Teema: 40-aastase “lapse” suhe emaga

Minu meelest on teemaalgataja ema egoistist manipulaator ja harrastab kas teadlikult või teadmatult vaimset vägivalda oma tütre ja tema pere kallal.
Normaalne ema ei sooviks iial, et tema pärast tema lapse pere puruneks!
Mingid järk-järgulised asjad vaevalt et toimivad.
Kui teemaalgataja soovib, võib proovida koos emaga psühholoogi või pereterapeudi juurde minna. Ta ju nii kangesti soovib oma “lapsega” kaasa minna, las läheb siis. Kuigi, kui ta intelligentne on, võib ära tabada, et teda ennast tahetakse sinna viia ja keeldub.

Teemaalgataja, sinu ema on sinu ühelt lapselt juba isa röövinud. Emana peaksid sina oma laste heaolu eest seisma ja seadma nemad ettepoole oma emast. Kuigi ta võib tõesti autosugestiivselt haigeks jääda, nagu ähvardab, kui sa enam ei lase teda enda peret terroriseerida, siis on see kokkuvõttes su enda perele hädavajalik. Sa ju ei lasknud oma lastel pisikesena teha asju, mis neile ohtlikud olid? Niisamuti käitu nüüd ka emaga, kelle vaimne tervis pole korras – ära lase tal enda ja teiste elu hävitada. Sest kui ta sinu elu hävitab, siis hävitab ta sellega ka enda oma: varsti võibolla vajab ta füüsiliselt abi ja sina pole siis võibolla enam võimeline teda hooldekodusse organiseerima ja selle eest tasuma; või haiglasse arstide hoole alla suunama, kui vaja peaks olema. Enamus inimesi ei sure siiski jala pealt kokku kukkudes, viimane ots vajatakse mingil määral hooldamist. Aga kui sinu elu on selleks hetkeks täiesti katki, siis jääb su emal see vajalik hooldus võibolla saamata (kui just sotsiaaltöötaja või keegi ei taipa õigel ajal organiseerida).

Kirjutan ka oma loo. Vb saab keegi abi.

Ma sain aru, et minu suhe emaga pole päris normaalne, kui läksin Austraaliaasse ja kuulsin, et on olemas inimesi, kes on viimati oma kodustega rääkinud nädala, või kaks või isegi kuid tagasi :O Ma olin shokeeritud, et kas tõesti nii ka saab. Et nagu ei helistagi koju iga päev… või vähemalt iga kolme päeva tagant. Kodus ju muretsetakse, kas ma ikka elus olen, kuidas ikka ilm on. Mille peale vastati mulle, et miks kodused peaksid muretsema, sa oled ju täiskasvanud ja iseseisev inimene.

Veel minu nüüdseks (üllatus, üllatus) endine noormees mainis, et ma suhtlen emaga nii tihti, et kas see on koguaeg nii olnud. Ma muidugi siis solvusin, et ema ju muretseb. Ja ema muretseski. Heitis mulle ette, kui näiteks paar päeva ei olnud suhelnud, et ma olen ta täitsa ära unustanud. Preagu mõtlen, et apppiiii kui väsitav, kui kurnav see oli.

Kuidas ma sellest kõigest välja tulin. Distantseerisin ennast. Õnneks mu emale meeldib endast ka palju rääkida ja kui ta helistas mulle, siis ma lasin tal endast rääkida ja viisin jutu alati tema peale. Endast rääkisin üldiselt, detailidesse laskumata, stiilis “mul läks päev hästi, mis ise tegid, kuidas tervis on, mis poest tõid ka?”

Kusjuures see on meile mõlemale hästi mõjunud. Emal on nüüd isegi uus mees tekkinud, sest ta elus on tekkinud ruumi uue mehe jaoks. Ta ei ela ainult minule enam. Ja minul on lõpuks niiiii normaalne suhe oma mehega.

Eks ta ikka heidab aegajalt ette, et ma olen teda ära unustanud ja külas käin ikka nii harva. Mille peale ma vastasin, et nii ongi. Mul on oma elu kallis ema ja ma elan oma elu ja sinul on oma elu elada. Või kas sa soovid, et ma jätan oma mehe ja töö ja sõbrad kõik linnas maha ja tulen su juurde elama ja sind lõbustama?
Mille peale ta vastas, et jah ta saab aru küll, kuid ikkagi…

Preagu on meie kõned lühikesed ja ma käin tal külas iga kahe kolme nädala tagant koos oma mehega. Kui külas käin, siis võime ka tunde jutustada.

Me ei kanna abikaasagagi omavahel oma nädalakalendrit ette, liiatigi ei tee ma siis seda teistega, sh emaga.
St abikaasaga pole meil meie päevategemised saladus, kuid omavahel pigem räägime ja arutame omi mõtteid millegi kohta selmet teineteise päevakava läbi võtta.
Minu prioriteedid on: mina ja minu praegune perekond, seejärel minu vennad-õed ja nende pered ning alles siis minu ema ja isa. Seejärel sõbrad ja teised sugulased jne
Ma ei tea, ma küll vajan palju suhtlust, kuid oma ja pere lihtsatest igapäevaasjadest rääkimine, on rünnak minu privaattsooni. Ehk ma ei tee seda ise ega taha, et teised mu pereliikmed seda teeks.
See ei tähenda aga seda, et ma ei pooldaks aegajalt ilma peredeta (st abikaasa ja/või lasteta) kokkusaamist, sest olgugi, et meil pole olnud põhjust, kuid võimaliku perevägivalla, deoressiooni vms võimalikukski märkamiseks , peaks seda tegema. Pealegi see on tore ka.

#3118313:

Mina olen ligi 40-aastane “laps,” kes elab oma pereelu ema kõrvalmajas. Kunagi tundus kõrvalmajja kolimine hea lahendus, sest lapsehoidja omast käest võtta, mitte et ma plaanisin oma ema ära kasutada, vaid ema ise soovis, et ta tahab väga lapselaste kasvamist näha. Käin reisidel ja igal pool mujal alati koos lastega ja neid ema juurde ei jäta, selles mõttes pole probleemi.

Nüüd on lapsed juba teismelised ja saan aru kui suur viga oli ema kõrvalmajja kolida, jube ahistav tundub ema käitumine. Ma ei saa ilma ema teadmata mitte kuskile minna, kohe helistab, näiteks sul peaks ju vaba päev olema, kus sa nüüd jälle oled? Alles eelmisel nädalal oli juhus, et läksin ühe eriala arsti juurde, ei tahtnud ema muretsema panna ja ei rääkinud talle sellest, poolel teel arsti juurde helistaski ema, kuhu ja miks ma läksin, sest kodus ma pole, kui talle loo ära pidin pärimise peale rääkima, siis ütles ta, et oleks tahtnud kaasa tulla ja miks ma teda kõrvale jätan, siis tekkisid mul kohutavad süümepiinad, et tegin emale haiget.

Samamoodi oli täna, olen tööl ja ema helistas ja ütles, et ma helistaks oma lapsele, et see tema juurde sööma läheks, sest mina olen tööl ja keegi talle kodus sooja toitu niikuinii ei tee, et kui laps tuleb, eks ta vaatab siis midagi süüa (teine laps on kodust ära, sellepärast kutsus ainult ühte last). Ma ei saanudki aru, miks ema ise last ei kutsunud ja minul seda teha käskis. Last ma telefoni teel kätte ei saanud, teadsin, et ta unustab oma telefoni pidevalt hääletule režiimile ja ei muretsenud väga, läks hiljem meelest ära uuesti proovida ja laps helistas mulle tagasi umbes kell 20.00, ütlesin et vanaema kutsus teda sööma, laps ütles, et ei viitsi minna, arvasin ka, et kell juba päris palju, polegi mõtet minna. Umbes kell 21.00 helistas ema ja küsis, kuhu laps siis jääb, ma ütlesin, et ma ei saanud teda alguses kätte ja nüüd ta alles helistas ja ei hakka nii hilja tulema, mille peale ema ütles, et ta peab siis toidud nüüd ära viskama, ütlesin et ma ei teadnud, et ta juba toidu valmis tegi. Ema selle peale, mida mina siis mõtlesin, muidugi tegi valmis ja ootas last sööma. Jälle on mul kohutavad süümepiinad, ei suuda rahulikult olla ja vägisi tikuvad pisarad silma, sest tegin emale haiget.

Ma olen väsinud sellest pidevast kontrollist, samamoodi lapsed, kas tõesti terve minu elu on pideva kontrolli all elamine.

Veel häiriv asi on see, et ema tahab vahel koos minu ja lastega kuskil käia, näiteks mõnes SPA-s või väljasõidul, kindlasti ei tohi siis kaasas olla minu mees. Rahalised võimalused on meil normaalsed, me pole rikkad, aga saame endale lubada aeg-ajalt ka mõnes kallimas SPA-s ja reisil käimisi. Kui ema tahab kuskile minna, siis koolivaheajaks broneeringi mõnes paremas SPA-s toa ära (ema ise ütleb, et broneeri ära). Ema on aga eluaeg väikese palga eest tööl käinud, pidanud alati raha lugema ning sellepärast alati ütlen, et mina maksan, mul on võimalus, tema aga ajab vastu, et tema võlgu jääda ei taha, tema maksab oma osa ise, jagabki siis broneeringu summa (mida ta retseptsioonis hoolega kuulab) neljaks (ema, kaks last ja mina) ja maksab oma neljandiku või veidi rohkemgi mulle ära, püüan küll raha mitte võtta, aga tema topib selle kuskile. Hiljem mitu kuud räägib, kui kalliks see käik talle läks ja seal kohapeal ka näägutab, kamandab, kritiseerib, et see koht sellist hinda küll väärt ei ole, hommikusöögi lauast võtab midagi kaasa, sest lastel läheb pärast kõht tühjaks, ütlen alati, et lapsed ei söö pärast neid asju, läheme mujale hiljem sööma, aga tal on see komme, et hommikusöögi lauast tuleb lõunasöök kaasa võtta ning pärast see kaasavõetud toit ära visata, sest keegi seda niikuinii ei söö. Muidu on ema igati korralik inimene, ei varasta ega valeta, aga buffet on ainuke koht, kust ta ei saa nii lahkuda, et midagi ei võtaks ning manitseb mind, et mina midagi ei võta, sest nii palju raha on ju makstud.

Ma ei tea, mida ma pean tegema, et saaks ema kontrolli alt välja emale haiget tegemata, samamoodi kannatavad lapsed, sest alati kui vanaema tahab, nad peavad minema, et vanaema ei solvuks. Emal sõbrannasid ei ole, minu isa (ema elu armastus) suri mõned aastad tagasi, aga kui isa oli elus, oli ema ikka minu ja minu laste külge klammerdunud. Ema on kergesti haavatav ja ma väga kardan talle haiget teha, aga isegi siis, kui mul on parimad kavatsused, lähen emaga koos jalutama või tema juurde juttu rääkima, kingin talle midagi, alati on tal mulle midagi ette heita ja lähen koju kõrvad lontis, tuju paha.

Aitäh, kes viitsivad mu pika kirjutise vähemalt läbi lugeda, tean et mingit moodust ema kontrolli alt väljumiseks polegi olemas, mis talle haiget ei teeks.

See oleks nagu minu ema. Ma olen väga väsinud sellest. Me ei ela kōrvuti, aga lähestikku. Mul on ōnneks see hea, et ta on kevadest sügiseni suvekodus ja see on päris kaugel.
Ei tahaks, et ise nii ahistajaks muutuks, muidu olen küll väga ema sarnane.
Emal ei ole mu isaga ka head suhted ja isa ei soovi kuskil käia, nii et minuga siis saabki ainult end tuulutada. Ta vōiks endale hobid, rohkem tuttavaid otsida, aga alati on ka häda, et miski ega keegi pole piisavalt hea.

Hull ema ikka ja tütre on ilusti ära dresseerinud. Minu ema oli selline tütar nagu sina. Tema abielu läks ka selle nahka ja minu isa hakkas jooma. Teda ka ei õigusta. Minu ema jooksis iga oma ema kõne peale peenraid rohima, koristama jms. Lisaks oli selles peres igasugust muud jama. Mina ei allunud algusest peale vanaema provokatsioonidele ja murdsin mustri.

issand, kui lohutav teema, et ma polegi ainus selline hädaline
mina tegin lõpuks südame kõvaks ja ei suhtlegi oma manipuleeriva emaga rohkem, kui hädapärast vaja. jõudsin ka ise sellele mõttele, nagu esimene vastanu, et aga kas ema minu tunnetele mõtleb? ei, ta lähtub eelkõige enda soovidest ja heaolust.
nüüd juba aasta aega napilt suhtlemist ja tõesti, ma tunnen end hästi ja vabana. suur hulk stressi on kadunud. kui arvestada, et mina olen 40 ja ema 65, siis võinuks see seljaselamine kesta veel 20-30 aastat ehk seni, kui ma ise olen juba vana ja väsinud.
aita, aeg on ka enda elu elada. kurb, kui ema saab seetõttu haiget, aga ema kohus on lasta lapsed oma elu elama ja pesast välja. mina ei pea end seetõttu halvasti tundma, et tema on klammerduv manipuleerija, olgu ta plaanid kuitahes head ja õilsad

Mul on olnud manipulaatoritega nii palju kogemusi, et ma oskan juba neid mustreid märgata. On teatud kindlad viisid, mille abil psühhopaadid oma ohvreid painavad (sellest on ka raamatuid kirjutatud, minu jaoks oli see tõeline ahaa-efekt), võtmesõnad, millest mul kohe häirekell plõksima hakkab. Ja muidugi on igalühel veel omad isiklikud väikesed nõksud. Mina olen õnneks sihuke “pealuu”, et mida rohkem mind painatakse, seda kangemaks ja tigedamaks ma lähen, ei anna järele, vaat ei anna! Sihuke “surnuksrääkimise” ja sissesõitmise taktika minu puhul annab täpselt vastupidise efekti. Puhas ellujäämisinstinkt, sest muidu ma oleks tänu oma “kallitele vannembatele” juba 25-aastaselt enesetapu sooritanud. Nojah, kulunud klišee on, et mis ei tapa, teeb tugevamaks, ja siin ma nüüd siis seisan ja es karda keda kuraditki. Aga ma annan endale aru, et teemaalgataja ja paljud teisedki nii tugevad ei ole ja lõpetavadki ehk tühjakspigistatud sidrunitena – kui nad kiiresti midagi ette ei võta. Ma soovin neile igatahes jaksu ja kindlat meelt sellel raskel teel (näh, nüid tuli riimis 🙂 )

Väga väga jube lugemine. Tee talle selgeks, et on ka peresid, kus suheldakse 2 x aastas telefonitsi ja on ka OK!
Ema kõrvalmajja kolimine oli siiski viga, küllap teadsid, milline ta on. Uhh, eks kõik on juba öeldud siin, pead distantseeruma. Ema võiks sulle paar x kuus helistada ja aitab küll.

Kuidas sul läheb, on muutusi?

Mul on lapsepõlvest meeles, kuidas ema vanaemale ette heitis, et tema pärast on kõik suhted ja elu lörri läinud. Nii kui ema kellegi leidis, hakkas vanaema surema. Ja ema loomulikult tuli ju ikka oma sureva ema juurde…Vanaema oli siis vanuses 60-70. Ükski mees koju oodatud ei olnud. Ema jäigi üksi, kui lühiaegsed suhtekesed välja arvata. Suri ta kusjuures enne vanaema, kes elas 86 aastaseks.
Selle taustal loodan küll siiralt, et oma lastele suudan normaalne ema ja ämm olla. Helistame umbes kord kuus, ükskõik kummalt poolt siis, pikalt. Kiiremad asjad saab läbi messengeri. Elamiseks piisavalt pikk vahe, nemad Tallinnas, mina saarel, ootamatult kaela ei saja. Ega ma väga ei viitsigi, laisk olen. Neil oma elu. Kui koju satuvad, eks siis ikka sokutan mõne meestetöö ette. Lapsi hoian ka, kui tahavad ja vähegi võimalik on. Ehk vanemaks saades asi ei muutu.

Noo kõigepealt on hea asi see, et te ei ela koos. See kui sa elaks veidi kaugemal ( kuni 50km) ei muudaks ema iseloomu ja hoiakuid. Hetkel tuleb sul endal kõigepealt hakata täiskasvanuks. Mitte täita ema käske, vaid öelda konkreetselt tee seda või teist. Ja jäta telefonikõned väga lühiseks, et sa pead nüüd seda ja toda tegema. Kui otse ei taha öelda, siis võid ju leida alati mõne asja mis “JUST” ülekeeb ja mida JUST praegu peab tegema nii, et ei saa telefoniga rääkida. Asi pole emas, asi on sinu iseseisvas võimes enda eest seista. Hakka oma telefoni vaikse peale panema, et ei võta näiteks mingil ajal telefoni vastu. Näiteks kui vaatad filmi, siis istud ja vaatad filmi lõpuni, siis vaatad telefoni, siis teed jälle 1-2 tundi midagi.Sa ei pea olema koguaeg kättesaadav, sul on oma elu. Ja eladki nii, et sul on asju, mille ajal sa ei võta telefoni vastu. Kui ema küsib selgitus, siis sa ei selgita KUI EI TAHA SELGITADA!!! Vaid ütled, ema, ma olen täiskasvanud inimene, mul on oma elu ka, ma ei taha sellest rääkida ja punkt. Või kui leiad, et tuleks ikkagi rääkida, siis paku emale välja, et joome mingi päev, näiteks laupäev kell 16.00 Teed ja kohvi ja siis räägite nädala sündmused kõik läbi. Hakka pakkuma emale aega, kuna sulle sobiks, et suhelda ja rääkida. Kui on näha, et suhtlemisest ei pääse, siis paku välja rääkimiseks oma aeg. Ema helistab, enne kui ta midagi öelda saba, ütle oi ema hetkel nii kiire, ma helistan ise umbes 20-30 minuti pärast tagasi. Ehk siis võta ise aktiivsem roll suhtlemisel. Isegi kui tahaksid vältida, aga ometi tead, see ei õnnestu, toimugu see edaspidi vähemalt pooltel juhtudel nii, et sina valid ajad. Hakkab ema moraali lugema, ütled, oi ema, ma olen 40, lase mul olla täiskasvanu (ja ütle naljaga, mitte vihaselt ja tigedalt). See, milles praegu oled ja see kuidas ema sinuga saab manipuleerida, ei ole emaga seotud. See on kogu eluga seotud. Oskus enda eest seista ja mitte tunda süüd enda elu elamise pärast. Sul on väga suur oht, et su oma laps muutub emasuguseks, kui sa seda ära ei õpi. Üritad lapse suhtes vältida kõiki neid asju, mida emaga suheldes koged. Ja tulemuseks on, et laps kasvab emasuguseks. Ehk siis ka lapse puhul ei saa nõustuda, et tema otsustab alati, kuidas asjad on. Et kui on tuju, siis teeb, kui ei ole tuju siis ei tee. Sinu kirjast juba kumab läbi, et lapsel on samu omaudis kui emal. Ja võti sellest välja on ise muutuda iseseisvaks.

#3173973:

Ema helistab, enne kui ta midagi öelda saba, ütle oi ema hetkel nii kiire, ma helistan ise umbes 20-30 minuti pärast tagasi.

Ütle parem, et sul on see kuu jube kiire, helistad talle järgmise kuu algses tagasi, kui on rohkem aega.

#3174133:

#3118773:

! Eriti hull, kui oled ainus laps, pole kellegiga koormat jagada ja “emaarmastust” poolitada. Ja eriti hull, kui emal pole muid lähisuhteid (mees surnud jne). Mõelge selle üle, ühe lapse emad “Mina pühendun lapsele, mul polegi elus muud vaja!”…

Sellega olen täiesti nõus! Minu ema küll nii hull manipulaator pole, üldse pole mul talle midagi eriti ette heita, aga mida vanemaks jääb, seda rohkem ta tahaks lihtsalt hoolimist ja hellust. Seda viimast pole mul teatud põhjustel talle võimalik jagada. Hoolin ja teen, nii palju kui jõuan, armastan ja hindan teda ka, aga temaga koos aega veeta või teda nännutada pole lihtsalt minu võimuses. Ja tal on üks laps, mina.

Palun, palun, tehke vähemalt kaks last. Muidu on teie imeline silmatera ühel päeval üksi nagu hunt.

Täpselt nii on ka mul nagu eelmine kirjutas. Olen oma ema ainuke laps, isa surnud aga mul pole talle võimalik armastust teatud põhjustel jagada. Ta lihtsalt lämmatab mind.