Teema: 2-kuune manipulaator?

Nii pisike tahab lihtsalt lähedust ja alla aastast last ei ole võimalik ära hellitada. 🙂 Enda rahustuseks võib lasta arstil B12 taset kontrollida.

Teile on abi vaja, näha on, et hakkad üleväsimusest sassi kammima. Küllap ka rasedusjärgne depressioon ja hormonaalsed kõikumised mõjutavad. Kui hakkab juba tunduma, et kahekuune beebi manipuleerib sinuga, on asi tõsine. Ei ootaks kolm nädalat, peale pühi nüüd minge kohe arstile. Las kontrollib beebi üle ja sina oma sundmõtetest räägi ka, eriti, et sulle tundub, et laps manipuleerib.

Äkki on laps üleväsinud? Mäletan esimese lapsega oli analoogne olukord, et õhtuti sobis ainult, kui oli kõhukotis/süles ja samal ajal siis liiguti koos temaga ringi. Siis mul oli kindel nägemus, et laps läheb kell 21 ööunne, aga ma ei arvestanud sellega, et noh, kui ta õhtusest viimasest uinakust ärkas 18.30-19, siis 3 h oli talle liiga palju (päeval oli 2-kuuselt ärkvel 1,5 h ja rohkem hakkas alles 6-7kuuselt olema).

Teise lapsega ma enam seda viga ei teinud, et mingis oma kellaajas kinni olla 😀 Ja kui tundub, et ööuni liiga vara, siis pigem päevaseid uinakuid igaüht 10-15 min nihutada, see on talutavam kui ühte õhtust 1,5 h nihutada 🙂

Aga muidu beebidest – mul tekkis teise lapsega, kui ta oli umb 3kuune, tunne, et ta on armukade. Uurisin ka siit foorumist ja sain sõimu. Aga teate? Kui ta oli juba 7-8kuune, istus kenasti ja sain 2 last niimoodi sülle võtta, et üks ühele põlvele ja teine teisele põlvele istuma – siis ta oligi armukade ja koguaeg üritas vanemat last sülest ära lükata 🙁 Ikka mitu aastat maadlesime noorema lapse armukadedusega ja alles viimased pool aastat (ta on hetkel 4) ei ole tal kaissu tulles enam vahet, kas minu kõrval on õde ja tema on isa kõrval või vastupidi. Osad iseloomuomadused on ikka varakult välja kujunenud -muidugi beebid ei mõtle nii , et “nõme suurem õde, ronib ka ema kaissu”, neil käib  see kõik instinktiivselt ja mingit konstruktiivset mõtlemist pole mõtet sealt tagant otsida

Kuulge ideaalemad oma ideaalbeebidega, selliseid teemasid ei tohiks miinustada ega ka inimest mutta tampida. Ei ole siin mingit depressiooni ega teraapiavajadust, inimene harjub emadusega. Need vanemad, kel pole olnud ahastusse ajavaid hetki, on ikka väga harv nähtus. Mina tean väga hästi tunnet, kui oled endast andnud kõikvõimaliku, aga beebi pole ikka rahul. Sa tahad ju oma lapsele parimat, sa tahad, et ta ei nutaks, et tal oleks hea – usun, et seda soovivad kõik vanemad. Kui sa aga tundide viisi ja õhtust õhtusse (on lihtsalt beebidel sellised perioodid) sama teemaga mässad, siis sa oled lõpuks päris ära nõrkenud ning ei suuda selgelt mõeldagi, rääkimata, et saaks rahus maha istuda ja puhata.
Kui inimesel on oma beebiga parasjagu sellised päevad, tuleb teda toetada ja rääkida oma kogemustest, julgustada, et see läheb mööda.
Mina ei ole ideaalema ja mul pole ideaalbeebit, mul oli tegelikult päris keeruline oma beebiga, eriti kui mees oli 24h vahetuses tööl mitu korda nädalas. Sa tunned, et oled oma beebiga maailmas üksinda ega oska teda aidata, sa nutad koos temaga, siis saad jälle mõne naeratuse kätte ja elu tundub kohe parem. Aga see ei tähenda, et oled paha ema, kui elu tundub neil hetkedel täielikus kaoses ja olukord lootusetu. Palju jõudu igatahes, kõik läheb mööda! Ja tuleb jälle 😀
Ja mina olen näiteks jubedalt muretsenud, kui olen proovinud mitu tundi beebit rahustada ning järsku jääb ta vaatama telerit ning on RAHULIK. Ma tean täpselt, kui halb on beebi ajule telekas, aga olen lasknud tal minuti seda vaadata ja siis end taas kogunud ja otsast alustanud muid rahustamisviise. Ja olen end väga kehvalt tundnud, et selline ema olen, et lähen kergema vastupanu teed. Aga ma ei suuda kogu aeg olla superema ning õpiku järgi tegutseda. Meie lõpuks üldse loobusime telerist ja riputasime kodu täis kõikvõimalikke rippuvaid värke, mida beebiga ringi tatsudes ta vaadata saaks. Kui ma oleks neil rasketel hetkedel ka siia teema teinud, siis oleks mu sõnastus olnud samuti karjuv ja ahastav, aga see ei tähenda, et ma oma last ei armasta ning teraapiasse minema peaksin.

2-kuune kindlasti ei manipuleeri. Nutt on ainuke viis näidata, et ta tunneb end halvasti. Üleväsinud, gaasid, hambavalu (see annab endast märku mitu kuud enne hamba tegelikku lõikumist). Gaase ei saa nii välistada, et neist saime lahti ja nüüd enam kunagi ei tule. Gaasid võivad pikalt vaevata, nii et tulebki vaadata, mis asendid ja kuidas lapsel mugav on.

Päeva ajal on palju stimalaatoreid, uusi asju jne, siis ka õhtul nutt. Tittedele ongi iseloomulik, et päeva ajal kogunenud asjad nutetakse õhtul välja. Parim, mis teha saab, on leida need asjad, tegevused, asendid jne, mis teda rahustavad. Lapse keha ja aju areng esimestel eluaastatel on sellises meeletus tempos, et tekib hetki, kui tal ongi vaja, teda hoitaks, et oleks lähedus, et oleks võimalik end lõdvaks nutta.

Kindlasti tahab laps õhtusel ajal ka rohkem lähedust, nii väikese lapse puhul ongi see esmane, pakkuge palju lähedust, hoidke süles, vaikne rahulik koosolemine jne. See manipuleerimise jutt unusta kohe ära.

Kirjeldan olukorda: laps on läinud emaga koos ööunne ehk saab rinda ja vajub siis kaisus ära, nii 3 kuud juba. Ühel õhtul ta sööb ära, aga unne ei vaju, hakkab jorisema. Peale mõnigast rahustamist ja ootamist tõuseb ema püsti, et last süles hoides pisut kõigutada ja nii proovida. Sedasi läheb 45 minutit, aga muutusi pole. Siis proovib ema uuesti voodisse pikali minna, võtab lapse kaissu, hoiab käest kinni – kõik see, mis alati rahustas. Ei ole emal imelikku lõhna küljes, ei ole mitte midagi teisiti kui tavaliselt. Ja siis hakkab laps nutma, minuti pärast on hüsteerias. Nii ema kui ka isa rahustavad last üle tunni aja kuni lõpuks õnnestub püsti seistes magama kussutada. Iga kord kui prooviti voodisse pikali panna, hakkas karjuma, kuigi teine vanem oli voodis lähedust pakkumas. Mis saab küll olla probleem, kui mitte see, et miskipärast beebi tahab, et temaga ollakse püsti praegu ja kusjuures veel ainult ühes toas. Mähe kuiv, gaasivalu sümptomeid pole (ja kui oleks, siis pole nii, et maailmas on üks tuba ja asend, mis toimib), kõht täis (kontrollitud kaaluga), tuba ei ole liiga palav ega külm, riided tavapärased jne.
Ma ei väida, et see beebi manipuleerib, aga minu meelest nad siiski näitavad nõudlikkust mõnikord välja ja seda päris tugevalt. Ja ise ka ei tea, milles on parasjagu probleem.

#3642961:

Kirjeldan olukorda: laps on läinud emaga koos ööunne ehk saab rinda ja vajub siis kaisus ära, nii 3 kuud juba. Ühel õhtul ta sööb ära, aga unne ei vaju, hakkab jorisema. Peale mõnigast rahustamist ja ootamist tõuseb ema püsti, et last süles hoides pisut kõigutada ja nii proovida. Sedasi läheb 45 minutit, aga muutusi pole. Siis proovib ema uuesti voodisse pikali minna, võtab lapse kaissu, hoiab käest kinni – kõik see, mis alati rahustas. Ei ole emal imelikku lõhna küljes, ei ole mitte midagi teisiti kui tavaliselt. Ja siis hakkab laps nutma, minuti pärast on hüsteerias. Nii ema kui ka isa rahustavad last üle tunni aja kuni lõpuks õnnestub püsti seistes magama kussutada. Iga kord kui prooviti voodisse pikali panna, hakkas karjuma, kuigi teine vanem oli voodis lähedust pakkumas. Mis saab küll olla probleem, kui mitte see, et miskipärast beebi tahab, et temaga ollakse püsti praegu ja kusjuures veel ainult ühes toas. Mähe kuiv, gaasivalu sümptomeid pole (ja kui oleks, siis pole nii, et maailmas on üks tuba ja asend, mis toimib), kõht täis (kontrollitud kaaluga), tuba ei ole liiga palav ega külm, riided tavapärased jne.

Ma ei väida, et see beebi manipuleerib, aga minu meelest nad siiski näitavad nõudlikkust mõnikord välja ja seda päris tugevalt. Ja ise ka ei tea, milles on parasjagu probleem.

Võib-olla hakkavad hambad tulema?

Mu beebi uinumine, käitumine, raskemad ja kergemad asjad ka aeg-ajalt muutusid. Mõtlesin, et jõudsin juba ühe rutiiniga ära harjuda, kui muutus midagi natuke teistmoodi. Inglise keeles otsides on “sleep recession” norm periood, kus nädal-kaks beebi magab väga halvasti ja need perioodid on mõne uue oskuse omandamisega seotud. “Growth spurt” ehk kasvuspurtide ajal vastupidi sööb ja magab palju rohkem mõnda aega. Mu arust oli norm, et beebi käitumine aeg-ajalt muutus. Vanemana lihtsalt proovisin kaasa minna misiganes uue ootamatusega elu vastu tuli ja jooksvalt vaadata. Muidugi mõnd asja pidi proovima harjutada vanemale mugava variandi poole tagasi. Nt kui mul 2 korda telefon helises sel ajal, kui beebi kõhukotis just magama jäämas oli, siis peale seda mõnda aega ei tahtnud ta enam üldse kõhukotis olla ja viskas selja silda, pingesse ja valesse asendisse. Mõne nädala jooksul harjutades käsitsi aendit korrigeerides sain ta tagasi kõhukotiga rahul olema. Mingi aeg ei tahtnud ta absoluutselt vankris magama jääda, raskelt läks. Need olid perioodid, mis mööduvad, muutuvad.

See on enam kui kindel, et nii pisikesed ei manipuleeri, see mõte tuleb peast visata.

Laps nutab, sest annab emale märku, et tal on mure ning vajab tuge ja hoolitsust.

Lisaks kõigele muule, mida siin on välja pakutud, on sellises vanuses lapsel tihti koolikud! Tuleb silmas pidada, et koolikud ei ole gaasivalud! Need on kaks erinevat asja. Koolikuid peetakse pigem psühholoogilisest seisundist tekkinud mureks. Guugeldades leiab selle kohta palju infot.

Minu kogemus oli sarnane Teie omaga – päeval oli laps nagu laps ikka, aga nagu kella värk, pea kahekuune beebi hakkas igal jumala õhtul nutma kella 19 aeg ja lõpetas ca 21-22 aeg, kui uinus. Nutt oli lohutamatu. Sobis vaid süles olek ja asendeid pidi pidevalt muutma, see tähendab et kui üks asend korraks aitas, siis siiski korraks. Juhtus isegi, et mingis asendis oli nii hea, et tegi ka nutust 10-15 min pausi ja tukkus. Peale seda läks täie nutuga edasi, kuni uus hea asend käes. See oli väga stressirohke aeg ja lõppes alles 4.elukuu paiku meil.
Meil ei aidanudki muud, kui lapse kallistamine ja kussutamine. Elukaaslane oli nagu kellavärk kella kuueks kodus- jättis ära oma trennid ja muud tavapärased asjaajamised ja kiirustas koju. Sõi kõhu täis, vahetas riided ja oli valmis beebi jaoks. Kussutasime last korda-mööda, pool tundi mina, poole tema.. ostsime selle jaoks lausa ekstra kõhukoti, sest selg lihtsalt lõi tuld.. aga aitas.. koos on kergem, üksinda oleksin hulluks läinud ????‍♀️????‍♀️ .. lisaks tegime nii, kord nädalas lubasime üksteisele vaba õhtu – elukaaslane sai ühel õhtul sõpradega kokku, teisel õhtul mina käisin massaazis, väga kosutav ja vajalik oli  koduseinte vahelt mõneks tunniks välja saada.
Laps oli rinnalaps ja oma minekud sättisin nii, et enne uksest välja astumist toitsin lapsel kõhu täis ja kahe-kolme tunni pärast olin kodus tagasi.

Ühesõnaga väga tähtis  oleks leida nii pisikese beebiga toimetulekuks tuguiisik. Kui elukaaslasel ei ole võimalik abikätt ulatada, siis ehk ema või parim sõbranna?

Soovin Teile palju jaksu ja rahulikku meelt! ????