Esileht Ajaviite- ja muud jutud 40-aastase “lapse” suhe emaga

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 43 )

Teema: 40-aastase “lapse” suhe emaga

Postitas:
Kägu

Mina olen ligi 40-aastane “laps,” kes elab oma pereelu ema kõrvalmajas. Kunagi tundus kõrvalmajja kolimine hea lahendus, sest lapsehoidja omast käest võtta, mitte et ma plaanisin oma ema ära kasutada, vaid ema ise soovis, et ta tahab väga lapselaste kasvamist näha. Käin reisidel ja igal pool mujal alati koos lastega ja neid ema juurde ei jäta, selles mõttes pole probleemi.
Nüüd on lapsed juba teismelised ja saan aru kui suur viga oli ema kõrvalmajja kolida, jube ahistav tundub ema käitumine. Ma ei saa ilma ema teadmata mitte kuskile minna, kohe helistab, näiteks sul peaks ju vaba päev olema, kus sa nüüd jälle oled? Alles eelmisel nädalal oli juhus, et läksin ühe eriala arsti juurde, ei tahtnud ema muretsema panna ja ei rääkinud talle sellest, poolel teel arsti juurde helistaski ema, kuhu ja miks ma läksin, sest kodus ma pole, kui talle loo ära pidin pärimise peale rääkima, siis ütles ta, et oleks tahtnud kaasa tulla ja miks ma teda kõrvale jätan, siis tekkisid mul kohutavad süümepiinad, et tegin emale haiget.
Samamoodi oli täna, olen tööl ja ema helistas ja ütles, et ma helistaks oma lapsele, et see tema juurde sööma läheks, sest mina olen tööl ja keegi talle kodus sooja toitu niikuinii ei tee, et kui laps tuleb, eks ta vaatab siis midagi süüa (teine laps on kodust ära, sellepärast kutsus ainult ühte last). Ma ei saanudki aru, miks ema ise last ei kutsunud ja minul seda teha käskis. Last ma telefoni teel kätte ei saanud, teadsin, et ta unustab oma telefoni pidevalt hääletule režiimile ja ei muretsenud väga, läks hiljem meelest ära uuesti proovida ja laps helistas mulle tagasi umbes kell 20.00, ütlesin et vanaema kutsus teda sööma, laps ütles, et ei viitsi minna, arvasin ka, et kell juba päris palju, polegi mõtet minna. Umbes kell 21.00 helistas ema ja küsis, kuhu laps siis jääb, ma ütlesin, et ma ei saanud teda alguses kätte ja nüüd ta alles helistas ja ei hakka nii hilja tulema, mille peale ema ütles, et ta peab siis toidud nüüd ära viskama, ütlesin et ma ei teadnud, et ta juba toidu valmis tegi. Ema selle peale, mida mina siis mõtlesin, muidugi tegi valmis ja ootas last sööma. Jälle on mul kohutavad süümepiinad, ei suuda rahulikult olla ja vägisi tikuvad pisarad silma, sest tegin emale haiget.
Ma olen väsinud sellest pidevast kontrollist, samamoodi lapsed, kas tõesti terve minu elu on pideva kontrolli all elamine.
Veel häiriv asi on see, et ema tahab vahel koos minu ja lastega kuskil käia, näiteks mõnes SPA-s või väljasõidul, kindlasti ei tohi siis kaasas olla minu mees. Rahalised võimalused on meil normaalsed, me pole rikkad, aga saame endale lubada aeg-ajalt ka mõnes kallimas SPA-s ja reisil käimisi. Kui ema tahab kuskile minna, siis koolivaheajaks broneeringi mõnes paremas SPA-s toa ära (ema ise ütleb, et broneeri ära). Ema on aga eluaeg väikese palga eest tööl käinud, pidanud alati raha lugema ning sellepärast alati ütlen, et mina maksan, mul on võimalus, tema aga ajab vastu, et tema võlgu jääda ei taha, tema maksab oma osa ise, jagabki siis broneeringu summa (mida ta retseptsioonis hoolega kuulab) neljaks (ema, kaks last ja mina) ja maksab oma neljandiku või veidi rohkemgi mulle ära, püüan küll raha mitte võtta, aga tema topib selle kuskile. Hiljem mitu kuud räägib, kui kalliks see käik talle läks ja seal kohapeal ka näägutab, kamandab, kritiseerib, et see koht sellist hinda küll väärt ei ole, hommikusöögi lauast võtab midagi kaasa, sest lastel läheb pärast kõht tühjaks, ütlen alati, et lapsed ei söö pärast neid asju, läheme mujale hiljem sööma, aga tal on see komme, et hommikusöögi lauast tuleb lõunasöök kaasa võtta ning pärast see kaasavõetud toit ära visata, sest keegi seda niikuinii ei söö. Muidu on ema igati korralik inimene, ei varasta ega valeta, aga buffet on ainuke koht, kust ta ei saa nii lahkuda, et midagi ei võtaks ning manitseb mind, et mina midagi ei võta, sest nii palju raha on ju makstud.
Ma ei tea, mida ma pean tegema, et saaks ema kontrolli alt välja emale haiget tegemata, samamoodi kannatavad lapsed, sest alati kui vanaema tahab, nad peavad minema, et vanaema ei solvuks. Emal sõbrannasid ei ole, minu isa (ema elu armastus) suri mõned aastad tagasi, aga kui isa oli elus, oli ema ikka minu ja minu laste külge klammerdunud. Ema on kergesti haavatav ja ma väga kardan talle haiget teha, aga isegi siis, kui mul on parimad kavatsused, lähen emaga koos jalutama või tema juurde juttu rääkima, kingin talle midagi, alati on tal mulle midagi ette heita ja lähen koju kõrvad lontis, tuju paha.

Aitäh, kes viitsivad mu pika kirjutise vähemalt läbi lugeda, tean et mingit moodust ema kontrolli alt väljumiseks polegi olemas, mis talle haiget ei teeks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Aga kas sinu ema selle pärast ka muretseb, et ta oma käitumisega sulle haiget ei teeks? Ei tundu nii. Paraku ei ole enese kehtestamiseks sellist meetodit olemas, mis kirjeldatud olukorras emale haiget ei teeks. Sul on valik: kas jätkad ema kontrollile allumist või lõpuks ikkagi iseseisvud ja saad täiskasvanuks. Jah, selle käigus ema saab paratamatult haiget, aga elu selline ongi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mulle tuleb sinu lugu lugedes meelde ühe kuulsa saksa psühhoterapeudi patsient, kes kirjeldas oma suhet emaga arstile nii: “Kui mu ema oma tohutu armastuse küllusesarve minu kohal tühjaks puistab, tulevad mul sellest sinised plekid.”
See, et oled oma elukoha ema lähedale sisse seadnud, ei ole lasknud sul iseseisvuda ja su ema pole tajunud paratamatust, et oma täiskasvanud lapsed tuleb vabaks lasta. Seda ei ole üldsegi lihtne teha, ütlen ma oma kogemusest, ja teie perel on see etapp vahele jäänud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

kuna see kontroll on su ema poolt saavutatud tasapisi samm-sammult, iga järgmine tegu muudab eelmise normaalseks, siis vastupidine protsess peaks samamoodi käima – samm-sammult. Ütlesid emale, et laps ei tule sööma, esimene kord on süü ja pahandus, järgmine kord juba lihtsam ja kolmandal korral olete sellega harjunud – nii on ennegi ju olnud. Ja nii kõigi olukordadega.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kui ema küsib kuhu sa lähed, sa ei pea tegema täpset ettekannet, kuhu lähed ja miks. Sa ei pea ju valetama ka, saad vastata hoopis vähema informatsiooniga. Kui ema ütleb helista lapsele ja ütle seda või toda, siis vastad emale, et palun helistagu lapsele ise. Sa oled täiskasvanud inimene ja ei pea kogu aeg emale meele järgi olema. Ema istub sulle lihtsalt pähe ja sina muudkui kannatad ja kardad liiga teha. Üldiselt sobib sellele pikale halale vastuseks, et saa suureks. Pead ise välja mõtlma, kuidas seda ema kontrollimist ning manipuleerimist vähendada ja ära lõpetada. Kindlasti oleks abiks mõne spetsialisti poole pöörduda ja nõu küsida.
Ta suudaks sind täpselt samamoodi kontrollida ja manipuleerida ka teisest linnast. Nii et naabermaja on ainult väike osa probleemist. Probleeem hakkab ikka pihta sinust enesest, et sa lased seda kõike endaga teha.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Tore, et sa märkad kõiki neid nüansse ja soovid mingisugust muutust. Soovitan sul alustada tööd iseendaga, minna pereterapeutilise taustaga psühholoogi juurde, kus saaksid kõiki neid mustreid arutada. Saaksid analüüsida juba lapsepõlveteemadest peale ja kuidas asjad nii läksid, et sul oli raske emast täielikult eralduda jne ka siis, kui sul oli juba oma elu.
Sellega on kindlasti huvitav ja oluline tegeleda, kuna mustrid kipuvad edasi päranduma. Saades teadlikuks oma suguvõsa eripäradest, on sul kergem hakata tegema muutusi nii, et see ei lõhuks suhteid.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mulle tundub su teksti jätgi, et oled väga hea ja hooliv tütar. See kindlasti ei muutu 🙂 Mulle tundub, et teil on väga üleseotud suhe ja nagu eespool õeldi, siis pole sind veel vabaks lastud. Ka emale on praegune olukord raske – mulle tundub, et ta võtab väga palju vastutust (mida sina isegi pole tahtnud) ja muretseb liigselt. Muretsemine on väga halvav ja väsitav tegevus. Ma südamest soovitan otsida pereterapeut ja minna alguses kasvõi üksinda teraapiasse. Ja hiljem pereliikmed kaasa kutsuda, jutuga et sinul on nende abi vaja, sest tegelikult ongi ju probleem peaasjalikult sinul. Ma olen kindel et saaksite olukorra lahendatud 🙂 Jõudu!

Please wait...
Postitas:
kitah

Maughamil oli üks jutt, vist Louise, kus ema oli niivõrd võimukas ja isekas ja kontrollis tütart kuni selleni välja, et ajas minema kõik tütre peigmehed, sest kui tütar oleks abiellunud, siis oleks ema südameataki saanud. see nõrk süda oligi tal alati tagataskust võtta, mis ei takistanud tal endal mitut meest matta ja kasvõi hommikuni tantsida, kui tahtis. viimaks tütar siiski abiellus viimase väljavalituga ja ema – noh, ema siis surigi. ja oligi maailmas üks jobu vähem.
ma ei ütle, et sa peaksid samuti nii drastiliseks minema, aga lahti rebida sul endal end tuleb. su ema on ehtne nn kuu-tüüpi vampiir, kes imbub sisse ja tahab kõike teada, keelab-käseb-poob ja laseb, ei anna sulle hingata, lööb isegi kiilu sinu ja su mehe vahele, ja sina veel kannad teda kut sitta pilpa peal. tõesti, saa täiskasvanuks, eeskätt, kui vähegi saad, koli sealt minema. ära ole nisuke narts.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tjah, jama on küll kui vanemad ei oska lastest õigel ajal lahti lasta. Ma tean 3 meest kes niimoodi sunniviisiliselt seotud on. Eks nad 20- alguses olid head ppjad ja jäid ema lähedale abiks. Nüüd üks lähenev juba 50 eluaastale, teised 2 on üle 30. Suhteid neil pole, sest iga samm vaja emale ette kanda. Ema helistab sugulastele paanikas kui poeg ( see 50 aastane) 10 min hiljem töölt tuleb. See ei ole väljamõeldis. Kohutavalt kurb vaadata. Eks need mehed on üksikud ja õnnetud. Muidu saavad eludega hästi hakkama, aga ema kammitsast välja ei saa, sest nad ei talu süütynnet ja pisaraid. Paras terror.
Ps. Kavatsen oma lapsed peale koolide lõpetamisi oma elu peale saata ja kindlasti mitte kõrvalmajja.
Teemaalgataja, kui leiad lahenduse, siis anna siia ka teada. Eks neid õnnetuid on veel. Psühholoogid ehk aitaks?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kindlasti on abi kõigest sellest, mis siin juba soovitati.

Mina alustaksin suu puhtaks rääkimisest ja kokkulepetest-näiteks teatad, et tööajal on sinu telefon hääletu, küll aga ootad ema kõnet õhtul kell 19.00(vm aeg) kui tal on midagi pakilist rääkida…või lepid kokku, et astud tema juurest läbi pärast tööd n T ja N tunniks, et rääkida.
Samuti teatad, et lapsed on juba suured perepuhkusteks igal koolivaheajal st ei soovi enam SPAkülastusi (või teie pere otsustas, et SPA aeg on ümber), lapsed soovivad suvel isa ja emaga minna…kuhuiganes. Valitegi koha, kuhu perega ja vanaemata lähete, teete broneeringud ja annate talle aegsasti teada.
Esialgu võib leevenduseks pakkuda midagi +, kus ta on oodatud, näiteks sügisel kruiis Helsingisse v Stockholmi…ja seal on ikka nii ema, isa kui lapsed. Mis tähendab, et isa ei tohi kaasas olla? Kes saab keelata? Ütlete lihtsalt, et nii on. Kui siis vanaema ei tule, tema otsus. Ei kommenteeri, hala ei kuula, kaasa ei aruta.

Aga peamine on hoopis muu- te peate proovima leida vanaemale OMA ELU ja oma tegemised- olgu see pensionäride kohviklubi, mingi käsitööring, tantsimine või võimlemine, kinoklubi, kas või peenramaa…mis teda vähegi huvitab. Tulebki öelda, et olete väga tänulikud abi eest laste kasvatamisel kui seda vaja oli ja ta jääb edaspidigi tähtsaks abiliseks VAJADUSEL(st teie palute abi kui vaja, mitte tema ei otsusta, kamanda, hoolitse üle) kuid lapsed on nii suured, et tal on nüüd aega ja võimalust iseendale meeldivaid asju teha ja uusi tuttavaid saada (või vanu sõprussuhteid soojendada).

Edu

Kogemusega. Muster tõesti kordub- nii hoolitses minu vanaema ema eest lämmatamiseni, nii proovis ema aidata minu peret…murdsin selle malli ja meie suhted (tõsi, kulus aasta, mis oli ikka väga keeruline, sh ka tõesti telefonikõnede kiire lõpetamine või lausa eiramine jne) paranesid hoopis, kui suutsin välja astuda lapse rollist ja saime suheldud kui kaks täiskasvanut lõpuks.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja olen

Maughamil oli üks jutt, vist Louise, kus ema oli niivõrd võimukas ja isekas ja kontrollis tütart kuni selleni välja, et ajas minema kõik tütre peigmehed, sest kui tütar oleks abiellunud, siis oleks ema südameataki saanud. see nõrk süda oligi tal alati tagataskust võtta, mis ei takistanud tal endal mitut meest matta ja kasvõi hommikuni tantsida, kui tahtis. viimaks tütar siiski abiellus viimase väljavalituga ja ema – noh, ema siis surigi. ja oligi maailmas üks jobu vähem.

ma ei ütle, et sa peaksid samuti nii drastiliseks minema, aga lahti rebida sul endal end tuleb. su ema on ehtne nn kuu-tüüpi vampiir, kes imbub sisse ja tahab kõike teada, keelab-käseb-poob ja laseb, ei anna sulle hingata, lööb isegi kiilu sinu ja su mehe vahele, ja sina veel kannad teda kut sitta pilpa peal. tõesti, saa täiskasvanuks, eeskätt, kui vähegi saad, koli sealt minema. ära ole nisuke narts.

Oi kui palju asjalikke vastuseid ma olen saanud. Juba esimene vastus pani mõtlema, pole kunagi niipidi mõelnudki, et ema teeb ka mulle haiget, ma ei tea, kas tema selle peale mõtleb, aga mina kogu aeg kardan talle haiget teha.

Tsiteerisin kitahi vastust sellepärast, et selles jutus, mis kitah välja tõi ongi kirjutatud minu emast. Esialgne postitus tuli niigi pikk ja ei hakanud rohkem lugusid välja tooma, aga kuna emasugused inimesed on juttudessegi pandud, siis kirjutan veidi veel.
Kui kunagi teismelisena hakkasin väljas käima oli ema nii närvis, iga kord kui koju tulin tegi skandaali. Olen alati olnud ääretult tagasihoidlik, teismelisena veidi teiste järgi jooksin, aga peale emapoolseid skandaale hakkasin jälle ainult omaette kodus olema.
Esimese peika leidsin siis kui olin juba üle kahekümne, siis olid saadaval ka mobiiltelefonid, mul oli kõrgkool lõpetatud. Kolisin mehe juurde teise linna (umbes 45 minuti sõit kodulinnast). Tööl käisin ema kodukoha lähedal, aga ka teisest linnast sinna tööl käimine ei valmistanud raskusi. Ema muudkui helistas, et millal sa koju tuled, tal on ühed ja teised hädad, vahel ähvardas, et kui ma ei tule, tõuseb temal vererõhk eluohtlikult kõrgeks. Peale selliseid telefonikõnesid ei andnud mu süda rahu ja alati jooksingi mitmeks päevaks ema juurde, kus ema terve esimese päeva siis nuttis ja mulle moraali luges, mida temaga teen. Järgmistel päevadel sain emaga veidi normaalselt ka rääkida, kuni läksin jälle mehe juurde tagasi. Selle mehega olin ma koos neli aastat ja selle aja jooksul sündis meile ka minu esimene laps. Mees oli isegi mõistev kuigi ka teda häiris, et ma teadmata ajal jälle mitmeks päevaks ema juurde jooksin, hiljem juba koos lapsega, sest siis manipuleeris mu ema veel rohkem, meile külla tulema polnud ta nõus, sest tema jaoks minu ja siis juba ka lapse elukoht oli tema juures. Lõpuks läkski nii, et olin lapsega kodus ja aina rohkem aega olin ema juures, et ema tervis korras oleks, sest minust ja lapsest lahusolekut ta ei kannatanud. mehel sai ka villand, hakkas teiselt poolt mind survestama, et koligugi ma siis ema juurde, tema sellist suhet ei talu. Kahe tule vahel olnuna valisingi suhte emaga. Elasin lapsega ema kontrolli all mõned aastad, olin õnnetu ja kurb.
Tutvusin praeguse mehega ja siis ema esitaski ultimaatumi, et tema ei ela seda üle, kui lapsega tema juurest ära kolin. Lõpuks leppisime kokku, et kolime kõrvalmajja, siis ka ema nuttis, et tal on nii kahju ja minu kodu on ikka tema juures. Ma ei ütleks, et mu suhe nüüdki õnnelik on, sest ema helistab mulle mitmeid kordi päevas, astub suvalisel ajal minu koju sisse ja kui ma just parajasti diivanil istun või näiteks arvutist perekooli loen saan ma riielda, et laisk olen.
Ema juures elades, rääkis ema kogu aeg, et minu laps on kui tema laps, eks ta tegelikult hoolibki nii minust kui lapsest väga, aga kui praeguse mehega tutvusin ja vahel temaga kahekesi tahtsin välja minna, siis polnud ema kunagi nõus last hoidma, sest igaüks peab ise oma lapsi hoidma, meest tegi ka muidugi maha. Ma ei eitagi esimene mees ja esimese lapse isa oligi isana ja isiksusena mulle palju rohkem sobiv, ma ei suuda kahetseda, et selle suhte nii arulagedalt lõpetasin ja mehe nii välja vihastasin, et suures vihas, ei taha ta minuga siiamaani suhelda, last toetab ainult rahaliselt, aga ei suhtle, tean et mehele oli see väga valus hoop, sest ta oli samuti lapse küljes kõvasti kinni.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Unustasin lisada- oma korteri uks hoia ketis. Kellelgi, ka mitte emal, pole õigust helistamata (telefon v vähemalt uksekell) sinu koju tulla.
Mina võtsin ka korterivõtme ära (põhjendusega, et 1 laps kaotas oma võtme, laena enda oma).
Muidu kontrolliti kõike ja kõiki, tõsteti mööblit ümber, korrastati kappe jne ikka aitamise nime all ja tõeliselt mõeldes, et ongi abiks.

Sinu puhul on diagnoos sama-vaimne sõltuvus. Sa sõltud oma emast, kes on üsna osav manipulaator.
Eemaldu. Hoia selg sirge ja meel ergas, et tabada manipuleerimist. Jää endale kindlaks-sinu prioriteet on sinu pere st mees ja lapsed. Te tegutsete koos, teete oma otsused. Kõigist ei pea isegi vajalikuks ema informeerida (kui see otseselt teda ei puuduta st tema asi pole, kas magate uues voodis või lähete loomaaeda…küll aga teatate viisakalt, kui teid päevi kodus pole-et vältida paanikat).

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Pole midagi, mu ema on 200 km kaugesel ja ma ikka tekitan talle paanikahooge kõige imelikemates asjades.
Sellises vanuses ei tule tal enam “oma elu” ja seega elab teie elu.
Ja usu mind, mingil hetkel sõimad ta lihtsalt läbi, sest tema manipuleerimine ja nõudmised viivad su üle piiri. Ja sa ähvardad igasuguse suhtluse lõpetada.
Eks tule vaikselt ja järjepidevalt öelda, et teil on teistsugune elu ja iga asi ei ole tema asi. Mis on raske, sest tema ainsad asjad on teie asjad. Ehk suunata kohaliky pesionäride klubisse, taidlusesse jne. Mõni läheb, mõni keeldub.

Please wait...
Postitas:
Kägu

See, et sa elad naabermajas ei ole üle-üldse tähtis. Sellised suhted elavad ka pikkade vahemaade puhul.
Otsi tõesti terapeut, iseenesest ei muutu siin midagi.

Please wait...
Postitas:
kitah

minu ema, olgu muld talle kerge, oli kah selline klammerduja ja oleks olnud veelgi rohkem, kui ma oleksin lasknud. lapsena ta minust eriti ei hoolinud, ümmardas ja kummardas mu venda ja minusse suhtus sageli tõrjuvalt. kui ma aga teismeliseeast välja sain ja hiljemgi, siis alati pressis ligi, tahtis teada kõiki ihusaladusi ja oli ääääärmiselt pealetükkiv. ma ütlesin talle korduvalt, et ma ei ole tema sõbranna, ärgu õngitsegu ega kangutagu. seda enam, et alati tegi ka kõike maha, mis mina tegin või ütlesin.
ja tahtis tulla veel minu juurde elama, millise mõtte ma aga tapsin eos. ta käis küll paar korda umbes kaheks päevaks minu pool, aga ta suutis ka siis mind juba viie minutiga hulluks ajada. ja kui ma mõnda asja ei rääkinud, siis poetati: salatsed! no krt ei olda enam ju viieaastane, kellel süda keeleotsa peal on.
mul oli sellest lapseaegsest perioodist õnneks omalgi tõrge, ja seetõttu olin ise ka küllaltki isekaks kasvanud – puhtalt ellujäämisinstinkt – ja oi kus me siis kaklesime. ärge saage valesti aru, ma ikka hoolisin tegelikult oma emast ja peale tema surma nägin teda kaks aastat igal ööl unes ja sain esimesed valged juuksesalgud peale ta lahkumist. nüüd on sellest juba 7 aastat möödas ja ikka ma vahel igatsen ta järele. aga see eluaegne kaklemine ja minu pidev võitlus selle nimel, et ise võida otsustada ja määrata oma saatust … või mis saatust, kasvõi igasugu elulisi pisiasju ja -otsuseid – see oli ikka tõeliselt kurnav ega aidanud lähedusele kuidagi kaasa.
teemaalgataja, minu arust olidki sa ses mõttes tubli, et sa saad ise aru, et asjad on valesti, oled hakanud nägema, kui ebaterve kogu see värk on. tean väga hästi, et esialgu on nö võõrutusnähud – vampiiri haardest pääsemine on nagu narkootikumist võõrutamine. kuna su ema keeldub asju õigesti nägemast, st ta ise seda ei teadvustagi, siis tuleb sinul sellevõrra rohkem iseloomu näidata. mõtle, et see on sinu elujõud, mida ta imeb ja siis sind süüdistab. oleks ta nutikam ja pahatahtlikum, võiks teda ka psühhopaatluses süüdistada, ja selle pideva manipuleerimise ja sinus kui ohvris süütunde tekitamisega ta seda ongi. ja mõtle siis nii, et tema elab sinu arvelt, sinu perekonna arvelt, aga sulle kui emale on samuti kõige tähtsamad su lapsed ja mees. jah, praegu sa oled veel suht noor ja jaksad, aga kui vanemaks saad, energiat jääb vähemaks, saad mõne tervisehäda (hoidku selle eest), siis imeb ema selle viimasegi sust välja – ikka hoolitsemise sildi all. selle asja nimi on emotsionaalne väljapressimine, kuigi minu arvates on see vampirismi ja psühhopaatluse lihtsalt peenike uus nimetus.
psühhopaate, vampiire ja muidu selliseid puuke, olgugi need oma vanemad, ei saa ega tohi siidikinnastes kohelda. nad on mõnes mõttes nagu lapsed, kellele tuleb selged, karmid reeglid sätestada, et neid korral pidada, vastasel juhul … nojah.
katsu olla tugev. ma tean, esimese korraga see ei õnnestu, ehk ka mitte kümne esimese korraga, ja tagasilangused tulevad ka, aga vähemasti sul mõte idaneb ja hoia sellest kinni. ma tegelikult ei ole nõus selle samm-sammult eemaldumisega, sest see annab manipulandile-vampiirile rohkem mänguruumi – nad on kavalad kut kapsaussid! pigem tuleks kasuks üks suurem tüli, mis kõvasti õhku puhastaks, ja peale seda on kergem oma positsioone kindlustada.
mind aitas ema puhul see, kui ma hakkasin märkama neid mustreid, mispidi ta jälle vaikselt nagu kaheksajalg oma haarmeid mu kõri suunas sirutama hakkas, ja ütlesin talle igakord: Stopp, ära hakka jälle kerima. kaks minutit saime normaalselt rääkida, ja jälle. ja nii ühe telefonivestluse korral ikka 4-5 korda vähemalt. sa pead olema kogu aeg valvel ja valmis nagut köster sõtta, hetkekski ei tohi valvsust kaotada. see on raske ja kurnav, ma tean, aga mõtle justnimelt tuleviku peale. kui sa samamoodi jätkad, võid lõpetada vähiga või muu sarnase asjaga. ja ma ütleksin, et selles asjas on SINU tervis tähtsam kui su ema oma.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Väga jube lugeda selliseid asju. Ma siiralt loodan, et ma ise vanaduses samasuguseks hulluks ei muutu 🤔. Hoidku jumal selle eest.
Ma ilmselt prooviks koos emaga perenõustaja juurde minekut. Vb oskab erapooletu ema natuke tagasi tõmbuma panna.

Ja mees on sul tubli, et ta nii pikalt sellist janti kannatanud on. Mina nii tugev ei oleks, kui mu mehe ema niimoodi meie ellu trügiks.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Su ema on täielik manipulaator. Olles ise viie täiskasvanud lapse ema, siis soovitan sealt kolida nii kaugele kui võimalik. Sul ei olegi ju oma elu. Halloo, ärka üles.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tean , mida tunned. Endal oli ka seda tüüpi ema, võibolla mitte nii hull. Mina hakkasin vastu küll, me tülitsesime palju, sai ka palju halbu asju öeldud. Nüüd on ema surnud, rahulik on küll selles suhtes, et enam ei sega keegi vahele, saan ise otsustada mida teen, aga vahel südametunnistus piinab, mõeldes nendele tülidele ja halvasti ütlemistele.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Alusta sellest, et ei anna talle enda käikudest aru. Näiteks kui arsti juurde sõitsid öelnud kas või, et lähed poodi.
Mul on paar tuttavat, keda olen kõrvalt näinud, kui külas olen, kuidas tormavad kohe telefonile vastama, kui ema helistab ja vaatamata sellele, et on külalised, kestavad need kõned ikka pool tundi või isegi tunni. Ma kuulen siis, kuidas nad annavad emadele igast sammust ja käigust aru, räägivad detailselt enda päevast ning laste tegemistest ja siis, kui kõne lõpeb, siis nutavad ja halavad, et ema halvustas ja ema ütles seda-teist ja kolmandat ning kritiseeris laste kasvatamist.
Ma imestan iga kord, kui seda kuulen, et MIKS te siis räägite enda elu detailidest neile?

Nende emad ei ela aga sugugi kõrvalmajas vaid hoopis teistes linnades. Aga nad on suutnud lubada emad ka kaugjuhtimise teel enda elu kontrollima nad saada. Ühel peab tütar igal nädalavahetusel veel külas ka käima koos oma perega igast töid tegemas ja seda vaatamata sellele, et tal on ka oma majapidamine olemas ja oma aed, kus vaja tööd teha.
Tuleb aga jälle kõne, et nädalavahetusel on see ja see töö ees, mis Sul seal kodus ikka teha on. Tööjaotus on ka paigas, et tütar teeb seda ja lapsed toda.
Mul on neist ühtepidi kahju, aga teistpidi on nad ise rumalad, et lasevad endaga nii käituda.
Lisaks ei võta nad mitte midagi ka ette vaid ainult kurdavad.

Tegemist on sõltuvussuhtega ja sellest vabaneda aitab psühholoog. Ema pole sinna mõtet vedada, ta ei saa arugi, et ta midgai valesti teeb. Ise tuleb minna.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kui sa kohe üles ei ärka ja ei reageeri, siis oled sa varsti teisest mehest ka lahutatud ja üksik neljakümnendates mutt koos oma manipulaatorist emaga. Seda su ema muide tahabki, et sul poleks meest ja sa oma lastega elaks ainult talle.
Seda sa tahaksi? Usu, su teine mees ei pea ka kaua enam vastu.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ema juures elades, rääkis ema kogu aeg, et minu laps on kui tema laps, eks ta tegelikult hoolibki nii minust kui lapsest väga, aga kui praeguse mehega tutvusin ja vahel temaga kahekesi tahtsin välja minna, siis polnud ema kunagi nõus last hoidma, sest igaüks peab ise oma lapsi hoidma, meest tegi ka muidugi maha.

Kallis inimene, kui keegi teine oma ema kohta sellist juttu räägiks, mida sa sellest siis arvaksid? Astu korraks oma elust välja ja vaata toimuvat erapooletu pilguga. Sa oled eluaeg lasknud emal ennast terroriseerida – mille nimel?
Mul endal on suurepärane ema, kes midagi sellist unes ka ette ei kujutaks teha, nagu sinu ema teeb. Ma ise ei kujuta ette, et ma peaksin niimoodi käituma oma täiskasvanud lapsega – ma ei tea, mis mulle pähe peaks kukkuma, et ma midagi sellist teeksin.
Panen kohe diagnoosi ka – su ema on nartsissist.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Meenutab natuke minu ämma, kuigi isegi tema pole nii hull. Meil oli probleemiks see, et tal oli vanast ajast meie kodu võti. Siis hiiliski aegajalt nagu varas sisse ja üritas “teolt tabad”. Soris isiklikes asjades jne. Ma olin juba nõus mehe maha jätma, nii ebameeldivaks muutus see meie ellu sekkumine. Võtit ka tagasi ei andnud. Lõpuks kolisime teise linna ja saame päris hästi läbi. Minule on teie suhte puhul veider juba see, et mees ei või perepihkusele tulla. Maha jääb ikka see, kellele seltskond ei sobi

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kallis inimene, see ongi ju ehe näide perevägivallast. Sinu ema totaalselt kuritarvitab sind läbi psühhoterrori.

Nii nagu vägivaldse mehe puhul, tuleks ka see suhe lõpetada kiiresti. Mitte lõplikult, vaid tõesti, karmid piirid seada.

Please wait...
Postitas:
Kägu

kuna see kontroll on su ema poolt saavutatud tasapisi samm-sammult, iga järgmine tegu muudab eelmise normaalseks, siis vastupidine protsess peaks samamoodi käima – samm-sammult. Ütlesid emale, et laps ei tule sööma, esimene kord on süü ja pahandus, järgmine kord juba lihtsam ja kolmandal korral olete sellega harjunud – nii on ennegi ju olnud. Ja nii kõigi olukordadega.

arvan ka, et pead ema samm-sammult harjutama (leebelt, võimalikult vähe haiget tehes, aga samas kindlalt) sellega, et sulle ei saa alati helistada, et sa soovid oma käikudest vahel mitte rääkida, et lähete reisile perega, ilma emata (võid öelda, et mees broneeris – emale lihtsam…). Ema harjub olukorraga (kui ei, siis on ilmselt psühholoogi vaja) ja kõigil on kergem.
Meil on nii, et vend (50+) on harjunud vanematega pmt igapäevaselt suhtlema – ja kui ta siis vahel soovib “ära kaduda”, on paanika lahti. Mina suhtlen 1-2x nädalas, ja vanemad ei ootagi, et minu elust kõike teaks. Elame samas linnas. Palju rahulikum kõigile!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Minu ema kipub lapse teemal liiga palju ettekirjutusi tegema, aga kuna ta last mõnikord vajalikul hetkel ka hoiab, siis kannatan ära. Mõnda asja võtan kuulda, mõne asja lasen ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Kui ta selle kõige juures last veel hoida ka ei viitsiks ja ainult kamandaks, oleks eriti mõttetu.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja emal on ilmselgelt liiga palju vaba aega.
Mul on 3 last. Üks neist täisealine, aga elab veel kodus. Ise käin täiskohaga tööl
Ütlen päris ausalt, et vanima lapse elu jaksan ma elada niipalju kui hädapärast vaja. Ehk siis hoian silma peal, et ta õhtul koju jõuaks (kui pole teisiti kokku lepitud), hoian külmiku täis, pesen pesu, aitan, kui ta midagi palub jne. Aga mitte iial ei tuleks ma selle peale, et talle keset päeva helistada, et “mis sa nüüd ikka täpselt teed” või “miks sa sinna linna läksid” või “kas söönud oled”. Kui ma juba sama katuse all elades neid asju ei tee, siis ilmselgelt ei hakkaks ma oma last ahistama ka siis kui ta kõrvalmajas elaks.
Äkki teemaalgataja saadaks emale selle teema lingi?
Või siis sama teksti kirjana. Minu meelest on probleemid väga hästi lahti kirjutatud ja samas on aru saada, et teemaalgataja ilmselgelt hoolib oma emast. Rääkides (eriti sellise iseloomuga inimesega nagu teemaalgataja ema) ei oleks eales võimalik kõiki neid mõtteid välja öelda ja ema solvuks hullupööra juba enne kui asja tuumani on jõutud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Olen üsna kindel, et mingisugune järk järgult ja tasapisi suhtluse vähendamine ei toimi. Ema laseb ikka vanaviisi edasi ja pinnib kõiki detaile ikka välja. Siin tuleb ikka selgelt välja ütelda,et nüüd on nii, sellele järgnev ema poolne manipulatsioon ja hüsteeria ning endapoolsed süütunded välja kannatada. Soovitan kindlasti küsida abi mõnelt spetsialistilt ning sinna minna üksinda. Kõrvaltvaataja võib pildi nii selgeks lüüa, et mõnest korras vestlusest piisab. Kui raha väga suur probleem ei ole, siis peaks mõne tasulise spetsialisti leidma küll. Ise külastaksin psühholoogi. Asi on selles, et sina oled kannataja ja sul on probleem. See mõjutab sinu suhteid abikaasaga ja lõpuks hakkab ka sinu tervisele probleeme tekitama. Ema on muidugi või sees,sinu terroriseermisest ta aina uut jõudu ammutabki.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Probleem on emal liigse klammerdumisega. Ema tuleb hakata õpetama, et ei tohi niimoodi klammerduda ja soodustada uute suhete tekkimist.
Ja kahjuks ega ilma haiget tegemata, st tuleb konkreetne olla, seda suhet normaalseks ei saagi. Ema peab ka teistega arvestama, mitte nii, et kõik ülejäänud peavad temaga arvestama.
Lähen kodust välja – no ma ei pea emale üksipulgi seletama, et kuhu lähen. No ja tahab täiskasvanud lapsega arsti juurde kaasa minna – no anna kannatust.
Ja no eriti nõme – ise tahab SPAsse saada aga pärast näägutab, kui kehva kõik oli. Ma ütleks emale otse, et järgmine kord temaga koos minna ei taha kui nii teeb.
Ja tuleb emaga rääkida, et tema käitumine teeb sulle haiget. Täiskasvanud inimene – võtku aru päheja lasku ka teistel hingata!

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma avastasin, et olen sarnase kontrolli all. Samades linnades ei ela. Suhtleme umbes kord nädalas. Aga alati kritiseerib mu valikuid ja otsuseid elus.

Käisime koos hotellis puhkams ja restoranis ja see oli minu jaoks üsna kohutav:
“Ei kasuta hotellitoas nii palju rätikuid, sellega (millega just märja vannitoa põranda üle tõmbasin) kõlbab ju veel ennast kuivatada küll”
“Ei telli nii kallist veini – poest saaks palju odavama” – teenindaja kuuldes, mul kinni maksta ka ei lubanud ja leppisingi mingi odavama veiniga, mis polnud üldse nauditav. Muidu olin selleks ürituseks raha kogunud ja tahtsin lubada midagi head.
“Ei telli siit restoranist sööki, vaata mis hinnad siin on!”
ja kui vaatamata manitsusele endale tellisin, ema keeldus:
“Kas SEE ongi see peen ja kallis söök v?” – teenindaja kuuldes
Kõik tasuta toodud asjad lauda (leib, või, majapoolsed kingitused) – tarbis muidugi ära.
Mina, vana suss, vaikisin terve see aeg, osalt piinlikkusest, osalt allasurutud tundest, kuna ei taha emale halvasti öelda ega tülli minna.

PS! See oli mu elu väikseim restoraniarve: 40€ koos tipiga (“Oh jumal, kui palju tippi sa andsid!”) ja ma käin heal juhul 1 kord aastas sellistes kohtades 😀

Kui hommikul oli Rootsi laud, siis sealt tahtis kõike kilekotti kaasa toppida ja mul oli nii piinlik.
Isegi mu väike laps ei käitunud nii.
See oli üks kord. Ma heas usus kutsusin ta kaasa, et seltsis segasem. Aga minu jaoks oli terve reis närvesööv ja pidin pärast “puhkusest” puhkama

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma arvan, et sellest tütrest ei ole eluaegse “dressuuri” ja süütunde aretamise peale enam vastandujat ega piiride seadjat, ta kardab emale haiget teha, peab ennast vastutavaks ema meeleolude eest. Teda on 40a sellega harjutatud, see ei kao üleöö, isegi kui suudab, siis südametunnistusepiinad ei lase sel tütrel elada, isegi kui ema enam sõnakestki ei ütle. “Kuidas ma ikka nii….”.
Räägin seda oma ema kogemustest ja olen sellise vanaema lapselaps. Päris jube on neid lugusid lugeda, kõik tuleb nii tuttav ette. Meil kestis see lihtsalt kuni vanaema surmani, mina olin siis ise juba ammu täiskasvanu, midagi ei aidanud, kui vanaema tahtis, siis pidi terve pere jooksma (isa ei jooksnud, teda vanaema eriti ei sallinud ka). Vahepeal tülitsesid, karjusid, siis mõni nädal ei suhelnud ja jätkus kõik sealt, kust pooleli jäi…

Kui, siis sellele tütrele on jõukohane tasapisi ema ümber harjutamine. Väikestest asjadest keeldumine (ütled leebelt, et sul on linnas paar asja ajada, et ta edaspidi helistaks ise lapselapsele ja kutsuks sööma (ehk lapselaps on kindlama käega keelduja 😉 ) jnejne, ilma suure sõjata, tasapisi. Siin mingi Käol on viimati moeväljend “nii nagu konna keedetakse”- nii tasapisi tõstad kuumust, et konn ei teaks potist välja hüpata, enne kui keeb. Mingit lootust, et ema nüüd täiesti muutub, oma suhtemustritest ja sekkumisest aru saama hakkab, vaevalt sul tasubki hellitada, lihtsalt niipalju et sa ise hingata saaksid. Sest sellise pikaldase leebe eemaldumise alternatiiv on lõpuks ikkagi suur sõda, suhete katkemine, kui sa järsku enam ei kannata välja olukorda. Ja siis piinlevad kõik nagunii.

Emast kaugemale kolimisest, nojah, võiks töötada küll, aga siin pole kriitiline asi mitte vahemaa vaid suhtemuster ja teiseks, lapsel on siiski kohustus oma ema aidata ja sa oled ema kõige lähem sugulane maailmas jnejnejne. Kõik see repertuaar, millega teemaalgataja vast liigagi tuttav on! Eriti hull, kui oled ainus laps, pole kellegiga koormat jagada ja “emaarmastust” poolitada. Ja eriti hull, kui emal pole muid lähisuhteid (mees surnud jne). Mõelge selle üle, ühe lapse emad “Mina pühendun lapsele, mul polegi elus muud vaja!”…

Please wait...
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 43 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud 40-aastase “lapse” suhe emaga