Ühtpidi nagu on jah liiga vähe. Aga teistpidi vaadatuna on laps siiski ~1,5 nädalaga 300 g juurde võtnud. Ja kui esimese elukuuga tuleb kaaluiive võrreldes sünnikaaluga 600 g (mis ei pruugi sugugi võimatu olla), siis see on juba täiesti norm. Kui Sul kodus beebikaalu ei ole, siis Sa ei tea ju ka tegelikult, kui kaua Su lapsel veel kaal langes ja mis oli vahepeal madalaim kaal. Vahel see esialgne kaalutõusu saavutamine võtabki rohkem aega. Eriti kui algul püüdsid rinda anda, aga sellega tekkisid raskused.
Ma võtaksin esialgu pigem suhteliselt rahulikult. Kerge öelda, raske teha sünnitusjärgses hormoonitaseme languse seisundis, tean omast käest. Kui ikka mure püsib, siis kõige lihtsam esmane vahend olukorda n-ö jälgida on koju beebikaal rentida. Toidusegu andes ei ole Sul vajadust last enne ja pärast sööki kaaluda (näed niigi, palju laps sõi), aga üks kord päevas enne sööki ilma riieteta paljalt n-ö baaskaal võtta annab ka päris palju infot, kuidas kaaluga läheb. Ja muidugi pea päevikut, mis kell ja kui palju laps sõi — kui ikkagi kaal ei hakka normikohaselt tõusma, siis see päevik annab arstile palju infot.
Seda, kas pigem ajada last üles ja toppida n-ö vägisi toitu või pigem lasta magada ja sööta siis, kui ta küsib, peaksid Sa ettevaatlikult katsetama. Teooria võib ju öelda, et puuduliku kaaluiibega vastsündinut tuleb hästi sageli sööta, aga kui see unine tita ikka ei söö, siis ei pruugi sellest kella järgi toitmisest samuti mingit head nahka tulla. Mul endal olid mõlemad lapsed küll rinnalapsed, aga ka läks kummagagi aega, enne kui kaaluiibe normi sain. Ja kummalegi ei sobinud sugugi sage kella järgi toitmine — alles siis, kui loobusin ja hakkasin ainult näljaseid lapsi toitma (sel juhul nad küsisid süüa 6-7 korda ööpäevas juba esimesel elukuul), suurenesid toidukogused järsult ja kaal hakkas kiiresti tõusma. Et teooria võib olla üks, aga lapsed (ja emad) on erinevad … Samas peab muidugi niigi napi kaaluiibega vastsündinu puhul ettevaatlik ning liiga pikalt eksperimenteerida ei maksa. Kui kohe päeva või äärmisel juhul kahe jooksul ei näe, et nõudmisel toidetud laps sööb kokkuvõttes rohkem ja paremini, peab ikka kindlasti sagedast kella järgi “toppimist” jätkama.
Igatahes ma julgeksin Sulle (olles ise samuti nii ema kui ka ühtlasi perearst) öelda, et probleemid vastsündinu toitmisega ja vajaliku kaaluiibe saavutamisega on väga sagedased. 99% lahenevad need igati ilusasti ilma suurema sekkumiseta. Vahel harva on vaja paar päeva lastehaiglas täpselt lapse söömisi-joomisi-pissimisi jälgida ja sealsete spetsialistide abiga söötmisgraafikud paika timmida. Seda, et puuduliku kaaluiibe põhjuseks on mingi tõsisem haigus, juhtub sootuks üliharva (muidugi ei tohi arst kunagi seda võimalust täiesti silmist lasta ja seetõttu ongi vajalik hoolikas jälgimine, aga tõenäosus tõsisemateks probleemideks on tõesti minimaalne, samas kui veidi vähevõitu kaalu koguvaid vastsündinuid on oi kui palju). Sul on ju laps tegelikult ikkagi hakanud kaalu koguma, nüüd tulebki jälgida, kas edaspidi lisandub seda piisavalt või vajab laps veidi rohkem jälgimist ja abi.
Ehk siis ma ei taha öelda, nagu poleks lapse söömisele ja kaalule vaja tähelepanu pöörata, kindlasti peab jälgima. Aga mingit katastroofi ka praegu üldse ei ole, tegu on päris tavalise situatsiooniga, mida kogevad paljud titad ja nende vanemad. Püüa leida moodus, kuidas laps summaarselt kõige rohkem sööb, jälgige kaalu vastavalt perearsti (või vajadusel edaspidi lastearsti) soovitustele ning suure tõenäosusega on mõne nädala või kuu möödudes kõik suuremad kaalumured unustatud. 🙂
