Esileht Väikelaps 3-aastane jonnib lasteaias

Näitan 12 postitust - vahemik 1 kuni 12 (kokku 12 )

Teema: 3-aastane jonnib lasteaias

Postitas:
Kägu

Laps käinud sügisest alates lasteaias, enamasti neli päeva nädalas, et mitte liiga väsitada. Lastaeda harjutamine käis väga kergesti, kuna sai ka õega ühte rühma ja tundis end seal kohe alguses hästi. Kui muidu hoidis lasteaias ikka sirget joont, siis nüüd on tulnud jonn ja protest. Keeldub mingeid asju kaasa tegemast, jonnib õpetajaga samamoodi nagu vahel kodus minuga. Õpetajaga pole veel otseselt rääkinud, ta ise võtab asja huumoriga ja kui laps hommikul põrandale viskab ja jalgadega taguma hakkab, et tema ei taha minna, siis õpetaja tuleb, võtab sülle ja viib rühma, ei ole sealjuures kuri ega midagi. Kas on lootust, et läheb üle või millest see üldse tuleb? Huvitav oleks kuulda, kas kellelegi on sarnaseid kogemusi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kindlasti läheb millalgi üle. Ōpetajad peaksid sellise asjaga harjunud olema, ei usu, et nad mingeid etteheiteid tegema hakkavad. Täiesti ealine protestikäitumine.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kevad mõjutab ka palju (st pikk lasteaia-aasta seljataga). Isegi koolilapsed väsivad kevadeks ära.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kuna lasteaiaõpetajad on vastava hariduse saanud, siis küllap on neile õpetatud sedagi, et väikelastel, eriti 2-3a vanuses, võib esineda jonni, vingumist ja draama tegemist.

Minu laps on olnud küll seda tüüpi, kes jonnib ja teeb draamat kodus ehk elab ennast välja kõige lähedasemete inimeste peal. Avalikes kohtades ja lasteaias käitub vaoshoitumalt. Jah, sellest kasvab välja – 3a oli vingumise ja draama hoogusid väga palju, 4a väga harva ja praegu, 5a, üliharva.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Lapse käitumine viidab sellele, et tal on mure. Lapsevanema asi see mure välja selgitada, mitte aga ignoreerida ja jonniks nimetada.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Võib olla vabalt ka see, et laps on praeguseks lõplikult õpetajaga kohanenud ning julgeb ka tema juuresolekul vabalt oma emotsioone välja elada. Siiani oli ehk õpetaja võõram ja kui on hea enesekontrolliga laps siis suutiski end vaos hoida rühmas. Nüüdseks on aga ka õpetaja täielikult “oma”.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Lapse käitumine viidab sellele, et tal on mure. Lapsevanema asi see mure välja selgitada, mitte aga ignoreerida ja jonniks nimetada.

Wow, tänud aitamast. Igas teemas peab üks selline kommentaar ikka olema, mõistagi on lapsevanem loll ja hoolimatu.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Lapse käitumine viidab sellele, et tal on mure. Lapsevanema asi see mure välja selgitada, mitte aga ignoreerida ja jonniks nimetada.

Nii, selgitame välja lapse mure: lapsel on lasteaiast konkreetselt kopp ees (ütleme sisi,e t mitte lasteaiast, aga vanematest lahus olemisest). No selgitasime mure välja. Mis me nüüd peale hakkame? esitame tööle lahkumisavalduse, sest laps ei taha enam lasteaias käia? Ilmselgelt just selles lapse mure ongi. Muide, kas siis on ka lapsel “mure”, kui tapoes end maha viskab ja jonnib “tahan üllatusmunaaa!!!”…. või ma võin ikka lapse jonni ignoreerida?.

See on normaalne, et lapsel on tagasilöök. Minu laps oli käinud 2 aastat rõõmuga lasteaias, kui siis uuel hooajal hakkas nutuga jääma. No midagi ei ole teha. Üritasin ise hästi positiivne olla, musitasin-kallistasin, meil ka võimalus veel rühmast lahkudes akna taga õhumusisid saata jne. Mingi kuu-poolteist oli selline masendavam aeg. Sisi taastus endine rõõmsameelne lasteaeda minek. Kuigi aegajalt ikka ütleb, et ta ei taha lasteaeda.

Mõnes olukorras ei saagi muud teha, kui lapse nuttu ignoreerida. Üks nendest olukordadest on hommikune lasteaeda jätmine

Please wait...
Postitas:
Kägu

Lapse käitumine viidab sellele, et tal on mure. Lapsevanema asi see mure välja selgitada, mitte aga ignoreerida ja jonniks nimetada.

Nii, selgitame välja lapse mure: lapsel on lasteaiast konkreetselt kopp ees (ütleme sisi,e t mitte lasteaiast, aga vanematest lahus olemisest). No selgitasime mure välja. Mis me nüüd peale hakkame? esitame tööle lahkumisavalduse, sest laps ei taha enam lasteaias käia? Ilmselgelt just selles lapse mure ongi. Muide, kas siis on ka lapsel “mure”, kui tapoes end maha viskab ja jonnib “tahan üllatusmunaaa!!!”…. või ma võin ikka lapse jonni ignoreerida?.

See on normaalne, et lapsel on tagasilöök. Minu laps oli käinud 2 aastat rõõmuga lasteaias, kui siis uuel hooajal hakkas nutuga jääma. No midagi ei ole teha. Üritasin ise hästi positiivne olla, musitasin-kallistasin, meil ka võimalus veel rühmast lahkudes akna taga õhumusisid saata jne. Mingi kuu-poolteist oli selline masendavam aeg. Sisi taastus endine rõõmsameelne lasteaeda minek. Kuigi aegajalt ikka ütleb, et ta ei taha lasteaeda.

Mõnes olukorras ei saagi muud teha, kui lapse nuttu ignoreerida. Üks nendest olukordadest on hommikune lasteaeda jätmine

Teemaalgataja olen. Aitäh hea vastuse eest! Täpselt nii ongi, terve aasta käidud, kevadväsimus ja kopp ees, no ei olegi miskit teha. Laps ongi ära harjunud ja tunneb end selles mõttes mugavalt, et julgeb õpetajale vastu hakata (a la et tema ei lähe laulutundi), aga ilmselt see siis ka ealine ja isiksuse eripära, et julgeb provotseerida.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kolmene enam lasteaias niisama ei jonni, vastupidi. Minu laps muidu käis ka korralikult ja ühel hetkel hakkas jonnima, et ei lähe. Tundes oma last, uurisin asja. Lapse jutust selgus, et mingi tüdruk hammustab teda ja riielda sai nii see hammustaja kui tema. Muidu on hammustajaga sõber ja mängivad koos. Hammustaja on aga suurest perest ja seal vist omavaheline võimuvõitlus laste vahel, millega minu laps pole kokku puutunud ja hammustamine on talle samuti võõras. Lisaks selgus, et üks õpetaja on last solvanud rühma sisse tirimisega kui laps keeldus minemast. Lahendasin asja vestlusega ja rohkem trotsi lapsel lasteaias käia pole. Kõik on korras ja probleem on kadunud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Eelmisele: kolmene ja kolmene võivad väga erinevad olla. Üks kolmene on pigem poole kolmene ja teine poole neljane. ja käitumismuster ka erinev.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Oh, kui tuttav teema. Meie laps läks sõime 2a 6kuuselt. Olin mõned päevad temaga ja mitte kordagi laps ei nutnud. Kõik nutsid, rippusid emmede-isside jala küljes. Mõni vanem käis lapsega kaasas terve kuu või rohkemgi. Mul oli juba imelik tunne, et laps nagu ei hoolikski minust. Tulin talle järele ja ta kunagi ei jooksnud rõõmsalt mulle vastu. Aga meie laps muidugi oli teistest vanem ka. Õpetajad kiitsid teda väga.
Lõpuks sai laps omavanuste rühma. Esimene kuu oli superlaps ja siis hakkas pihta. Hommikul kisaga lasteaeda ja kui järgi läksin, siis jälle kisa. Viskas pikali riietusruumis ja ei olnud nõus riidesse panema. Röökis nagu ratta peal. Kui vägisi sülle võtsin, sain veel vastu vahtimist. Õpetajad vaatasid imestusega. Ja siis muutus laps ka rühmas olles. Iga asja peale tuli ei. Ei pane riidesse, ei pese käsi, ei tule õuest tuppa. Täitsa hädas olid juba õpetajad. Kodus oli täpselt sama asi.
Nüüd poiss 3a3k vana ja üle pika aja on lasteaeda läinud rõõmsalt. Aga ta muidugi puhkas ka 2 nädalat. Igaks juhuks ma pikalt rühma ruumi ei jää. Lükkan ta ukse vahelt sisse ja ruttu minema, sest muidu tekib tal jälle igatsus. Tema puhul ei toimi see, et lehvitab akna peal. Siis ta raudselt hakkab nutma.
Tegu kolmanda lapsega ja võin öelda, et elus esimest korda olen sellises situatsioonid. Vanemad lapsed sellist kismat ei teinud. Mõnel korral olid tagasilöögid ja natuke nutsid, aga muidu ikka toimis kõik rahulikult. Aga kolmas laps pole sellest lasteaiast kohe üldse vaimustuses. Ta nagu vaba hing, kellele ei meeldi reeglid. Umbes nii, et mismõttes kõigil kästakse potile pissile minna. Mul pole häda ja ma ei lähe. Lähen siis, kui häda on. Mismõttes rohkem õues ei saa olla. Mul liivaloss pooleli. Minge te tuppa, küll ma hiljem järgi tulen. Umbes nii käivad temal asjad. Väga isepäine ja jonnakas, samas äärmiselt arukas.

Ma ei oskagi soovitusi anda. Nagu ka õpetajad ütlevad, see aeg tuleb ära kannatada. Midagi pole teha. Ja pikka vestlust teemal, et hakkame nüüd riidesse panema, ka ei tohiks olla. Ikka väevõimuga põrandalt üles ja riided selga. Ei mingit palumist. Aga kui lapsel on halb tuju, siis ma rääkimisega olen küll asju parandanud. Seda kunsti peab oskama. Sa viid lapse mõtted millelegi huvitavale. Näiteks, et varsti hakkad rattaga lasteaias käima, millist ratast sa tahad jne. Meil see toimib. Ja meil issi muidugi lubab poisiga koos poodi minna ja väikse pulgakommi osta, kui poiss end kiiresti riidesse paneb. Ühesõnaga tema on leidnud selle variandi, et ostab lapse ära. Peaasi, et ei röögiks. Mina seda õigeks ei pea, sest kui mul pole rahagi kaasas ja poiss on harjunud poes käima, siis läheb lihtsalt koduteel kisaks, miks me poodi ei lähe. Aga nüüd on poiss juba nii suur, et temaga annab asju arutada ja ta saab aru, miks poodi minna ei saa. Me ikka räägime ka, et lasteaeda lähme ikka hea tujuga ja ei nuta. Siis ta lubab, et ei nuta.

Please wait...
Näitan 12 postitust - vahemik 1 kuni 12 (kokku 12 )


Esileht Väikelaps 3-aastane jonnib lasteaias