Otsin pigem lohutust, et pole oma “murega” ûksi.
Nimelt on kodus kasvamas 2,5 aastane poiss.
Laps on muidu asjalik ja tegus. Fantaasia lendab ja suudab omaette pikalt mängida. Tihti kaasab ka mind ja meest mängudesse.
Kodust välja minnes on ta nagu hulluke, poes jookseb minema kakub asju ja absoluutselt keelamisele ei reageeri. Külas käies samamoodi muudkui jookse järel ja keela, alguses kuulab aga pärast 3ndat korda hakkab jonnima ja minu meelest lausa kiuslikult asju kakkuma.
Ise siiani mõtlesin et noh ju siis võõras koht ja stress jne.
Sel nädalavahetusel käisid meil külas peretuttavad kellel on 3 kuud noorem tütar. Ja minu jaoks täiesti uskumati aga laps on nagu väike ingel, istus vaikselt ja isegi ei vaadanud kusagile riiulite peale et midagi võtta vms. Nii kui ema midagi ütles siis laps kohe tegi mida paluti ,ilma jonnita. Rääkis ka pikkade lausetega ja üsna selgelt. Minu lapsel on mõni üksik 2 sõnaline lause/ väljend. Üksikuid sõnu oskab väga palju, tunneb värve ja pildi järgi ütleb numbreid/tähti.
Tuttav uuris ka et kas ikka arstil oleme käinud et meie laps selline on. Küsimuse peale et mismõttes selline vastas ta et no võrdle neid kahte.
Igatahes minul nüûd murepilv peakohal… siiani olin arvanud et lihtsalt aeglasem jne aga nüüd muudkui mõtlen et äkki ongi midagi halvasti..
On kellegil sarnaseid kogemusi?
Teema: 2,5 aastane arengust maas?
On täiesti mõttetu võrrelda isegi täpselt sama vanasid ja samast soost lapsi!
Ja kui tuttav on oma kukununnu tüdrukuga harjunud, siis võib vähegi elavam poiss võttagi silmi pööritama.
On sul veel kellegi poole pöörduda, kellel on mitu last või haridust, et hinnata last?
Jutu järgi tundub küll enam-vähem tavaline poolekolmene poiss 😀
Kus sa varem oled olnud? Oma lapse arenguga seonduvaid asju võiks ju jooksvalt näha,mitte siis avastada kui hilja ????
Minu laps on väga sarnane sinu poolt kirjeldatud poisiga. Samuti sõnakuulmatu, ainult näpiks kõike. Ma mõtlesin kaua, et ju ta ongi lihtsalt selline, iga on selline jne. Kui ta aga neljaseks sai, sain ma aru, et ta ei ole ikkagi normlaps. Olen ise eripedagoog ja seetõttu oskasin võrrelda. Käisime Rajaleidjas ja psühhiaatri juures. Öeldi, et diagnoosi pole vaja panna, sest sellest ei muutuks tema jaoks midagi, aga on selge, et ta on erivajadusega, täpsemalt kaldub pervasiivsete arenguhäirete poole. Muidu on tark, andekas ja uudishimulik laps, aga vajab veidi erikohtlemist.
Soovitan soojalt kahtluse korral ikka Rajaleidjasse pöörduda. Saad vähemalt hingerahu.
Selles vanuses võib olla lapsel selline eituse ja proovilepanemise periood. Kui see mitu nädalat kestab, siis pole õige.
Konkreetsed korraldused, järjekindlalt. Mitte alla anda ja jää oma ütlemisele kindlaks. Nagu näeb, et saavutab mitte kuuletumise, mitte koristamise, mitte tulemise – mida igane, siis saab sellest indu ja võib kasvada “kasvatamatuks”.
Proovi kavalusega, vii tähelepanu kõrvale. Tee kõike koos lapsega, tõstke koos klots karpi või sussid kõrvuti jne.
Kui õnne, siis on varsti jama möödas. Kui kestab ja kestab, siis on vaja kas sind, teisi pereliikmeid või siis isegi last abi järgi saata.
Meil oli ka poiss selline 2.5 aastaselt, lisa veel hammustamine ja sülitamine ja totaalne minu eiramine. Lastehoiust sain kogu aeg hirmutavat tagasisidet. Lugesin pool interneti läbi ja võtsin tema kasvatamise südameasjaks. Tegime kõike koos ja järjekindlalt. Väga range reziim ja reeglid, vahel ajasin südame kõvaks ja ei teinud hüsteeriatest välja. Lohutasin kallistades, kuid järgi ei andnud. Nüüd 4a. Käime suures lasteias ja kõik korras, kiidetakse et teeb kõike kaasa ja on sõnakuulelik ning tubli. Ka logopeed kiitis.
Mõte on see, et selles vanuses lapsele diagnoosi otsimise on endalt vastutuse maha tõukamine. Kui päris autist pole, siis koduse käitumisega saab veel kõik korda! Edu!
Minu laps on väga sarnane sinu poolt kirjeldatud poisiga. Samuti sõnakuulmatu, ainult näpiks kõike. Ma mõtlesin kaua, et ju ta ongi lihtsalt selline, iga on selline jne. Kui ta aga neljaseks sai, sain ma aru, et ta ei ole ikkagi normlaps. Olen ise eripedagoog ja seetõttu oskasin võrrelda. Käisime Rajaleidjas ja psühhiaatri juures. Öeldi, et diagnoosi pole vaja panna, sest sellest ei muutuks tema jaoks midagi, aga on selge, et ta on erivajadusega, täpsemalt kaldub pervasiivsete arenguhäirete poole. Muidu on tark, andekas ja uudishimulik laps, aga vajab veidi erikohtlemist.
Soovitan soojalt kahtluse korral ikka Rajaleidjasse pöörduda. Saad vähemalt hingerahu.
Enamus lapsi vajavadki erikohtlemist, eriti oma vanematelt! mõned rohkem, mõned vähem. Lapsi, kes ise suureks kasvavad on vähe, ning on ka neid, keda vanemad “erikohtlevad” ilma et nad ise sellest aru saaks.
Teemaalgataja laps tundub olevat tüüpiline laps, kelle jaoks vanematel aega ei jagu, mõlemad tööl, õhtul telekas, nutitelefonid.. Lastel hunnik “arendavaid” mänguasju, millest laps ei huvitu, kusjuures suur kogus mänguasju ei õpeta last keskenduma.. Vahel ongi vaja diagnoosi, et vanemad oma last märkaks ja talle rohkem tähelepanu pööraks. Vb peaks oma soove mõneks ajaks veidi kokku tõmbama ja ema mõneks ajaks kodusemaks jääma. Või tõukama ta Rajaleidjasse, las nemad tegelevad…
Esiteks ei saa lapsi omavahel võrrelda- ei samast soost ega ka sama vanu lapsi. Normi piirid on selles vanuses väga laiad. Poisid võivadki aktiivsemad olla. Samuti hiljem rääkima hakata. Ole oma nõudmistes lihtsalt järjepidev, isegi kui kisab. Mul on kaks poissi, kellel selles vanuses pidin ka järgi jooksma nii et higimull otsa ees.
Minu nõu igasugu spetsialistide kaasamise suhtes on järgmine- nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. Endal on kogemus, et kõik arvasid erinevaid asju ja mina olin murest murtud. Igatahes, hoolega tuleb valida, kellele oma last näidata.
Või tõukama ta Rajaleidjasse, las nemad tegelevad
Rajaleidja on nõustamiskeskus, mitte lastehoid. Nad ei pane diagnoosi, selleks on vajadusel psühhiaatrid. Seal on mitmest spetsialistist koosnev meeskond, kes annavad nii lapsevanematele kui ka teistele lapsega tegelevatele inimestele (nt õpetajad) nõu, kuidas lapsega paremini toime tulla ja paremini tema vajadusi mõista.
2.5aastane on tõesti alles väga väike ja sellises vanuses esineb trotsi ja sõnakuulmatust, asjade enda moodi tegemist väga palju. Samuti õpivad lapsed erineval ajal rääkima.
Anonüümses kommentaariumis on võõraste poolt väga lihtne panna diagnoos “Halvad vanemad, ei tegele lapsega!” Rajaleidjas kindlasti teemaalgatajale nii ei vastataks ja kui ta ikka väga mures on, tasub igatahes nõu ja abi küsida.
Oeh. Poisid peaks üldse ära keelama või kinnisesse asutusse suunama.
(Tegelikult – kui “muidu” on asjalik ja tegus, siis on ju kõik hästi. Poes jms ringi jooksmine – võtke aega, vaadake koos rahulikult ja ettevaatlikult kõike, mida saab (“tõesti on huvitav asi”), siis pole nii, et kui nüüd ei jookse ja ei kraba, siis ei saagi; kuulekus – nõuab järjepidevust, see on iga, kus impulsiivne “mina” on lihtsalt tugevam, isegi kui teab täpselt, mida võib, mida mitte; kõne – arengu kiirus on individuaalne ega näita selles eas midagi, standardnõuanded à la “Terane laps” ei jookse muidugi mööda külge alla. Minu siiras soovitus poiste emana on lähtuda tugevustest, küll siis tulevad ka nõrgad küljed järele.)
Minule kirjelduse järgi ei tundu, et tohutu probleem oleks. Lihtsalt teemaalgataja ilmselt ei oska ennast lapsega kehtestada. Mul endal ka sellega natuke rasevõitu. Arusaadav, et põhiline on rahulikkus, järjekindlus ja kindlad reeglid. Kui kolme korra keelamise peale külas enam sõna ei kuula, korjategi kodinad kokku ja lahkute. Vaatamata protestidele. Samamoodi ka poes. Lapse kisa ja jonni ei maksa karta, kuigi tean omast käest, kui kurnav see võib olla. Vahel tuleb ahastus peale, kui jälle hakkab jonnimine…
Minu arust on iseenesestmõistetav, et laps tahab poes kõike näha ja katsuda. Mina tegin oma tüdrukuga nii, et kui poodi läksime, siis lasin tal valida ühe asja (temale meeldivad pehmed loomad), mida ta terve poeskäigu aja kaasas kandis ja hellitas, ja enne kassasse minekut panime selle tagasi riiulisse. Siis ta vähemalt ei tormanud ringi riiulitelt KÕIKE katsudes ja maha tirides. Proovi, äkki on midagi, mis su poisile meeldib, mingid automudelid või midagi.
Muuseas, mina vaatasin ka suurte silmadega oma vennatütart, kes kodust väljaspool ainult emme süles istuski (nüüdseks juba koolilaps) ja kõike ja kõiki kartis ning mitte midagi ei teinud. Siiamaani istub koosolemistel ainult täiskasvanutega koos laua taga ja kuulab nende igavat juttu… Müstika minu jaoks. Minu tüdruk ei püsi pudeliski paigal, kuskil külas emme süles istumise lõpetas niipea kui jalad alla sai. Tähendab, lastevahelised erinevused on ikka tohutud ja tõesti on mõttetu võrrelda mitte ainult erinevast soost lapsi, vaid ka samasoolisi.
Pigem taandub küsimus sellele, kas sinule endale emana tundub, et lapsel on midagi viga või mitte. Kui ta on 2,5-aastane ja räägib paarisõnaliste lausetega, siis võiks lapse kõne arengut jälgida ja püüda seda arendada, et laps õpiks ennast paremini väljendama. Oma südame rahustuseks võib muidugi spetsialistide poole pöörduda, aga mitte eesmärgiga mingi diagnoos hankida, vaid pigem abi küsimiseks. Nt lastepsühholoogist võiks ehk alustada. Et saada häid soovitusi, kuidas sellise lapsega toime tulla.
Ah jaa, veel üks oluline asi: kõige mõttetum on pidev KEELAMINE (ära seda tee, ära toda katsu, nii ei tohi, pane see kohe ära). Tuleks kuidagi teistmoodi, lapse tähelepanu juhtida mingile detailile vms, nt poes selle asemel, et hüüda “pane see kohe käest ära!” või “ära seda võta!” võiks pigem rahulikult rääkida, et “ole hea, hoia seda hästi ettevaatlikult, muidu kukub ja läheb katki”. Ühesõnaga, kuidagi nii, et lapsele ei tunduks, et kõik ema laused on ainult käsud-keelud. Kutsud näiteks appi, et “tule aita emmel juustu valida” vms.
Jõudu!
Mõned kuud tagasi tuustis minu enda 2a3k poiss ka poes ringi. Kiskus asju ja toppis suvaliselt korvi. Poes peab aega olema. Järjepideva keelamisega, et “see pole meie oma” saime asja paari kuuga nii kaugele, et enam ta asju ei puutu. St ainult siis, kui mina ütlen, et “võta porgandid ja pane korvi”. Pikali viskas ka, kui keelasin-väga tüütu oli. Üsna hull lugu oli nende šokolaadimunadega, mis nagu nimelt suvalistes kohtades alumistel riiulitel on. Kui ma ei märganud, kargas ligi ja kooris silmapilkselt muna ära. Oli hulk seletamist ja keelamist ning jonni, aga paari kuuga õppis ära, et poest asju ei sööda, enne kui tädi on nad ära piiksutanud. Sama on igal pool mujalgi- külas, mänguväljakul. Aktiivsemal lapsel peab kogu aeg sabas olema ja lõpuks nad ikkagi õpivad. Kodus keelan teda vähem, aga väljas küll hoian silma peal.
Mulle hakkas silma see koht temaalgataja postituses: “Tihti kaasab ka mind ja meest mängudesse.” See on lapse kohta siis…
Ma ütleks. Kahe ja poole aastane laps ei pea kedagi oma mängudesse KAASAMA. Ema ja isa on need, kes veedavad lapsega aega ja mängivad temga, räägivad temaga, loevad temaga raamatuid ja isegi ehk õpetavad teda… no näiteks, et kuidas mingis olukorras ja kohas käituda. Teemaalgatusest jäi mulje nagu laps elaks omas mullis ja siis vahel suvatseb ka veidi oma vanematega suhelda. ja see on kahe ning poole aastane, mitte 15-aastane teismeline!
Teie vanematena ikka vastutate ju tema eest! Tundub, et teil lihtsalt puudub lapsega hea kontakt ja seetõttu pole tal lugupidamist teie suhtes, kui olete poes või võõramas kohas, kus tuleb reeglite järgi käituda ja viisakas olla. Laps kuulab ikka seda inimest, keda ta usaldab.
Jah, muidugi on lihtne jätta laps omapäi mängima. Eriti kui ta selles nii hea on ja vanematega ise kontakti ei otsigi. Aga nii ei saa! Iga päev peaksid vanemad võtma vähemalt tunikese (mõlemad ja soovitavalt eraldi!) ning pöörama oma tähelepanu 100% lapsele. Kaasama ENNAST lapse tegevustesse, uurima, mida last huvitab, talle raamatuid lugema, temaga mängima ja tegelema. Nii kasvab lapse usaldus om vanemate suhtes ja lapsed muutvad üllatavalt sõnakuulelikuks. Kõik inimesed on ju tegelikult erivajadustega, kõigile on veidi erinev, milliselt tekkivad seosed ja arusaamine ja seetõttu tulekski iga last individuaalselt kohelda, teda saab mõista ainult talle tähelepanu pöörates. Vahet polegi tegelikult, kas neuroloog või keegi muu oskaks ka mingi peene nimega diagnoosi nimetada.
Mulle hakkas silma see koht temaalgataja postituses: “Tihti kaasab ka mind ja meest mängudesse.” See on lapse kohta siis…
Ma ütleks. Kahe ja poole aastane laps ei pea kedagi oma mängudesse KAASAMA. Ema ja isa on need, kes veedavad lapsega aega ja mängivad temga, räägivad temaga, loevad temaga raamatuid ja isegi ehk õpetavad teda… no näiteks, et kuidas mingis olukorras ja kohas käituda. Teemaalgatusest jäi mulje nagu laps elaks omas mullis ja siis vahel suvatseb ka veidi oma vanematega suhelda. ja see on kahe ning poole aastane, mitte 15-aastane teismeline!
Teie vanematena ikka vastutate ju tema eest! Tundub, et teil lihtsalt puudub lapsega hea kontakt ja seetõttu pole tal lugupidamist teie suhtes, kui olete poes või võõramas kohas, kus tuleb reeglite järgi käituda ja viisakas olla. Laps kuulab ikka seda inimest, keda ta usaldab.
Jah, muidugi on lihtne jätta laps omapäi mängima. Eriti kui ta selles nii hea on ja vanematega ise kontakti ei otsigi. Aga nii ei saa! Iga päev peaksid vanemad võtma vähemalt tunikese (mõlemad ja soovitavalt eraldi!) ning pöörama oma tähelepanu 100% lapsele. Kaasama ENNAST lapse tegevustesse, uurima, mida last huvitab, talle raamatuid lugema, temaga mängima ja tegelema. Nii kasvab lapse usaldus om vanemate suhtes ja lapsed muutvad üllatavalt sõnakuulelikuks. Kõik inimesed on ju tegelikult erivajadustega, kõigile on veidi erinev, milliselt tekkivad seosed ja arusaamine ja seetõttu tulekski iga last individuaalselt kohelda, teda saab mõista ainult talle tähelepanu pöörates. Vahet polegi tegelikult, kas neuroloog või keegi muu oskaks ka mingi peene nimega diagnoosi nimetada.
Teemaalgataja ilmselt mõtles seda, et laps jagab mängides emotsioone ja on sotsiaalne. See on väga oluline aspekt nii vana lapse arengus. See nt välistab paljud arenguvead.
Aga kas te sellele olete mõelnud, miks tegelikult väikesed lapsed tahavad peos kõike kiskuda ja katsuda?
Nad ju tegelikult jäljendavad täiskasvanuid. Meie ma vaatame, katsume, loeme etiketti ja paneme riiulile tagasi või korvi.
Mina ükskord tabasin ennast ka igasugu pehmeid patju silitamas ja muid asju näppides, laps minu järgi ja kui ma olin juba korduvalt teda keelanud(tegelikult ta üldse ei ajanud neid laialai ja vaatas ka ja pani ilusti tagasi) lõi mul peas prini põlema, et issand ma ju ise samamoodi näpin asju aga last(minu oma on juba 5) keelan nii kuis jaksan. Nüüd ma olengi lubanud tal ka ohutuid asju võtta-vaadata, kui paneb omale kohale tagasi ja on ettevaatlik.
See ühe asja kätte andmine nii noorele on hea nipp. Toimis ka meil. Kusagil aasta läks, kui poiss hakkas poes normaalselt käituma.
Kui ma võrdlen enda poega ja enda tütart 2,5 aasta vanuses, siis võin ka julgelt öelda, et poiss oleks tütre kõrval tundunud arenguhäirega neandertaal. Niivõrd erinevad olid nad oma käitumiselt, enesekontrollilt ja eelkõige kõneoskuselt.
Kui võrrelda neid 4-aastasena, siis seda vahet enam pole – umbes selles vanuses jõudis poiss oma arenguga teistele järgi. Muidugi on ühel ühed tugevused ja teisel teised, aga mõlemad täiesti normaalsed lapsed. Nii et julgen väita, et need esimesed eluaastad ei ole parim aeg diagnoosimiseks, sest laste arengukiirus on väga erinev. Teemaalgataja kirjelduse põhjal tundub täiesti normaalne poiss, kelle kõneareng pole olnud nii kiire kui sõbranna lapsel, kuid see on üsna tavaline, et poisid on ses vallas aeglasemad. 🙂
Neandertaali mõistusega poeg jõudis koolimineku ajaks teistest ettegi, on olnud kogu aeg klassi parim õpilane ja väga hea suhtleja. Nii et tõenäoliselt saab asja sellistestki. Loomulikult võib minna ka kehvemini, aga 2,5-aastase pealt seda ennustada on üsna lootusetu.
Palun loe laste arengu psühholoogia alast kirjandust. Nimelt, väikelaps selles vanuses ongi ja peabki olema aktiivsem, agressiivsem. Vanuses 2-4,5 ongi laps kõige agressiivsem. Eriti kui sõnavara ja kõne pole nii täiuslik veel, väljendab laps end tihti kehalise käitumisega. Teiseks, lapsele on vaja täiskasvanu loodud piire, KUI need hoiavad last turvaliselt õnnetuse eest. Muus osas sa ise suurendad tema käitumise agressiivsust kuna keelad tihti ILMA põhjuseta. Laps ei pea käima poes sinuga koos ja kui käib, on tema koht ostukärus kust ta kohe kindlasti ei saa riiulitelt kaupa maha rebida. Sea piirid! Keelamisega sa tekitad lapses veelgi enam soovi olla agressiivne ja sõna mitte kuulata, sest selles vanuses vajab laps juba ka iseseisvuse tunnet ja vähem sekkumist on parem kuna õpetab lapsele oma võimeid usaldama ja laseb olla iseseisev. Praegu sa õpetad vastupidist. Lapsel peab ja kujuneb juba oma “mina”, ta ei ole sina, su mees ega sõbranna ega tema laps. Mõttetu on võrrelda 2a2 k ja 2a5k see oleks nagu võrdleks siga ja kägu. Lase lapse minal kujuneda vabalt. Kui.mingi tuttav tuleks selliste sapiste kommentaaridega esinema minu koju, näitaksin pikemalt mõtlemata ust.
Kui kõne ka väga palju pole, siis ma pöörduks neuroloogi poole. Tema kas suunaks psühhologi-logopeedi vastuvõtule (teevad arengutesti) või võtaks haiglasae uuringule, siis saaab ka psühhiaatri, uneuuringu jms.
Või siis lastepsühhiaater, kes suunab edasistele uuringutele ja teeb kokkuvõte.
Ausalt, kui mure on, otsiks spetsialisti abi. Oma südamel kergem, teaks vähemalt, kuas on midagi arengus teistmoodi ja pole vaja ennast kasvatamatuses süüdistada.
(Mu poiss nüüd kohe 10, aga juba kaheselt oli teistsugune kui teised, rabeles ringi. Poes küll asju ei kiskunud, aga kus iganes käimine oli ikka piin, sest ta paigal ei püsinud, kogu aeg oli tunne, et kaob ära, jonnis, et läheme ära jms).
(Poisil kõnepuue ja vaimne mahajäämus, päris autistlike joontega diagnoosiks ei saanud sest neid polnud piisavalt, aga nii mõnigi autismi poole asi on. ATH pole, rabelemisest on välja kasvanud, kuigi alguses oin surmkindel, et ta seda on).
Esinest korda käisime neuroloogi suunamisel logopeedi-psühholoogi ühisuuringul (tegid Tartus lastekliinikumis korraga seda), kui poiss oli 2,5 umbes, juba siis oskasid nad öelda, et tehke puue (mis täpsemalt kirja panid, ei tea, tol ajal asju netti veel ei pandud). Loll olin, kohe vedu ei võtnud, kuulasin laateaia logopeedi, kes lohutas, et ei tea, kas asi nii hull on. Nii kaugele, et lapse uuesti aratidele sain, oli kui laps oli 4, kui rajaleidjad-asjad läbitud ja lasteaia erirühma sai, kui oli just 5 saanud. Hiljaks jäime. Oleks varem saanud, oleks seis täna veidi teine. Kuigi arstid on lohutanud, et mitte palju parem, tal avastati ka geenimutstsioon ja päris tavalapse tasemele poleks ta ka 2selt erirühma panekuga saanud…
Tuttav on sul rumal, teemaalgataja.
Lsaks eelpool olevatele headele soovitustele ja arengu kirjeldustele lisaksin logopeedina, et kõne on ehk veidi hilistunud. Kui paari kuu pärast lauselist kõnet ei tule, siis pöördu konsultsioonile logopeedi juurde.
Siin saab testida:
https://www.logopeed.ee/et/2-5akoneareng
Nõuanded:
https://www.logopeed.ee/et/laste-kone-arengu-toetmine
Facebookis: nt lehekülg: logopeed
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
