Kuidas saada hakkama 2,5-a lapsega, kes ei allu mitte ühelegi keelule ega palvele?
Laps, kes ärkab hommikul jonnides ja nii see kõik terve päeva kulgeb. Midagi ei meeldi.
Räuskab, togib, sülitab, lõhub. Kodus on suvaliselt klotsiga akna katki visanud, teleri ekraani kahviga augustanud, peegli vastu taldriku visanud ja selle purustanud.
Keelule ei allu, naerab ja teeb edasi.
Mul on 3 last, selline asi tuleb suure üllatusena. Enamus, kellega olen asja arutanud, väidavad kui ühest suust: “faas, läheb üle”! Pedagoogid: ” oi, sul vedanud, et teised pole sellised olnud, see on hull iga!” jnejne
Kuidas mu eelmistel lastel see “faas ” olemata oli? Hetkel ei julge avalikes kohtades käia, sest käitub nagu metsaline.Piinlik on. Aga PEAB, sest ei taha isoleerida. Kõik on saanud samasugust hoolt. Tähelepanu on temal praegu enim- käime teatris, muuseumis, roomame, mängime, voolime. Mänguhoos muidugi lõhub kõik klotsimajad kohe ära, röögatab jne. Joonistates lööb pliiatsid katki ja kortsutab paberi.
Oma vanuse kohta muidu väga terane, hea sõnavara, uudishimulik jne. Aga nagu eile metsast oleks leidnud.
Kõigi arvates “täitsa normaaaaaaalne laps”. Kui juba 20ndada piimaklaasi vastu seina viskas, peale tühjaks joomist….sai jaks otsa.
Pole kunagi ühtegi oma last keelanud ega nendega riielnud, temaga aga hommikust õhtuni üks jant.
Olgu, see on faas. AGA MILLAL SEE MÖÖDUB??? Meil on see üle poole aasta kestnud ja hakkab juba enda ajudele mõjuma.
On kellelgi päriselu näiteid?