Esileht Väikelaps 3 aastane laps

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 32 )

Teema: 3 aastane laps

Postitas:
Kägu

Tere. Kas minu kolmene laps on ainus, kes kardab lendavaid putukaid ja keda häirib vali müra? Nimelt kasvatajad arvavad nende hirmude põhjal, et lapsel on midagi viga.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 14 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu 5aastane kardab ka putukaid. Mitte kõiki ja paaniliselt hüsteeritsedes aga kiljub ja jookseb ära ämblike, herilaste ja sipelgate eest.
3-selt kartis kodus mikseri ja köögikombaini häält. Nüüd enam mitte.

Valjude helidega on nii ja naa. Kui näiteks keegi teine karjub või võõras tita nutab, lükkab sõrmed kõrva 😂.
Aga kui ise kiljub pole midagi.

Osad lapsed on tundlikuma kuulmisega ja see on minu arvates igati normaalne. Mina ise ka ei talu suurt lärmi. See väsitab. Ei taha ma telekat kõvasti kuulata ega erilist taustamüra.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mõistan, millele kasvatajad vihjavad, aga siin peaks ikka natuke laiemat pilti vaatama. Kas laps satub putukate ja müra peale paanikasse või kuidas see kartmine väljendub?
Minu 3a3k laps putukaid natuke pelgab. Näiteks tuleb ütleb kui liivakastis on ämblik. Ämblik tuleb eemaldada enne kui ta liivakasti tagasi läheb.
Müra minu laps ei pelga. Suured mürisevad masinad meeldivad väga. Samuti raamatud, filmid ja multikad traktoritest, koppadest, kraanadest, lennukitest jne. Aga … ainult eemalt vaadates. Ise ei nõustu ta isegi mitte murutraktori peale istuma, muust rääkimata. Ajab end pulka ja ei luba vägisi ka mõne masina peale või sisse asetada.
Ma küsiks pigem, et kuidas Su laps lasteaias üleüldiselt käitub? Kas ta mängib teiste lastega või hoiab omaette? Kas sööb lasteaias pakutavat toitu? Kas osaleb ühistegevustes (tantsimine, voolimine jms)?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Minu 5aastane kardab ka putukaid. Mitte kõiki ja paaniliselt hüsteeritsedes aga kiljub ja jookseb ära ämblike, herilaste ja sipelgate eest.

3-selt kartis kodus mikseri ja köögikombaini häält. Nüüd enam mitte.

Valjude helidega on nii ja naa. Kui näiteks keegi teine karjub või võõras tita nutab, lükkab sõrmed kõrva 😂.

Aga kui ise kiljub pole midagi.

Osad lapsed on tundlikuma kuulmisega ja see on minu arvates igati normaalne. Mina ise ka ei talu suurt lärmi. See väsitab. Ei taha ma telekat kõvasti kuulata ega erilist taustamüra.

Mõtlen samamoodi, aga tekib küsimus, et sel juhul mis kasvatajad need on, kes ei tea, et lapsed on erinevad ja, et need 2 asja pole põhjuseks vigu ja diagnoose otsida. Olin juba valmis lapsega perearsti juurde minema ja sellest rääkima, aga nüüd mõtlen küll, et teeksin end vaid lolliks ilmselt.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 14 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mõistan, millele kasvatajad vihjavad, aga siin peaks ikka natuke laiemat pilti vaatama. Kas laps satub putukate ja müra peale paanikasse või kuidas see kartmine väljendub?

Minu 3a3k laps putukaid natuke pelgab. Näiteks tuleb ütleb kui liivakastis on ämblik. Ämblik tuleb eemaldada enne kui ta liivakasti tagasi läheb.

Müra minu laps ei pelga. Suured masinad meeldivad väga. Samuti raamatud, filmid ja multikad suurtest masinatest. Aga … ainult eemalt vaadates. Päriselus ei nõustu ta isegi mitte murutraktori peale istuma, suurematest traktoritest, tuletõrjeautost jms rääkimata. Ajab end pulka ja ei luba vägisi ka mõne masina peale või sisse asetada.

Ma küsiks pigem, et kuidas Su laps lasteaias üleüldiselt käitub? Kas ta mängib teiste lastega või hoiab omaette? Kas sööb lasteaias pakutavat toitu? Kas osaleb ühistegevustes (tantsimine, voolimine jms)?

Mängib nii teiste lastega kui ka omaette. Vaikne on, seda on kasvataja rääkinud. Kodus ta siiski vaikne ei ole, sellest on asi üsna kaugel 🙂 Vaiksed olime ka mina ja lapse isa väiksena, eriti kuskil seltskonnas ja teiste lastega tegelikult mängida ei meeldinud. Diagnoose meil sellepärast küll ei ole. Nutuga lasteaeda ei jää. Läheb vaikselt rühma, istub laua taha ja hakkab pusledega tegelema. Tundub, et lapsele meeldib lasteaias käia, aga nüüd viimasel ajal enam mitte. Ma arvan, et tunnetab kasvatajate hiljutist suhtumist temasse ja see mõjutab.
Müraga oli selline probleem olnud, et üleval rühmas lapsed jooksid ja minu laps oli endast välja läinud ja öelnud, et “Ei taha!”. Seda me teame, et müra talle ei meeldi, aga oleme aru saanud, et asi on selles, et kui ta ei näe, et kust see müra tuleb, mis seda tekitab, siis ta ongi segaduses ja hirmul. Oleme läinud lähemale, et ta näeb ja siis on maha rahunenud ja ei karda enam.
Putukate hirmu mina mõistan, sest ta on varasemalt herilastelt nõelata saanud ja eks ta paneb kõik putukad samasse patta. Kuidas 3 aastane neil vahet teha peaks oskamagi, kui nad kõik lendavad.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 14 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Aga kuidas see kartus õpetajate kirjeldusel väljendub? Lähebki täitsa paanikasse? Missugusest mürast juttu on?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mängib nii teiste lastega kui ka omaette seal. Vaikne on. Vaiksed olime ka mina ja lapse isa väiksena. Diagnoose meil sellepärast küll ei ole.

Küsin sellepärast, et minu lapse rühmas (3-aastased) käib üks (arvatavasti) autismispektrihäirega laps.
Tal on oma toit kaasas, sest lasteaias pakutavat ta ei söö.
Olen näinud fotosid ja videosid, kus terve rühm tantsib või on sünnipäevalapse ümber kogunenud, aga tema istub omaette laua taga.
Täna hommikul kui oma lapse viisin, siis olid rühma ülejäänud 5 last nukunurgas ninapidi koos ja tema istus üksi ruumi teises otsas laua taga ja mängis omaette autoga.
Ehk siis midagi PÄRISELT viga on, siis see jääb silma.
Aga märgid on hoopis teised kui lihtsalt putukate või mürapelgus .

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mängib nii teiste lastega kui ka omaette seal. Vaikne on. Vaiksed olime ka mina ja lapse isa väiksena. Diagnoose meil sellepärast küll ei ole.

Küsin sellepärast, et minu lapse rühmas (3-aastased) käib üks (arvatavasti) autismispektrihäirega laps.

Tal on oma toit kaasas, sest lasteaias pakutavat ta ei söö.

Olen näinud fotosid ja videosid, kus terve rühm tantsib või on sünnipäevalapse ümber kogunenud, aga tema istub omaette laua taga.

Täna hommikul kui oma lapse viisin, siis olid rühma ülejäänud 5 last nukunurgas ninapidi koos ja tema istus üksi ruumi teises otsas laua taga ja mängis omaette autoga.

Ehk siis midagi PÄRISELT viga on, siis see jääb silma.

Aga märgid on hoopis teised kui putukate või mürapelgus .

Pean kasvatajatelt üle küsima, et kuidas sellega tal on, et kas teeb kaasa. Kodus tahab ta küll tihti mind ja meest mängu kaasata, et kodus vähemalt on küll pigem vastupidi, et palju peab koos tegema. Oma sööki tal kaasas ei ole. Sööb lasteaiatoitu. Hommikuti ei taha süüa vaid, aga see on küll meie perekonnaviga, et kellelgi ei lähe hommikuti söök alla ja kes ei söö putru. Usun, et ka minu laps on rühmas omaette aeg-ajalt, aga ma ise selles küll probleemi ei näe, sest samasugused olime mina ja mees ja siiani ei ole eriti seltskondlikud. Rahuarmastajad inimesed ühesõnaga. Tv-st täna hommikul tuli saade, kus lapsed laulsid ja laps tegi liigutusi kaasa , et selles suhtes ta nagu “kuskil ära” ei ole.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 14 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Müraga oli selline probleem olnud, et üleval rühmas lapsed jooksid ja minu laps oli endast välja läinud ja öelnud, et “Ei taha!”. Seda me teame, et müra talle ei meeldi, aga oleme aru saanud, et asi on selles, et kui ta ei näe, et kust see müra tuleb, mis seda tekitab, siis ta ongi segaduses ja hirmul.

Võib olla tavaline väikelapse hirm, aga igaks juhuks võib ju näiteks perearstiga korraks arutada läbi, kellel lapse terviseajalugu teada. Et kas oleks alust lähemalt last jälgida mingis osas.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mõistan, millele kasvatajad vihjavad, aga siin peaks ikka natuke laiemat pilti vaatama. Kas laps satub putukate ja müra peale paanikasse või kuidas see kartmine väljendub?

Minu 3a3k laps putukaid natuke pelgab. Näiteks tuleb ütleb kui liivakastis on ämblik. Ämblik tuleb eemaldada enne kui ta liivakasti tagasi läheb.

Müra minu laps ei pelga. Suured masinad meeldivad väga. Samuti raamatud, filmid ja multikad suurtest masinatest. Aga … ainult eemalt vaadates. Päriselus ei nõustu ta isegi mitte murutraktori peale istuma, suurematest traktoritest, tuletõrjeautost jms rääkimata. Ajab end pulka ja ei luba vägisi ka mõne masina peale või sisse asetada.

Ma küsiks pigem, et kuidas Su laps lasteaias üleüldiselt käitub? Kas ta mängib teiste lastega või hoiab omaette? Kas sööb lasteaias pakutavat toitu? Kas osaleb ühistegevustes (tantsimine, voolimine jms)?

Mängib nii teiste lastega kui ka omaette. Vaikne on, seda on kasvataja rääkinud. Kodus ta siiski vaikne ei ole, sellest on asi üsna kaugel 🙂 Vaiksed olime ka mina ja lapse isa väiksena, eriti kuskil seltskonnas ja teiste lastega tegelikult mängida ei meeldinud. Diagnoose meil sellepärast küll ei ole. Nutuga lasteaeda ei jää. Läheb vaikselt rühma, istub laua taha ja hakkab pusledega tegelema. Tundub, et lapsele meeldib lasteaias käia, aga nüüd viimasel ajal enam mitte. Ma arvan, et tunnetab kasvatajate hiljutist suhtumist temasse ja see mõjutab.

Müraga oli selline probleem olnud, et üleval rühmas lapsed jooksid ja minu laps oli endast välja läinud ja öelnud, et “Ei taha!”. Seda me teame, et müra talle ei meeldi, aga oleme aru saanud, et asi on selles, et kui ta ei näe, et kust see müra tuleb, mis seda tekitab, siis ta ongi segaduses ja hirmul. Oleme läinud lähemale, et ta näeb ja siis on maha rahunenud ja ei karda enam.

Putukate hirmu mina mõistan, sest ta on varasemalt herilastelt nõelata saanud ja eks ta paneb kõik putukad samasse patta. Kuidas 3 aastane neil vahet teha peaks oskamagi, kui nad kõik lendavad.

Ma oleks natuke valvas ja jälgiks aga arsti juurde kohe ei tormaks. 3-aastane on alles üsna väike ju! Sellises vanuses võivad väikelastel lambist tekkida täiesti erinevad hirmud. Mulle meenus, et päris pisikesena kartis minu poiss kilekoti krabinat. Hakkas täitsa paaniliselt nutma. Mingi hetk tuli pimeduskartus, siis oli yal toas mingi “onu”. Mingi hetk osa lapsi hakkab surma kartma jne. Minu arvates on need hirmud igati normaalsed, eriti, kui su laps ennemalt nõelata on saanud. Mina ise praegugi kardan rohutirtse, sest kunagi maal olles väiksena, hüppas rohutirts mulle õla peale 😂🤣.

Õpetajatele rahustuseks selgitaks seda kõike ja vb isegi natuke luiskaks, et konsulteerisid perearstiga ja tema hetkel mingit ohtu nendes hirmudes ei näe.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Müraga oli selline probleem olnud, et üleval rühmas lapsed jooksid ja minu laps oli endast välja läinud ja öelnud, et “Ei taha!”. Seda me teame, et müra talle ei meeldi, aga oleme aru saanud, et asi on selles, et kui ta ei näe, et kust see müra tuleb, mis seda tekitab, siis ta ongi segaduses ja hirmul.

Võib olla tavaline väikelapse hirm, aga igaks juhuks võib ju näiteks perearstiga korraks arutada läbi, kellel lapse terviseajalugu teada. Et kas oleks alust lähemalt last jälgida mingis osas.

Ma ei taha eriti ennatlikke järeldusi teha, ega kedagi tühjast kohast süüdistama hakata, aga natuke kipun arvama, et põhjus võib ka mujal olla. Nimelt kasvatajaid häirib, et peavad meie lapse pärast varem tööle minema ja meie laps on viimaste seas, kes lahkub, kuigi rühm on veel ametlikult avatud. Palju töötlemist ja jutte on olnud sel teemal ja igasuguseid vihjeid. Samas ma ei taha ka loomulikult mööda vaadata sellest, et kui äkki tõesti on me lapsega midagi lahti ja vajaks uurimist või suisa ravi. Ongi selline keeruline olukord ja ma ise olen päris häiritud sellest kõigest. Mul on ka mitte just sellise murega varasemalt kogemusi olnud, aga teise lapsega oli kunagi üks olukord ja sugulased reageerisid üle ja tekitasid probleeme seal, kus neid tegelikult ei olnud ja läksin sama perearsti juurde selle murega, mida ma muidu ise probleemiks ei pidanud, siis perearst naeriski välja ja soovitas mitte selliseid jutte kuulata.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 14 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mõistan, millele kasvatajad vihjavad, aga siin peaks ikka natuke laiemat pilti vaatama. Kas laps satub putukate ja müra peale paanikasse või kuidas see kartmine väljendub?

Minu 3a3k laps putukaid natuke pelgab. Näiteks tuleb ütleb kui liivakastis on ämblik. Ämblik tuleb eemaldada enne kui ta liivakasti tagasi läheb.

Müra minu laps ei pelga. Suured masinad meeldivad väga. Samuti raamatud, filmid ja multikad suurtest masinatest. Aga … ainult eemalt vaadates. Päriselus ei nõustu ta isegi mitte murutraktori peale istuma, suurematest traktoritest, tuletõrjeautost jms rääkimata. Ajab end pulka ja ei luba vägisi ka mõne masina peale või sisse asetada.

Ma küsiks pigem, et kuidas Su laps lasteaias üleüldiselt käitub? Kas ta mängib teiste lastega või hoiab omaette? Kas sööb lasteaias pakutavat toitu? Kas osaleb ühistegevustes (tantsimine, voolimine jms)?

Mängib nii teiste lastega kui ka omaette. Vaikne on, seda on kasvataja rääkinud. Kodus ta siiski vaikne ei ole, sellest on asi üsna kaugel 🙂 Vaiksed olime ka mina ja lapse isa väiksena, eriti kuskil seltskonnas ja teiste lastega tegelikult mängida ei meeldinud. Diagnoose meil sellepärast küll ei ole. Nutuga lasteaeda ei jää. Läheb vaikselt rühma, istub laua taha ja hakkab pusledega tegelema. Tundub, et lapsele meeldib lasteaias käia, aga nüüd viimasel ajal enam mitte. Ma arvan, et tunnetab kasvatajate hiljutist suhtumist temasse ja see mõjutab.

Müraga oli selline probleem olnud, et üleval rühmas lapsed jooksid ja minu laps oli endast välja läinud ja öelnud, et “Ei taha!”. Seda me teame, et müra talle ei meeldi, aga oleme aru saanud, et asi on selles, et kui ta ei näe, et kust see müra tuleb, mis seda tekitab, siis ta ongi segaduses ja hirmul. Oleme läinud lähemale, et ta näeb ja siis on maha rahunenud ja ei karda enam.

Putukate hirmu mina mõistan, sest ta on varasemalt herilastelt nõelata saanud ja eks ta paneb kõik putukad samasse patta. Kuidas 3 aastane neil vahet teha peaks oskamagi, kui nad kõik lendavad.

Ma oleks natuke valvas ja jälgiks aga arsti juurde kohe ei tormaks. 3-aastane on alles üsna väike ju! Sellises vanuses võivad väikelastel lambist tekkida täiesti erinevad hirmud. Mulle meenus, et päris pisikesena kartis minu poiss kilekoti krabinat. Hakkas täitsa paaniliselt nutma. Mingi hetk tuli pimeduskartus, siis oli yal toas mingi “onu”. Mingi hetk osa lapsi hakkab surma kartma jne. Minu arvates on need hirmud igati normaalsed, eriti, kui su laps ennemalt nõelata on saanud. Mina ise praegugi kardan rohutirtse, sest kunagi maal olles väiksena, hüppas rohutirts mulle õla peale 😂🤣.

Õpetajatele rahustuseks selgitaks seda kõike ja vb isegi natuke luiskaks, et konsulteerisid perearstiga ja tema hetkel mingit ohtu nendes hirmudes ei näe.

Luiskama ei taha päris hakata, aga võin ju perearstil siiski ära käia või talle helistada ja rääkidagi kasvatajapoolse jutu ära ja vaadata, et mis ta arvab ja mis edasi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 14 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ärge otsige nii pisikestelt mingeid diagnoose. Müra ja putukad on ju täiesti adekvaatne hirm, sest mõlemad on ebameeldivad. Kui laps kardaks põhjendamatult taldrikuid või laternaposte, siis vb mõtleks, et mis viga on. Mu üks lastest kartis pisikesena tuules liikuvaid lehti, müra, võõraid inimesi, põõsa küljest marju süüa, sest äkki ikka on mürgised, jne. Ja ta kindlasti ei ole autistlik. Need hirmud möödusid. Seal peab ikka tervikpilti vaatama. Mul on üks autistlike joontega laps ka ja see ei karda küll midagi.
Seega, rahu, ma arvan.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ärge otsige nii pisikestelt mingeid diagnoose. Müra ja putukad on ju täiesti adekvaatne hirm, sest mõlemad on ebameeldivad. Kui laps kardaks põhjendamatult taldrikuid või laternaposte, siis vb mõtleks, et mis viga on. Mu üks lastest kartis pisikesena tuules liikuvaid lehti, müra, võõraid inimesi, põõsa küljest marju süüa, sest äkki ikka on mürgised, jne. Ja ta kindlasti ei ole autistlik. Need hirmud möödusid. Seal peab ikka tervikpilti vaatama. Mul on üks autistlike joontega laps ka ja see ei karda küll midagi.

Seega, rahu, ma arvan.

Ka meie laps kartis varem puulehti, kui need tuulega ringi lendasid. Enam ei ole näinud, et neid kardaks. Asi selles ongi, et ma ei otsi ja ma pigem ei usu, aga kasvatajad nii arvavad ja olengi segaduses, et kas neil on omaarust tõesti alust seda arvata või on põhjused sellised, mis ei kannata kriitikatki. Ilmselt tuleb lähiajal otse küsida või peab tõesti suure kella külge panema, et lõppeks igasugused manipulatsioonid lastevanematega. Seda siiski teha ei tahaks , aga kui on nii kaugele viidud, siis ei näe muud varianti. Oleme siiani need ühest kõrvast sisse lasknud ja teisest välja, sest tõesti ei jaksa tööde jne asjade kõrvalt veel kuulata lapsikusi, aga ehk on nüüd next level, sest eelnevast polnud kasu. Ma siiralt loodan, et ükski kasvataja nii lapsik ja pahatahtlik tegelikult ei ole, aga väikesed kahtlused on. Eeldan kasvatajatelt, kes on õppinud lastega suhtlema, nende psühholoogiat jne ikkagi professionaalset käitumist ja juttu ja ,et ei paneks lapsevanemaid asjatult muretsema lapse pärast. Perearstiga ikkagi võin rääkida, aga siis riskingi ise ka sellega, et mind peetakse ülereageerijaks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 14 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ärge otsige nii pisikestelt mingeid diagnoose. Müra ja putukad on ju täiesti adekvaatne hirm, sest mõlemad on ebameeldivad. Kui laps kardaks põhjendamatult taldrikuid või laternaposte, siis vb mõtleks, et mis viga on. Mu üks lastest kartis pisikesena tuules liikuvaid lehti, müra, võõraid inimesi, põõsa küljest marju süüa, sest äkki ikka on mürgised, jne. Ja ta kindlasti ei ole autistlik. Need hirmud möödusid. Seal peab ikka tervikpilti vaatama. Mul on üks autistlike joontega laps ka ja see ei karda küll midagi.

Seega, rahu, ma arvan.

Seda ütles mul abikaasagi, et mure oleks siis, kui last ei häiriks mitte miski.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 14 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Perearstiga ikkagi võin rääkida, aga siis riskingi ise ka sellega, et mind peetakse ülereageerijaks.

Aga sa saadki ju perearstile öelda, et õpetajad soovitasid sul selle “probleemiga” arsti poole pöörduda, mitte et sa ise oleks selle oma peas välja mõelnud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Perearstiga ikkagi võin rääkida, aga siis riskingi ise ka sellega, et mind peetakse ülereageerijaks.

Aga sa saadki ju perearstile öelda, et õpetajad soovitasid sul selle “probleemiga” arsti poole pöörduda, mitte et sa ise oleks selle oma peas välja mõelnud.

Just, nii ütlengi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 14 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mõistan, millele kasvatajad vihjavad, aga siin peaks ikka natuke laiemat pilti vaatama. Kas laps satub putukate ja müra peale paanikasse või kuidas see kartmine väljendub?

Minu 3a3k laps putukaid natuke pelgab. Näiteks tuleb ütleb kui liivakastis on ämblik. Ämblik tuleb eemaldada enne kui ta liivakasti tagasi läheb.

Müra minu laps ei pelga. Suured masinad meeldivad väga. Samuti raamatud, filmid ja multikad suurtest masinatest. Aga … ainult eemalt vaadates. Päriselus ei nõustu ta isegi mitte murutraktori peale istuma, suurematest traktoritest, tuletõrjeautost jms rääkimata. Ajab end pulka ja ei luba vägisi ka mõne masina peale või sisse asetada.

Ma küsiks pigem, et kuidas Su laps lasteaias üleüldiselt käitub? Kas ta mängib teiste lastega või hoiab omaette? Kas sööb lasteaias pakutavat toitu? Kas osaleb ühistegevustes (tantsimine, voolimine jms)?

Mängib nii teiste lastega kui ka omaette. Vaikne on, seda on kasvataja rääkinud. Kodus ta siiski vaikne ei ole, sellest on asi üsna kaugel 🙂 Vaiksed olime ka mina ja lapse isa väiksena, eriti kuskil seltskonnas ja teiste lastega tegelikult mängida ei meeldinud. Diagnoose meil sellepärast küll ei ole. Nutuga lasteaeda ei jää. Läheb vaikselt rühma, istub laua taha ja hakkab pusledega tegelema. Tundub, et lapsele meeldib lasteaias käia, aga nüüd viimasel ajal enam mitte. Ma arvan, et tunnetab kasvatajate hiljutist suhtumist temasse ja see mõjutab.

Müraga oli selline probleem olnud, et üleval rühmas lapsed jooksid ja minu laps oli endast välja läinud ja öelnud, et “Ei taha!”. Seda me teame, et müra talle ei meeldi, aga oleme aru saanud, et asi on selles, et kui ta ei näe, et kust see müra tuleb, mis seda tekitab, siis ta ongi segaduses ja hirmul. Oleme läinud lähemale, et ta näeb ja siis on maha rahunenud ja ei karda enam.

Putukate hirmu mina mõistan, sest ta on varasemalt herilastelt nõelata saanud ja eks ta paneb kõik putukad samasse patta. Kuidas 3 aastane neil vahet teha peaks oskamagi, kui nad kõik lendavad.

Ma oleks natuke valvas ja jälgiks aga arsti juurde kohe ei tormaks. 3-aastane on alles üsna väike ju! Sellises vanuses võivad väikelastel lambist tekkida täiesti erinevad hirmud. Mulle meenus, et päris pisikesena kartis minu poiss kilekoti krabinat. Hakkas täitsa paaniliselt nutma. Mingi hetk tuli pimeduskartus, siis oli yal toas mingi “onu”. Mingi hetk osa lapsi hakkab surma kartma jne. Minu arvates on need hirmud igati normaalsed, eriti, kui su laps ennemalt nõelata on saanud. Mina ise praegugi kardan rohutirtse, sest kunagi maal olles väiksena, hüppas rohutirts mulle õla peale 😂🤣.

Õpetajatele rahustuseks selgitaks seda kõike ja vb isegi natuke luiskaks, et konsulteerisid perearstiga ja tema hetkel mingit ohtu nendes hirmudes ei näe.

Mulle hüppas lapsena trepikojas seinalt rohutirts pähe 🙂 Mõnda aega kartsin neid ja hoidsin ohutusse kaugusesse.
Tean täiskasvanud inimest, kes kardab tõsiselt konni ja kuulnud sellest, et mõni kardab ämblikke. Mis siis neist arvata. Seda sama juttu rääkisin ka kasvatajale.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 14 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma ei taha eriti ennatlikke järeldusi teha, ega kedagi tühjast kohast süüdistama hakata, aga natuke kipun arvama, et põhjus võib ka mujal olla. Nimelt kasvatajaid häirib, et peavad meie lapse pärast varem tööle minema ja meie laps on viimaste seas, kes lahkub, kuigi rühm on veel ametlikult avatud. Palju töötlemist ja jutte on olnud sel teemal ja igasuguseid vihjeid.

Õpetajad ikka mainivad, et lastele on pikad päevad rasked, soovitavad puhkepäevasid teha. See pole seepärast, et nad ise saaksid hiljem tööle tulla (kuidas see üldse võimalik oleks? Lasteaed on ju kindlal ajal lahti ja pole kohustuslik tuleku täpset aega ette teatada), vaid lihtsalt sest nad näevad, kuidas lapsi pikad päevad kurnavad.
Ära ise ka liigselt süüd pane õpetajatele, vaevalt nad sind niisama “kiusavad”.
Oleksin tänulik, et õpetaja on tähelepanelik lapse käitumise osas. See ongi lapsevanema otsus, mida infoga peale hakata.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma ei taha eriti ennatlikke järeldusi teha, ega kedagi tühjast kohast süüdistama hakata, aga natuke kipun arvama, et põhjus võib ka mujal olla. Nimelt kasvatajaid häirib, et peavad meie lapse pärast varem tööle minema ja meie laps on viimaste seas, kes lahkub, kuigi rühm on veel ametlikult avatud. Palju töötlemist ja jutte on olnud sel teemal ja igasuguseid vihjeid.

Õpetajad ikka mainivad, et lastele on pikad päevad rasked, soovitavad puhkepäevasid teha. See pole seepärast, et nad ise saaksid hiljem tööle tulla (kuidas see üldse võimalik oleks? Lasteaed on ju kindlal ajal lahti ja pole kohustuslik tuleku täpset aega ette teatada), vaid lihtsalt sest nad näevad, kuidas lapsi pikad päevad kurnavad.

Ära ise ka liigselt süüd pane õpetajatele, vaevalt nad sind niisama “kiusavad”.

Oleksin tänulik, et õpetaja on tähelepanelik lapse käitumise osas. See ongi lapsevanema otsus, mida infoga peale hakata.

Neid jutte enam ei ole. Nüüd on see, et ei jõuta bussi peale ,pikk tööpäev, et teised kolleegid juba koju saanud ja hommikuti kordamööda tullakse ametlikuks kellaajaks tööle, et siis teised saavad kodus kauem magada. Laste heaolu ei ole alati neil kahjuks siiski prioriteediks. Võtsingi nädalaks töölt vabaks, sest ei mina ega laps ei taha hetkel lasteaiaga tegeleda ja tahame mõlemad puhata.
Selle tööl käimise suhtes ei mõista mina ka seda süsteemi, aga meil rühmas see nii käib, et kui enamus lapsi läheb lasteaeda hilisemal kellaajal, siis selle järgi käima peakski ja need ametlikud lahtiolekuajad ei loe ja sama on kojuminekutega. Selline skeemitamine käibki ja imestan isegi, et kuidas see lubatud on ja kuidas nii saab. Ometi on päev ära jagatud, et üks kasvataja on hommikupoole, teine õhtupoole, aga ikka on liiga pikk tööpäev.
Usu mind, et hea meelega ei käikski tööl ja raha võiks niisama tulla ja poleks vajagi last lasteaeda viia. Töölt ei saa ikka oma tahtmise järgi vabu päevi võtta pidevalt. Usud tõesti, et vanemad nii tahavad iga hommik lasteaeda sõita ja siis tööle ja õhtul jälle sama lugu. Vaevalt.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 14 korda. Täpsemalt
Postitas:
Millu9

Minul on 11a kes kardab putukaid. Täitsa vigane on vist….
Tänapäeval tahavad kõik väga kergelt diagnoose panna aga neile kellele vaja oleks panna ei panda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Nagu juba osad eespool kirjutanud on öelnud, siis pole mõtet lapsele kohe mingit diagnoosi panna. Mul on kodus kolmene, kes on siiani väga kartnud mikserit, köögikombaini, akutrelli ja tänaval suure auto/traktori lähenedes tahab sülle või vähemalt käest kinni võtta. Muidu täiesti tavaline laps, aga lihtsalt keskmisest ettevaatlikum. Erinevad hirmud on normaalsed, ma arvan et ka täiskasvanute hulgas on neid kes midagi kardavad. Mul näiteks on suur hirm ämblikute ees, aga siiski suudan elada sellega. Kui tegu pole eriti suure foobiaga, mis elu lausa segab, siis ei ole vaja midagi erilist ette võtta. Ja lapsed võivad ka oma hirmudest välja kasvada veel.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mul on spektrihäirega laps, putukaid ei karda ja mürataluvus on aastatega normaliseerunud. Need ei ole kindlasti asjad, mille põhjal muretsema hakata, siis peab ikka olema PÄRIS probleeme ka. Töötan ise lasteaias ja rahustan Sind: päris paljudel kolmestel esineb putukapelgust, see läheb ajaga üle. Lisaks on ka paljude väikelaste kõrvad tundlikumad, ka see leeveneb ajaga. Õpetajad lihtsalt teavitavadki vanemaid erinevatest lapsega seotud tähelepanekutest, enamasti lihtsalt info mõttes. Iga laps on erinev, kui Su laps saab hakkama ilma et tavapärased sotsiaalsed situatsioonid tekitaksid temas tohutut frustratsiooni, siis pole mingit tarvidust muretseda, lihtsalt armasta oma last sellisena nagu ta on ja tegele temaga palju 🙂

Please wait...
Postitas:
Kägu

Meie äsja kolmeseks saanu kardab müra, mida ta ei näe või asju, millest ta arvab, et võib müra tekkida (enne, kui see müra tekib).
Talle väga meeldivad lennukid, ta on näinud neid lähedalt väljast ja seest, ta vaatab nende tõusmistest ja maandumistest videoid, põnev! Kui kõrgelt maja kohalt üle lendavad, kutsub kõik vaatama – lennuk, lennuk!
Aga kui madalal lendab mõni kohalik vaatluslennuk või kopter, mida ta metsa tagant ei näe, siis jookseb kohe nuttes toa poole – lennuk, lennuk! Kuigi me samal ajal ise oleme kõik õues. Samas, kui see lennuk nähtavale ilmub, madalal ja mürisedes, siis enam ei karda üldse.
Ta ei kartnud kopterit, kui see maandus ja tõusis temast ca 150 m kaugusel kohutava mürinaga, muudkui vaatas ja jutustas.
Ta käis kogu aeg trimmerit vaatamas ja katsumas, rääkis sellest. Aga hakkas kartma, kui vanaisa lähenes trimmerile ja selle kätte võttis, ei pannud käimagi. Tal oli ilmselt eelmisest aastast see müra meeles, kohe nutuvõru suu ümber ja sammud toa poole. Kui trimmer juba käis, siis polnud enam mingit hirmu.
Putukaid ei karda, kuigi võiks. Mulle üldse ei meeldi, kui suvalisi üles korjatud mardikaid sülle poetatakse – mina küll kardan 🙂 Ja maas kõndivale mesilasele ei peaks tahtma pai teha.
PS: mina kartsin terve oma lapsepõlve traktoreid. Kohutavalt. Pole aimu ka, miks. Mingit põhjust ei suuda meenutada.
Meil oli väike tänav, igas majas lapsed. Mäletan täpselt, et olin juba kooliealine, kui tahtsin ühel hommikul sõbranna poole minna 3 maja edasi, aga mingi traktor oli pargitud naabermaja ette kõnnitee serva. Ja ma ei julgenud seisvast (mittetöötavast) traktorist mööda minna! Ema pidi tulema ja mu käekõrval teisele poole teed juhtima ning käest kinni hoides sõbranna majani saatma. Isegi ema käest kinni hoides ei julgenud ma sama poole kõnniteel sellest kohutavast masinast mööduda. Ja mäletan ka oma hirmu, et ma ei saagi koju tagasi, kui see traktor sealt ära ei sõida, sest ema läks tööle 🙂

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma olen täiskasvanud inimene ja ma ka kardan putukaid ja ei salli valju müra.

Prussakate ja puukide, ööliblikate ja suurte sääaskede vastu on peaaegu foobia, jooksen kiljudes minema kui näen 😀 Valju müra seest üritan samuti minema saada kui võimalik.

Suuremat foobiat siiski ei ole, lihtsalt vastik ja ei meeldi. Ma ei arva, et mul midagi seepärast viga oleks, elu saab täiesti rahulikult elada, kuigi maale ma tõesti kolida ei saa, just putukate pärast, keda on seal minu jaoks liiga palju. Parmud, põdrakärbsed, vapsikud… Aga ega ei tea ka, vbla kui oleks täiesti paratamatu, siis pikapeale harjuks mingil määral ära.

Ma arvan, et sul need lasteaia kasvatajad on ise imelikud ja neil on midagi viga. See, et inimesele vali müra ei meeldi, on mu meelest täiesti normaalne.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma olen täiskasvanud inimene ja ma ka kardan putukaid ja ei salli valju müra.

Prussakate ja puukide, ööliblikate ja suurte sääaskede vastu on peaaegu foobia, jooksen kiljudes minema kui näen 😀 Valju müra seest üritan samuti minema saada kui võimalik.

Suuremat foobiat siiski ei ole, lihtsalt vastik ja ei meeldi. Ma ei arva, et mul midagi seepärast viga oleks, elu saab täiesti rahulikult elada, kuigi maale ma tõesti kolida ei saa, just putukate pärast, keda on seal minu jaoks liiga palju. Parmud, põdrakärbsed, vapsikud… Aga ega ei tea ka, vbla kui oleks täiesti paratamatu, siis pikapeale harjuks mingil määral ära.

Ma arvan, et sul need lasteaia kasvatajad on ise imelikud ja neil on midagi viga. See, et inimesele vali müra ei meeldi, on mu meelest täiesti normaalne.

Sõna põdrakärbsed ajavad mul judinad peale. Kord jalutasin metsavahel ja järsku oli neid mitu mul kuklas juuste all kinni. Siis tekkis küll kerge paanika, sest ei saanud neid küljest ära piisavalt kiiresti ja mõtlesin, et äkki hakkavad pähe munema 🙂 Kärbsed lendavad ninna, see on endalegi vastik kogemus. Puuk-jõle elukas ja ohtlik ka oma haigustega.
Kipun ka arvama, et kasvatajatel endal miski probleem tekkinud. Ehk vajaks puhkust kiiremas korras.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 14 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Müraga oli selline probleem olnud, et üleval rühmas lapsed jooksid ja minu laps oli endast välja läinud ja öelnud, et “Ei taha!”. Seda me teame, et müra talle ei meeldi, aga oleme aru saanud, et asi on selles, et kui ta ei näe, et kust see müra tuleb, mis seda tekitab, siis ta ongi segaduses ja hirmul.

Võib olla tavaline väikelapse hirm, aga igaks juhuks võib ju näiteks perearstiga korraks arutada läbi, kellel lapse terviseajalugu teada. Et kas oleks alust lähemalt last jälgida mingis osas.

Ma ei taha eriti ennatlikke järeldusi teha, ega kedagi tühjast kohast süüdistama hakata, aga natuke kipun arvama, et põhjus võib ka mujal olla. Nimelt kasvatajaid häirib, et peavad meie lapse pärast varem tööle minema ja meie laps on viimaste seas, kes lahkub, kuigi rühm on veel ametlikult avatud. Palju töötlemist ja jutte on olnud sel teemal ja igasuguseid vihjeid. Samas ma ei taha ka loomulikult mööda vaadata sellest, et kui äkki tõesti on me lapsega midagi lahti ja vajaks uurimist või suisa ravi. Ongi selline keeruline olukord ja ma ise olen päris häiritud sellest kõigest. Mul on ka mitte just sellise murega varasemalt kogemusi olnud, aga teise lapsega oli kunagi üks olukord ja sugulased reageerisid üle ja tekitasid probleeme seal, kus neid tegelikult ei olnud ja läksin sama perearsti juurde selle murega, mida ma muidu ise probleemiks ei pidanud, siis perearst naeriski välja ja soovitas mitte selliseid jutte kuulata.

Kui pikalt su laps siis lasteaias on kui ta on esimeste ja viimaste seas? 3-aastase jaoks 5 pikka päeva lasteaias olla on ikka kurnav ja kõik hädade põhjused võivad vabalt ka selles peituda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

selleks, et midagi viga oleks, peaks ikka rohkem märke olema. Küsi õpetajatelt otse, et kas asi on üksnes lapse hirmus, millega õpetajad toime ei oska tulla – sellisel juhul anna õpetajatele soovitusi, kuidas ise olukroda lahendad kodus – või on nad midagi enamat märganud ja kirjeldaksid siis, sest kui nende arvates peaks midagi kontrollima ja sina ei ole osanud asju märgata, siis on nemad ainsu allikas, kust sa infot saad, mida arstile edastada.

Ja küsi julgelt, kuidas õpetajad tema hirmuga toimetavad – seletagi, et laspele viimasel ajal aed ei meeldi, kas äkki naeruvääristatakse lapse hirmu?

Minu 2,5aastane on sel kevadel KÕIKI putukaid kartma hakanud. ta ei saa liumäest ka alal tulla enne, kui olen kõik kõigeväiksemad sipelgad ära ajanud. Kust see tuleb? Ilmselt tema puhul päris minult 😀 Ma suht jälestan ka kõiki putukaid (sh liblikaid), aga laste tulles olen suutnud just laste nimel oma hirmusid maha suruda, et neile need üle ei kanduks. Paistab, et noorema lapsega siiski pole õnnestunud.

Müraga on nii, et ootamatute võõraste helide kohta ta pigem küsib, mis hääl see on, otseselt paanikat ei teki, aga selline tõsine nägu ikka on, ilmselt ka väike hirm ja vajab kinnitust, et see hääl on midagi tavapärast.

Please wait...
Postitas:
Kägu

selleks, et midagi viga oleks, peaks ikka rohkem märke olema. Küsi õpetajatelt otse, et kas asi on üksnes lapse hirmus, millega õpetajad toime ei oska tulla – sellisel juhul anna õpetajatele soovitusi, kuidas ise olukroda lahendad kodus – või on nad midagi enamat märganud ja kirjeldaksid siis, sest kui nende arvates peaks midagi kontrollima ja sina ei ole osanud asju märgata, siis on nemad ainsu allikas, kust sa infot saad, mida arstile edastada.

Ja küsi julgelt, kuidas õpetajad tema hirmuga toimetavad – seletagi, et laspele viimasel ajal aed ei meeldi, kas äkki naeruvääristatakse lapse hirmu?

Minu 2,5aastane on sel kevadel KÕIKI putukaid kartma hakanud. ta ei saa liumäest ka alal tulla enne, kui olen kõik kõigeväiksemad sipelgad ära ajanud. Kust see tuleb? Ilmselt tema puhul päris minult 😀 Ma suht jälestan ka kõiki putukaid (sh liblikaid), aga laste tulles olen suutnud just laste nimel oma hirmusid maha suruda, et neile need üle ei kanduks. Paistab, et noorema lapsega siiski pole õnnestunud.

Müraga on nii, et ootamatute võõraste helide kohta ta pigem küsib, mis hääl see on, otseselt paanikat ei teki, aga selline tõsine nägu ikka on, ilmselt ka väike hirm ja vajab kinnitust, et see hääl on midagi tavapärast.

Üks kasvataja nagu tuligi naeruvääristava tooniga, et “Teie laps kardab putukaid!”, aga teisel tundub olevat just see, et see lööb ta enda verest välja ja ei oska olukorraga toime tulla, sest ütles, et mõtles, et peavad tuppa tagasi minema.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 14 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja, kas suhtlesid perearstiga? Mida ta arvas?

Loen su kirjapandust, et oled õpetaja jutust võrdlemisi häiritud. See on normaalne reaktsioon. Aga vahel tasub üle kontrollida.
Räägin sulle oma kogemusest.
Minu 2,5-aastase lapse kohta ütlesid kaks rühmaõpetajat umbes nii: “SEE laps on sul autist, SELLISTE laste jaoks pole meil ei kohta ega inimesi.” Sain piki päid ja jalgu oma SELLISE lapse eest. Jah, ma teadsin, et laps on veidi teistmoodi, kartis samuti helisid ja putukaid, lisaks ka vihma, tuult, teiste laste nuttu, valjuhäälseid inimesi, üleminekuolukordi. Muidu oli laps nagu ikka.
Aga perearst kinnitas kogu aeg, et need on eakohased hirmud, laps kasvab välja. Nii arvasin minagi. Olles lapsega päevast päeva koos, siis sa harjud ta omapäradega ja ta tundubki sulle endalegi nagu täiesti tavaline laps. Eriti kui perearstki seda kinnitab.
Mind viis õpetajate jutt SELLISEST lapsest siiski väga endast välja. Minu armas pelglik laps ja siis sähvatakse mulle näkku, et mu lapsel on midagi tõsist viga. Tegelikult, olgem ausad, kartsin ma seda ju ise ka, sest olin ju juba perearstiga seda teemat tõstatanud.
Jah, mu lapse lasteaiaõpetaja käitus valesti, aga ainult sõnakasutuse ja käitumise poolest. Muus osas oli tal õigus – ta nägi märke autistlikest joontest ja andis mulle sellest teada. Ma pöördusin samal päeval Rajaleidjasse ja panin aja kinni. Ja samal õhtul tõin lapse asjad lasteaiast ära, et sinna enam mitte kunagi tagasi minna.
Rajaleidja psühholoog mainis äärmiselt ettevaatlikult, et on tõesti teatud tunnuseid, aga et aeg näitab.
Aeg näitas.
Täna on lapsel diagnoos (küll mitte autist) ja puue. Laps ei ole veel 4-aastanegi. Ta on käinud ühe õppeaasta teises lasteaias, osaajaga. Järgmisest aastast hakkab tal olema tugiisik.
Kui ma meenutan seda esimest õpetajat, siis mulle tulevad endiselt judinad peale, et kuidas ta ikka nagu ligase kaltsuga lajatas “SEE, SELLINE”, mul tuleb ikka veel nutumaitse suhu. Olin mitmeid kuid šokis ja oleksin tegelikult ise ka mingit abi või nõustamist vajanud. Ja samas olen just talle niivõrd palju tänu võlgu, kuna tema sõnad panid mind liigutama ja rohkem last uurima. Muidu ma poleks seda niipea teinud, sest “tavalised hirmud, küll kasvab välja, jne”. Võõras silm näeb mõnikord paremini, just õpetaja oma, kes on lapsega rohkem aega koos. Perearst visiidi jooksul ei jõua ju midagi näha.

Jah, võib olla küll, et õpetajad lahmivad alusetult. Aga vahel panevad nad täppi. Ja neil on õigus viidata mõnele joonele, sest nad ju teavad, et mida kiiremini hakata uurima, seda kiiremalt saab abi (juhul, kui ongi midagi viga). Osad asjad võib päris korda saada. Kui õpetaja logopeedi soovitab, siis me ei ei hakka õpetajat kurja pilguga seirama, vastupidi, oleme tänulikud, et ta probleemile tähelepanu juhtis. Aga see kehtib ka muude asjade puhul.

Olen vahepealse aja jooksul näinud ka lapsi, kellel ilmselgelt on samuti mingeid jooni, aga vanemad keelduvad neid nägemast ja edasi uurimast. Et kui panna silmad kinni, siis saab teeselda, et elevanti ei ole toas. Aga ta on. Hiljemalt kooliealiseks jõudes ei saa seda fakti enam eirata. Proovitakse küll, sest igasugust puuet kardetakse. Aga ei ole vaja karta, sest kerge isiksushäire ei ole kõige hullem asi, mis võiks juhtuda. Mina küll olen üsna lühikese aja jooksul aru saanud, et mul on põhjust olla õnnelik, sest mu lapsel ei ole füüsilist puuet ega intellektipuuet. Paljudel nii hästi ei lähe.

Minu jutt ei tähenda, et teemaalgataja lapsel peaks üldse mingit probleemi olema. Loodetavasti ei olegi. Aga silma tasub peal hoida ja vajadusel varakult asjaga tegeleda. Juba minu näite varal saab öelda, et vahel on õpetajal tõesti õigus, kuigi alguses tundub, et ta lihtsalt ei taha seda last, sest on neile mingil põhjusel tülikas.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 32 )


Esileht Väikelaps 3 aastane laps