Nõus eelmise kommentaariga. Sellel hinnangul on mingid kindlad põhjused ju ometigi – kas see tuli lasteaiast või arstilt? Ja kas ta on kõiges 2aastase tasemel: füüsiliselt arengult (kasv, kaal, jäme- ja peenmotoorne üldareng, kas seni veel ka mähkmetes ja sööb räpakalt), enda kõne oskuselt (kas sõnavara on kehv, räägib siiani max 2-3sõnaliste lausetega või seni suisa pudikeelt) ja kas ka teiste kõnest arusaamine on kehv, lisaks üldine sotsiaalsuse vajadus, arusaamad, mänguoskus jmt või on ta mahajäämus pigem kitsamates teemades.
Kindlasti on siin oluline nüanss, milline on lapse igapäevane rutiin – kas käib lasteaias, kas tal on vendi-õdesid ja mängusõpru, kas tegelete igapäevaselt nii kehalise arendamisega (turnimine, müramine, rattasõit, veemõnud jmt) kui ka vaimsete teemadega (klepsuraamatud, pusled, numbrid ja tähed jmt).
Vahel kipub olema väikelaste puhul sedasi, et osad on kehaliselt väga tragid ja võimekad ning vaimne pool nii tormaka arenguga pole või vastupidi – nutikas laps on kehaliselt kohmakam. Enamik varieerub seal kahe vahel, oma nõrkuste ja tugevustega. Poiste areng ongi üldjuhul tüdrukute omast veidi aeglasem.
Häirekella tuleb aga lüüa, kui lisaks keelele (siin on kusjuures mõneti kõnekam just see pool, kas saab teiste kõnest aru) on veel mitmetes segmentides üheaegselt areng aeglasem ja ka lapse arusaamad, huvidering ning üldine sotsiaalsus on eakaaslastega võrreldes limiteeritum.
Hea uudis on aga see, et mida väiksemana sellele reageerida ja tõhusamalt sekkuda, seda tõenäolisem on teistele järele jõuda ja kooliküpseks saada. 3aastane laps on oma kiireimas arengufaasis ja seda ei tasu maha magada – ei tasu jääda ootama nö paisu tagant tulevale ootamatule spurdile, vaid tasub kindlasti kiirelt ja pädevalt sekkuda!
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 30.03 22:35; 01.04 10:20;