2,5-aastane ei ole türann. Ta on lihtsalt aktiivne elu avastav laps.
Mulle tundub, et oled pehmeke. Lõputu nämmutamisega ei saa, tuleb olla väga konkreetne – kõigepealt on vaja, et lapse tähelepanu on täielikult sinul (kutsud nimepidi ja ootad kuni vaatab otsa), siis ütled väga konkreetselt EI või STOP ja eemaldad poja kättpidi olukorrast. Tuleb jonn ja trots, ignoreerid ja kordad veelkord EI, sedasi ei tohi teha vms olukord. Poisid ongi teistmoodi ja kangemad, aktiivsemad on ka, samas konkreetsemad. Väga üksikutega saab mingit lõputut peegeldamist teha, nad lihtsalt ei püsi nii kaua paigal.
Ma paneks kirja kaks märksõna:
Energia raiskamine – lase tal joosta, möllata õues, toas tuleb ka teha tegevusi, mis teda väsitaks. Pane kasvõi trepist üles ja alla käima. Siis on vähem aega lollusteks nagu õe kiusamine. Poisslaps üldiselt ei viitsi iialgi rahulikult poolt tundi istuda ja joonistada.
Ennetus – kus olid sina ajal, kui laps sai kätte kahvli, et koera torgata? Kus olid sina, kui kahene virutas õele (korduvalt)? Mulle tundub, et tegeled mingi muu asjaga ajal, kui on vaja last jälgida. Sorry, aga ennetus on märksõna. Iga kord kui näed ette, et “olukord” hakkab tekkima, tuleb juba ennetavalt lapsele alternatiivne tegevus pakkuda, et asi ei jõuakski õe ega koera või misiganes muu plahvatusohtliku olukorrani.
Ja lõpetuseks – see vanus läheb mööda. Peale kolmandat eluaastat on sul juba normaalne väike noormees, kellega on võimalik sõlmida kokkuleppeid ja asjad läbi rääkida. Ja potiteema laabub ka kindlasti, ole järjekindel. Suuna pidevalt vetsu, nii suure lapsega võiks käia juba suurel potil (loodetavasti ei suru teda pisikesele). Kui on must, siis võtad kaenlasse ja pesed puhtaks. Mis mõttes ei luba – riidlema ei pea, üldse ei pea midagi ütlema, kui närv on must, lihtsalt võtad kaenlasse ja pesed puhtaks, kõik.