Kuidas käituvad Teie üle 2,5-aastased lapsed? Meie 2a9k tütar viimasel ajal ainult ülbitseb, toriseb jms. Kui midagi tahab, siis ütleb kõva häälega või tihtipeale ka karjub, nt anna tupsu kätte või too juua jms. Selline käitumine algas mõned kuud tagasi. Meile sündis teine laps 5 kuud tagasi, kuid laps ülbitses juba enne teise sündi. Kui järjekordselt midagi nõuab või kärgib, siis ütleme rahulikult, et küsi ilusti või ära ole nii kuri, siis tõmbab tagasi, kuid mõne minuti pärast hakkab jälle pihta. Isaga kärgib rohkem, sest ta selline \”pehmeke\” ja laps kasutab seda ära. Isa keelab samuti tal ülbitseda, kuid konkreetset \”ei\”d isa öelda ei oska.
Kas see mingi ealine iseärasus ja läheb ajapikku üle? Või teeme me midagi valesti? Olen uurinud, et just tüdrukud on sellised rohkem kärkivad ja käsutavad. Kas see möödub?
Teema: 2,9- aastane ülbitseb.
meil ka tüdruk ülbitses…pm ülbitseb siiani (8 a juba). Aga see ülbe käitumine oli tal juba sisse kodeeritud. Üritan seletada, et sa solvad inimesi, et see pole ilus. Räägin tagajärgedest ning, kas talle endale meeldiks kui teised temaga nii käituks. Natuke tõmbab tagasi, aga mingi hetk hakkab jälle uuesti.
Teine laps on hoopis teisest puust. On kannatlik ning saab ära moosida, aga see esimene…tõeline bravuuritar.
meil ka ülbitseb. vahepeal olime eriti karmid, aga siis hakkas ta nagu eluisu ära kaduma, kogu aeg sai pahandada. ilmselt mingil määral ikka isiksuse tõõp ja seda välja ei peksa. aga tasapisi (laps 4-aastane praegu) õpib end ka natuke taltsutama. ülbus tuleb just väsinuna rohkem esile, ju sisi ei suuda end kontrollida. aga mõõdukalt püüame ikka tiibu kärpida, sest elus on muidu tal ikka väga raske, kui kujutab ette, et kõik peab nii minema nagu tema visioon ette näeb.
Ega siin muu ei aita, kui teed lapsele selgeks, et kui ta ülbelt midagi nõuab, siis ei saa ta seda enne, kui ilusasti küsib. Kõigepealt tuleb aga asjast lapse isaga rääkida, et te mõlemad ühte moodi käituksite, muidu pole erilist lootust lapse käitumist parandada. Oluline on, et mõlemad vanemad oleksid resoluutsed ja mitte kunagi halba käitumist ei lubaks (algul keelamine ja vajadusel siis tõesti \”aeg maha\” toolile istuma), muidu see lapse kasvades ainult eskaleerub.
Ega ülbitsemise peale pahandama ei peagi, võib ka lihtsalt ignoreerida. Lihtsalt ei reageeri, kui inetult midagi tahab. Mina panin tähele, et meil tuli ülbe käitumine sellest, et laps tõesti palus esimene kord ilusti vaikselt, aga siis ei teinud keegi väljagi. Siis laps kisas pahura häälega, siis reageeriti. Kui ise korrigeerisime oma käitumist, läks asi palju paremaks. Ja ka ise peab lapsega alati väga viisakalt ja ilusti rääkima. Vaatasin, et meil isa ütleb ise lapsele liiga kõva häälega ja ebaviisakalt, ära tee seda, mine sinna jne. Miks siis lapski parem peaks olema. Nüüd jälgime spetsiaalselt, et ka ise räägiksime lapsega alati väga viisakalt, palun too seda, palun tee seda jne, samamoodi peab rääkima kõigi pereliikmetega, kaasa arvatud koeraga. Samas eks palju ole kinni ka konkreetses iseloomus, aga jah, pahandada polegi alati vaja, lihtsalt ignoreerida, kui ülbitsedes midagi küsib, siis ei saa. Kui palub ilusti, siis peab kohe reageerima.
Laps ülbitseb täpselt nii palju kui tal seda teha lastakse. Jutt käib alla kolmesest ju! Mida te edasi teete, kui juba nii väike teile pähe istub? Laps kasutabki teid ära, ärge olge nii pehmekesed, pärast olete ikka väga hädas.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
