Mina olen ligi 40-aastane “laps,” kes elab oma pereelu ema kõrvalmajas. Kunagi tundus kõrvalmajja kolimine hea lahendus, sest lapsehoidja omast käest võtta, mitte et ma plaanisin oma ema ära kasutada, vaid ema ise soovis, et ta tahab väga lapselaste kasvamist näha. Käin reisidel ja igal pool mujal alati koos lastega ja neid ema juurde ei jäta, selles mõttes pole probleemi.
Nüüd on lapsed juba teismelised ja saan aru kui suur viga oli ema kõrvalmajja kolida, jube ahistav tundub ema käitumine. Ma ei saa ilma ema teadmata mitte kuskile minna, kohe helistab, näiteks sul peaks ju vaba päev olema, kus sa nüüd jälle oled? Alles eelmisel nädalal oli juhus, et läksin ühe eriala arsti juurde, ei tahtnud ema muretsema panna ja ei rääkinud talle sellest, poolel teel arsti juurde helistaski ema, kuhu ja miks ma läksin, sest kodus ma pole, kui talle loo ära pidin pärimise peale rääkima, siis ütles ta, et oleks tahtnud kaasa tulla ja miks ma teda kõrvale jätan, siis tekkisid mul kohutavad süümepiinad, et tegin emale haiget.
Samamoodi oli täna, olen tööl ja ema helistas ja ütles, et ma helistaks oma lapsele, et see tema juurde sööma läheks, sest mina olen tööl ja keegi talle kodus sooja toitu niikuinii ei tee, et kui laps tuleb, eks ta vaatab siis midagi süüa (teine laps on kodust ära, sellepärast kutsus ainult ühte last). Ma ei saanudki aru, miks ema ise last ei kutsunud ja minul seda teha käskis. Last ma telefoni teel kätte ei saanud, teadsin, et ta unustab oma telefoni pidevalt hääletule režiimile ja ei muretsenud väga, läks hiljem meelest ära uuesti proovida ja laps helistas mulle tagasi umbes kell 20.00, ütlesin et vanaema kutsus teda sööma, laps ütles, et ei viitsi minna, arvasin ka, et kell juba päris palju, polegi mõtet minna. Umbes kell 21.00 helistas ema ja küsis, kuhu laps siis jääb, ma ütlesin, et ma ei saanud teda alguses kätte ja nüüd ta alles helistas ja ei hakka nii hilja tulema, mille peale ema ütles, et ta peab siis toidud nüüd ära viskama, ütlesin et ma ei teadnud, et ta juba toidu valmis tegi. Ema selle peale, mida mina siis mõtlesin, muidugi tegi valmis ja ootas last sööma. Jälle on mul kohutavad süümepiinad, ei suuda rahulikult olla ja vägisi tikuvad pisarad silma, sest tegin emale haiget.
Ma olen väsinud sellest pidevast kontrollist, samamoodi lapsed, kas tõesti terve minu elu on pideva kontrolli all elamine.
Veel häiriv asi on see, et ema tahab vahel koos minu ja lastega kuskil käia, näiteks mõnes SPA-s või väljasõidul, kindlasti ei tohi siis kaasas olla minu mees. Rahalised võimalused on meil normaalsed, me pole rikkad, aga saame endale lubada aeg-ajalt ka mõnes kallimas SPA-s ja reisil käimisi. Kui ema tahab kuskile minna, siis koolivaheajaks broneeringi mõnes paremas SPA-s toa ära (ema ise ütleb, et broneeri ära). Ema on aga eluaeg väikese palga eest tööl käinud, pidanud alati raha lugema ning sellepärast alati ütlen, et mina maksan, mul on võimalus, tema aga ajab vastu, et tema võlgu jääda ei taha, tema maksab oma osa ise, jagabki siis broneeringu summa (mida ta retseptsioonis hoolega kuulab) neljaks (ema, kaks last ja mina) ja maksab oma neljandiku või veidi rohkemgi mulle ära, püüan küll raha mitte võtta, aga tema topib selle kuskile. Hiljem mitu kuud räägib, kui kalliks see käik talle läks ja seal kohapeal ka näägutab, kamandab, kritiseerib, et see koht sellist hinda küll väärt ei ole, hommikusöögi lauast võtab midagi kaasa, sest lastel läheb pärast kõht tühjaks, ütlen alati, et lapsed ei söö pärast neid asju, läheme mujale hiljem sööma, aga tal on see komme, et hommikusöögi lauast tuleb lõunasöök kaasa võtta ning pärast see kaasavõetud toit ära visata, sest keegi seda niikuinii ei söö. Muidu on ema igati korralik inimene, ei varasta ega valeta, aga buffet on ainuke koht, kust ta ei saa nii lahkuda, et midagi ei võtaks ning manitseb mind, et mina midagi ei võta, sest nii palju raha on ju makstud.
Ma ei tea, mida ma pean tegema, et saaks ema kontrolli alt välja emale haiget tegemata, samamoodi kannatavad lapsed, sest alati kui vanaema tahab, nad peavad minema, et vanaema ei solvuks. Emal sõbrannasid ei ole, minu isa (ema elu armastus) suri mõned aastad tagasi, aga kui isa oli elus, oli ema ikka minu ja minu laste külge klammerdunud. Ema on kergesti haavatav ja ma väga kardan talle haiget teha, aga isegi siis, kui mul on parimad kavatsused, lähen emaga koos jalutama või tema juurde juttu rääkima, kingin talle midagi, alati on tal mulle midagi ette heita ja lähen koju kõrvad lontis, tuju paha.
Aitäh, kes viitsivad mu pika kirjutise vähemalt läbi lugeda, tean et mingit moodust ema kontrolli alt väljumiseks polegi olemas, mis talle haiget ei teeks.
See oleks nagu minu ema. Ma olen väga väsinud sellest. Me ei ela kōrvuti, aga lähestikku. Mul on ōnneks see hea, et ta on kevadest sügiseni suvekodus ja see on päris kaugel.
Ei tahaks, et ise nii ahistajaks muutuks, muidu olen küll väga ema sarnane.
Emal ei ole mu isaga ka head suhted ja isa ei soovi kuskil käia, nii et minuga siis saabki ainult end tuulutada. Ta vōiks endale hobid, rohkem tuttavaid otsida, aga alati on ka häda, et miski ega keegi pole piisavalt hea.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 10.05 15:41; 10.05 15:47;