Esileht Erivajadustega laps 2,5 a tüdruk – ATH ja asperger?

Näitan 5 postitust - vahemik 1 kuni 5 (kokku 5 )

Teema: 2,5 a tüdruk – ATH ja asperger?

Postitas:

Tere, olen neid teemasid nii palju googeldanud ja mul juba vaimselt juhe nii koos. Palun abi/lohutamist või ma isegi ei tea, mida. Lihtsalt kaasarääkimist. Nimelt mu tüdruk, kes on 2,5 a, on olnud koguaeg väga temperamentne ning elav. Juba beebina askeldas palju ringi. Nägin juba siis, et väga elav laps. Kui laps oli 1-2 a vahel, siis panin tähele, et võrreldes teistega on ta püsimatu, füüsiliselt hästi aktiivne. Turnida meeldib väga. Käisime ühes muusikaringis siis ja kaasa ei teinud midagi, ainult jooksis ringi ja ei püsinud hästi paigal. Arvasin, et ta ju nii noor ja ei saagi temalt oodata püsivust ning võrreldes teistega ta ongi temperamentsem. Füüsilise poole pealt hakkas kõike varakult tegema, kõndima 10nda kuu lõpus näiteks. Seega on ümpris oskuslik turnimistes. Nüüd on ta veidi vanem ja probleemid samad – ärritub kergesti, kui teda kõnetada, kuulab valikuliselt, alati ei reageeri. Räägib valjult, tihti ei oska vaikselt/rahulikult olla. Hüppab ühelt tegevuselt teise. On agressiivne ja võib lüüa. Samas vahel jälle nagu keskendub pikemalt, vaatame pool tundi raamatuid, värvime ca 20 min. Vahel mängib üksi ka pikemalt. Aga joonistamisega on ka nii, et värvid natuke ühte lehte ja siis kohe tahab järgmist keerata. Raamatuid tahab ka ruttu läbi lapata ja uusi võtta. Voodis niheleb palju, magama jäämine võtab aega 1,5h. Ta ei suuda olla rahulikult, koguaeg vaja keerata, niheleda, sügada. Seda kõike hakati rääkima mulle ka lastehoiust, kus ta käib ca 3x nädalas. Tegelikult sealt see suurem muretsemine pihta hakkaski. Nimelt on ta agressiivne ja üldiselt just siis, kui rohkem lapsi on kohal. VÄidavad, et talle suur seltskond ei sobi. Samas ta on alati kiire kohaneja olnud, läheb ise teiste juurde ja kutsub mängima. Paljud on täheldanud, et on äärmiselt andekas/nutikas oma vanuse kohta. Puidust puslesid hakkas näiteks väga varakult õigesti kokku panema. Loogika tundub olevat hea. Ent suurt lähedusvajadust pole vanemate suhtes üles näidanud, juba beebina pikalt süles ei tahtnud olla, vaid alati oli vaja kohe minna avastama maailma. Aga tundub, et siiski suurem seltskond väsitab. Sööb halvasti, mingid kiiksud söömisega, kastmest sobib hapukoor ainult. Ajas aina rohkem välistab toite. Kiiksudest on veel see, et teda häirivad sildid, tahab siltide eemaldamist või niisama mainib neid. Mänguasjad peavad olema üksteisest eraldi, nt kohe võtab ära nö vale mänguasja ja paneb õigesse komplekti/kasti. Segamini ei tohi olla. Tahab tihti käsi pesta. Kõne kerge hilinemisega, aga nüüd juba paneb lauseid ilusti kokku (4-5 sõnalised, vahel paneb käänetega mööda, aga hoius hakkas arenema kiires tempos kõne). Rohkem suurt ei oskagi öelda, lihtsalt hetkel on teemaks agressiivsus, ühelt tegevuselt teise hüppamine (mitte alati, vahel suudab ka pikemalt keskenduda). Näide veel viimasest arstil-käigust: võtsin ta kaasa, suutis istuda ca 5 min ja siis hakkas turnima toolide peal ja laua pealt asju haarama, keelamistele ei reageeri). Nüüd on reaalsus kohale tulnud ja hakkasin lihtsalt nutma. Väga raske on, sest peres on ka beebi. Lihtsalt tunnen, et hakkan juba ennast kaotama. Lapse panin hoidu, et saaks ka väikesele tähelepanu pöörata. Kui kahega olen, siis üldiselt vajab suurem rohkem tähelepanu ja väiksem juba harjunud nii :(( samuti ei saa väiksega üldse toimetada, suurem lihtsat hakkab otsima ohtlike tegevusi, et tähelepanu saada, ei püsi paigal. Pean tihti toitmise lõpetama, mis ajab beebit stressi, kui katkestan, ei taha süüa rohkem. Ja nii peangi talle lihtsalt multikad peale panema, et ta midagi ohtlikku ei teeks ja korraks püsiks paigal. No ja kodus siis ongi tihti multikate ees ja ma tunnen ennast nii halvasti ja läbikukkununa. Kuhu ma peaks pöörduma temaga, kas liiga vara veel, et testidega midagi kindlaks teha? Mida ma ise saaksin muuta?Tean, et ei tohiks üldse multikaid lasta näidata, proovin neid vähendada. Aga kuidas siis hoida paigal toitmise ajal? Olen proovinud anda mänguasju jne, korraks püsib ja siis kohe tuleb turnima mu peale või läheb teise tuppa otsima kahtlaseid tegevusi. Nii raske situatsioon hetkel. Mees tihti ära lähetustel, muidu abistab, kui kodus on. Aga tööpäevad ka pikad, jõuab 19.00 koju pluss 3-5 korda kuus lähetused,mis kestavad 2-4 päeva.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Tahan Sind lohutada. Minul on samasugune poiss. Hetkel oleme 3,5 ja varsti saame arstile, kes ehk mingi diagnoosi paneb. Siiani proovis perearst ka ikka positiivsemalt vaadata asja, ja lootsime et ehk on käitumisele muu seletus. Nüüd olen aga hinges sellega leppinud ja soovin pigem saada selgust, mis täpselt meil on, ning kuidas oma lapsest paremini aru saada.

Ma tahan sulle öelda, et sa ei ole läbikukkunud ema. Minu häda oli samasugune, kui meil beebi ka veel oli. Tihtilugu panin poisi nutitelefoni või televiisorit vaatama. See ei tähenda, et me oleks läbi kukkunud emana. Ma ausalt lihtsalt ei teadnud, kuidas temaga õigemini käituda ning see oli hea lahendus, mis töötas.

Arvan, et sul on veel natuke vara nii tõsiselt muretseda, ning loodan et su laps on lihtsalt omamoodi.
Aga eks sa alusta ikka sellest, et räägi perearstiga oma murest. Tema saab anda vastava saatekirja psühholoogi vastuvõtule, kui vaja.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Tunnen paljus ära ühe oma lapse samas eas – no olgu, sensoorseid tundlikkusi tal ei paista olevat ja otseselt agressiivne ka ei olnud. Samas on muid võhikule autismi tähendavaid tunnuseid. “Diagnoos” on tundlik närvisüsteem pluss kõrge intellekt. Kuna ka mind hirmutati igasuguste A-dega, siis panen mõned mõtted kirja, mis meid aitasid.

* Õpi oma last tundma. Las ta olla koduski see, kes ta on. Nt kui leiad, et ta peaks õppima paremini keskenduma, alustage asjadest, mis talle meeldivad ja pikenda nendega järjest tegelemise aega. Samamoodi muude mureküsimustega – selle kaudu, mis meeldib ja huvitab. Tähtis on ka see, et sind ennast huvitaks.
* Hangi toredaid mänguasju – mitte tingimata arendavaid (küll aga “avatud lõpuga” ja seetõttu suhtlemist arendavaid). Mõtle enne oma eesmärgid läbi.
* Beebi kõrvalt on väga tähtis asjade lõpuleviimisega ise eeskuju näidata.
* Hoiata ette, mängi olukorrad läbi. Palu ka hoiutöötajatel aidata talle hea käitumise mudeleid õpetada, sest kodus saad seda ainult toetada, need olukorrad toimuvad aga silma alt väljas. Ma ei ole leidnud päris selliseid eestikeelseid raamatuid, mis otseselt standardolukordi lahendama õpetaks, aga näiteks “Minu tunnete” sari sobib selleks ka päris hästi. Õe/venna sünd on ka täiesti tavalisele lapsele raske, isegi kui ebasoovitav käitumine ei ole otseselt beebi vastu suunatud. Tähelepanu on vähem. See ei tähenda, et seda peab lõpmatuseni rohkem andma, küll aga on abiks, kui seda mõista ja aidata lapsel ka oma tundeid teadvustada.
* Käige palju ringi ja mängige-arutage nähtu läbi. Isegi kui tundub, et ta ei oska ju käituda – kust ta muidu õpib?
* Usalda oma lähedasi, las nad tegelevad ka. Saad puhata ja kinnitust, et isegi kui mingi diagnoos on, ei ole see maailma lõpp.
* Keelamise asemel ole valmis alternatiivset ja veel huvitavamat tegevust välja pakkuma.
* Võimuvõitlusesse püüa mitte laskuda.
* Multikad vali rahulikumad ja kommenteeri neid.

Ja lõpetuseks: diagnoose panevad ikkagi pädevad inimesed, mitte lihtsalt need, kes “on lastega kokku puutunud” või isegi “tegelevad igapäevaselt erivajadustega lastega”.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kirjelduse põhjal ei saa midagi diagnoosida ega ka häire olemasolu välistada. Soovitan pöörduda neuroloogi poole, saad kõik vajalikud uuringud paari päevaga statsionaaris tehtud. Oluline on ka välistada nt epilepsia vms.

Psühhiaatrid väikelastega tegeleda ei viitsi kahjuks- isegi väga raskete autistidele, kel ilmselget ka lisaks vaimupuue- soovitatakse lihtsalt oodata ja vaadata. Nii et selles mõttes soovitan pigem spetsialiste kuulata. Mitte ükski teraapia ega erirühm ei kahjusta last. Kõige suuremat abi teraapiatest saavad tegelikult just kerged lapsed, sest nende arengupotentsiaal on suurim. Kahju on vaadata kui alles 5a lapsega tullakse uuringutele, aidata saab neidki, aga parim aeg on kahjuks mööda lastud.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

2,5a aspergeriks küll keegi veel ei diagnoosi, ja aspergeri spektrisse käib enamasti ka füüsiline kohmakus- minu laps hakkas ronima u 5a, siis alles hakkas ka rattaga sõitma, enne tal ei olnud piisavalt koordinatsiooni ja tasakaalu. Pool kaebustest (nt agressiivsus) võib tulla praegu sellest, et teil on beebi ka. Beebi teeb erilisema lapsega toimetuleku oluliselt raskemaks. Kui teil oleks üks laps, siis saaksite oma nõudliku lapsega veel kuidagi hakkama, aga beebi lisaks ja ongi hullumaja. Minu laps sai diagnoosi alles 5a, ja nagu siin eelmine vastaja juba kirjutas- alusta neuroloogi konsultatsioonist, saatekirja annab perearst. Olenevalt elukohast siis Tartu või Tallinna lastehaigla.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Näitan 5 postitust - vahemik 1 kuni 5 (kokku 5 )


Esileht Erivajadustega laps 2,5 a tüdruk – ATH ja asperger?

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.