Teema: 2,5a imelaps

Haha, mul üks lastest (tüdruk) kõndis üsna kindla jalaga juba 8-kuusena. Mul oli endal seda hirmus jälgida, aga ära keelata ka ei saanud. Ta oli lihtsalt sedavõrd pisike ja kerge, et ta füüsiliselt sai seda teha. Järgmine laps oli juba raskem ja kohmakam, tema hakkas kõndima alles veidi peale aastat. Täna kõnnib täpselt sama hästi kui vanem õde! 😉

Mõned on varasemad, mõned hilisemad. Võrrelda ei ole mõtet, kadedust tunda ei ole mõtet.

Muideks, minu kogemus õpetas mind hoopis tundma rõõmu sellest, kui laps areneb füüsiliselt enam-vähem ühes tempos oma ohutunnetuse ja pidurdusmehhanismiga. Väike piiga tuiskas alatasa ringi ja ma tundsin tihti, et mul on liiga vähe käsi. Järgmise lapsega saime rahulikult koos maailma uurida ja ühiselt toimetada, ei pidanud pidevalt tulekahju kustutama.

Sinu lapsel võib mingis eas avalduda hoopis teistsugune võimekus mida sellel lapsel, keda kirjeldad, ei tule üldse, isegi kui pingutab. Oluline on see, et sina vaata ja avasta seda, mida SINU laps oskab või mille vastu ta huvi tunneb, ära sea endale eeskujuks teisi, eriti kui need teised on sellised, kellel on mingi lausa kaasasündinud osavus. Ära võrdle oma last teistega, hinda ikka ainult tema enda võimete pealt.

Mõlemad lapsed on normaalsed. Nii ongi.

Palju sõltub sellest, millised võimalused on ees.

Näiteks meie ostsime koju mänguväljaku, kui vanem laps oli 1a10k. Loomulikult alguses beebikiigus. Aitasin üles ronida liumäele jne. Umb 2a3-4k hakkasime harjutama suure lapse kiigu peal kiikumist.

Noorem laps aga on selle mänguväljakuga üles kasvanud. 1,5 ronis ise üles liumäele – siis veel seisin julgestuseks taga, aga 2a ei viitsind ammu enam juures passida. Praegu on ta 2a4k ja kiigub suure lapse kiigu peal väga suure hooga, ja veel karjub, et suuremaks, suuremaks. No see kiik ei võimalda nii suurt hoogu nagu laps tahaks 😀

Kui vanem laps läks jooksukalt vändakale 3,5aasaselt, sisi veel kuu varem tundus ka mulle, et ta ei sa akunagi pedaale selgeks. Harjutas venna 3-rattalisel 😀 Samas noorema puhul ma ei imesta, kui ta juba enne 3a läheb vändakale, sest eeskuju on ju kõrval – küsimus on pigem tema pikkuses, et kas ulatab pedaale vajutama 🙂 Muidugi on tema ka jooksukaga olnud alates 1,5a. Ja ongi füüsiliselt aktiivsem – otsib koguaeg võimalusi kuskilt kõrgelt alla hüppamiseks…õnneks seni ta tajub oma võimeid ja liiga kõrgelt pole hüpanud 😀

Minu poeg sõitis 1a1k ise mäesuuskadega mäest alla. Liumäe trepist ronis üles 9-kuusel, suurest liumäest lasi ise alla 1a3k vanuselt. Praegu pooleteistaastaselt harjutame vaikselt rulatamist, püsti peal püsib, natuke saab edasi ka. Aga… Ma kindlasti ei arva, et ta on imelaps. Esiteks on lapsed erinevad nagu juba eespool mainiti. Minu pojal on lihtsalt suur huvi liikuda ja erinevaid asju proovida. Teiseks on vanemad erinevad, me oleme väga palju õues, lubame tal tegutseda, ei hoia üle. Loomulikult jälgime, et olukord poleks ohtlik, aga väikseid kokse lubame saada, et õpiks oma võimeid tundma. Kusjuures kõndima hakkas ta “hilja”, aasta ja kolmenädalaselt. Ja siis üsna kohe paningi suuskadele. Käisime ka iga päev, sest üsna sageli tassiti mulle hommikukohvi juurde oma suusasaapaid, et “noh, lähme juba”. Samas hulljulge ta pole, kunagi pole olnud muret, et kukutab end diivanilt või toolilt alla. Ja talle meeldib ka joonistada, raamatuid vaadata, liivakastis istuda. Selline huvitav kombo aktiivsest ja rahulikust. Kindlasti ei arva ma, et ta on kuidagi parem, kui lapsed, kes neid asju ei tee. Tema lihtsalt on selline. Ja meie pere elustiili see sobib.

Väga armas, et iga ema on toonud oma lapse tugevaid ja nõrku külgi. Sest tõepoolest on iga laps hea just sellisena, nagu ta on. Minu laps hakkas hilja kõndima, hilja rääkima, ei soovinud esimestel aastatel üldse eriti liikuda. Tahtis ainult kärus istuda. Aga tema arenes väga hästi sotsiaalselt ja emotsionaalselt. Ta oli juba pisikesena suure moraaliga õiglane lepitaja mängudes. Ûhtlasi armastas ta ka juba enne 3aastaseks saamist üksi kodus olla. Algul vaatasime mehega ikka väga veidralt sellele, kui ta ca 2a10k vanuselt palus üksi koju jääda. Jätsime 30minutiks ja ta oli nördinud, et kauem ei saanud olla. Sealt edasi oleme ka pikemalt üksi olla lasknud. Ta pole kordagi ühtki pahandust teinud, on alati üksi olemist nautinud ja iseendaga hakkama saanud. Mind on väga palju hurjutatud sellepärast, aga ma tunnen oma last. Ta ongi selline tubli ja asjalik, nagu see tüdruk filmist “Matilda”. Ta väikevend, kes suvel juba 5 saab, ei suuda 5min ka üksi olla. Ei tasu võrrelda tuttava lapsega. Sinu omal on kindlasti mingi anne, mida su tuttava omal pole.

Minul kodus mõlemad näited olemas. Esimene tütar 3a2k. Alati olnud väga ettevaatlik laps. Ronimise/turnimise vastu hakkas huvi tundma ehk alles pool aastat tagasi. Nüüd juba väga tubli ja asjalik. Samas minu teine tütar 1a1k, oli juba 11k meister ronija. Turnis kappide küljes, ise ronis söögitooli jne. Kindlasti palju õppis suurema õe pealt. Iseloomult ongi hoopis teine laps. Julge, palju uudishimulikum, väga järjekindel ja iseseisev. Lapsed ongi erinevad. Pole see tuttava laps imelaps ega sinu laps imelik. Nagu ma ka juba kirjutasin, siis meie suurem tüdruk avastas turnimise tunduvalt hiljem, praeguseks on arenguga ilusti enda vanustele järgi jõudnud, tuli hiljem aga kiiresti.

Lapsed on väga erinevad – vanem laps õppis kiiresti kõndima, rääkima, füüsiliselt oli osav, koolis oli lihtne, lahtise peaga, viieline. Noorem on aeglasema arenguga igati, kooli kolmeline – samas aga väga musikaalne, mängib erinevaid pille laulab koorides jne.
Kumbki ei ole minu jaoks imelaps.

Minul on selline hästi ettevaatlik värskelt kolmeseks saanud poisslaps, kes väga pikka aega ei tundnud huvi turnimise vastu. Paljud sellised uued füüsilised tegevused tunduvad tema jaoks ebameeldivad. Kiikumine hakkas meeldima alles 1a4k vanuses peale pikka harjutamist ja julgustamist. Ujumas oleme käinud pidevalt alates sellest kui ta oli imik, aga ta on trennis ainuke, kes ei taha sukelduda ikka veel ja ise ujumist proovida. Hüppama õppis ka päris hilja ning treppidest kõnnib kohmakalt, kuigi elame kortermajas kus treppidest kõnnime igapäevaselt. Nüüd sai jalgratta ja esialgu ainult nutab, et me selle ära peidaksime. Jooksuratas on tal ammu, aga huvi selle vastu pole. Ta pole osav turnija või kiire jooksja veel ja me ka mehega oleme natuke olnud mures selle pärast, sest ise oleme mõlemad lapsest saati väga osavad turnijad ning sportlikud siiani. Rääkima hakkas ka hiljem ning siiani ei ole selles veel kuigi hea.
Samas lapsele väga meeldib sport ja eelkõige kõik pallimängud nii vaadata kui ka osa võtta. Palli viskamises ja löömises on enamus eakaaslastest ikka palju osavam. Veel on tal suur huvi muusikaliste instrumentide vastu. Trummidel mängib omaloominguliselt erinevaid rütme juba täitsa hästi.
Ilmselt peame ka meie lapsevanematena rõõmustama nende annete üle, mis on meie lapsel ning julgustama teda proovima uusi füüsilisi tegevusi.

Lisaks et võite proovida jooksurattalt kohe ilma abikateta rattale üle minna, kui aeg käes. Jooksukas õpetab tasakaalu hoidmist, abikad jälle vähendavad seda.

Kas jooksmine ja ronimine teeb kellestki imelapse? Meil ronisid kõik 2-aastaselt igale poole, loomulikult järelvalve all, ei ole iial mõelnud, et see mingi imelaps on. Liugu lasksid samuti ennem teist eluaastat. Pigem aktiivne ja julge laps. Imelaps on pigem see, kes 2-aastaselt oskab lugeda või oskab rääkida 3-aastaselt võõrkeelt. Mina isiklikult ei ole kohanud last, kes loeks 2a6kuud-3a6kuud vanuselt korralikult. Kas Teie olete? Samas minu tuttav ütleb, et tema ei tea mitte ühtegi last, kes ei ole osanud kolme aastaselt iseseisvalt lugeda, minu jaoks on need imelased. Ja arvutavad samuti kuni 100 piires. Me ei ole enam noored, kuna minu tööks on minilastehoid, siis mul on väikelastega palju kogemusi ja endal on mitu last, kõik juba suuremad. Mind täitsa huvitaks, et kas Teie peres või tuttavate laste seas oskasid lugeda 3-aastaselt. Nb. ei pea silmas kahe ja kolmetäheliste sõnade kokkuveerimist, vaid ikka nii, et loebki korralikult raamatust.

#3103102:

Küll ta areneb!

Oht on pigem selle esimese lapse arendamisega. Kui ta ei saa oma potensiaalile vajalikku tegevust, võimalusi ja õpetust, on ta varsti üks tavaline laps.

Milles see oht siis seisneb? Et äkki ei tulegi temast maailmakuulus tsirkuseakrobaat, vaid nt arst või õpetaja, st tavaline inimene?