kutsuda, siis tundub, et häid tuttavaid on päris palju. Kas neid trenne ja huviringe on siis nii mitmeid ja veel mille jooksul jõuab sõpradeks saada? Kui on selline laps, kes käib huviringe ja muid seltskondasid mööda, siis võibki klassikaaslastel olla natuke raske suhestuda temaga. Tundub tähtis, oma tegemiste ja muude tuttavatega. Kui on soov soodustada lähedamat läbikäimist klassikaaslastega, siis peaks tõesti neist rohkem kui 4 kutsuma sünnipäevale – seejuures ei pea külaliste arv tingimata 10st suurem olema (siis ei saa ju ikkagi suhelda ja klassikaaslastele jälle tundub, et lapsel muud, neile võõrad sõbrad)
Laps ei saa nendest dünaamikatest aru, aga kõrvaltvaatav täiskasvanu saab neid suunata küll.

+3
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

“Kamp” ongi ju halvamaiguline (sees püsimiseks ja teistest eristumiseks tehakse asju, mida pole ilus teha), mitte lihtsalt suurem sõpruskond.

 

Mul on lapsed introverdid ja on ka natuke raske sõpruse maailmas navigeeruda. Saavad suht kõigiga klassis hästi läbi, aga parimat sõpra pigem pole ja vahel teeb kurvaks, kui teiste vahel need sügavad sõprustunded tekivad ja minu oma siis jääb n-ö varuvariandiks. Samas endal neil pole jaksu sõprusesse nii palju panustada, peab vahepeal suhtlemisest taastuma. Elu näitab, et “meiesuguste” sõbrad ongi tihti kesk- ja ülikoolist (ja pealegi superhead sõbrad!) ja pole ka meie suhtlusoskusel häda midagi.

+8
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen teemaalgataja

Sünnipäevale kõik kutsutud ei tulnudki, kokku oli vist 6 külalist, nendest 4 oli klassist, minu meelest oli täitsa tore sünnipäev. Laps võtab kuidagi jube negatiivselt kõike kahjuks. Iga asja peale on ta jube mossis ja torisev, kui kõik pole nii nagu tema tahab ja arvab igast asjast kõige halvemat.

Pinginaabreid on mitu korda vahetatud. 1 klassis oli ta pinginaaber poiss keda juba varem tundis, aga lahutati ära. Nüüd pandi istuma tüdrukuga, kellega ta üldse ei suhtle ja kooliaasta aluses mainis ka, et istub nagu võõra inimesega kõrvuti, et väga halb on nii koolis käia. Terve klass pandi istuma nendega, kellega vähem räägivad ja tundi segavad.

Õpetajale kirjutasin küll eile, aga nüüd see nädal lõppeb kool, et kahjuks natuke hilja kuulsin kõike seda. Tagasisidet sealt ei ole ma veel saanud.

Proovin suvel kindlasti mingeid ühiseid bowlinguid ja kinoskäike organiseerida.

+6
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Proovin suvel kindlasti mingeid ühiseid bowlinguid ja kinoskäike organiseerida.

See on nii väikestele ja suvisel ajal pigem üsna koormav asi (sh vanematele), kui eelnevalt pole suhteid sisse seatud.

+1
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Iga asja peale on ta jube mossis ja torisev, kui kõik pole nii nagu tema tahab ja arvab igast asjast kõige halvemat.

Kas pole ka laps natuke pretensioonikas?  Kõik pole nii nagu tema tahab ja kohe on nägu viltu ja arvab halvimat. Ei saagi olema, mitte kunagi, ka täiskasvanute elus, alati tuleb teha mingeid kompromisslahendusi.

+7
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina näiteks sellele vaidleks vastu, et algklassides ei teki kindlaid sõpru. Omal vanem laps kaheksandas ja neil on kogu klassis sisuliselt samad sõpruskonnad, mis esimeses klassis tekkisid. Kõik saavad omavahel hästi läbi aga lähemalt suheldakse kolme-neljakesi.

 

Noorem laps lõpetab teist klassi ja tema klassis käib üks poiss, kes sarnaneb väga teemaalgataja lapsele. Ma ei tea, mida see laps oma vanematele räägib aga alati tuleb arvestada, et igal asjal on kaks poolt. Ma tean väga kindlalt, et esimeses klassis poisid üritasid selle lapsega ilusti suhelda ja sõbrad olla aga kuna see laps iga väikese asja peale vihastas, karjus, sõimas, lõi jne, siis lõpuks teised väsisid. Muidu neil on tõesti väga sõbralik klass, kedagi ei narrita jne aga selle konkreetse lapsega ei taha tõesti keegi mängida kuna sa kunagi ei tea, millal ta “plahvatab”.

+7
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Terve klass pandi istuma nendega, kellega vähem räägivad ja tundi segavad.

See on õpihimuliste laste ahistamine ja üks endast lugupidav pedagoog ei tohiks niisuguseid võtteid kasutada. Tunnisegajatega peab tegelema õpetaja ise, mitte õpihimulised klassikaaslased.

+1
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ütleb asjad ilma keerutamata ja pugemata valja nii nagu need telelikult on. Ega selline tõe otse välja ütlemine kellelegi meeldi.

Ja sinu laps teab juhuslikult teises klassis juba täpselt kuidas asjad tegelikult on? Ainult tema vaatepunkt on õige ja tegelikkus?

+7
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ütleb asjad ilma keerutamata ja pugemata valja nii nagu need telelikult on. Ega selline tõe otse välja ütlemine kellelegi meeldi.

Ja sinu laps teab juhuslikult teises klassis juba täpselt kuidas asjad tegelikult on? Ainult tema vaatepunkt on õige ja tegelikkus?

Ma kujutan ette, et on tegu lapsega, kes ütleb, mida mõtleb. Täiesti filtrita ja see tekitab kaaslastes segadust.

+5
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ohhjah

Minu laps oli ka selliste asjade pärast ülimalt õnnetu kuni 4. klassis kui ta väljasõidul tuimalt omaette jäeti teiste poolt, kulmineerus ta frustratsioon sellega, et ta lõhkus teiste asju sel ajal kui oli üksinda nukrutsema jäetud. Loomulikult oli ta pärast suur pahategija ja süüdlane, aga tema valu hinges justkui polnud mingi kuritegu teiste poolt. Vot sellised me tegelikult olemegi enamasti, me ei mõtle, kuidas me võime teistele haiget teha. Toona maksin kõik kinni, tõin oma lapse ära ja lohutasin teda, et küllap tuleb aeg kui ta leiab oma sõbrad ka, sest pärast põhikooli tuleb ju veel keskkool ja ülikool, kust kindlasti leiad selliseid, kellega klapid ja vaatamata sellele, et ta nutust vappus mu kõrval ta kuidagi siiski lõpuks rahunes. Oma klassivendadest ta muidugi enam ei lootnud kunagi midagi ega ole neist kõrgel arvamusel tänaseni, kuid vaatamata sellele on ta teismelisena siiski mujalt klassidest omale sõpru leidnud ja mida aeg edasi seda rohkem suhteid on tekkinud. Nüüd on juba lausa ka tüdruksõber. Seega loodan, et see hingehaav oli pigem selline, mis tegi tugevamaks ja õpetas, et pole vaja liialt püüda meeldida inimestele, kellega sul pole midagi ühist, nad ei võta sind niikuinii võrdväärsena. Loodan, et su laps saab samuti oma kurvastusest üle ja küllap need sõbrad ka tekivad. Kui on mingi oht, et ta jäetakse päris üksi, jäägu parem minemata või räägi õpetajaga eelnevalt, et ehk ta oskab korraldada kuidagi, et võimalikku haiget saamist vältida.

+5
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu

Algklassides ei olegi konkreetseid sõpru, õigemini on, aga need pole üldse püsivad. Saan aru, et laps on üksik, aga see ei tähenda, et tal tulevikus sõpru ei oleks. Millal lapsel sünnipäev on? Kutsuge klass külla või korraldage midagi lahedat. Küll siis sõpru tekib. Või kui ei teki ning lapsed kohale ei tule, siis on see juba selgem märk sellest, et äkki on teistel mingi probleem temaga ja tuleks õpetajaga asja arutada.

Soltub ikkagi lapsest. Minu lastel on alati just algklassides välja kujunenud see “parim” sober, kellega ollakse ka abituriendina sukk ja saabas.

Teemaalgatajale: põhjus usutavasti ongi su lapse vihastamises, mossitamises, teistele kahvamises. Selliseid ei taha keegi oma ringi. Ise tahaks või?

Hiljem ilmselt su laps õpib oma iseloomu vaos hoidma ja kaaslasi mitte soimlema, küll tekib siis ka sõpru. Algklassides paraku seda oskust ei saagi veel ju olla. Ära muretse.

Lihtsalt toonita oma lapsele, et sõbralikkus, avatus teiste suhtes ja siirus tuleb ikka eelkõige lapsest endast, küll siis teised sellele samaga vastavad.

Eriti algklassides on populaarsed ikka sellised avatud ja “easy-going” lapsed, piisavalt enesekindlad, et mitte solvuda tyhja-tahja peale, vihastada ja plärtsuda.

Muutumine peab algama lapsest endast.

 

+5
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu laps oli ka selliste asjade pärast ülimalt õnnetu kuni 4. klassis kui ta väljasõidul tuimalt omaette jäeti teiste poolt, kulmineerus ta frustratsioon sellega, et ta lõhkus teiste asju sel ajal kui oli üksinda nukrutsema jäetud. Loomulikult oli ta pärast suur pahategija ja süüdlane, aga tema valu hinges justkui polnud mingi kuritegu teiste poolt. Vot sellised me tegelikult olemegi enamasti, me ei mõtle, kuidas me võime teistele haiget teha. Toona maksin kõik kinni, tõin oma lapse ära ja lohutasin teda, et küllap tuleb aeg kui ta leiab oma sõbrad ka, sest pärast põhikooli tuleb ju veel keskkool ja ülikool, kust kindlasti leiad selliseid, kellega klapid ja vaatamata sellele, et ta nutust vappus mu kõrval ta kuidagi siiski lõpuks rahunes. Oma klassivendadest ta muidugi enam ei lootnud kunagi midagi ega ole neist kõrgel arvamusel tänaseni, kuid vaatamata sellele on ta teismelisena siiski mujalt klassidest omale sõpru leidnud ja mida aeg edasi seda rohkem suhteid on tekkinud. Nüüd on juba lausa ka tüdruksõber. Seega loodan, et see hingehaav oli pigem selline, mis tegi tugevamaks ja õpetas, et pole vaja liialt püüda meeldida inimestele, kellega sul pole midagi ühist, nad ei võta sind niikuinii võrdväärsena. Loodan, et su laps saab samuti oma kurvastusest üle ja küllap need sõbrad ka tekivad. Kui on mingi oht, et ta jäetakse päris üksi, jäägu parem minemata või räägi õpetajaga eelnevalt, et ehk ta oskab korraldada kuidagi, et võimalikku haiget saamist vältida.

Ei pea puudma meeldida? Halloo!

Sa ikka täiesti pimedusega ja ahviarmastusega löödud.

Sinu laps lõhkus teiste laste asjad ja sinu arvates on süudi selles ohvrid ise? Ükski normaalne laps ei hakka teiste asju lõhkuma, neile halba soovima. See on ju konekas näide, miks temaga suhelda ei soovitud.

Täiskasvanuna läheks vandaalitsemise eest kinnimajja, see on tegelikkus sinu lapsest.

+8
-9
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul on kaks last – üks on supervaikne tegelane, kellega ma oleks iga kell valmis luurele minema, sest tema peale võib alati raudkindel olla. Ta üritab alati kõik ära teha, mis talt palutakse. Ja teine, kes imearmsa naeratuse saatel ütleb rahulikult välja, et ma ei viitsi või ei saa parasjagu (mitte nö filtrita kõike, mis pähe tuleb, vaid kui ei viitsi, siis ei viitsi – keerutama ei hakka). Teine laps on palju populaarsem klassis.

Ma olen mõlema lapse puhul algklasside ajal selles mõttes silma peal hoidnud asjal, et uurinud nt, et kas on klassis keegi, kes äkki ei saa sõbrapäeval kaarti vms ja siis suunanud ka lapsi jälgima ja tegema. Kas see asjade lõhkumine just õige on, aga arusaadav, et algklassides võib hüljatusetunne päris valus olla – hiljem suudad juba rohkem mõelda, et ah, aga mul on trennis ju kaks head sõpra vms.

+3
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Eks sõpradega on nii, et oleks tore ju küll, kui oleks sõpru, aga see nõuab ju ka palju emotsionaalset panustamist, mis võib vahel olla tüütu. Olen ise pigem introvert ja ka kunagi tundnud nii, et miks minuga keegi ei ole, aga samas ise loobusin teiste kutsetest ja ettepanekutest, olin väga valiv, ei viitsinud teiste ideid takka kiita, ise ettepanekuid ei julgenud teha jne.

+5
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Õpetajana näen, et introvertsematele lastele see pidev pinginaabrite vahetus ei sobi, ometi on meie koolis nii otsustatud, et pinginaabreid peab pidevalt vahetama. Näen, et osa tagasihoidlikumaid lapsi jääb ka seetõttu üksildaseks.

Kui pinginaabreid ei pea vahetama, siis võib juhtuda ka nii, et kui introvertne laps satub esimeses klassis istuma koleerikuga ja talle sobib, siis ühel hetkel leiab koleerik, et introvert on igav ja otsib endasarnase pinginaabri. Introvert peab aga leppima koleeriku pinginaabriga, kellega pole üldse klappi. See tähendab, et istuvad koos pinginaabrid, kes üksteisele ei meeldi ja kui ei leia sobivamat, peavad leppima ja aastaid koos istuma. Pinginaabrite vahetamine pakub vaheldust ja teadmist, et kui ei klapi, siis ei pea põhikooli lõpuni ebasobiva õpilasega kõrvuti istuma.

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Koolis on ju olemas sotsiaalpedagoog, kes oskab lahendada tõrjumise ja kiusamise olukordi. On klassiõpetaja, kes peaks ka siis nägema, et ühte last ei võeta mängu ja on pidevalt üksi. Nende poole tuleb pöörduda. Ise lahendada, kuidas sa mõtled? Sa ei saa ju seda ise lahendada, sest sind ei ole seal ja sa ei näe olukorda ja ei tea, mis põhjusel teised lapsed sinu last tõrjuvad ja kuidas nemad käituvad ja mis üldse toimub. Pole ka mõtet rääkida kodus lapsele, et ole siis teistsugune ja ära mine närvi.

Miks teised mängu ei võta, mis mängud need siis on, kuhu teda ei võeta? Kes neid siis mängida võivad? Lahenda see asi kooliga ära, õpetajad saavad selles eas veel palju suunata ja ära teha, et poleks seda. Viimane võimalus on alati koolivahetus.

 

+2
-3
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 94 )


Esileht Koolilaps 2 klassi laps kurdab, et tal pole koolis parimat sõpra, ega piisavalt sõpru.