Teema: 2,5-aastane ja tema tujud, jonn jms. MILLAL see üle läheb?

Mul nii pöörane laps ei olnud, aga ka väga raske laps. Ohutunne puudus täiesti, oli meeletult aktiivne, kergesti ärrituv. Raske oli temaga kuhugi külla/mängutuppa minna, sest kui seal mingi asja pärast tülli läksime (nt oli seal mingi asi, mida ei tohtinud puutuda või oli vaja koju tulla ja ta ei olnud nõus), siis oli väga raske röökivat ja jalgu peksvat last riidesse, autosse ja trepist üles koju saada.
Nüüdseks minu laps teismeline, kogu aeg on läinud samm-sammult kergemaks. Aga ma ei teagi, võib-olla on see ka sellest, et olen ise saanud kogemusi ja tasakaalu juurde. Õppimisega läheb tal väga hästi, luges juba neljaselt raamatuid ja on kogu aeg akadeemiliselt eakaaslastest ees olnud. Käitumisega on ikka probleeme, ka koolis, aga kõige enam laseb minuga nö auru välja.

Meil aitas pisikesest saadik väga väga konkreetne päevakava (pidin ise paljust loobuma, nt õhtustest väljaskäikudest, sünnipäevadest, hiljemalt kell seitse olime alati kodus, et last mitte üle stimuleerida).
Kodu täiesti (rafineeritud) suhkruvabaks (kasutame kookossuhkrut, kookides banaani jm). Külas, sünnipäevadel muidugi sai maiustusi, aga tegime kokkuleppeid, kui palju magusat võib süüa, muidu kohe kojutulek… Oli väga selgelt näha, et magus mõjutas väga väga palju lapse käitumist.
Multikaid, telefoni, ipadi sai ehk kord kuus, max kord nädalas. Oli kohe näha, et ekraani kiire liikumine muutis ta pärast kannatamatuks, kui päriselu ei olnud sama meelelahutuslik ja kiire.
Lapsele palju füüsilist aktiivsust, kuigi see oli raske… Trennis ei saanud pikalt käia, kuna ei suutnud seal korda hoida ja teha mida vaja. Käisin temaga ise ujulas, metsas, pargis. Muidugi igal pool võis asi pahandusega lõppeda, aga füüsiline aktiivsus mõjus hästi. Koju lastetuppa ka igasugu redelid, köied, kiiged, poksikotid.
Kodu lapsekindlaks – igasugu nipsasjad, väärtuslikud raamatud jm esemed võib keldrisse viia, terve pere võib plastmassnõudest süüa jne – see on lihtsalt iseenda närvide säästmiseks vajalik. See asjade lõhkumine peaks küll aasta-paariga mööda minema, siis saab jälle tasapisi normaalsuse juurde tagasi pöörduda.
Mänguasju pigem vähem, tuli õpetada, kuidas mängida. Üks mäng korraga. Kui hakkas neid lõhkuma, loopima, kaklema õega mänguasja pärast, siis sama mänguasi kohe kotti ära ja keldrisse. Hea käitumisega sai mänguasja hiljem tagasi.
Karistused peaksid olema loogilised. Nt kui käitub mänguväljakul halvasti, siis tuleme karistuseks koju.

Nii pisike laps ei ole süüdi oma halvas käitumises. Ta on kas halvasti maganud, halvasti söönud, ajukeemia on paigast ära, tunneb, et teda ei mõisteta, tunneb, et ta ei saa nii hästi asjadega hakkama nagu tahaks, lapsevanemad ei ole õigel viisil kasvatanud/piire kehtestanud. St (mina olen seda küll palju teinud ja siiani teen aeg-ajalt, aga kahetsen) pole mõtet lapse peale vihastada, oma pahameelt valada, see teeb asja veel hullemaks ja lapse närvisüsteemi veel enam katki.
Sellised lapsed enamasti vajavad veel rohkem armastust, hellust, mõistmist, kiitmist (kui kaks minutit suudavad olla ilma pahandust tegemata). Neil on endal ka iseendaga väga raske.
Mul ka teised lapsed kukupaid, emapiimaga või geenidega on saanud kaasa teadmise, kuidas on viisakas käituda. Jonninud on küll, aga sellist tralli pole ilmaski nendega olnud.

#3102375:

Jah, meie neljas on ka väga tugeva iseloomuga. Vaat’ et jonnakam kui ma ise. Ja mina olen väga jonnakas.

Esimene asi, mis tegelikult tulemust andma hakkas, oli suhtumise muutumine. Meie, vanemad, muutsime oma suhtumist jonni. Me saime aru, et see ei ole jonn, see on tema iseloom. Tal on omad ideed ja tahtmised, neid alla surudes teeme haiget nii lapsele kui ka endale. Hakkasime teda aktiivselt kuulama ja tähele panema, millal tekivad sellised olukorrad, kus laps loobib asju ja keeldub koostööst. Saime ruttu selgeks, et tema fantaasiamaailm on palju sügavam ja elusam kui 3 vanemal lapsel kokku! Õpetasime teda meile seletama, mida ta täpsemalt ootab või meilt vajab, et me saaksime asju teha sõbralikult koos, mitte üksteise peale karjudes ja jalgu trampides.

See võttis aega. Abikaasa tõstis korduvalt käed ja kurtis, et ta ei saa lapsest jagu. Minul oli korduvalt hetki, kus tundsin, et minu enda jonn hakkab varjutama lapse oma. Tegimegi siis vahetustega – kui mees ei jaksanud, võtsin mina puhanult üle ja vastupidi.

Praegu on see laps 8-aastane. Me ikka veel jonnime aeg-ajalt üksteisega. Me oleme vahel üksteise peale solvunud, sest teine ei kuula teise “sõna”. Aga siis võtan mina täiskasvanuna aja maha ja kükitan lapse ette. Räägin talle, miks ma tunnen just nii nagu ma tunnen. Ja miks ma arvan, et tema peaks käituma just nii nagu mina ütlen. Tavaliselt saab siis monoloogist dialoog ja tulevad ka lahendused. Kõige tähtsam on need dialoogid lõpetada kallistusega ja sellega kinnitada, et lahkarvamusi võib tekkida, aga sellegipoolest me saame olla sõbrad.

See laps on minu arvates kõige intelligentsem ja aktiivsem lahenduste otsija omavanuste hulgas. Ta on nii tegus ja asjalik, et tema tegutsemist vaadates mu süda sulab. Nüüd, kui oleme talle andnud tööriistad koostööks ja oma tunnete-mõtete tsiviliseeritud jagamiseks on ta väga hinnatud ja usaldusväärne sõber ja vend. Ta on pidevalt liikumises ja ta mõtleb nagu insener. Tema teadmiste janu on nii suur, et ma ei jõua nii palju vastata kui tema küsib. Otsime koos raamatutest ja internetist vastuseid ja ma kuulan hoolega, kuidas ta ebaselgeid vastuseid endale tõlgendab. Ta on üks väga eriline poiss ja teeb kunagi väga suuri asju!

Päris hirmus, kui oleksime teda pidevalt karistanud ja jõuga tagasi hoidnud tema kõige tormilisemal arenguperioodil. Kui oleksime teda oma rumalusest takistanud olla see, kes ta on. Jah, ta on meist erinev, aga tal on õigus selleks. Mitte alati ei kasva naadipõllul vaid naadid. Vahel sattub naatide sekka ka midagi teravamat. Lapsevanematena ei tohiks me oma egoga seda tärkavat taimealget surnuks lämmatada, või sundida teda naadiks muutuma, peaksime hoopis oma lehed koomale tõmbama ja andma talle rohkem päikest.

Nii ilusasti ja südamest kirjutatud ☺️.

#3098858:

Minu vastus on, et see ei möödugi, kui ise piire seadma ei hakka. Kahesest saab kolmene, mõne aasta pärast juba viiene ja nii edasi. Pole see mingi iga. Kusjuures, kahene pole veel mingi hull vanus, oota kolmene ära. Kolmeselt kolmekordistub see jonn kõik veelgi. Laps muutub iseseisvamaks siis. Selgitamine nii väikesele ka veel ei aita, ehk neljandast eluaastast on see mõistlik. Enne seda õpib laps suunamise kaudu, sa mitte ei ütle, et lõpetagu tegevus, vaid tõstad lapse eemale ebasoovitud tegevusest. Laps peaks kuulama sõna “ei”. Rohkematest keeldudest ta lihtsalt veel ei saa aru. Juhid tähelepanu mujale. Last telekaga üksinda ei jäta. Ostad ühekordsed nõud tema jaoks ja kohe kui teeb midagi, mida ei peaks, keelad öeldes “EI” või “Ei tohi”.

Näiteks minu laps seetõttu, et tal eile mingist ebasoovitavast tegevusest otsustavalt eemale tõsteti/asi käest ära võeti, täna ja homme paremini ja vähem jonnakamalt käituma küll ei hakanud. Ikka otsiti uut võimalust norida tüli, algatada järjekordne konflikt – ja nii nädalate ja kuude kaupa. Korralik magamine ja kindla rutiiniga võimalikult stressivaba elu ei muutnud midagi – sest laps oli valmis tüli norima ka korralikult väljapuhanuna. Magas korraliku ööune – ja hommikul pistis aega raiskamata uue hooga jonnima! Vagur oli laps siis, kui ta oli haige – kehva enesetundega ajutiselt lõpetatati tülinorimine, et tervemaks saades taas uue hooga jätkata 😛

Loomulikult on enesekindlaks jäämine tähtis, et lapsel ei jääks muljet, et tema valitseb vanemate üle. Seda ma ei eitagi.

Aga minu jutu mõte on, et on selliseid lapsi, kes on valmis ka kuitahes enesekindlate vanematega iga päev mitmeid kordi aina uuesti ja uuesti konflikte algatama. Nagu ainult sellest mõtlekski, millest saaks jälle “mõnusa” jonni/konflikti/märatsemise üles kiskuda. Lihtsalt ei võimalda vanematele rahu nendest jonnidest – ja kõik! Kuni see metsalise arenguperiood möödub.

Tere. Arvan, et oled lapsevanemana kõik õigesti teinud. Üks vastajatest mainis und. 2 poja emana (3 ja 5) võin öelda, et väsimuseaste määrab paljuski minu laste käitumist. Suuremal pojal lõigati adenoidid ära – hakkas öösiti paremini magama (varem norskas, uni rahutu), pärast seda on ta kohe kindlasti rõõmsameelsem. Väiksemal lapsel on samuti ees adenoidide operatsioon. Tema on sarnaselt teie lapsega ‘raskes eas’ ning jonniga ärkamised on tuttavad. Siis on ta ka lasteaias pahur, kuid käitub seal teiste laste ja täiskasvanute seltskonnas palju paremini kui kodus. Kodus julgeb rohkem – vahest ka lööb, karjub. Kuid olen tähele pannud, et jonnihood lähevad kiiremini üle nüüd 3a 4-kuusena kui 2,5-sena. Mida rahulikum ja järjekindlam oma nõudmistes/piirides olen, seda rutem mööduvad. Adenoidid jms tervisehädad, mis und segavad pole tingimata kõigi laste probleemiks, kuid minu laste puhul on sellele tähelepanu pööramine positiivseid arenguid toonud. Kindlasti aasta pärast (tundub küll pikk aeg) on olukord paranenud. Rahulikku meelt.

#3107193:

Sellise tugeva tahtega lapse murdmine võtab väga palju aega.

#3107193:

Laps peab ka õppima teistega arvestama.

Kas kellegi oma tahte alla murdmine on teisega arvestamine? Ma loodan siiralt, et sul ei ole oma lapsi ja ka oma töises elus sa lastega kuidagi kokku ei puutu!

#3108186:

Miks sa nii halvasti ütled? Tahte murdmise all mõtlesin ikka jonni murdmist,see tuli tekstist kenasti välja. Mul on kogemusi väga erinevate lastega,nii enda kui tööalaselt ja mu soovitused olid head. Raskestikasvatatava lapse jonn on hoopis midagi muud kui loomu poolest sõnakuuleliku lapse jonn.Erinevad vajavad väga erinevat lähenemist. Pole ikka mõtet midagi Perekooli kirjutada ega oma kallist aega nõu andmiseks kulutada

Ütlesin halvasti?

Ei ole olemas raskestikasvatatavat last. Ja jõuga ei kasvatata mitte kedagi, ei last, ei looma, ei lille!
Laps võib olla keerulise iseloomuga, võib olla erivajadusega, võib olla kasvatajast erineva maailmapildiga – see ei muuda teda raskestikasvatatavaks! See ütleb kasvatajale hoopis, et tuleb haare lõdvemaks lasta ja püüda mõista, miks tavapärane praktika ei toimi. Laps on suures osas oma kasvatuse või selle puudumise tulem. Jõuga kasvatatud laps ei ole kasvatatud, ta on dresseeritud. Dresseeritud inimene ei saa kunagi iseseisvaks, sest kui teatavad ellujäämisoskused on õpetamata jäänud ja selle asemel on jõuga surutud otseteed, siis varem või hiljem saab asfalt otsa. Kasvataja ei saa olla elu lõpuni selle lapse kõrval ja teda dresseerida.

#3094981:

Tänan. Aasta siis veel.

( suvel ilmselt korjan kastitäie palderjani endale).

* ei aita “karistamised”.

Nurgast tuleb ära, oma tuppa saates on hüsteerias, ähvardan asjad prügikasti visata, ütleb- viska!

Jonnib, haugub vastu. Näiteks tõmbab raamaturiiulist raamatud maha ja siis tallub nende peal. Palun lõpetada või tagasi panna või selgitan- teda ei huvita. Huvitab järgmine sahtel, mis tagurpidi tõmmata. Hommikust õhtuni.

Õues meeldib aga ka seal jonnib, viskab pikali, togib teisi või loobib kivi või liivaga.

Selline tüüp, et ükski keeld ei mõju, külalised meil käia ei taha ja jube häbi on.

Olen hakanud karjuma ta peale, ise muidugi iga kord nutan ka. Kujutan ette, mis trauma saab röökivast emast. Ükspäev tutistasin teda ja endal oli hiljem niiii halb.

Ei suuda enam ennast taltsutada. Sajad päevad järjest, hommikust õhtuni. Teiste pereliikmetega on ka selline.

Koristad lapse kätega jōudu kasutades need raamatud üles ja paned tagasi! Ja iga kord nii. See aitab. Täitsa vägisi ja jōudu kasutades aga lapse kätega! Ise samal ajal räägid rahulikult nalbe häälega: sina loopisid laiali, nüüd korjad kokku ja paned tagasi.