Teema: 2 klassi laps kurdab, et tal pole koolis parimat sõpra, ega piisavalt sõpru.

#4004846:

Nojaa, aga need linnapildi lagastajad ja lärmajad on sagedamini popid kui tõrjutavad ju. Ma oma lastele selgitan, et tihtipeale ongi nii, et mida väiksem on inimese maailm, seda suurem on tema enesekindlus (selgitab kampade teket, aga sobib hästi ka poliitikast rääkides).

Oii, siin sa eksid. Kitsa silmaringiga lapsed on ikka need enesekindluseta lykata-tommata tüübid. Lai silmaring annab enesekindluse ja teeb lapsest huvitava suhtluspartneri. Laia silmaringiga on need populaarsed lapsed, kelle sõbrad tahavad kõik olla.

#4006110:

Oii, siin sa eksid. Kitsa silmaringiga lapsed on ikka need enesekindluseta lykata-tommata tüübid. Lai silmaring annab enesekindluse ja teeb lapsest huvitava suhtluspartneri. Laia silmaringiga on need populaarsed lapsed, kelle sõbrad tahavad kõik olla.

Oleks tore, kui teie teooria tõele vastaks. Kahjuks pole neil asjadel silmaringiga midagi pistmist. Inimeste käitumine on kardinaalselt mõjutatud, kui satub kampa (v.a. kui ta on nö autismispektril). Selliseid pisut agressiivsemaid asju tehakse kambakesi. Üksi-kaksi üldjuhul selliste asjadega ei tegeleta, vaatamata siis intelligentsusest ja küpsusest (märgatav ka vanemate inimeste puhul) – mäng on vaiksem ja jutt on isiklikum.

Silmaring ei tee kedagi populaarseks.

#4006109:

#4004377:

Antud postitaja maailmavalu käes vaevlev imeline kaak lõhkus ju teiste laste asju täiesti teadlikult ja tahtlikult.

Ilmselgelt on see laps erivajadusega ja tema emana ma ei heietaks ega filosofeeriks siin nii pikalt, et oma tupsununnust marodöörile kaastunnet hankida, vaid otsiks abi laste psyhhiaatrilt ja psyhholoogilt.

Mõista ometi, et inimese maarab see, kuidas ta kuisamise või raskustega toime tuleb. Sinu laps pole ohver, vaid marodöör.

Minu lapsele soovitati ka õpetaja poolt lasteaias lastepsühholoogi külastada, sest laps mõtlevat välja, et teda kiusatakse ja otsivat kaebamisega tähelepanu ja üritavat emale pähe istuda lugude rääkimisega. Minu laps rääkis kodus väga veenvalt, kuidas üks laps teda kiusab rühmas, kuid alati usuti seda teist last ja minu laps valetavat. Kui rääkisin lapse kaebused õpetajale ära, kutsuti laps alati rühmas nn vaibale ja küsiti üle, mida ta kodus rääkis. Minule aga soovitati lapsele lastepsühholoog otsida ja anti sotsiaalpedagoogi visiitkaart.

Mugav lõpetus teemale, et kõik täiskasvanud & spetsialistid saaksid südamerahus edasi minna: “Tõrjutu on alati ise süüdi. Mis ta siis on selline kamandav/ebameeldiv/liiga lärmakas/liiga vaikne/liiga ilus/liiga inetu… jne. Kahju on küll, aga aidata pole ka mitte kuidagi võimalik.”

Koolis arvataksegi, et tõrjutu on ise süüdi. Tegelikult käivad peened mängud ja “kukupaid” on vägivallatsejad. https://leht.postimees.ee/7066932/haridus-ja-teadus-mihkel-kunnus-ma-ei-teinud-ju-talle-midagi?fbclid=IwAR3EC-lXtann85qyE85ROkKBiTdHkAW8RcJvRhZ4s8mFZh9iMm-RPTY0054

Kurb on, et paljud “kukupaide” vanemad tolereerivad oma laste käitumist. Eks viimsel päeval tuleb oma tegevuste eest vastutada… Mina isiklikult ei näe vajadust meeleheitlikult püüda meeldida inimestele, kellel minust ükskõik on.

#4007111:

Koolis arvataksegi, et tõrjutu on ise süüdi. Tegelikult käivad peened mängud ja “kukupaid” on vägivallatsejad. https://leht.postimees.ee/7066932/haridus-ja-teadus-mihkel-kunnus-ma-ei-teinud-ju-talle-midagi?fbclid=IwAR3EC-lXtann85qyE85ROkKBiTdHkAW8RcJvRhZ4s8mFZh9iMm-RPTY0054

Kurb on, et paljud “kukupaide” vanemad tolereerivad oma laste käitumist. Eks viimsel päeval tuleb oma tegevuste eest vastutada… Mina isiklikult ei näe vajadust meeleheitlikult püüda meeldida inimestele, kellel minust ükskõik on.

Mina sain enda lapse lasteaiakiusaja emalt ise sõimata, kui mainisin kiusamist. Hea, et kallale ei tulnud. Hoiak oli selline, et lööb kõigil noka rulli, kes iganes kukununnut kritiseerib. Pooldas kiusajast kukununnut. Selline kiusamine algab kodust ja kui kiusaja vanemad kiusajat õigustavad, polegi midagi teha.

Edaspidi õpetaja mulle enam kiusamise olukordi ei rääkinud. Vihjas vaid kord, et ah midagi vist oli neil lastel siin omavahel.

#4007294:

#4006649:

Mugav lõpetus teemale, et kõik täiskasvanud & spetsialistid saaksid südamerahus edasi minna: “Tõrjutu on alati ise süüdi. Mis ta siis on selline kamandav/ebameeldiv/liiga lärmakas/liiga vaikne/liiga ilus/liiga inetu… jne. Kahju on küll, aga aidata pole ka mitte kuidagi võimalik.”

1. Mis see lahendus siis oleks? Ma ei kujuta ette, et ma täiesti võõrastele lastele mänguväljakul käitumist õpetama hakkaksin. Ma ei tea ka seda, kus nad täpsemalt elavad või kus koolis käivad. Kuna tegu on linnalähedase asumiga, kus palju uusarendusi (sh korterelamud), siis tõesti ei tunne hiljuti elama asunud inimesi isegi nägupidi mitte. Tolle tüdruku ema olen ma aastaid tagasi lapsega mänguväljakul koos näinud, aga kuna mu lapsed olid siis nii piisavalt suured juba, siis mina omadega mänguväljakul enam kaasas ei käinud ja jälgisin neid oma aiast muude toimetuste kõrvalt. Seega ma ka selle tüdruku ema tegelikult ei tunne.

   See, kui koolis või lasteaias tõrjumisele läbi sõrmede vaadatakse, on muidugi väga pahasti. See on just see koht, kus oleks laste suhete dünaamikat võimalik jälgida ja suunata.

Lahendus oleks ehk mitte sildistada, et kamandav laps jne. Küllalt on kamandavaid lapsi, kes ongi liidrid ja populaarsedki. Kamandaja ehk ei sobi teise kamandajaga, aga et täielik blokk kõigi poolt-tundub põhjus ikka mujal olevat kui see üks isiksuse omadus.

Eks olukordi ole erinevaid.

Teemaalgataja  kirjeldab küll mõningaid oma lapse omadusi, mille tõttu teised lapsed suhtlemisest hoiduda võivad.

Keegi tegelikult ütles siin targasti, et kui inimene tahab gruppi sulanduda, siis vähemalt algul peab ta sellele grupile suutma positiivse mulje jätta. Mossitamine ja “otse” ütlemine seda kindlasti ei ole.

Ma näen koolis sageli ka selliseid lapsi, kellel justkui nagu midagi viga polegi. Aga tõesti, ma ei saa aru, miks neile on tarvis just personaalset kutset või meelitamist, et asjadest osa võtta. No on klassiõhtu – keegi teeb ettepaneku, et ilus ilm – lähme õue jalkat mängima. Ja lähevadki – ja siis on üks laps, kes jääb klassiaknalauale mossitama, et teda ei kutsutud. Samas – kedagi nimeliselt ei kutsutud. Ei loetud üles 26 nime, et palun tule Mari, palun tule Mati…  Aga näed, üks mossitab ja ootab personaalset kutset. Siis õpetajana moosid ja meelitad teda. Aga ei, tema ei taha, talle ei meeldi, nõme on… Ja jääb siis üksi klassi…. teiste asju lõhkuma või mida iganes… Võimalik, et mingi hingevalu ajab teda niimoodi käituma.

Samas mitte ükski teise klassi õpilane ei pea võtma vastutust ning hakkama jälgima, kas igal klassivennal on ikka hea olla. Ei saa panna teistele lastele kohustust meelitada ja teise lapse pärast hirmsasti muretseda. No kui ei tahtnud mängima tulla, ju ei tahtnud siis…  Nii näevad sageli lapsed asja. Eks ole neid olukordi ka, kus üks ei taha mingit asja kaasa teha, mossitab  ja siis teised meelitavad ja püüavad,   aga näha on, et just seda meelitamist ja teistepoolset palumist see mossitaja ootabki. Kas ta läheb siis mängima? Oo ei! Ta laseb situatsioonil kesta ja kui lõpuks teised ikkagi lähevad mängima, siis ta tunneb, et teised on olnud ebaõiglased ja ei arvesta tema sooviga. Sest tema tahtis, et teised ei mängiks.

Nii mõnigi kord ei soovi mossitaja mitte mängus osaleda, vaid ta soovib, et teatud lapsed omavahel ei mängiks ning pigem temaga tegeleks.

Mida läheb teise lapse asju lõhkunud lapse ema ette heitma teisele lapsele?  “Sina, Mari, oled süüdi, et klassiekskursioonil Matit ei kutsunud sinna ühistegevusse kaasa!?”  Kuigi see Mari pole võib olla sõnagi aasta jooksul selle Matiga vahetanud. Või hullem veel, on alatihti saanud Mati “ausate ütlemiste” aadressaadiks. Ja nüüd on see Mari süüdi selle Mati hingevalus.

Samuti võib mõnel teisel olla sellesama lapsega ebameeldiv kogemus varasemast. Näiteks on see laps lõhkunud tema asjad või öelnud halvasti. Mitte alati pole ka nii, et mittekutsuja on ilmtingimata kiusaja. Ta võib samuti karta mõne negatiivse situatsiooni kordumist.

Ja üks ohutuli laste jaoks on just nimelt see, kui teine läheb kergesti närvi.

Meil oli kunagi külas poiss, keda me kunagi kuhugi ei kutsunud. Sest me kartsime teda. Ta tahtis väga mängida, oma mänge. Näiteks karjääris ujudes su pead vee alla suruda. Või luurekat mängides klaaspudeliga visata. Alatihti saime ka tema emalt riielda, et teda mängu ei võta.

#4003052:

3 poisi emana soovitan:

Kui laps on enesekindel ja huvitava silmaringiga, siis tal on alati sõbrad. Lapse enesekindlust tuleb turgutada, olgu selleks mõni hobi, mida ta harrastab (lapsevanem toetab nii moraalselt kui rahaliselt) või arendada oskust/ala kus on tal laialdased teadmised- sellised ajalugu, kirjandus.

Spordis tublid poisid on ka alati sotsiaalsed- neid on hea kutsuda palli taguma või midagi koos mängima, turnima kuhugi.

Arvuti üldse unusta ära, kui on pelglikum laps- siis arvutimaailmast kujuneb talle turvaline teine reaalsus ning sõprade leidmine läheb aasta aastast üldse raskemaks.

Iga laps tahab tunnustust ja kiitust, poisid eriti! Andkem neile seda!

virtuaalseid sõpru leida  on väga lihtne.  Spordipoisid on jah populaarsed  aga miks nad siiski salaja nii palju  suitsetavad, joovad ja aineid tarbivad? Rääkimata sellest proteiini najal musklite kasvatamisest.

#4004438:

#4004366:

#4004341:

#4004324:

Kool tegeleb aineõppega, mitte kellegi sita iseloomu ümberkasvatamisega. Ja üsna kindlasti ei tohi kool sundida teisi lapsi sõbrustama neile ebameeldiva tegelasega.

Kogu aeg peab ühiskond tegelema lapsevanemate tegemata tööga.

Tegu on 2.klassi lapsega. Ega ühe lapse grupiviisiline ignoreerimine ja mängudest kõrvale jätmine meeldivam käitumine pole. Peabki ju lahendama kool, kui lugu toimub koolis.

Just nimelt, teine klass. Mida need lapsevanemad aastaid teinud on? Mitte midagi. Ja nüüd äkki peavad kool ja teised lapsed hakkama sellega tegelema. Ei pea. Nendel on õigus ära kõndida.

Lapsevanemad ei pruugi teadagi, kuidas nende lapsed koolis käituvad. Kes ikka tuleks 2.klassis emale või isale koju rääkima, et ei mängi selle või tolle lapsega ja eest ära kõnnivad? Seda räägitakse heal juhul kodus lasteaia viimasel aastal, kui mõnega mängida ei taheta. Mitte 2.klassis enam. Grupis on alati ninamees ja see siis on populaarne ja kõik tahavad tema sõbrad olla ja käituvadki nii nagu ninamees ette näeb. Selle nimi on kambavaim. Üksi olles enamus need lapsed tõenäoliselt mängiks teemaalgataja lapsega vabalt.

Kui aga teemaalgataja laps räägib kodus, et teised arvavad, et ta vist on igav, siis on ta seda teiste laste käest kuulnud. Ei usu mina, et 2.klassi laps suudab seda ise välja mõelda. Ehk siis “igav” on juba hüüdnime panek lapsele, sellega peab kindlasti tegelema, kuid kodu üksi seda ei suuda.

Sa ise suhtleks rõõmuga ja säravate silmadega ning kutsuks ta oma sünnipäevale täiskasvanu, kes on sinu jaoks oma vaimult igav ja lisaks on just jalgadega trampides purustanud su laptopi? Ma viskaks välja.

Alaealise puhul vastutab perekond. Kust tuleb selline antisotsiaalsus, agressiivsus. See on ju absoluutne erand.

Alaealised, normaalselt toimivad ühiskonnaliikmed, ei pea kùll tegelema mingi ühe probleemidega klassikaaslase vastumeelse rehabilitatsiooniga. Vanem otsigu abi ja tunnistagu kus ise mööda pannud.

Olen paljulapseline ema. Mitte ühtki pole kiusatud. Mitte ükski muidugi pole ka oma tantrumit teiste ees etendanud ega teiste asju lõhkunud. Palju sōpru nii lasteaiast kui algkoolist. Praegu juba kaks gümnaasiumis, üks põhikoolis, sõpru voorib meie kodus igapäevaselt.

#4009390:

#4004438:

#4004366:

#4004341:

#4004324:

Sa ise suhtleks rõõmuga ja säravate silmadega ning kutsuks ta oma sünnipäevale täiskasvanu, kes on sinu jaoks oma vaimult igav ja lisaks on just jalgadega trampides purustanud su laptopi? Ma viskaks välja.

Alaealise puhul vastutab perekond. Kust tuleb selline antisotsiaalsus, agressiivsus. See on ju absoluutne erand.

Alaealised, normaalselt toimivad ühiskonnaliikmed, ei pea kùll tegelema mingi ühe probleemidega klassikaaslase vastumeelse rehabilitatsiooniga. Vanem otsigu abi ja tunnistagu kus ise mööda pannud.

Olen paljulapseline ema. Mitte ühtki pole kiusatud. Mitte ükski muidugi pole ka oma tantrumit teiste ees etendanud ega teiste asju lõhkunud. Palju sōpru nii lasteaiast kui algkoolist. Praegu juba kaks gümnaasiumis, üks põhikoolis, sõpru voorib meie kodus igapäevaselt.

Miks te minu poole pöördute oma jutuga? Ega see minu tehtud teema ole. Minu laps pole elusees kellegi asju lõhkunud ega kedagi kiusanud.

#4009838:

#4008650: No on klassiõhtu – keegi teeb ettepaneku, et ilus ilm – lähme õue jalkat mängima. Ja lähevadki – ja siis on üks laps, kes jääb klassiaknalauale mossitama, et teda ei kutsutud. Samas – kedagi nimeliselt ei kutsutud. Ei loetud üles 26 nime, et palun tule Mari, palun tule Mati… Aga näed, üks mossitab ja ootab personaalset kutset. Sarnase käitumise taga võivad olla erinevad põhjused. Võibolla oli kunagi olukord, kui ühiselt midagi tehti, aga ühele nähvati, et ta polnud oodatud ja kutsutud. Umbes nii, et laps läks seltskonda ja keegi ütles, miks sa siis tulid, kes sind kutsus? Või ei tundnud ennast hästi ja ei tahtnud väljapakutud tegevuses osaleda, aga põhjust välja ei julgenud öelda ja oli pahane, et keegi klassi ei tahtnud jääda.

Jah, võib olla tõesti.

Samuti võib olla põhjuseks, et sellel klassijääjale lihtsalt ei meeldi, et teised teevad midagi. Mõnikord ei meeldi sellistele mossitajatele just see, et läbi läks kellegi teise ettepanek, mitte nende oma. Paraku tihti on need nn mossitajad just need, kes sageli teisi klassikaaslasi välja kipuvad jätma. Vahetunnis võib selline laps kergesti öelda mõnele mittepopulaarsele lapsele, et mine eemale, miks sa tuled meie kamba juurde.

Ükskõik mis põhjusel on üks laps eemale jäänud, teiste laste asjade lõhkumine ei ole see koht, kus lõhkujale kaasa tunda. Ja selle lapsevanema arvamus olekski olnud hoopis teine, kui mõni teine laps oleks tema lapse asjade suhtes niimoodi käitunud. Sellise valimatu lõhkumise puhul on see häda, et pihta saavad ka need, kes mitte kuidagi valesti ega halvasti käitunud ei ole.  Seesama lõhkuja on ehk nende suhtes juba varemgi ohumärke ilmutanud, ja nüüd nad lihtsalt hoiavad viisakat distantsi. Taevake, kui ma mõtlen, et ega ma küll lapsena ligi 30 õpilase seltskonnas klassiekskursioonil ei mõelnud kas mõni klassivend nüüd ikka kurvalt maha ei jäänud või et kas igaühte ikka kutsuti.

#4011192:

#4007408:

No aga kamandavad inimesed ongi ebameeldivad. Mina oma lapsele näiteks ütlesingi, et sa ei pea selle kamandamise läbi vaimset terrorit läbi viiva lapsega suhtlema, kui sa ei soovi.

Minu laps on populaarne ja sõpru palju, kuid kamandaja tikkus ligi ja nõudis samamoodi ainuisikulist tähelepanu. Minu laps oli vaevas sellest.

Lõpetas suhtlemise.

Samamoodi kamandaja ema käis koolis ja laamendas, et tema kukununnut kiusatakse, ei võeta mängu. Aga miks peaks minu laps olema see psühhoterapeut, ta on ise ka alles laps.

Kamandajate vanemad peaks kõigepealt ikka oma lapsega maha istuma, kuidas käituda nii, et inimesi eemale ei peleta.

Ja mis paneb sind arvama, et selle kamandava lapse vanemad ei räägi lapsega, kuidas olla tuleb ja olla ei tohi, igapäevaselt? Sa ei teagi, et kodus vanemad räägivad, aga on lapsi, kes sellest hoolimata ei muuda end. Selle asemel, mine ütle ise sellele lapsele, kuidas sa tahad, et ta sinu lapsega mängiks ja suhtleks.

#4011257:

#4011214:

No vaat, asi selles ongi, et ega enamasti vanemad väga ei tahagi, et nende laps kamandajaga mängiks. Kui mu lapsel on palju sõpru ja häid sõpru, kellega ta probleemideta mängib ja suhtleb, miks peaksin ma tahtma, et ta mängks lapsega, kellega suhtlemisest tuleb probleeme? Miks peaksin ma tahtma oma last teise lapse psühhoterapeudi rolli panna?

Üldiselt ei ole ka ühiskondlikult aktsepteeritav, et keegi täiskasvanu läheb kellegi teise lapsele ütlema, kuidas ja milline ta olema peaks.

Miks ei ole? Suunata saab ju leebelt ka. Eriti, kui sinu lapsel on suuremad sotsiaalsed oskused, miks siis mitte ka teist last suunata leebelt mängu käigus? Selles küll midagi halba ei ole. Seda enam, et on teada, et lapsele võõrama täiskasvanu öeldu on lapsele palju mõjusam, kui oma vanemate poolt iga päev selgitatu.

Samuti jääb arusaamatuks, kuidas siis see sõbrunemine toimuda sai, kas siis kohe ei olnud aru saada, et teine laps on kamandaja?