Tere. Kas oleks mõtet värskelt kaheseks saanud last sotsialiseerimise eesmärgil mõneks päevaks nädalas lastehoidu panna? Otseselt vajadust ei ole, sest olen ise väiksemaga kodune ja kindlasti ei taha kahest n-ö eest ära saata kusagile. Teiste lastega talle koos toimetada meeldib. Muidugi kui mind silmapiiril ei ole võib olla teistmoodi. Kõne on tal halvasti arenenud ja ise väga süüa ei taha ning on pirtsakas paljude toitude suhtes. Ehk teiste laste eeskujul hakkaks ka kõne paremini arenema ja huvituks rohkem ise söömisest. Või on kahene ikka veel liiga väike ja pigem hoida teda kodus? Eks paljugi oleneb lapsest, aga ehk oskate kogemusi jagada, kas hoiust võiks olla abi just arengu mõttes. Elame väikeses kohas ja siin nii väikestele huviringe jms ei ole ja beebi kõrvalt oleks kaugemal keeruline käia. Lastega tuttavaid ka ei ole, seega ainuke suhtlus teiste omavanustega on mänguväljakul. Olen nii kahe vahel…
Teema: 2a lastehoidu
Tere. Kas oleks mõtet värskelt kaheseks saanud last sotsialiseerimise eesmärgil mõneks päevaks nädalas lastehoidu panna? Otseselt vajadust ei ole, sest olen ise väiksemaga kodune ja kindlasti ei taha kahest n-ö eest ära saata kusagile. Teiste lastega talle koos toimetada meeldib. Muidugi kui mind silmapiiril ei ole võib olla teistmoodi. Kõne on tal halvasti arenenud ja ise väga süüa ei taha ning on pirtsakas paljude toitude suhtes. Ehk teiste laste eeskujul hakkaks ka kõne paremini arenema ja huvituks rohkem ise söömisest. Või on kahene ikka veel liiga väike ja pigem hoida teda kodus? Eks paljugi oleneb lapsest, aga ehk oskate kogemusi jagada, kas hoiust võiks olla abi just arengu mõttes. Elame väikeses kohas ja siin nii väikestele huviringe jms ei ole ja beebi kõrvalt oleks kaugemal keeruline käia. Lastega tuttavaid ka ei ole, seega ainuke suhtlus teiste omavanustega on mänguväljakul. Olen nii kahe vahel…
Meie panime, oleme väga rahul otsusega ning laps on hoius rõõmus. Nüüd lihtsalt loodan, et koroona tõttu hoidu kinni ei panda…
Nii väiksega saaks teoreetiliselt kasvõi mõne tunni kaupa mängimas käia. Küsi kohalikust lasteaiast, mis võimalused neil oleks. Mulle öeldi, et nt 3a ja 3,5a kohanevad kõige raskemini lasteaias, alla 2a ja üle 4a kohanevad paremini. Ning kuna ma tõenäoliselt ei ole lapsega 4a-ni kodus, siis panin varem harjuma, ei tea veel kuidas tal minema hakkab. Võib proovida lasta mõnel sugulasel lapse järele vaadata mõni tund, kui ema natuke kaugemal teises toas on, et ta harjuks ka ilma emata mängima 🙂 sest lasteaias peab emast eemal olema.
Mänguväljakud on ka hea koht teiste lastega koos olemiseks 🙂
Lastehoidu ma küll ei paneks. Meil olid seal halvad kogemused. Laps hakkas endale vastu pead taguma ja ei jäänud sinna rahulikult kuigi pidi käima ainult 3 h hommikuti ‘sotsialiseerumas’. Ükskord kasvataja helistas, et tulge järgi, laps palavikus. Lapsel polnud palavikku tegelikult, käisime samal päeval arsti juures kontrollis. Kasvataja pomises midagi, et laps oli olnud tulikuum ja seepärast helistas mulle. Võtsin lapse kohe hoiust ära ja paari kuu pärast panin lasteaeda kõige väiksemate poole päeva rühma. Hoiust võtsin ära, sest minu jaoks oli endale pähe tagumine väga imelik. Pärast seda ega enne seda pole laps seda teinud. Laps õppis ise sööma, potil käima, saime suveks ka mähkmevabaks. Hoopis teine tera. Soovitan lasteaeda ja poole päeva rühma esimesel aastal.
Sotsialiseerumise eesmärgil küll mitte. Seda on juba tõestatud, et nii pisike tegelikult ei vaja mingit “sotsialiseerumist” tingimata (täiskasvanud arvavad seda enda tasemel hinnates)
Eriti tänases olukorras ja veel beebi/väiksema kõrvalt… Ma küll ei paneks.
Oma laste hoidude kogemusest (kolm last ja kolm erinevat hoidu) ütlen, et kõige hullem on see versioon, et laps käib paar korda nädalas paar tundi mägimas vms. Siis enamus lapsi ei harjugi.
Mina isiklikult ei viiks selle pärast, et tavaliselt ikka tassib suurem hoiust igasugu tatitõbesid koju ja siis jube tüütu, kui nad korda mööda haiged kogu aeg on 🙂 Muidugi lootust on, et siis, kui tööle lähed ja väiksem ka lasteaeda, siis ta on oluliselt vähem haige
Mina paneksin. Lapsele väike vaheldus ka. Minu 1-aastane ja 11-kuune käib juba kolmandat nädalat hoius, talle väga meeldib. Väga toredad kasvatajad ja armas kodune hoid. Harjus kiiresti ja juba on seal teisetega koos omandanud paar uut asja. Väga lahe on näha teda niimoodi natuke iseseisvumas. Mul on endal ka natuke kergem, saan hakata peagi algavale tööle mõtlema.
Minu laps läks pooleteiseselt väikesesse hoidu kaks päeva nädalas ja talle väga meeldis. Aja jooksul tekkis ikka neid hommikuid ka, kus oli raske minust lahti lasta, aga samas sai nutt juba paar minutit hiljem läbi ja läks rõõmus mäng lahti (kuulasin ukse taga). Õhtuti tihtipeale ei taha ära tulla.
Meil oli sama probleem, et kõne kippus väga aeglaselt tulema, hoius käimine on sellele kaasa aidanud küll, kuigi veidi maas on ta teistest endiselt (praeguseks peaaegu kolmene). Kõige olulisem on aga see, et need hoiupäevad on mulle endale väga palju juurde andnud, tunnen, et mu tass on rohkem täis ja kannatlikkust jagub enam.
Oleneb lapsest. Minu oma on haigena kodus kurb, räägib sõpradest, et tahab mängida nendega… Ja seltskonnas on ta hoopis teistsugune, rahulolev. Kindlasti on palju lapsi, kellel on vastupidi.
Minumeelest on suhtleja lapse puhul ainsaks miinuseks haigused.
Mina ütlen küll ausalt ära, et kõige olulisem põhjus, miks mina kõik oma lapsed olen väga varakult lasteaeda pannud, on minu enda aeg. Esimene laps läks 1a11kuuselt, teine ja kolmas 1a5k vanuselt, kuigi ma ise nende kõrvalt tööle läinud ei ole. Mul oli neid kahte vaba hommikut iseendale lihtsalt väga vaja, et kogu ülejäänud aja olla neile parem ja pühendunum ema. Lapsehoidjat isegi ei kaalunud, sest mõtlesin ka tuleviku peale ja soovisin nad kohe lasteaeda pannes neile pikka harjutamisperioodi.
Nii väikestelt mingit sotsialiseerumist oodata on natuke tobe. Teine keskkond stimuleerib teist moodi ja aitab sageli arengule kaasa. Õpetajatel on teistsugused mängud, mõne teise lapse järgi õpitakse mõni uus asi ära. Sotsiaalsus, sõprussuhted ja teistega arvestamine hakkab rohkem peale 3aastaseks saamist arenema.
Mitmes teises teemas hurjutavad emad, et kui ise beebiga kodune oled, siis ära mitte mingil juhul last kuhugi “ära saada”, muidu vaene latseke mõtleb ei tea mida. Mina olen küll ka beebide kõrvalt saatnud. Asi on suuresti selles, kuidas lasteaeda minekut talle serveeritakse ja kuidas vanemad ise meelestatud on. Mina olen alati õhinaga rääkinud lasteaiast, kui tore seal on ja seal saab teha suurte laste asju, mida kodus emmega tite kõrvalt ei saa. Ja lõppeks, miks on vale tahta paar korda nädalas ka beebiga toimetada nii, et suuremat kõrval pole?
Ei viiks. Ei viinud oma lapsi. Esimene läks 3,5-aastaselt ja teine 3-aastaselt. Mõlemad harjusid põhimõtteliselt kohe esimese päevaga, mingit nuttu ega muret polnud, olid lasteaiaküpsed selleks ajaks. Minu jaoks oli üheks oluliseks teguriks lapse kõneoskus, ehk siis ei tahtnud panna last enne lasteaeda, kui ta on võimeline mulle enam-vähem adekvaatselt oma päeva tagasisidestama ning kaaslastele oma soove ja tahtmisi sõnadega selgitama, kolmeselt mu omad rääkisid juba väga hästi. Lapsed, kes veel ei räägi (kuna on kas väga noored või on kõneareng aeglasem) on sageli – ka teadusuuringute järgi! – suures kollektiivis pidevas stressis ning võivad palju kergemini käituda destruktiivselt ja vägivaldselt (kuna nende muud eneseväljendusvahendid on piiratumad ja nad tunnevad, et neid ei mõisteta).
Ma olen 5 aastat ise ka lasteaias õpetaja olnud (nüüd töötan koolis) ja see keskkond väsitab last, isegi kui tal on tore ja lõbus – esiteks pidev müra, teiseks pidevas võitlusseisundis olemine ja kolmandaks see, et ta ei saa asju teha omas tempos. Selle kõigega on laps, kes lasteaias käib, võimeline toime tulema ja harjuma, aga ilma vajaduseta pole alla 3 aastase mudilase närvisüsteemi vaja sellega koormata. Kuni kolmeaastase väikelapse esmane arenguvajadus on tegelikult rahulik kodune toimetamine ühe-kahe turvaisiku seltskonnas, ka kõnearengule on 2.-3. eluaastal esmaoluline üks-ühele vestlus täiskasvanuga (mida lasteaiaelu virrvarris on väga vähe!), mitte teiste omaealiste seltskond.
Minu mõlemad lapsed on olnud täiesti kodused ning võin sulle kinnitada, et sotsiaalsemaid ja rõõmsameelsemaid lapsi naljalt ei leia. Ja just sotsiaalse käitumise poolest on nad lahked, sõbralikud ja oskavad suhelda kõikides vanuses inimestega. See pole minu, vaid nende õpetajate poolt iseloomustus. Seega see varjane hoidu või aeda panek on täielik müüt. Mitte midagi ei juhtu kui nad saavad oma lapsepõlve nautida ja jõuavad turvalise vundamendi endale rajada.
absoluutselt ei ole vahet ju, reeglit pole.
Kellele sobib, see saadab aeda.
Kellele ei sobi, ei saada.
Keegi pole sellepärast halvem ega parem.
Kui on hea aed ja hoolivad õpetajad, on kõik korras – see on ülioluline.
Mina saatsin 1,7 vanuselt erakasse ja olid väga lahked õpetajad, see oli mulle väga tähtis.
Küll aga kuulsin sõbrannalt kuidas oli rahulolematust tema ja osade vanemate poolt mujal aias.
Oleksin ohverdanud oma aega ja viinud kasvõi kaugemasse erakasse selle asemel kui tõesti peab tööle minema, lapse heaolu nimel.
