Teema: 2 klassi laps kurdab, et tal pole koolis parimat sõpra, ega piisavalt sõpru.

Mul lapsel polnud ka sellist parimat sõpra ja oli samuti väga kurb. Tema probleem oli selles, et oli/on väga otsekohene. Ütleb asjad ilma keerutamata ja pugemata valja nii nagu need telelikult on. Ega selline tõe otse välja ütlemine kellelegi meeldi.
Hetkel lõpetab poiss põhikooli ja on mitmel alal väga ettevõtlik ja edukas. Nüüd tahavad paljud just tema sõbrad olla. On üks sõber, kellega suhtleb tihedalt, aga ma ei tea, kas teda parimaks sõbraks saab nimetada.
Lohuta teda ja ütle, et kindlasti ta leiab omale toreda sõbra ja see ei pea üldse oma klassist olema. Loodan, rt suvi toob talle vahvaid sõpru.

Algklassides ei olegi konkreetseid sõpru, õigemini on, aga need pole üldse püsivad. Saan aru, et laps on üksik, aga see ei tähenda, et tal tulevikus sõpru ei oleks. Millal lapsel sünnipäev on? Kutsuge klass külla või korraldage midagi lahedat. Küll siis sõpru tekib. Või kui ei teki ning lapsed kohale ei tule, siis on see juba selgem märk sellest, et äkki on teistel mingi probleem temaga ja tuleks õpetajaga asja arutada.

Meid kutsuti kunagi kooli avatud tundi, kus oli ka üks mäng, u. nagu “Kes aias”, kurb oli vaadata lapsi, kuna oli näha et üks sõpruskond poisse valisid üksteist. Teised lapsed kibelesid ka (sh. mu enda laps), aga need ei osutunud valituks. Ja siis selle poistekamba vanemad õhinal räägivad, kui ühine klass meil on, samas on teada,  kuidas teisi tõrjutakse. Minu lapsel on õnneks väga tore pinginaaber, kellega koos toimetavad ja olen ka rõhutanud, et väga oluline on tõeline sõber, mitte mingi kamp.

#4002098:

Algklassides ei olegi konkreetseid sõpru, õigemini on, aga need pole üldse püsivad.

Mul oli ka nii. Esimese hea sõbranna, kellega kõik klappis, sain alles viiendas klassis. Ka mõlemal lapsel tulid need õiged sõbrannad neljandas-viiendas klassis. Kuni sinnani sai suheldud erinevate klassikaaslastega, aga sellist püsivat sõprussuhet algklassides ei tekkinud.

Muidugi on tore neil, kes näiteks lasteaiast juba koos sõbraga edasi kooli lähevad ja siis sõprus ka koolis jätkub. Aga nii ei ole mitte kõigil. Lohuta last, et kindlasti leiab selle õige sõbra, andku natuke veel aega. Kolmandas klassis hakkavad ka need sõprussuhted kindlamaks minema ja neljandas-viiendas leitakse tihti kindel sõber, kellega koos tore on.

Kas on püsivad pinginaabrid või “segatakse kaardid pidevalt ümber”? Õpetajana näen, et introvertsematele lastele see pidev pinginaabrite vahetus ei sobi, ometi on meie koolis nii otsustatud, et pinginaabreid peab pidevalt vahetama. Näen, et osa tagasihoidlikumaid lapsi jääb ka seetõttu üksildaseks.

#4002200:

Meil nt oli võrratu klassijuhataja, kes 1.-4. klassini juba eos märkas kampade tekkimist ja sujuvalt need nn laiali ajas.

Et siis ei tohtinud olla parimaid sõpru koolis? Aeti pidevalt kõiki koos olema? See ka pole ju hea mu arust. Miks ma ei tohiks näiteks kõik vahetunnid olla koos oma kolme parima sõbraga? Pean olema kõigiga või?

Miks see kamp halb on? Või kellele on see halb, kui pole üht kindlat sõpra, vaid on 5 sõpra. Kamp on kõlalt nagu selline paha rühm. Mul on 3 last. Vanimal oli koolis 1 sõber. See on nagu hea? Teistel on just olnud klassis oma kamp. See on juba lasteaiast saadik olnud. Nüüd on nad juba suured aga sõbrad on ikka edasi. Nagu 2 sõpra oleks parem sõprus, kui sõprus 5vahel.  Sest 5 on juba kamp ja kamp on halb.

“Kamp” ongi ju halvamaiguline (sees püsimiseks ja teistest eristumiseks tehakse asju, mida pole ilus teha), mitte lihtsalt suurem sõpruskond.

Mul on lapsed introverdid ja on ka natuke raske sõpruse maailmas navigeeruda. Saavad suht kõigiga klassis hästi läbi, aga parimat sõpra pigem pole ja vahel teeb kurvaks, kui teiste vahel need sügavad sõprustunded tekivad ja minu oma siis jääb n-ö varuvariandiks. Samas endal neil pole jaksu sõprusesse nii palju panustada, peab vahepeal suhtlemisest taastuma. Elu näitab, et “meiesuguste” sõbrad ongi tihti kesk- ja ülikoolist (ja pealegi superhead sõbrad!) ja pole ka meie suhtlusoskusel häda midagi.

#4002266:

Proovin suvel kindlasti mingeid ühiseid bowlinguid ja kinoskäike organiseerida.

See on nii väikestele ja suvisel ajal pigem üsna koormav asi (sh vanematele), kui eelnevalt pole suhteid sisse seatud.

Mina näiteks sellele vaidleks vastu, et algklassides ei teki kindlaid sõpru. Omal vanem laps kaheksandas ja neil on kogu klassis sisuliselt samad sõpruskonnad, mis esimeses klassis tekkisid. Kõik saavad omavahel hästi läbi aga lähemalt suheldakse kolme-neljakesi.

Noorem laps lõpetab teist klassi ja tema klassis käib üks poiss, kes sarnaneb väga teemaalgataja lapsele. Ma ei tea, mida see laps oma vanematele räägib aga alati tuleb arvestada, et igal asjal on kaks poolt. Ma tean väga kindlalt, et esimeses klassis poisid üritasid selle lapsega ilusti suhelda ja sõbrad olla aga kuna see laps iga väikese asja peale vihastas, karjus, sõimas, lõi jne, siis lõpuks teised väsisid. Muidu neil on tõesti väga sõbralik klass, kedagi ei narrita jne aga selle konkreetse lapsega ei taha tõesti keegi mängida kuna sa kunagi ei tea, millal ta “plahvatab”.

#4002093:

Ütleb asjad ilma keerutamata ja pugemata valja nii nagu need telelikult on. Ega selline tõe otse välja ütlemine kellelegi meeldi.

Ja sinu laps teab juhuslikult teises klassis juba täpselt kuidas asjad tegelikult on? Ainult tema vaatepunkt on õige ja tegelikkus?

Minu laps oli ka selliste asjade pärast ülimalt õnnetu kuni 4. klassis kui ta väljasõidul tuimalt omaette jäeti teiste poolt, kulmineerus ta frustratsioon sellega, et ta lõhkus teiste asju sel ajal kui oli üksinda nukrutsema jäetud. Loomulikult oli ta pärast suur pahategija ja süüdlane, aga tema valu hinges justkui polnud mingi kuritegu teiste poolt. Vot sellised me tegelikult olemegi enamasti, me ei mõtle, kuidas me võime teistele haiget teha. Toona maksin kõik kinni, tõin oma lapse ära ja lohutasin teda, et küllap tuleb aeg kui ta leiab oma sõbrad ka, sest pärast põhikooli tuleb ju veel keskkool ja ülikool, kust kindlasti leiad selliseid, kellega klapid ja vaatamata sellele, et ta nutust vappus mu kõrval ta kuidagi siiski lõpuks rahunes. Oma klassivendadest ta muidugi enam ei lootnud kunagi midagi ega ole neist kõrgel arvamusel tänaseni, kuid vaatamata sellele on ta teismelisena siiski mujalt klassidest omale sõpru leidnud ja mida aeg edasi seda rohkem suhteid on tekkinud. Nüüd on juba lausa ka tüdruksõber. Seega loodan, et see hingehaav oli pigem selline, mis tegi tugevamaks ja õpetas, et pole vaja liialt püüda meeldida inimestele, kellega sul pole midagi ühist, nad ei võta sind niikuinii võrdväärsena. Loodan, et su laps saab samuti oma kurvastusest üle ja küllap need sõbrad ka tekivad. Kui on mingi oht, et ta jäetakse päris üksi, jäägu parem minemata või räägi õpetajaga eelnevalt, et ehk ta oskab korraldada kuidagi, et võimalikku haiget saamist vältida.

#4002562:

Minu laps oli ka selliste asjade pärast ülimalt õnnetu kuni 4. klassis kui ta väljasõidul tuimalt omaette jäeti teiste poolt, kulmineerus ta frustratsioon sellega, et ta lõhkus teiste asju sel ajal kui oli üksinda nukrutsema jäetud. Loomulikult oli ta pärast suur pahategija ja süüdlane, aga tema valu hinges justkui polnud mingi kuritegu teiste poolt. Vot sellised me tegelikult olemegi enamasti, me ei mõtle, kuidas me võime teistele haiget teha. Toona maksin kõik kinni, tõin oma lapse ära ja lohutasin teda, et küllap tuleb aeg kui ta leiab oma sõbrad ka, sest pärast põhikooli tuleb ju veel keskkool ja ülikool, kust kindlasti leiad selliseid, kellega klapid ja vaatamata sellele, et ta nutust vappus mu kõrval ta kuidagi siiski lõpuks rahunes. Oma klassivendadest ta muidugi enam ei lootnud kunagi midagi ega ole neist kõrgel arvamusel tänaseni, kuid vaatamata sellele on ta teismelisena siiski mujalt klassidest omale sõpru leidnud ja mida aeg edasi seda rohkem suhteid on tekkinud. Nüüd on juba lausa ka tüdruksõber. Seega loodan, et see hingehaav oli pigem selline, mis tegi tugevamaks ja õpetas, et pole vaja liialt püüda meeldida inimestele, kellega sul pole midagi ühist, nad ei võta sind niikuinii võrdväärsena. Loodan, et su laps saab samuti oma kurvastusest üle ja küllap need sõbrad ka tekivad. Kui on mingi oht, et ta jäetakse päris üksi, jäägu parem minemata või räägi õpetajaga eelnevalt, et ehk ta oskab korraldada kuidagi, et võimalikku haiget saamist vältida.

Ei pea puudma meeldida? Halloo!

Sa ikka täiesti pimedusega ja ahviarmastusega löödud.

Sinu laps lõhkus teiste laste asjad ja sinu arvates on süudi selles ohvrid ise? Ükski normaalne laps ei hakka teiste asju lõhkuma, neile halba soovima. See on ju konekas näide, miks temaga suhelda ei soovitud.

Täiskasvanuna läheks vandaalitsemise eest kinnimajja, see on tegelikkus sinu lapsest.

Eks sõpradega on nii, et oleks tore ju küll, kui oleks sõpru, aga see nõuab ju ka palju emotsionaalset panustamist, mis võib vahel olla tüütu. Olen ise pigem introvert ja ka kunagi tundnud nii, et miks minuga keegi ei ole, aga samas ise loobusin teiste kutsetest ja ettepanekutest, olin väga valiv, ei viitsinud teiste ideid takka kiita, ise ettepanekuid ei julgenud teha jne.

Koolis on ju olemas sotsiaalpedagoog, kes oskab lahendada tõrjumise ja kiusamise olukordi. On klassiõpetaja, kes peaks ka siis nägema, et ühte last ei võeta mängu ja on pidevalt üksi. Nende poole tuleb pöörduda. Ise lahendada, kuidas sa mõtled? Sa ei saa ju seda ise lahendada, sest sind ei ole seal ja sa ei näe olukorda ja ei tea, mis põhjusel teised lapsed sinu last tõrjuvad ja kuidas nemad käituvad ja mis üldse toimub. Pole ka mõtet rääkida kodus lapsele, et ole siis teistsugune ja ära mine närvi.

Miks teised mängu ei võta, mis mängud need siis on, kuhu teda ei võeta? Kes neid siis mängida võivad? Lahenda see asi kooliga ära, õpetajad saavad selles eas veel palju suunata ja ära teha, et poleks seda. Viimane võimalus on alati koolivahetus.