Esileht Ajaviite- ja muud jutud 40-aastase “lapse” suhe emaga

Näitan 13 postitust - vahemik 31 kuni 43 (kokku 43 )

Teema: 40-aastase “lapse” suhe emaga

Postitas:
Kägu

Minu meelest on teemaalgataja ema egoistist manipulaator ja harrastab kas teadlikult või teadmatult vaimset vägivalda oma tütre ja tema pere kallal.
Normaalne ema ei sooviks iial, et tema pärast tema lapse pere puruneks!
Mingid järk-järgulised asjad vaevalt et toimivad.
Kui teemaalgataja soovib, võib proovida koos emaga psühholoogi või pereterapeudi juurde minna. Ta ju nii kangesti soovib oma “lapsega” kaasa minna, las läheb siis. Kuigi, kui ta intelligentne on, võib ära tabada, et teda ennast tahetakse sinna viia ja keeldub.

Teemaalgataja, sinu ema on sinu ühelt lapselt juba isa röövinud. Emana peaksid sina oma laste heaolu eest seisma ja seadma nemad ettepoole oma emast. Kuigi ta võib tõesti autosugestiivselt haigeks jääda, nagu ähvardab, kui sa enam ei lase teda enda peret terroriseerida, siis on see kokkuvõttes su enda perele hädavajalik. Sa ju ei lasknud oma lastel pisikesena teha asju, mis neile ohtlikud olid? Niisamuti käitu nüüd ka emaga, kelle vaimne tervis pole korras – ära lase tal enda ja teiste elu hävitada. Sest kui ta sinu elu hävitab, siis hävitab ta sellega ka enda oma: varsti võibolla vajab ta füüsiliselt abi ja sina pole siis võibolla enam võimeline teda hooldekodusse organiseerima ja selle eest tasuma; või haiglasse arstide hoole alla suunama, kui vaja peaks olema. Enamus inimesi ei sure siiski jala pealt kokku kukkudes, viimane ots vajatakse mingil määral hooldamist. Aga kui sinu elu on selleks hetkeks täiesti katki, siis jääb su emal see vajalik hooldus võibolla saamata (kui just sotsiaaltöötaja või keegi ei taipa õigel ajal organiseerida).

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma kurbliku iroonianaga soovitan (kurbliku seepärast, et see teebki mind kurvaks) öelda emale kui ta helistab, et sa ei jaksa praegu rääkida. Minu teismelised “ei jaksa” minuga üldse rääkida ja ma olen juba harjunud sellega. ma siis ka ei räägi, ei tüüta 🙁

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kirjutan ka oma loo. Vb saab keegi abi.

Ma sain aru, et minu suhe emaga pole päris normaalne, kui läksin Austraaliaasse ja kuulsin, et on olemas inimesi, kes on viimati oma kodustega rääkinud nädala, või kaks või isegi kuid tagasi :O Ma olin shokeeritud, et kas tõesti nii ka saab. Et nagu ei helistagi koju iga päev… või vähemalt iga kolme päeva tagant. Kodus ju muretsetakse, kas ma ikka elus olen, kuidas ikka ilm on. Mille peale vastati mulle, et miks kodused peaksid muretsema, sa oled ju täiskasvanud ja iseseisev inimene.

Veel minu nüüdseks (üllatus, üllatus) endine noormees mainis, et ma suhtlen emaga nii tihti, et kas see on koguaeg nii olnud. Ma muidugi siis solvusin, et ema ju muretseb. Ja ema muretseski. Heitis mulle ette, kui näiteks paar päeva ei olnud suhelnud, et ma olen ta täitsa ära unustanud. Preagu mõtlen, et apppiiii kui väsitav, kui kurnav see oli.

Kuidas ma sellest kõigest välja tulin. Distantseerisin ennast. Õnneks mu emale meeldib endast ka palju rääkida ja kui ta helistas mulle, siis ma lasin tal endast rääkida ja viisin jutu alati tema peale. Endast rääkisin üldiselt, detailidesse laskumata, stiilis “mul läks päev hästi, mis ise tegid, kuidas tervis on, mis poest tõid ka?”

Kusjuures see on meile mõlemale hästi mõjunud. Emal on nüüd isegi uus mees tekkinud, sest ta elus on tekkinud ruumi uue mehe jaoks. Ta ei ela ainult minule enam. Ja minul on lõpuks niiiii normaalne suhe oma mehega.

Eks ta ikka heidab aegajalt ette, et ma olen teda ära unustanud ja külas käin ikka nii harva. Mille peale ma vastasin, et nii ongi. Mul on oma elu kallis ema ja ma elan oma elu ja sinul on oma elu elada. Või kas sa soovid, et ma jätan oma mehe ja töö ja sõbrad kõik linnas maha ja tulen su juurde elama ja sind lõbustama?
Mille peale ta vastas, et jah ta saab aru küll, kuid ikkagi…

Preagu on meie kõned lühikesed ja ma käin tal külas iga kahe kolme nädala tagant koos oma mehega. Kui külas käin, siis võime ka tunde jutustada.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Meil tekkis see probleem, kui ema ja isa lahutasid. Juba varem oli ema kontrolliv, nõudis suhtlemist jne. Aga pärast seda läks asi hullemaks – me pidime õega kuulama ühte ja sama juttu, kui halb on meie isa, kui palju on tema meie jaoks teinud ja kui halvad oleme meie õega. Kusjuures me kutsusime ema enda juurde mõneks ajaks elama – et vahelduseks. Ei tahtnud, soovis oma koju jääda. Käisime õega kumbki korra nädalas ema juurest läbi, rääkisime juttu, olime pikemalt – aga ikka oli vähe jne. Kui varem ära läksime – küsiti solvunult – noh, lähed isa juurde (kuigi isegi plaanis ei olnud). Õnneks mõne aasta pärast leidis endale mingi peika ja siis ei olnud enam meid nii palju vaja.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Me ei kanna abikaasagagi omavahel oma nädalakalendrit ette, liiatigi ei tee ma siis seda teistega, sh emaga.
St abikaasaga pole meil meie päevategemised saladus, kuid omavahel pigem räägime ja arutame omi mõtteid millegi kohta selmet teineteise päevakava läbi võtta.
Minu prioriteedid on: mina ja minu praegune perekond, seejärel minu vennad-õed ja nende pered ning alles siis minu ema ja isa. Seejärel sõbrad ja teised sugulased jne
Ma ei tea, ma küll vajan palju suhtlust, kuid oma ja pere lihtsatest igapäevaasjadest rääkimine, on rünnak minu privaattsooni. Ehk ma ei tee seda ise ega taha, et teised mu pereliikmed seda teeks.
See ei tähenda aga seda, et ma ei pooldaks aegajalt ilma peredeta (st abikaasa ja/või lasteta) kokkusaamist, sest olgugi, et meil pole olnud põhjust, kuid võimaliku perevägivalla, deoressiooni vms võimalikukski märkamiseks , peaks seda tegema. Pealegi see on tore ka.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma kurbliku iroonianaga soovitan (kurbliku seepärast, et see teebki mind kurvaks) öelda emale kui ta helistab, et sa ei jaksa praegu rääkida. Minu teismelised “ei jaksa” minuga üldse rääkida ja ma olen juba harjunud sellega. ma siis ka ei räägi, ei tüüta 🙁

Aga täitsa võib olla, et inimene ei jaksagi suhelda. Minu ema on ääretult jutukas ja vajab enda ümber inimesi, mina seevastu olen väga introvertne ega viitsi üldse niisama lobiseda, mind see väsitab väga. Ma ei ole emale küll öelnud, et ei jaksa temaga rääkida, aga tihti teen seda ainult tema pärast, mitte et mul endal oleks vajadus lobiseda.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina olen ligi 40-aastane “laps,” kes elab oma pereelu ema kõrvalmajas. Kunagi tundus kõrvalmajja kolimine hea lahendus, sest lapsehoidja omast käest võtta, mitte et ma plaanisin oma ema ära kasutada, vaid ema ise soovis, et ta tahab väga lapselaste kasvamist näha. Käin reisidel ja igal pool mujal alati koos lastega ja neid ema juurde ei jäta, selles mõttes pole probleemi.

Nüüd on lapsed juba teismelised ja saan aru kui suur viga oli ema kõrvalmajja kolida, jube ahistav tundub ema käitumine. Ma ei saa ilma ema teadmata mitte kuskile minna, kohe helistab, näiteks sul peaks ju vaba päev olema, kus sa nüüd jälle oled? Alles eelmisel nädalal oli juhus, et läksin ühe eriala arsti juurde, ei tahtnud ema muretsema panna ja ei rääkinud talle sellest, poolel teel arsti juurde helistaski ema, kuhu ja miks ma läksin, sest kodus ma pole, kui talle loo ära pidin pärimise peale rääkima, siis ütles ta, et oleks tahtnud kaasa tulla ja miks ma teda kõrvale jätan, siis tekkisid mul kohutavad süümepiinad, et tegin emale haiget.

Samamoodi oli täna, olen tööl ja ema helistas ja ütles, et ma helistaks oma lapsele, et see tema juurde sööma läheks, sest mina olen tööl ja keegi talle kodus sooja toitu niikuinii ei tee, et kui laps tuleb, eks ta vaatab siis midagi süüa (teine laps on kodust ära, sellepärast kutsus ainult ühte last). Ma ei saanudki aru, miks ema ise last ei kutsunud ja minul seda teha käskis. Last ma telefoni teel kätte ei saanud, teadsin, et ta unustab oma telefoni pidevalt hääletule režiimile ja ei muretsenud väga, läks hiljem meelest ära uuesti proovida ja laps helistas mulle tagasi umbes kell 20.00, ütlesin et vanaema kutsus teda sööma, laps ütles, et ei viitsi minna, arvasin ka, et kell juba päris palju, polegi mõtet minna. Umbes kell 21.00 helistas ema ja küsis, kuhu laps siis jääb, ma ütlesin, et ma ei saanud teda alguses kätte ja nüüd ta alles helistas ja ei hakka nii hilja tulema, mille peale ema ütles, et ta peab siis toidud nüüd ära viskama, ütlesin et ma ei teadnud, et ta juba toidu valmis tegi. Ema selle peale, mida mina siis mõtlesin, muidugi tegi valmis ja ootas last sööma. Jälle on mul kohutavad süümepiinad, ei suuda rahulikult olla ja vägisi tikuvad pisarad silma, sest tegin emale haiget.

Ma olen väsinud sellest pidevast kontrollist, samamoodi lapsed, kas tõesti terve minu elu on pideva kontrolli all elamine.

Veel häiriv asi on see, et ema tahab vahel koos minu ja lastega kuskil käia, näiteks mõnes SPA-s või väljasõidul, kindlasti ei tohi siis kaasas olla minu mees. Rahalised võimalused on meil normaalsed, me pole rikkad, aga saame endale lubada aeg-ajalt ka mõnes kallimas SPA-s ja reisil käimisi. Kui ema tahab kuskile minna, siis koolivaheajaks broneeringi mõnes paremas SPA-s toa ära (ema ise ütleb, et broneeri ära). Ema on aga eluaeg väikese palga eest tööl käinud, pidanud alati raha lugema ning sellepärast alati ütlen, et mina maksan, mul on võimalus, tema aga ajab vastu, et tema võlgu jääda ei taha, tema maksab oma osa ise, jagabki siis broneeringu summa (mida ta retseptsioonis hoolega kuulab) neljaks (ema, kaks last ja mina) ja maksab oma neljandiku või veidi rohkemgi mulle ära, püüan küll raha mitte võtta, aga tema topib selle kuskile. Hiljem mitu kuud räägib, kui kalliks see käik talle läks ja seal kohapeal ka näägutab, kamandab, kritiseerib, et see koht sellist hinda küll väärt ei ole, hommikusöögi lauast võtab midagi kaasa, sest lastel läheb pärast kõht tühjaks, ütlen alati, et lapsed ei söö pärast neid asju, läheme mujale hiljem sööma, aga tal on see komme, et hommikusöögi lauast tuleb lõunasöök kaasa võtta ning pärast see kaasavõetud toit ära visata, sest keegi seda niikuinii ei söö. Muidu on ema igati korralik inimene, ei varasta ega valeta, aga buffet on ainuke koht, kust ta ei saa nii lahkuda, et midagi ei võtaks ning manitseb mind, et mina midagi ei võta, sest nii palju raha on ju makstud.

Ma ei tea, mida ma pean tegema, et saaks ema kontrolli alt välja emale haiget tegemata, samamoodi kannatavad lapsed, sest alati kui vanaema tahab, nad peavad minema, et vanaema ei solvuks. Emal sõbrannasid ei ole, minu isa (ema elu armastus) suri mõned aastad tagasi, aga kui isa oli elus, oli ema ikka minu ja minu laste külge klammerdunud. Ema on kergesti haavatav ja ma väga kardan talle haiget teha, aga isegi siis, kui mul on parimad kavatsused, lähen emaga koos jalutama või tema juurde juttu rääkima, kingin talle midagi, alati on tal mulle midagi ette heita ja lähen koju kõrvad lontis, tuju paha.

Aitäh, kes viitsivad mu pika kirjutise vähemalt läbi lugeda, tean et mingit moodust ema kontrolli alt väljumiseks polegi olemas, mis talle haiget ei teeks.

See oleks nagu minu ema. Ma olen väga väsinud sellest. Me ei ela kōrvuti, aga lähestikku. Mul on ōnneks see hea, et ta on kevadest sügiseni suvekodus ja see on päris kaugel.
Ei tahaks, et ise nii ahistajaks muutuks, muidu olen küll väga ema sarnane.
Emal ei ole mu isaga ka head suhted ja isa ei soovi kuskil käia, nii et minuga siis saabki ainult end tuulutada. Ta vōiks endale hobid, rohkem tuttavaid otsida, aga alati on ka häda, et miski ega keegi pole piisavalt hea.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma kurbliku iroonianaga soovitan (kurbliku seepärast, et see teebki mind kurvaks) öelda emale kui ta helistab, et sa ei jaksa praegu rääkida. Minu teismelised “ei jaksa” minuga üldse rääkida ja ma olen juba harjunud sellega. ma siis ka ei räägi, ei tüüta 🙁

Aga täitsa võib olla, et inimene ei jaksagi suhelda. Minu ema on ääretult jutukas ja vajab enda ümber inimesi, mina seevastu olen väga introvertne ega viitsi üldse niisama lobiseda, mind see väsitab väga. Ma ei ole emale küll öelnud, et ei jaksa temaga rääkida, aga tihti teen seda ainult tema pärast, mitte et mul endal oleks vajadus lobiseda.

Jälle nagu minu ema. Ja mina ka introvertne.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Hull ema ikka ja tütre on ilusti ära dresseerinud. Minu ema oli selline tütar nagu sina. Tema abielu läks ka selle nahka ja minu isa hakkas jooma. Teda ka ei õigusta. Minu ema jooksis iga oma ema kõne peale peenraid rohima, koristama jms. Lisaks oli selles peres igasugust muud jama. Mina ei allunud algusest peale vanaema provokatsioonidele ja murdsin mustri.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Seda kõike on hästi kummaline lugeda. Minu ema helistas mulle ehk kord 10 päeva tagant, et mingit infot jagada ja niisama lobiseda. Minu ämm ei helista mu mehele mitte kunagi ilma põhjuseta, niisama lobisemiseks mitte kunagi. AInult siis, kui palub ennast kas poodi viia või mingi ravimi apteegist tuua – ja elab ta meile väga lähedal, alla kilomeetri jalutada, st ka vanemal inimesel 15 min. Ise kohale ta ei tule mitte iial, ilma kutseta või kui pole kokku lepitud – näiteks mingite taimede järele vms.

Siin aga tuleb mängu olukord umbes 15 aastat tagasi. Meil tekkis soov ja võimalus kolida. Väga kaugele, teisele mandrile. Ämm hakkas nutma, et kas te ei saa oodata kui ma ära suren jms jne. Siin ma pean ütlema, et mu mehel on väga noor ema, siis oli ta 59-60 aastat vana.
Seda hala ja iga päev 15 korda helistamist, aia taha saabumist 2x päevas jne oli nädalaid. Minu süüdistamist, sest mina sain selle töökoha Aafrikas. Kokkuvõttes möödus pikk periood, mil ämm praktiliselt elas meil kukil ja kõik see toimus suure nutu, süüdistamise ja ähvardamisega “suren siin üksi maha ja siis…”. Küll leidsin ma ta meie tagaaiast pingilt hommikul kell 5, küll koputas õhtul kl 23 magamistoa aknale.

Lõpuks me otsustasime mehega, et ei lähegi. Toimus väga tõsine vestlus ämmaga. Lühidalt öeldes meie ütlesime, et me ei lähe ja ootame ämmalt vastu seda, et ta lõpetab hala, solvamise ja nutu ning kutsumata kunagi ei tule ja meie kohta meilt küsimata otsuseid ei tee.

Mees kirjutas lausa valgele tahvlile punktide kaupa, mida me ämmalt ootame (privaatsust) ja mida vastu pakume (ülenädalati käime külas ja kui tal midagi vaja, aitame meile sobival ajal). Ämma suureks kiituseks pean ütlema, et ta lahkus küll pisarates, aga sellest päevast muutus kõik.
Ta on nagu uus inimene. Me saame suurepäraselt läbi. Ja nagu lubatud, astume ülenädalati läbi, ajame juttu, sööme midagi koos, teeme mingi pisiasja korda. Aja lepime muidugi enne kokku, kohtumised kestavad 15 minutist paari tunnini.

Pika jutu mõte on see, et sellisele emale tuleb teha puust ja punaseks, nagu lapsele.

Ei aita “helista harvem” – see pole piisavalt konkreetne. Aitab “sagedamini kui kord nädalas ei helista, kui just pole hädaolukord. Hädaolukorrad on: haigus, tulekahju, söök saab otsa, vajadus külastada panka või perearsti jne”. Ei aita “ära korralda meie pereelu”. See pole piisavalt konkreetne. Aitab: “Mitte kunagi ei valmista mingeid sööke eeldades, et meist keegi tuleb sööma, kui pole konkreetselt kokku lepitud”. Jne. Puust, punaseks, piuks sisse.

Please wait...
Postitas:
Kägu

issand, kui lohutav teema, et ma polegi ainus selline hädaline
mina tegin lõpuks südame kõvaks ja ei suhtlegi oma manipuleeriva emaga rohkem, kui hädapärast vaja. jõudsin ka ise sellele mõttele, nagu esimene vastanu, et aga kas ema minu tunnetele mõtleb? ei, ta lähtub eelkõige enda soovidest ja heaolust.
nüüd juba aasta aega napilt suhtlemist ja tõesti, ma tunnen end hästi ja vabana. suur hulk stressi on kadunud. kui arvestada, et mina olen 40 ja ema 65, siis võinuks see seljaselamine kesta veel 20-30 aastat ehk seni, kui ma ise olen juba vana ja väsinud.
aita, aeg on ka enda elu elada. kurb, kui ema saab seetõttu haiget, aga ema kohus on lasta lapsed oma elu elama ja pesast välja. mina ei pea end seetõttu halvasti tundma, et tema on klammerduv manipuleerija, olgu ta plaanid kuitahes head ja õilsad

Please wait...
Postitas:
Kägu

Teemaalgataja olen

Maughamil oli üks jutt, vist Louise, kus ema oli niivõrd võimukas ja isekas ja kontrollis tütart kuni selleni välja, et ajas minema kõik tütre peigmehed, sest kui tütar oleks abiellunud, siis oleks ema südameataki saanud. see nõrk süda oligi tal alati tagataskust võtta, mis ei takistanud tal endal mitut meest matta ja kasvõi hommikuni tantsida, kui tahtis. viimaks tütar siiski abiellus viimase väljavalituga ja ema – noh, ema siis surigi. ja oligi maailmas üks jobu vähem.

ma ei ütle, et sa peaksid samuti nii drastiliseks minema, aga lahti rebida sul endal end tuleb. su ema on ehtne nn kuu-tüüpi vampiir, kes imbub sisse ja tahab kõike teada, keelab-käseb-poob ja laseb, ei anna sulle hingata, lööb isegi kiilu sinu ja su mehe vahele, ja sina veel kannad teda kut sitta pilpa peal. tõesti, saa täiskasvanuks, eeskätt, kui vähegi saad, koli sealt minema. ära ole nisuke narts.

Oi kui palju asjalikke vastuseid ma olen saanud. Juba esimene vastus pani mõtlema, pole kunagi niipidi mõelnudki, et ema teeb ka mulle haiget, ma ei tea, kas tema selle peale mõtleb, aga mina kogu aeg kardan talle haiget teha.

Tsiteerisin kitahi vastust sellepärast, et selles jutus, mis kitah välja tõi ongi kirjutatud minu emast. Esialgne postitus tuli niigi pikk ja ei hakanud rohkem lugusid välja tooma, aga kuna emasugused inimesed on juttudessegi pandud, siis kirjutan veidi veel.

Kui kunagi teismelisena hakkasin väljas käima oli ema nii närvis, iga kord kui koju tulin tegi skandaali. Olen alati olnud ääretult tagasihoidlik, teismelisena veidi teiste järgi jooksin, aga peale emapoolseid skandaale hakkasin jälle ainult omaette kodus olema.

Esimese peika leidsin siis kui olin juba üle kahekümne, siis olid saadaval ka mobiiltelefonid, mul oli kõrgkool lõpetatud. Kolisin mehe juurde teise linna (umbes 45 minuti sõit kodulinnast). Tööl käisin ema kodukoha lähedal, aga ka teisest linnast sinna tööl käimine ei valmistanud raskusi. Ema muudkui helistas, et millal sa koju tuled, tal on ühed ja teised hädad, vahel ähvardas, et kui ma ei tule, tõuseb temal vererõhk eluohtlikult kõrgeks. Peale selliseid telefonikõnesid ei andnud mu süda rahu ja alati jooksingi mitmeks päevaks ema juurde, kus ema terve esimese päeva siis nuttis ja mulle moraali luges, mida temaga teen. Järgmistel päevadel sain emaga veidi normaalselt ka rääkida, kuni läksin jälle mehe juurde tagasi. Selle mehega olin ma koos neli aastat ja selle aja jooksul sündis meile ka minu esimene laps. Mees oli isegi mõistev kuigi ka teda häiris, et ma teadmata ajal jälle mitmeks päevaks ema juurde jooksin, hiljem juba koos lapsega, sest siis manipuleeris mu ema veel rohkem, meile külla tulema polnud ta nõus, sest tema jaoks minu ja siis juba ka lapse elukoht oli tema juures. Lõpuks läkski nii, et olin lapsega kodus ja aina rohkem aega olin ema juures, et ema tervis korras oleks, sest minust ja lapsest lahusolekut ta ei kannatanud. mehel sai ka villand, hakkas teiselt poolt mind survestama, et koligugi ma siis ema juurde, tema sellist suhet ei talu. Kahe tule vahel olnuna valisingi suhte emaga. Elasin lapsega ema kontrolli all mõned aastad, olin õnnetu ja kurb.

Tutvusin praeguse mehega ja siis ema esitaski ultimaatumi, et tema ei ela seda üle, kui lapsega tema juurest ära kolin. Lõpuks leppisime kokku, et kolime kõrvalmajja, siis ka ema nuttis, et tal on nii kahju ja minu kodu on ikka tema juures. Ma ei ütleks, et mu suhe nüüdki õnnelik on, sest ema helistab mulle mitmeid kordi päevas, astub suvalisel ajal minu koju sisse ja kui ma just parajasti diivanil istun või näiteks arvutist perekooli loen saan ma riielda, et laisk olen.

Ema juures elades, rääkis ema kogu aeg, et minu laps on kui tema laps, eks ta tegelikult hoolibki nii minust kui lapsest väga, aga kui praeguse mehega tutvusin ja vahel temaga kahekesi tahtsin välja minna, siis polnud ema kunagi nõus last hoidma, sest igaüks peab ise oma lapsi hoidma, meest tegi ka muidugi maha. Ma ei eitagi esimene mees ja esimese lapse isa oligi isana ja isiksusena mulle palju rohkem sobiv, ma ei suuda kahetseda, et selle suhte nii arulagedalt lõpetasin ja mehe nii välja vihastasin, et suures vihas, ei taha ta minuga siiamaani suhelda, last toetab ainult rahaliselt, aga ei suhtle, tean et mehele oli see väga valus hoop, sest ta oli samuti lapse küljes kõvasti kinni.

Kurat, teemaalgatuse järgi poleks nii hullu olukorda ette kujutanudki. Mõtlesin just Kitahi hurjutama hakata, et pole kuskil juttu sellisest manipulaatorist, aga nüüd selgub, et Kitahi intuitsioon ei valetanud.
Üldiselt ma olen seisukohal, et emade tunnetega peab ka arvestama, aga kui tegu on sellise manipulaatoriga, siis jah, tuleb vabanemiseks midagi ette võtta.

Please wait...
Postitas:
kitah

Mul on olnud manipulaatoritega nii palju kogemusi, et ma oskan juba neid mustreid märgata. On teatud kindlad viisid, mille abil psühhopaadid oma ohvreid painavad (sellest on ka raamatuid kirjutatud, minu jaoks oli see tõeline ahaa-efekt), võtmesõnad, millest mul kohe häirekell plõksima hakkab. Ja muidugi on igalühel veel omad isiklikud väikesed nõksud. Mina olen õnneks sihuke “pealuu”, et mida rohkem mind painatakse, seda kangemaks ja tigedamaks ma lähen, ei anna järele, vaat ei anna! Sihuke “surnuksrääkimise” ja sissesõitmise taktika minu puhul annab täpselt vastupidise efekti. Puhas ellujäämisinstinkt, sest muidu ma oleks tänu oma “kallitele vannembatele” juba 25-aastaselt enesetapu sooritanud. Nojah, kulunud klišee on, et mis ei tapa, teeb tugevamaks, ja siin ma nüüd siis seisan ja es karda keda kuraditki. Aga ma annan endale aru, et teemaalgataja ja paljud teisedki nii tugevad ei ole ja lõpetavadki ehk tühjakspigistatud sidrunitena – kui nad kiiresti midagi ette ei võta. Ma soovin neile igatahes jaksu ja kindlat meelt sellel raskel teel (näh, nüid tuli riimis 🙂 )

Please wait...
Näitan 13 postitust - vahemik 31 kuni 43 (kokku 43 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud 40-aastase “lapse” suhe emaga