Nii kaua kui olen mäletanud, olen 2 last tahtnud.
Mul (33.5 aastane juba) 1 laps olemas (7 aastane) ja on mõttes saada 2. laps. Lapsega oli selles mõttes raske, et 2-3 aastaselt olid tal kuid öised kriiskamised. Muidu tubli ja hea laps.
Lisaks, mees oli vahepeal võimatu, olime lausa aastaid lahus. Nüüd 9 kuud juba ilusti koos (ptüi ptüi ptüi) ja tema ka nagu tahaks, samas üliemotsionaalne ta sel teemal pole 😉
Elame minu ema korteris, 2-toaline (ema elab mujal). Palka just palju ei saa, sisusliselt ots-otsaga tuleme välja, võlgu ei ela.
Olen miinuseid ja plusse üritanud välja kirjutada ja 1 kindel plus – MA TAHAN NII VÄGA.
Miinused:
1) ruumipuudus
2) taas väsimus/lapse nutt (kas kordub mehe jalga laskmine nagu esimesega – kuigi sel korral ma arvan, et ma olen ise tugevam ja enam ei kurvasta nii väga. Kuigi koos oleks parem. Varem kartsin paaniliselt üksikemadust).
3) mis mu töökohast saab – eelmine kord sündis laps mais, septembrist olin nö tööl tagasi (töötan kodus arvutis) (mu oma soov, et poleks vaja võtta asendajat). Kardan koguaeg, et pärast ei taheta mind enam tagasi 🙁
4) rahaliselt raskem
5) 1. laps läheb just kooli – kuidas ma jõuan. Kuidas laps reageerib.
Mis mõtted/kahtluseid teil on olnud, kui otsustasite saada 2. lapse? Just töö/väsimuse suhtes. Või vastupidi – miks olete kindlalt otsustanud, et 2. ka kindlasti!!