Teema: 2aastane ei kõnele

Kannatust ja turvatunnet. Võimalik, et alles üritab instinktiivselt süntaksist aru saada. Teinekord juhtub, et laps ei räägi nii vara, kui “keskmiselt” rääkima hakkavad, aga siis üks hetk hakkavad keskmisest palju keerulisemaid lauseid vormistama.

Logopeedi jaoks vb vara veel – ja endal lapsepõlvest meeles, et logopeed oli paras terror 🙂

Jätka samas vaimus kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. Loodetavasti toimub selle aja jooksul muutus paremuse poole (võib juhtuda järsku). Kui ei, pöördu tasulise logopeedi poole. (Ja raha selleks hakka juba praegu kõrvale panema). Kui lasteaiakohta ei paista, katsu sügisest leida mingi mängu-ja suhtlusrühm lapsele. kus käia 1-2 korda nädalas.

Perearstid on nii erinevad. Meie oma ütleb, et 1,5-aastane peaks ütlema miinimum 20 sõna ja 2. sünnipäevaks 50 sõna, sealjuures panema kaks sõna kokku. Arvesse lähevad ka titekeelsed jm kindla tähendusega silbid, nagu päh, ai, auh. Alla selle on ohumärk ja suunaks… kuhu täpselt, ma ei tea, logopeed või neuroloog ilmselt.

Kuidas on passiivne sõnavara? Kas oskab näidata erinevaid kehaosi (kõrvad, kõht, jalad…), riided (püksid, sokid, müts), toidud, loomad…?

Lasteaiale lootma jääda kohe kindlasti ei maksa. Kui Tallinnas elate, ei pruugi ka 3-aastaselt veel kohta saada. Logopeed kohapeal on vähestes lasteaedades. Õpetajate teadlikkus ja märkamisoskus on erinev. Kui on vaikne laps, kes pahandustesse ei satu ja kohustuslikud toimingud teeb ära, siis läheb veel aega kuni ta õpetajatele üldse nö radarile jääb. Aken sekkumiseks on seda avatum, mida väiksem on laps. Kodus sa juba teed tema heaks palju ära aga võibolla on tarvis rohkem.

Küsiksin perearstilt uuesti nõu ja ikka paluksin mingit suunamist.

Meil pereõde ütles 2a kontrollis, et 2-sõnalised laused peavad olema.. Meie laps hakkaski enne 2a saamist vahetult palju jutustama. Nüüd 2a2k ja väga palju jutustab, ütleb kõike järgi, mida vähegi kuuleb jne. Mina küll uuriks asja või nõuaks ikka saatmist kuskile spetsialisti poole..

Mina soovitaks siiski paluda perearstilt saatekirja neuroloogi juurde ja neuroloog omakorda saab suunata kliinilise logopeedi juurde. Käisin kunagi oma 1,5-aastase pojaga selliselt logopeedi juures. Tal oli väike kõne hilistumine ja kõne mõistmise probleemid. Tegelesin tema kõne arendamisega teadlikult sünnist saati palju ja tegelen siiani, aga kahjuks peab ütlema, et ta siiani ei mõista mõnikord kõne sisu selliselt nagu võiks ning kasutab tihti käändeid valesti. Nüüd ta on juba koolieelik ja on alates 2,5-aastaseks saamisest käinud pidevalt lasteaias logopeedi juures. Tundub, et ta kshjuks ongi keeleliselt veidi andetum. Ja leian, et mida varem laps saab abi, seda parem. 1,5-aastaselt oskas ta alla 20 sõna. Mingit plahvatslikku uute sõnade õppimist või seda, et järsku hakkaks palju rääkima, ei ole olnud. See on olnud pidev tagasihoidlikus tempos areng.

Võrdluseks on mul ka teine laps, kes on hetkel värske 2-aastane ja räägib sama hästi või paremini kui suurem vend 4-aastaselt. 100 sõna oskas 1a4k vanuses ja 1a5k hakkas lauseid moodustama.  Praegu räägib vabalt pikki lauseid ja küsib igasugu asju. Saab hästi aru mida temalt küsitakse ja vastab loogiliselt ning oskab erinevaid lastelaule laulda õigete sõnadega.

Pere ja Kodul on olnud kõneteemalisi artikleid mitmeid, alles hiljutigi lugesin üht, kus räägivad emad, kes oma laste pärast on kõlksutanud hunnikus uksi. Ja nagu ikka sedalaadi artiklites, on ka spetsialistid oma arvamusi avaldanud. Nende järgi peaks keskmiselt aastane laps rääkima umbes 10 sõna (või kindla tähendusega sõna-alget, nt aitäh asemel tähh jne) ning 2 aastaselt 50 sõna (nagu siin varem juba mainiti).

Artiklite sisus tuleb välja üks põhijoon – esmased suunajad (need, kes peaks märkama-kuulama ja suunama) arvavad, et aega on ja oota veel aastake jne, et alles siis suuname edasi (enamasti siis perearstid). Spetsialistid aga kirjutavad, et kõne normipärane areng on äärmiselt oluline, sest sellest tulenevalt arenevad ka kõik muud valdkonnad (nt sotsialiseerumine, maailma mõistmine, avastamine, mängud jne, kõneline mahajäämus eakaaslaste seas võib suurendada ka lapses pahameelt, kurbust jne, kui ta seda ühel hetkel mõistab).

See tähendab, et kui lapse esimesed kõne-arenguetapid hilinevad, tuleks hakatagi juba tugevalt tööd tegema KOHE, et järgi jõuda, mitte OODAjaVAADA. Alustades koogamisest (peast ei mäleta, aga kas see algaski juba 2-3. elukuul n-ö normipäraselt?), seejärel 7-kuuselt lalisemine, aastaselt esimesed 10 sõna jne. Jah, lapsed on erinevad – nii nagu mõni teeb esimesed sammud juba 10-kuuselt, teine aga 1a2kuuselt, on normaalne. Aga kuskil selle “lapsed on erinevad” ja “meil on probleem” vahel tuleb leida see piir ja vähemalt omalt poolt püüda teha kõik, mis võimalik ning tõesti – leida tee kas või ise omal käel vastava spetsialisti juurde.

See eelnev jutt selles mõttes polegi oluline teemaalgatajale, see vaid artiklipõhine teave kõne mahajäämuse kohta. Aga armas teemaalgataja! Mul on nii kahju, et Sinu perearst ei näe vajadust pigem kiiresti reageerida ja suunata, et vajadusel leida abi või siis parimal juhul saada kinnitust, et laps lihtsalt vaikse iseloomuga vms. Tea, et oled väga tubli, et oled ise (võimalikku) probleemi märganud, püüad küsida perearstilt suunamist ja küsid kas või siit nõu, et mida teha! Kahjuks hetkel ei õnnestunud kiirelt leida seda viimast loetud artiklit, aga kui ehk leiad ise või saad otse mõnelt spetsialistilt kinnituse, et suunamine oleks tarvis KOHE teha ja saad selle perearstile ette kanda, ehk paneb see asjad kiiremini liikuma … või muul juhul ehk oleks aeg perearsti vahetada.

Kõik läheb hästi!

Sa oled supervanem!

Mina soovitaksin logopeedile aja kirja panna. Oma lapsega alustasin seda teekonda ka umbes 2 aastaselt, sest nägin, et kõne ei olnud piisav ja tekitas muret. Kuna logopeedide järjekorrad on pikad, ka tasuliste, siis tasuks kohe uurida. Kui elate Tallinnas siis julgen väga soovitada Logopeediakliinikut. Logopeedile saimegi kui laps oli 2a6k ehk siis ca 6 kuud ootasime.  Alati tasub pigem lasta varakult üle kontrollida. Igal pool koguaeg räägitakse, et oota oota, küll hakkab. Oota 3 aastani ja siis oota 4 aastani aga tegelikult see ei ole õige. Logopeed meile ütles ka, et kui on mure siis tasuks ikka kohe tegeleda, sest parimal juhul ei ole midagi viga(seda oskab ju sisuliselt ikkagi ainult logopeed öelda, perearstil vastavat kompententsi pole) ja halvimal juhul on varakult tegelema hakatud ja saab kiiremini probleemile jaole.

Meil sai diagnoosiks kõne hilistumine, kalduvus düslaalia poole. Laps on alati väga jutukas olnud, koguaeg seletab aga jutt nagu pudru ja kapsad, sest algus ja lõpuhäälikud lähevad segamini. Esimesed pool aastat st 2a6k kuni 3a oli nö jälgimisel ja käisime 3x selle aja jooksul, sealt edasi ülenädalane visiit. Vaikselt läheb paremaks, nii tore on jälgida kuidas laps koos logopeediga reaalselt kaasa teeb(kodus ta seda teha ei soovi) ja kuidas sõnad õigesti välja tulevad. Nüüd laps 3a8k, endiselt veidi segapudru aga ikka koguaeg läheb paremaks. Uuest õppeaastast saime sobitusrühma, kus ka logopeedil ehk aega rohkem lapsega tegeleda(kuigi ka see tähendab et parimal juhul 1x nädalas, tõenäolisemalt 2x kuus hoopis saab lasteaia logopeedile) ja jääme paralleelselt tasulise logopeedi juures ka käima paar korda kuus. Hetkel logopeed arvas, et kooli mineku ajaks peaks korda saama(mis muidugi tähendab veel omajagu aastaid tööd sellega).

Ehk siis, kui sa tunned muret siis pane logopeedile aeg kirja, sest halba see ei tee ja siis on endal ka süda rahul.

Minu laps 3a ja 1k ning oluliselt ei räägi. Pigem üksikud sõnad, eitus ja mõni üksik kahesõnaline lause. Päris hulluks olin minemas juba terve aasta. No ükski asutus ega logopeed ei tahtnud meid konsultatsioonile võtta. Lõpuks käis lasteaias logopeed ja tegin TÕNKi avalduse, et lasteaiast saadeti. Niimoodi sain lõpuks logopeedi juurde löögile. Käisime Tondi koolis vastuvõtul, kus öeldi, et olen lapsega palju tööd teinud ja vaeva näinud ja kohati oskas asju nimetada (värvid ja kujund ring), mida mõni 4 ja 5aastane ei tea. Vähemalt mingigi kiitus tuli. Siis kontrollis üleüldse lapse arusaamist ja olemist ja teatas, et neid diagnoose, mida tema teab mu lapsel pole. See oli justkui kergendus. Ütles veel, et erirühma ja erilasteaeda ei vaja. Käskis lapsega edasi tegeleda ja kõik. Istusin ja vaatasin, kuidas logopeed/eripedagoog temaga tegeleb ja avastasin, et ma ise ei olnud lapsele paljusid asju isegi õpetanud nt laps ei osanud vastata, mis ta nimi on, mis on minu nimi. Nüüd on kuuaega möödas visiidist ja laps teab oma hüüdnime, sest täisnimi raskem hääldada ja väga hästi oskab öelda minu nime. Öeldi, et intellekt on korras. Ütles muidugi, et vaja logopeedi, aga nii väikest ei võeta nagunii vastu. Laps oskab väga hästi näidata kehaosi ja neid nimetada, saab aru käskudest ja täidab neid. No lauseid lihtsalt ei tule. Käisime ka hambaarstil kida kontrollimas ja saadeti teise spetsialisti juurde (eriala ei mäleta), kes tuvastas, et lapsel on suu väike, keel suur, kõik lihased pinges, keel ei allu korrale suurest pingest ja muudkui loetles neid hädasid. Lohutas, et keskmine teraapia kestab 10 kuud ja täielikult seda järgides saab lapse lihased korda 100%. Laps ei suuda keelt vastavalt liigutada ja sellest ka ei suuda kõiki häälikuid hääldada. Ma nägin nii palju vaeva (umbes aasta) ja lõpuks saan ühe spetsialistiga tööle hakata, et lapse kõnet parandada. Ma poleks osanud isegi arvata, et mingid lihased suus pinges võivad olla. Tasub siiski logopeedi juures ära käia ja ka hambaarstil.

Klõpsasin kogemata sellel teemal, enda lapsed ei ole enam väikesed, aga ütlen siiski sõna sekka. Ma soovitan hankida raamat “Terane laps”, kus on iga vanuse kohta kirjeldus, mida peaks laps keeleliselt oskama ja kuidas olukorrale läheneda. Seal on täiesti konkreetsed ja lihtsad juhised, mida iga vanem saab kodus lapsega teha. Selleks on pooletunnine mänguaeg koos lapsega, aga see tuleb läbi viia just nii, nagu seal raamatus kirjeldatud. See ei tähenda sõnade drillimist, järgi ütlemist, vaid on täiesti teistsugune lähenemine. Raamat on teadlase kirjutatud ja tugineb teadustööl ja katsetel.

Mina muutusin rahutuks, kui minu 1a 3k vanusel pojal olid vaid üksikud sõnad. Töötasin raamatu läbi ja hakkasin rahulikult selle järgi toimetama, sa juudas, kuidas hakkas sõnu tulema nagu paisu tagant juba kuu hiljem. Kui laps oli kaheaastane, siis lihtsalt rääkiski lausetega. See tegi elu palju-palju lihtsamaks, sest ehkki laps oli ja on siiani üpris raske iseloomuga, suutis ta sõnadega ennast hästi väljendada. Ma ei pööranud selle eriti tähelepanu, aga laps tegeles ka palju peenmoroorikaga, aina rebis ja noppis ja muterdas kõike sõrmedega, võib-olla andis see ka mingi lisatõuke kõne arengule.

Mõistagi võivad teie puhul olla ka füsioloogilised probleemid, nende puhul anti eepool juba nõuandeid. Aga mida saab ise edukalt ära teha, on selles raamatus.

Praegu läheb minu laps viiendasse klassi ja nii kooliga alustades kui ausalt öeldes siiani mõni õpetaja tunnustab just tema keelekasutust. Ei ole sealjuures mingi eriandekas laps, pigem tavaline ja käib tavalises piirkonnakoolis. Ma kuidagi usun, et see raamat väga-väga aitas olulisel hetkel keelelist põhja laduda.

Te olete äärmiselt tubli ema, ma nii loodan, et see raamat võiks teid aidata.

Kui minu lapsel kaheseks saamiseni nädal veel oli, siis oli kasutatav sõnavara väga napp, kuigi kõigest küsides sai aru, sõnad olid lihtsalt harvad, üksikud ja vähesed, neist paljud mingis oma keeles. Enne ei muretsenud, kui märkasin mänguplatsil 2a3k poissi, kes 5-6 sõnalisi lauseid moodustas. Selle lapse ema ütles, et mingi arenguline hüpe toimus kuu aega tagasi, enne oli mure sama suur. Mulle tundus kuidagi uskumatu, et kolme kuuga võib nii suur arenguline hüpe toimuda, et mitterääkiv laps järsku rääkima hakkaks nii soravalt, aga umbes kuu peale teist sünnipäeva käis kuskil mingi klõps ja laps on nagu entsüklopeedia, kõik sõnad, mida kuuleb, kordab järgi ja jätab meelde. Hetkel on 2 aastat ja 2 kuud vana ja suurem lobiseja, kui ma ise. Keskmiselt laused on veel 3 sõna pikad, aga mõned üksikud 5. Anna talle veel paar kuud aega ????

#4044474:

Lõpetage ära see loll kamarajura, et a la minu laps hakkas ka 5a rääkima jne. Ei tohi eirata probleemi ja loota, et küll hakkab. Mida varem asjaga tegeleda seda parem. Ootamine on suur viga. 2-aastane peab küll rääkima! Nii mõistma kui ka rääkima, ainult ühest ei piisa.

Ahh, mis sa plärad.

Soovitan lastel kes halvasti räägivad, kuulmist kontrollida. Minu lapselaps rääkis ka väga kehvasti, käis kuulmiskontrollis ning selgus, et tal on kuulmislangus. Sai kuulmisaparaadid ning käib ka logopeedi juures ning tänaseks on kõne palju palju parem.

Soovitan ka lapse kuulmist lasta kontrollida ning muidugi keelekida ka.

Mina oma neljanda lapsega ei saanud üldse aru, et ta normaalselt ei kuule (sama oli hiljem nägemisega). 2a sai šundid ja lõigati adenoidid. Keelekida lõigati kõigepealt sünnitusmajas ning edasi 5-6a 2x. Siin mängivad jälle rolli õiged harjutused EELNEVALT, mitte ainult lõikus.

Aga tegelikult minu kogemused on järgnevad. 2 vanemat poissi hakkasid rääkima peale 2a ning siis kohe korralikult lausetega. Igal juhul kui vanem poiss oli 2a2k, ei öelnud ta veel korralikult emmegi. Meid siis logopeedi juurde polnud veel saadetud. Kuskil peale seda tuli täiskõne kõik korraga selgelt. Sama siis teise pojaga. Tütar hakkas kõike tegema enne kui ma üldse midagi ootama jõudsin hakata. Rääkis ka enam-vähem “enne sündi”, oli selline jube kiire kõiges. Aga kolmas poeg… temaga mõtlesin, et küll on aega. Et hakkasid teised poisid üle 2a esimesi sõnu ütlema, pole ka temaga kiiret. Millalgi 3a saime logopeedi saatekirja. Seal öeldi umbs nii, et kõik on väga halvasti jne. Tegu logopeediakliinikuga, mida väga kiidetakse. No igal juhul kui  käisime kõrva-nina-kurgu arsti juures, selgus, et laps ei kuule epaaegu üldse ning peale adenpooidi ja šuntide opi varsti hakkasid ka sõnad tulema. Õigemini täislaused ja targemad kui temavanustel. Aga tal jäi selline kõne, et kõik llõpud jne hääldas küll välja, aga nagu kuum kartul oleks suus kui räägib. 5a siis selgus, et sünnitusmajas lõigatud keelekidal on väga suur armkude tekkinud. See siis opereeriti uuesti, aga meile ei selgitatud piisavalt harjutuste tähtsust. Lõpuks sattusime õigesse teraapiasse, kus öeldi, et enne harjutused ja siis uus keelekida op. Saadeti ka teise kirurgi juurde näitama. Tema ütles samuti. Nii tegimegi. 6,5aastaselt saime kõne kõigile arusaadavaks. Veidi halvemini (kangemini) räägib küll oma õe ja vendadega võrreldes, aga siiski.

Muide, meil oli see keelekida teema juba 2nädalaselt, aga ma ei teadnud siis sellest… Laps ei söönud korralikult ja meid saadeti haiglasse. Kõik uuringud olid korras ja piima oli ja toitsin õigesti, aga öeldi, et laisk laps ja pean sundima sööma. Lisa ma ei andnud, püüdsin ikka rinnapiimaga toita. 2 tunni tagant. Hakkas kaalus juurde võrma. Aga alles siis, kui laps oli 6a ja olin sellesse keelekida teemasse ise väga palju süvenenud, sain teada, et ta polnud mitte laisk vaid ta ei saanud keelekida tõttu korralikult imeda. Ma pidin teda rohkem õpetama. No tõenäoliselt 1. lapse puhul ma poleks ni palju jännanud, oleks kuulanud arste, kes käskisid lisa anda. Aga 4. lapsega julgesin ka oma arvamuse järgi teha ja õige oli.