Oma pere pealt näen, et üks õudne raharöövel on auto.
Kui igasugu väiketehnika juures on mänguruum üsna lai (ei osta uut telekat/läpakat – need vanad näitavad pilti ju kah; ei osta telefoni ja kui see telefon peaks lausa katki minema – lõppude lõpuks saab alla saja eurose nupuka ka osta, kui ei raatsi rohkem sinna alla panna, saab sellegagi rääkida), siis auto juures mänguruumi väga ei ole: see peab olema tehniliselt korras, peab olema kindlustus-ülevaatus-õlivahetus, turvalised rehvid, kütus jne. Maapiirkonnas ilma autota oleks jällegi väga ebamugav – regulaarsed käigud veel saaks kuidagi tehtud, ebaregulaarsed käigud (arsti juurde, kellelegi külla) aga satuks kohe küsimärgi alla. Suuremasse linna kolida (kõik käe-jala juures, elaks autota?) ei annaks jällegi efekti seetõttu, et siis hakkaks rahakotti tühjendama sealse kinnisvara kallidus.
Muud pere kulud (laste asjad jne.) tunduvad kõik mõistlikud. Ise ma olen neid lapsi tahtnud ja nagu ei ole tõrget neile seda või teist osta. Aga autokulude juures tekib alati tunne, et appi – nii palju! Mõtle, kui palju selle eest teisi asju oleks saanud osta. Et näe, kui elasin üksi ja autota – siis elasin paremini, kuna polnud autokulusid kaelas.
Samas, on peresid, kus samuti 3 lapse ja meie sisetulekute taseme juures on kaks autotki. Ja näe, kah elavad. Ise küll ei tahaks veel teise auto kuludest mitte mõeldagi!!!
Auto juures on just meeletu mänguruum. Telefon maksab 100-1000 eurot, mänguruum 900 eurot. Auto võid osta 1000 või 100 000 eest.