Esileht Väikelaps 3 aastasega pidev võitlus

Näitan 19 postitust - vahemik 1 kuni 19 (kokku 19 )

Teema: 3 aastasega pidev võitlus

Postitas:
Kägu

olen püstihädas oma 3a 4k pojaga. Ta on algusest peale olnud keskmisest raskem laps aga nüüd on olukord juba võimatuks muutunud. Ta on muidu väga rõõmus ja tähelepanelik. Kui on heas tujus on ka väga abivalmis ja teeb tublisti koostööd. Kahjuks seda head tuju on viimasel ajal järjest harvem. Põhiline probleem on praegu riidesse panek ja kuskile minek. Ütleb et tema pole nõus riidesse panema, läheb paljalt autosse või siis paneb aga ainult konkreetselt need sinised lühikesed püksid. Vaidleb vastu et tema ei pane ja kõik. Ise oskab end ilusti riidesse panna aga kui seda ootama jään siis ei jõuakski me kunagi kuskile. Hetkel siis ainuke variant on ta tähelepanu jutuga kõrvale viia ja samal ajal kähku riidesse toppida. Kolmene samas võiks juba ise end riidesse panna (oskab väga hästi). Teine asi on vastu vaidlemine. Ütlen näiteks et ei tohi lüüa. Siis hakkab ketrama et tohib küll emmeee ja lööb uuesti. Vaidlusesse ei lasku, ütlen ühe korra et lüüa ei tohi, emmel on valus ja kui teeb uuesti siis lähen eemale lihtsalt. Ühesõnaga pidev oma tahtmise taga ajamine ja see on nii väsitav. Samas ei oska ma kuidagi teisiti reageerida ka. Ütleks veel et tähelepanu saab ta piisavalt ja oleme väga suured kallistajad niiet ei saa ka kuidagi olla et tähelepanu pärast seda teeks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Eh, mul samasugune 3a4k. Oskab riidesse panna, aga meelega ei pane või keeldub ilmastikule vastavatest riiietest. Ainult siis on nõus panema, kui kõigil teistel riided seljas ja juba uksest väljumas oleme.
Sama asi on vaidlemisega. Oled minu kallis- ei oleeeee, issi peab tööle minema- ei peaaaaa…..
Lööma on ka hakanud, kui miski ei meeldi.
On hakanud mingeid imelikke asju jonniga tegema. Nt istub tänavale maha ja hakkab riideid seljast koorima.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Olen kägu, kes kunagi tegi teema “kohutav kahene ajab pere lõhki”. Hetkel poiss 3a7k, pere veel koos, aga hulluks ajab endiselt. Ehk on neljas eluaasta see maagiline number kui kergemaks hakkab minema?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ehk on neljas eluaasta see maagiline number kui kergemaks hakkab minema?

Mu poiss sai just 4 ja viimased nädalad on paras põrgu olnud.
Laps ei taha teha asju, mida tegema peab. Ja tahab teha kõike, mida mina teen (näiteks majapidamistöid). Pressib ennast igale poole kaasa. Ma ei saa klaasi vett ka võtta, ilma et ta mulle toast kööki järgi ei sörgiks.
Enne neid viimaseid nädalaid, oli ta üpris mõistlik. Ilmselt siis lihtsalt “hiline õitseja”, et sama jant, mida teised 2- ja 3-aastaselt teevad algas alles nüüd.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tead, kui sul on ainult konkreetsed olukorrad hullud, siis on ju kõik hästi. Meil käib üks pidev jonn ja vägikaikavedu hommikust saadik

Nt hakkab hommikul suur tüli sellest, kummal pool mind kumbki laps kaisus saba olla. 3-aastasel on kinnisidee, et just vot sellel ühel pool peab tema alati olema. Aga ma ei saa alati 5-aastast ka teisele poole kamandada, tema soove pean ka arvestama. No lõpuks tüli lahendamiseks tõusen voodist, kõigil juba halb tuju. Siis hakkab uus tüli, sest 3-aastane ikka tahaks nagu kaisus veel olla, aga ärgata on vaja. Pärast 10 minutit jonnimist rahuneb.

Panen siis lastele hommikuhelbeid. Tavaliselt on meil korraga 2-3 pakki avatud, et siis ise valivad, mida või kuidas. Poiss osutab kahele, aga midagi enamat ei täpsusta. valan need siis mõlemad taldrikusse ja siis hakkab totaalne draama, sest vales järjekorras valasin …. :/ Lõpuks saadan ta teise tuppa jonnima ja luban tagasi sööma tulla siis, kui on rahunenud. Taldrikus ma midagi muidugi ei muuda ja kui ei taha, siis lihtsalt ütlengi, et viskan minema.

No 10 minuti pärast siis tuleb sööma. Sööb ära, kui läheb hästi, saame ka riiete vahetamise probleemideta tehtud. Ma ikka istun tal kogu see aeg kõrval ja ulatan asju, muidu ei saaks midagi tehtud. Kui talle pluus ei kõlba, siis peab ise uue tooma. Õnneks saab ta sellest aru, kui miski lemmikasi on pesus. Nonii, saame sellega ühele poole. Samal ajal ka juhendan vanemat last, et tema ka end joonistama vmt ei unustaks.

Jõuame ukse juurde, et õueriideid selga panna. Poiss ainult aeleb oma kombe peal terve aeg. Lõpuks oleme mina ja vanem laps üleni riides ja valmis uksest välja astuma, poiss ikka veel aeleb kombe peal. Kui pärisel tuksest välja astun, siis muidugi tekib kohe nutuvõre suu ümber ja paneb ikka riidesse…. aga üks pidev tsirkus.

Uuesti hakkab kõik pihta õhtul, kui koju jõuan ja mees on lapsed juba ära toonud. Siis on tal kohe vajadus minu käekoti kallal käia ja kõik asjad välja tassida sealt – loomulikult ma ei luba seda ja siis on jälle jonn. Järgmine hetk võib ta jonnima hakata, kui ma ei pane tema lemmikkleiti (!!!) endale selga vaid hoopis mingid muud koduriided 😀 Õhtusöögi ajal on vale lusikas või otsustab, et ta tahab just seda lihatükki, mis on minu/mehe taldrikus, aga ta tahab, et see tõstetakse talle panni pealt ….

Ja ongi üks pidev tsirkus.

Lõpetuseks lisan, et vanem laps on mul ütlemata normaalne, ju noorem sai kõik riukad endale…

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ja ongi üks pidev tsirkus.

Aga kuidas te ise selle tsirkuse juures vastu peate? Kuidas ennast rõõmsa ja rahulikuna hoiate? Ma ei taha viimasel ajal enam koju minnagi, sest iga lihtne asi (näiteks õhtusöök või hambapesu), mis varem oli mulle puhkemomendiks kujuneb ka meil umbes selliseks showks nagu 11.01 Käol.
Alguses suudan naljaga võtta, aga päeva lõpuks on küll selline tunne, et “kas ma ikka pean elama”.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Eks vahepeal löövad pilved üle pea kokku ja siis ikka päris korralikult riidlen lapsega. teinekord aga kuidagi ei kõiguta see jonn mind üldse ja nt loen rahulikult raamatut, kui laps jonnib kõrval põrandal…palju sõltub täpselt ka jonni põhjusest ja kuidas ta ise käitub (nt kas hakkab oma “vales järjekorras” valatud müslikaussi loopima ja pean sekkuma või lihtsalt viskab end põrandale pikali ja jonnib. Mida ma ei kannata, on jonn söögilauas ja siis saadna kiiremini teise tuppa. Aga kui nt juhtungi pojaga kahekesi kodu solema, siis võib ta minupoolest keset elutuba ka röökida. Kuna ta pärast suuremat jonnihoogu tuleb ise mulle sülle lohutust otsima, siis see aitab mul endal ka pingeid maandada 🙂 No ja see hommikune kombe asi – see juba mul selgeksõpitud rutiin, kõige rohkem on seal panaikas vanem laps, kes kardab, et päriselt jätame poisi koju 😀

Aga ega ma varja, väga rakse on rahulikuks jääda ja igakord ikka ei jäägi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mäletan vanema lapse pealt, et viis oli see maagiline vanus, kus mõistus koju tuli ja iga tühja- tähja pärast draamat ei tulnud.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Heh, just üks päev mõtlesin siia sarnase teema teha oma 3,5 aastasest. Kõik on sama, elu on üks pidev võitlus, kunagi ei tea millest jonn võib tulla, eile näiteks peale lastaeda tuli jonn sellest, et tema kleepekas ei kleepinud enam, visati siis end tänavale maha ja röögiti, katsusin siis ta sealt maast üles kookida, aga proovi süldistunud last sealt kätte saada, teistele lapsevanematele meelelahtus vähemalt. Ta on meeletult kangekaelne, absoluutselt kõigest on oma arusaam ja arvamus, koguaeg testib piire. Vanema lapse pealt võin ka öelda, et lihtsamaks läks kui ta 5 sai, need 4 aastased on veel samasugused hullumeelsed nii et kannatust veel natuke 😀

Please wait...
Postitas:
Kägu

Meil 3a9k tüdruk ja sama jama käib. Kõva manipuleerimine käib ka. Jube tsirkus ja viimasel ajal veel sõnad, et ma ei oska, ei jaksa, kui midagi teha ei viitsi. Õhtusöögi ajal käibki kõige hullem triangel, kui kogu pere on laua taga. Viimasel ajal luiskab ka veel, et õde tegi haiget, issi tegi haiget. Ma ise kõrval olnud ja näinud, et pole midagi sellist toimunud. Kohutav kamandaja on muidugi ka. Me kõik, mina, mees, suurem laps oleme väsinud sest väiksest põrgulisest 🙂 Samuti vaidleb kõigele vastu, korrutab üht sõna või lauset 5 korda või nii kaua kuni talle kinnitatakse ta juttu ja kui näiteks midagi küsida, siis nagu meelega räägib hoopis muud juttu ja ignoreerib küsimust või ei tee üldse välja nagu ei kuuleks. Räägib siis kui ise heaks arvab ja seda, mis ise tahab ja kõigega peab nõustuma, muidu on kisa.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Milline lokkav kasvatamatus! Mõni nagu oleks veel uhke ka selle üle. Lastel lastakse teha, mis nad tahavad, ei mingeid karistusi. Emad passivad sigadusi tegevatel lastel kõrval, käed rippus. Uuritakse mingi müstilise ea kohta, mil lapsed justkui iseenesest muutuma peaksid, aga seda ei juhtu. Üleöö ja iseenesest ei muutu midagi. Kas te saate aru ja võtate vastutuse, et kasvatamatusega keerate oma laste närvisüsteemi tuksi?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Aga, aga hea kägu, mida peab lapsevanem tegema kui laps draamat teeb müslikausi pärast? Too Kägu palus lapsel oma toas rahuneda. Ma saan aru, et see on vale Sinu meelest. Mis oleks õige lahendus?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Milline lokkav kasvatamatus! Mõni nagu oleks veel uhke ka selle üle. Lastel lastakse teha, mis nad tahavad, ei mingeid karistusi. Emad passivad sigadusi tegevatel lastel kõrval, käed rippus. Uuritakse mingi müstilise ea kohta, mil lapsed justkui iseenesest muutuma peaksid, aga seda ei juhtu. Üleöö ja iseenesest ei muutu midagi. Kas te saate aru ja võtate vastutuse, et kasvatamatusega keerate oma laste närvisüsteemi tuksi?

Kus sa võtad, et vanemad on uhked? Vanemad on pigem ahastuses ja väsinud. Ja kust sa võtad, et ema lihtsalt käed rüppes seisab (ja miks peab just ema regaeerima, mitte isa?).

Mida sa siis lotosid näha,e t kirjeldan, et peksan oma lapse läbi, kui talle ei meeldi müsli valamise järjekord? Või mida täpsemalt? Nii palju kui ma lugenud olen, siis tänapäeval on isegi üksi oma tuppa saatmine väga julm karistus 😀 Ja iga jonnihoogu ei pea ka karistama ja ise lolliks minema. Täitsa vabalt võib lasta lapsel jonnida, ilma et talle järele annaksid. Võti seisnebki selles, mitte peksus.

Kui sinul pole probleeme olnud, siis on vedanud. Mul vanema lapsega ka ei olnud probleeme. EI ole ta kunagi jonninud, kapiuksi käinud ise avamas, et oi, mis seal sees on jne (ja samas ei ole ta ka flegma, täitsa aktiivne ekstravertne laps on). Kuigi nüüd 5selt juba ikka vahel vaidleb vastu ja mossitab, siis klassikalist jonni pole kunagi olnud – ma olen alati saanud temaga rääkida. Aga teine laps on hoopis teisest puust. Kui sul endal ei ole sellist jonniva iseloomuga last, siis sa ei teagi, millest jutt.

Siia sobib tuua üks näide mu tuttavast, kes tegi kunagi laste mängutoa. Ja siis oli pärast esimesi sünnipäevi üllatunud, et lapsed nagu PÄRISELT ajavad toa sassi, tassivad asju erinevatest majadest laiali ja vanemad nagu PÄRISELT ei oska iga nukulusikat ja kruvi õigesse majja tagasi viia…ma vahtisin ka nagu suurte silmadega, et mis plastiliinilist lapsed tal küll on, kes mängivad ainult ühes nurgas istudes, ei tunne huvi selle vastu, kuidas autol rattad alla on keeratud jne

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Kommentaar eemaldatud.
3.1. Oodatud on arendav ja konstruktiivne arutelu.

Perekooli Moderaator

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kommentaar eemaldatud.

Jah muidugi aitab 2-3a jonni pidev peks välja ravida. Sa oled õigel teel.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja olen,
aga palun anna nõu, mida teha, kuidas kasvatada? Loeksin huviga, päris ausalt. Selleks ju siia kirjutasingi. Kui tarka nõu anda pole siis oli su kommentaar mõttetu.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tuleb aega varuda ja siis lasta lapsel ise oma tegevuse tagajärgi kogeda.
Ei taha riidesse panna – muidugi, miks ta peaks, kui sina ta kähku riidesse topid. Mul oli kord olukord, kus läksin lapsele, kes ammu oskas ja üldiselt ka hea meelega ise pani ennast riidesse, lasteaeda järele. Sel hetkel ta ei tahtnud. No mis seal ikka, istusin tema kõrval pingi peal ja aegajalt tuletasin meelde, et enne me koju ei saa, kui ta riidesse ei pane. Teised lapsevanemad tulid-läksid, panid viuhh oma lapsed ise riidesse, vaatasid mind kõverate pilkudega, sest laps ju jonnis ka, et tema ei oska ja tema ei viitsi, ikka vahepeal täitsa kõva häälega jonnis. Mul oli tahtmine nendele kõõritajatele keskmist näppu näidata… Aga sundisin ennast rahulikuks, lihtsalt istusin ja ootasin. Pool tundi hiljem andis laps alla ja pani ise riidesse, silmad ikka veel pisarates, nägu punane, läksime rahulikult koos koju, juhtunust rohkem ei rääkinud ja rohkem sellist tsirkust riidesse panemisega ei olnud.
Nii et sul on vaja rahu säilitada ja aega varuda.
Löömine on kõvasti halvem asi. Minu lapsed üldiselt ei löö, aga ükskord tekkis vanemal lapsel mingi imelik hoog, hakkas mind vastu nägu laksima. Haarasin käest kinni, hoidsin ja keelasin. Enne lahti ei lasknud, kui ta nõustu, et lüüa ei tohi. Aga siis tuli sülle ja ootamatult lõi jälle. Siis ma enam muud paremat välja ei mõelnud, kui et laksasin teda ka täpselt samamoodi (mitte tugevalt muidugi) vastu nägu ja küsisin, kas see on kuidagi tore asi, mida teha. Sai aru ja rohkem ei teinud. Aga samas oli tal enda stress selle taga, mis nõudis elukorralduse muutust. Nii et vaadake üle, kas lapse elus saab stressi vähendada.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Jonniga ei maksa kaasa minna (loe: ega võidelda – kaua ta üksi ikka võitleb). Vaikne kannatamine ja/või järeleandmine/järjepidevusetus ka pikendab protsessi.
Minu lapsed jonnisid ka kõige rohkem kolmeselt, mingeid “kohutavaid kaheseid” polnud.
Esimese lapsega oli piltidega päevaplaan ja hoiatasin palju ette, et laps teaks, mida tegema peab ja mis järjekorras. Eks ta jonniski selle pärast, et tundus, et pole sõnaõigust (üldkehtivad reeglid aga sobisid). Talle olid üleminekud rasked, ennetamine ja ettehoiatamine aitas palju. Küllap teise lapse lisandumise stress ka ja vajadus arvestama hakata. Umbes 3a9k sai see periood läbi, õnneks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

No mis seal ikka, istusin tema kõrval pingi peal ja aegajalt tuletasin meelde, et enne me koju ei saa, kui ta riidesse ei pane.

nojah aga kui laps on selle variandiga igati rahul, et minema ei saa ja üritab rühma tagasi joosta? või üritabki lühkades õue minna sest seda ta ju tahabki? Lohistan süldistunud ja röökivat last kapi juurde tagasi? Ja meil paistab et see üks kord röögib ja siis saab aru ei toimi. Ta teab ju väga hästi et üks hetk ikkagi tuleb koju minna aga järgi ka ei anna. Samamoodi ei anna ka mina järgi, enne ikka lasteaiast ära ei lähe kui püksid vahetatud aga see ei takista teda nädala pärast uuesti sama tsirkust tegemast.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt
Näitan 19 postitust - vahemik 1 kuni 19 (kokku 19 )


Esileht Väikelaps 3 aastasega pidev võitlus