Teema: 32-aastane (naine) ja tunnen ennast vanana…. :(

Vanadus on hingeseisund. Keha vananeb nagunii. Nii et nüüd on küsimus, mida vananevas kehas teha saab ja kas peaksid olema õnnetu ja hakkama vanadekodu endale välja vaatama. 100 aastaseks elamine on üsnagi võimalik, sest pole nii hullu füüsilist keha lõhkuvat lapsepõlve kui on vanematel olnud. Nii et sinu eesmärk on leida oma elule sisu järgnevaks võimalik et 70 aastaks. Ja loodetavasti ei ole selle sisuks keha vananemistunnustega sõdimine ja kannatamine selleläbi, et polegi enam 20 aastase väljanägemine. Ilus inimene on rõõmus, puhanud ja õnnelik inimene. Ja see mõjutab nahka. Samuti nagu toitumine, hingamine ja mõtlemine. 32 aastane inimene on 20 aastasega võrreldes juba täiesti teine põlvkond, nii et 20 aastasega võrreldes oled ikka vana :):) 40 aastasega võrreldes aga noor 🙂

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Vanadus on hingeseisund. Keha vananeb nagunii. Nii et nüüd on küsimus, mida vananevas kehas teha saab ja kas peaksid olema õnnetu ja hakkama vanadekodu endale välja vaatama. 100 aastaseks elamine on üsnagi võimalik, sest pole nii hullu füüsilist keha lõhkuvat lapsepõlve kui on vanematel olnud. Nii et sinu eesmärk on leida oma elule sisu järgnevaks võimalik et 70 aastaks. Ja loodetavasti ei ole selle sisuks keha vananemistunnustega sõdimine ja kannatamine selleläbi, et polegi enam 20 aastase väljanägemine. Ilus inimene on rõõmus, puhanud ja õnnelik inimene. Ja see mõjutab nahka. Samuti nagu toitumine, hingamine ja mõtlemine. 32 aastane inimene on 20 aastasega võrreldes juba täiesti teine põlvkond, nii et 20 aastasega võrreldes oled ikka vana :):) 40 aastasega võrreldes aga noor :)[/tsitaat]

Oot, kas ma saan õigesti aru, et sa arvad, et üks põlvkond on 12 aastat???

[small]roosad tulbid kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Oot, kas ma saan õigesti aru, et sa arvad, et üks põlvkond on 12 aastat???[/tsitaat] mina küll tema jutust nii aru ei saanud, et põlvkond on just 12 aastat, aga 20aastane ja 32aastane on küll erinevast põlvkonnast. ühe lapsepõlv on möödunud nõukaajal ja teisel vabariigi ajal. minu õde on minust 10 aastat noorem (tema on 25) ja me oleks justkui erinevates riikides elanud ja kasvanud. mina tunnen küll, et mul on õega põlvkondade erinevus juba tuntav.

olen ka 32 ja no tõesti, üldse ei tunne end vanana. tunnen, et olen samasugune nagu 20-aastaselt, ainult targem ja elukogenum 🙂 kortse ka pole veel – joon palju vett, puhastan ja niisutan nahka. praegu olen rase, muidu olin füüsiliselt ka väga palju paremas vormis kui näiteks 20selt.
ma arvan, et asi on suhtumises ka, endaga rahulolus, õnnes.

See on ikka päris naljakas, kuidas 30-aastased arvavad, et 20-aastased arvavad, et 30-aastased on vanad 😀 😀

Olen 22 ning mind tõesti ei huvita, kui vana keegi on. Võib-olla on mu tutvusringkonnas lihtsalt nn hästisäilinud inimesed, aga mina ei saa küll aru, et 30-aastane oleks minust erinev. Ise suudan olenevalt riietusest/soengust/meigist välja näha nii 16 kui 26. Mehe 30. juubel ligineb ning tema on ka veel paras poisike.
Esimesi vananemisilminguid näen tavaliselt alles 40 aasta ringis inimeste juures, aga jällegi – pole minu asi. Neil on muid väärtuseid kui kortsuvaba nägu.

Aga vat sellised inimesed (hoolimata vanusest) häirivad mind küll, kes pidevalt kaagutavad, kui noored/nooruslikud/hästi säilinud nad on ja kuidas kõik võiksid neid ikka kiita sellise üliinimliku saavutuse eest. Me kõik paratamatult vananeme, nii et pigem võiks panustada muudele omadustele.

mina olen ka 32 aastane ja ei tunne ennast üldse 30-sena. Õde mul 10 aastat noorem ja väga hästi saame läbi, käime koos väljas jne…paar korda on isegi pakutud, et mina olen noorem õde, seega ma 32 kindlasti siis välja ei näe:D teen trenni, toitun enam-vähem tervislikult…ja mis kõuge tähtsam..olen endaga rahul! see annab nii palju juurde nii vaimse kui füüsilise taskaalu nimel. Samuti hoolitsen oma välimuse eest…kreemitan hommikul ja õhtul, käin maniküüris ja pediküüris. Meeldib osta ilusaid asju ja hästi riides käija. Oleme mehega 15 aastat koos olnud (2 last ka) ning paljud mehe sõbradki ütlevad, et lähen nagu ainult kenamaks. Ju see on ka see sisemine rahulolu ja taskaal mis välja paistab ja särama paneb. Armasta iseennast ja siis armastavad teisedki sind:)))

[small]talent kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Kullake, põlvkonnaks loetakse ikka 25a.[/tsitaat] seda ehk statistiliselt või ajalooliselt tagasi vaadates. tegelikult pole põlvkonna pikkust keegi kuskil määranud ja üheks põlvkonnaks loetakse ikkagi enam-vähem samaealisi inimesi. igapäevases elus see põlvkondadeks jagamine ammugi nii pika sammuga ei käi. sinu arvu põhjal oleks ma oma emaga justkui samast põlvkonnast ja oma 15aastase onupojaga ka ühest põlvkonnast. jah, 200 aasta pärast tagasi vaadates ehk tundubki, et ma olin emma-kummaga samast põlvkonnast, aga täna ma ennast küll oma ema ega tädipojaga sama põlvkonna inimestena ei tunne.

Minu tähelepanek on, et ma ei kipu ennast noortega võrdlema, ma tunnen end oma vanuses hästi-35 aastasena. Nagu ma 15-aastasena ei märganud inimesi vanuses 20 ja enam. Sõbrad kõik endaealised ja elan niiöelda enda maailmas omas mullis. Ainuke asi on , et vahel vaatan 40-aastaseid naisi ja olen veidi ehmunud-kas mina näen ka 40-aastasena selline välja. Tundub, et 40-aastaselt algab see õige \”vananemine\”. Ja kui ma vaatan endast nii kolme-aasta taguseid pilte, siis on muidugi näha, et vananemis protsess toimub.32-aastasena ei vaadanud ma isegi enda vanu pilte tundega, et -\”oi, küll ma olen vanaks jäänud…\”.

Ma olen 35, ei tunne end vanana. Muidugi pole välimus enam päris see, mis 25-selt, aga ei tunne ka, et need mõned kortsud silmade ümber mind nüüd kohe vanaks teeks.

Teemaalgata mure võti paistab küll peituvat sõnas \”eks\”. Eksmehe kriitika pärast küll end halvasti ei peaks tundma. Ilmselt torgib miski teda ennast, sinu välimus jäi niisama väljaelamiseks hambusse.

ma olen 37 ja vot mina hoopis ei taha vananeda. vanana ei tunne end teps mitte, hoolimata lastest ja väheke keerulistemast perioodist olen säilitanud sädeme silmis ja nooruslikkuse, et mitte öelda ma olengi noor, pole pooltki veel oma elust elanud 🙂 Muide mina kuulen valdavalt komplimente -oled kena ja näed hes välja, niiet tuleb suhelda positiivsete inimestegsa js nautida elu ja nii ongi 🙂

Õnn teeb ilusaks ja nooreks. Kui ollakse pideva murekoorma all, siis võibki see kummaline \”vanadus\” peale tulla. Mina olen 32 ja ei tunne ennast vanana.
Nagu üks \”HEA\” kägu ütles, ei vaata ja hinda ka mina, kui vana keegi oma vanuse kohta välja paistab.

Ma olen 35a, lapsed suht suured. Vana (38a) mehe vahetasin 28-aastase vastu, suhtlusringkond ongi peamiselt minust 10a nooremad inimesed + vanima poja (17a) sõbrad…Käime kõik koos nii HardRock laagris kui ööklubides…no ei tunne end absoluutselt vanana. Elu alles algab. Hingelt täitsa pubekas 😀
Tuttavad ikka ütlevad, et ma minevat iga päevaga järjest nooremaks 🙂