Esileht Väikelaps 3 aastane laps

Näitan 2 postitust - vahemik 31 kuni 32 (kokku 32 )

Teema: 3 aastane laps

Postitas:
Kägu

Teemaalgataja, kas suhtlesid perearstiga? Mida ta arvas?

Loen su kirjapandust, et oled õpetaja jutust võrdlemisi häiritud. See on normaalne reaktsioon. Aga vahel tasub üle kontrollida.

Räägin sulle oma kogemusest.

Minu 2,5-aastase lapse kohta ütlesid kaks rühmaõpetajat umbes nii: “SEE laps on sul autist, SELLISTE laste jaoks pole meil ei kohta ega inimesi.” Sain piki päid ja jalgu oma SELLISE lapse eest. Jah, ma teadsin, et laps on veidi teistmoodi, kartis samuti helisid ja putukaid, lisaks ka vihma, tuult, teiste laste nuttu, valjuhäälseid inimesi, üleminekuolukordi. Muidu oli laps nagu ikka.

Aga perearst kinnitas kogu aeg, et need on eakohased hirmud, laps kasvab välja. Nii arvasin minagi. Olles lapsega päevast päeva koos, siis sa harjud ta omapäradega ja ta tundubki sulle endalegi nagu täiesti tavaline laps. Eriti kui perearstki seda kinnitab.

Mind viis õpetajate jutt SELLISEST lapsest siiski väga endast välja. Minu armas pelglik laps ja siis sähvatakse mulle näkku, et mu lapsel on midagi tõsist viga. Tegelikult, olgem ausad, kartsin ma seda ju ise ka, sest olin ju juba perearstiga seda teemat tõstatanud.

Jah, mu lapse lasteaiaõpetaja käitus valesti, aga ainult sõnakasutuse ja käitumise poolest. Muus osas oli tal õigus – ta nägi märke autistlikest joontest ja andis mulle sellest teada. Ma pöördusin samal päeval Rajaleidjasse ja panin aja kinni. Ja samal õhtul tõin lapse asjad lasteaiast ära, et sinna enam mitte kunagi tagasi minna.

Rajaleidja psühholoog mainis äärmiselt ettevaatlikult, et on tõesti teatud tunnuseid, aga et aeg näitab.

Aeg näitas.

Täna on lapsel diagnoos (küll mitte autist) ja puue. Laps ei ole veel 4-aastanegi. Ta on käinud ühe õppeaasta teises lasteaias, osaajaga. Järgmisest aastast hakkab tal olema tugiisik.

Kui ma meenutan seda esimest õpetajat, siis mulle tulevad endiselt judinad peale, et kuidas ta ikka nagu ligase kaltsuga lajatas “SEE, SELLINE”, mul tuleb ikka veel nutumaitse suhu. Olin mitmeid kuid šokis ja oleksin tegelikult ise ka mingit abi või nõustamist vajanud. Ja samas olen just talle niivõrd palju tänu võlgu, kuna tema sõnad panid mind liigutama ja rohkem last uurima. Muidu ma poleks seda niipea teinud, sest “tavalised hirmud, küll kasvab välja, jne”. Võõras silm näeb mõnikord paremini, just õpetaja oma, kes on lapsega rohkem aega koos. Perearst visiidi jooksul ei jõua ju midagi näha.

Jah, võib olla küll, et õpetajad lahmivad alusetult. Aga vahel panevad nad täppi. Ja neil on õigus viidata mõnele joonele, sest nad ju teavad, et mida kiiremini hakata uurima, seda kiiremalt saab abi (juhul, kui ongi midagi viga). Osad asjad võib päris korda saada. Kui õpetaja logopeedi soovitab, siis me ei ei hakka õpetajat kurja pilguga seirama, vastupidi, oleme tänulikud, et ta probleemile tähelepanu juhtis. Aga see kehtib ka muude asjade puhul.

Olen vahepealse aja jooksul näinud ka lapsi, kellel ilmselgelt on samuti mingeid jooni, aga vanemad keelduvad neid nägemast ja edasi uurimast. Et kui panna silmad kinni, siis saab teeselda, et elevanti ei ole toas. Aga ta on. Hiljemalt kooliealiseks jõudes ei saa seda fakti enam eirata. Proovitakse küll, sest igasugust puuet kardetakse. Aga ei ole vaja karta, sest kerge isiksushäire ei ole kõige hullem asi, mis võiks juhtuda. Mina küll olen üsna lühikese aja jooksul aru saanud, et mul on põhjust olla õnnelik, sest mu lapsel ei ole füüsilist puuet ega intellektipuuet. Paljudel nii hästi ei lähe.

Minu jutt ei tähenda, et teemaalgataja lapsel peaks üldse mingit probleemi olema. Loodetavasti ei olegi. Aga silma tasub peal hoida ja vajadusel varakult asjaga tegeleda. Juba minu näite varal saab öelda, et vahel on õpetajal tõesti õigus, kuigi alguses tundub, et ta lihtsalt ei taha seda last, sest on neile mingil põhjusel tülikas.

Kurb, et teiega nii läks 🙁
Käisin lapsega lastearsti juures ära. Lastearsti sõnad olid, et sel lapsel ei ole mitte midagi viga ja need on eakohased hirmud, millest kasvab välja ja, et kasvatajad peavad selliste olukordadega siiski hakkama saama, kui laps lasteaias midagi kardab. Lohutama peaks, mitte ise kartma hakkama ,tõrjuma, põgenema jne. Ütles ka, et autist ei ole ta kohe kindlasti. Ma ei näe temas ka ise autismile viitavat, sest suhtleb inimestega, ka arstiga suhtles vabalt. Emotsionaalsem on mu laps küll ja tundlikum, see on selge, aga ma olen ise ka selline koguaeg olnud ja sarnane on ka tema isa. Arutasime ka arstiga, et sündis liiga kiiresti ja võimalik, et on sünnitraumast tekkinud väike närvikahjustus. Kindel see muidugi ei ole, aga see võib variant olla. Ma ise olen märganud seda, et last häirib näiteks, kui käsi on must, käed kleepuvad, mingi plekk riidel, et peab selle kohe korda saama, ennem rahu ta ei saa. Võrdlen lihtsalt esimese lapsega ja nad on väga erinevad, aga lapsed ongi erinevad, nagu ka arst ütles. Arsti sõnad olid veel, et kui kasvatajad ikkagi leiavad, et on midagi viga, siis tehku kirjalik iseloomustus ja võin ju lastepsühholoogi juures ka ära käia. Rääkisin kasvatajatega, aga ei näe, et neil kellelgi oleks huvi see kirjalik iseloomustus koostada.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 14 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja, kas suhtlesid perearstiga? Mida ta arvas?

Loen su kirjapandust, et oled õpetaja jutust võrdlemisi häiritud. See on normaalne reaktsioon. Aga vahel tasub üle kontrollida.

Räägin sulle oma kogemusest.
…………………

Kurb, et teiega nii läks 🙁

Käisin lapsega lastearsti juures ära. Lastearsti sõnad olid, et sel lapsel ei ole mitte midagi viga ja need on eakohased hirmud, millest kasvab välja ja, et kasvatajad peavad selliste olukordadega siiski hakkama saama, kui laps lasteaias midagi kardab. Lohutama peaks, mitte ise kartma hakkama ,tõrjuma, põgenema jne. Ütles ka, et autist ei ole ta kohe kindlasti. Ma ei näe temas ka ise autismile viitavat, sest suhtleb inimestega, ka arstiga suhtles vabalt. Emotsionaalsem on mu laps küll ja tundlikum, see on selge, aga ma olen ise ka selline koguaeg olnud ja sarnane on ka tema isa. Arutasime ka arstiga, et sündis liiga kiiresti ja võimalik, et on sünnitraumast tekkinud väike närvikahjustus. Kindel see muidugi ei ole, aga see võib variant olla. Ma ise olen märganud seda, et last häirib näiteks, kui käsi on must, käed kleepuvad, mingi plekk riidel, et peab selle kohe korda saama, ennem rahu ta ei saa. Võrdlen lihtsalt esimese lapsega ja nad on väga erinevad, aga lapsed ongi erinevad, nagu ka arst ütles. Arsti sõnad olid veel, et kui kasvatajad ikkagi leiavad, et on midagi viga, siis tehku kirjalik iseloomustus ja võin ju lastepsühholoogi juures ka ära käia. Rääkisin kasvatajatega, aga ei näe, et neil kellelgi oleks huvi see kirjalik iseloomustus koostada.

Aga ehk ongi lihtsalt ülitundlik laps?
Kui saaksid lugeda raamatut “Ülitundlik laps” (autoriks Elaine N. Aron), siis see on küll päris silmiavav.
Mina näiteks veidi lootsin, et minu laps oleks üle keskmise tundlik, sellega oleksid paljud ta hirmud selgituse saanud, aga peale selle raamatu lugemist pidin tõdema, et mõningasest kattuvusest hoolimata ei olnud meie loo puhul tegu lapse ülitundlikkusega.

Lastepsühholoogi jutule soovitaksin siiski võimalusel minna. Ei tee paha, kui spetsialist oma pilguga lapse üle vaatab. Eriti hea, kui ta ütlebki, et kõik on kenasti korras. Siis saad õpetajatele uue probleemi korral öeldagi, et igaks juhuks on lapsega käidud selle ja tolle spetsialisti juures, midagi ei leitud, seega asi pole lapses.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Näitan 2 postitust - vahemik 31 kuni 32 (kokku 32 )


Esileht Väikelaps 3 aastane laps