Teema: 40+ mees on memmekas

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]on jah. pole kogu aeg olnud, või oli talutavuse piires.
aga asi läks hulluks siis, kui äi suri.
nimelt ämm nüüd klammerdub minu mehesse, mees aga ei suuda \”hoida oma naise poole\”, nagu minu meelest peaks, vaid tantsib ämma pilli järgi – jookseb iga nipsu peale ja ümmardab ja mis kõige hullem, tahab, et mina sama teeks 🙁
aga mul pole aega. mul on lapsed ja töö. ja siis ma olen paha, kui oma vähest aega ämma teenindamisele ei taha kulutada 🙁

mida teha? muidu on meie abielu ilus, lahutama sellepärast ei hakka, seda ärge soovitage 😉
kas see läheb ehk kunagi üle?
kuidas teie kogemused on?

taustaks veel, et ämm on vana küll (70+), aga mitte eriti haige või midagi, täiesti kabe.
ei ole ka mingi leinaperiood enam, äia surmast juba 5 aastat möödas. [/tsitaat]

Kas see peaks mingi nali olema või? Miks ei võiks mees oma emaga suhelda ja teda aidata? Oma ämma võiks ikka lugupidavamalt suhtuda, tema on see, tänu kellele sul on su mees üldse.

Miks see mees memmekas on? Kuna ta ei hüljanud oma ema sinu nimel? Pff, kasva suureks.

Selle peale ka tuled, et äkki mees elas ka oma isa surma väga raskelt üle ja soovib emaga sellepärast rohkem suhelda ja tema jaoks olemas olla, et ta tunneb aja kaduvust ja ema on tema ainuke elusolev vanem nüüd?

Kas see, et ta on inimene, teeb temast memmeka? Ma ei saa aru sinust, ausõna.

Ämm ja mees ei ela ju siiami kaksikutena isoleeritud maailmas, mehel on ka naine ja lapsed, kes vajavad samuti tähelepanu ja armastust.

Igaühe tunded on olulised ja väärivad tähelepanu.

Teie peres on tasakaal paigast ära nihkunud. Minge kõik nõustaja juurde ja rääkige ennast seal lahti, võib-olla on kasu. Ämmale peaks kindlasti ka tegevust otsima ja sõbrannadega suhtlema ärgitama, see toob tema emotsionaalse iseseisvuse tasapisi tagasi. Teeb teid kõiki õnnelikumaks, ka ämma.

Mina lugesin siit välja, et ÄMM on ennast igatepidi teinud tähtsamaks kui poja PERE ja eraelu. Et ämm peab oma eluolu ka poja omast tähtsamaks ja asendab enda mees pojaga, kes tema aega nüüd sisustada aitab. Ja seda poja pere arvelt. Ma küll välja ei lugenud, et pojanaine nüüd ämma ei ole nõus aitama, aga seda ikkagi vastavalt vajadustele. Kahjuks on selliseid vanu inimesi olemas (mitte ainult vanu, vaid lihtsalt tähelepanuvajavaid inimesi)
Aru ei saa need inimesed, kes pole sellises olukorras olnud. Kui ikka enamuse ajast on mees pere juurest eemal (peale tööpäeva ja kõik nädalavahetused on ainult oma ema tegemistesse kaasatud) ja oma pere tegemised jäävad tahaplaanile, siis tähendab see seda, et naisele jääb kahekordne vastutus pere eest. On osa vanu inimesi, kes sellist olukorda igati enda kasuks ära kasutavad. Nad tahavad suhelda, ümmardamist (mis ei tähenda, et ta nüüd ise üldse hakkama ei saaks), suruvad oma tegemised esiplaanile nii, et tema lapsele jääb mulje, et hädaabi juhus ja kuidas sa ikka oma ema ei aita! Pange ennast olukorda, kus on vaja oma perele midagi teha, näit. hädasti on vaja lapse toas remont ära teha (see on muidugi näitena suurim töö), või on vaja haige lapsega kuhugi minna, või veel hullem, on naine ise haige ja vajaks abi ja tuge, aga mees peab minema emaga turgu, sest muidu vanainimene jääb nälga. Selliseid näiteid oleks palju tuua neil, kes selle on läbi elanud. Mina ka tean (ja ei olnud vanad vanemad, oli vaid tähelepanu vajav äi, kellele ei mahtunud hinge, et polegi poega enam võimalik kogu aeg suunata ja käsutada), mis tunne on, kui sul on rinnalaps, oled öid magamata, elu keerleb ainult ümber lapse ja mees on kogu oma vaba aja oma abiks autot remontimas(äi oli ise keevitaja ja autoremondilukksepp), maja kõpitsemas jne. Elektri pirnigi ei saanud vahel ise vaheteda, ilma, et poeg kõrval ei seisaks. Ma kohe tundsin, kuidas me omavahel kaugenesime, sest polnud aega isegi rääkida omavahel, rääkimata sellest, et majapidamises oli ka mehe kätt vaja (ma ei räägi siin nüüd mingist suurest remondist, aga ühtteist oli ikka vaja). Rääkimata, et issi oma lapsega koos saanuks olla. Ja mingil ajal hakkas tulema ka väsimus, sest ühtki vaba õhtut või puhkepäeva enam polnud. Autoremondist sai puudetegemise aeg, siis oli vaja juba mujal abi ja… Mingil hetkel andsingi valida, kas meie pere või vanemad või hakkab neid kahte omavahel sobitama. Ja kui sobitab, siis olen ka mina nõus aitama tema vanemaid, aga mitte oma pere arvelt. Läks aega, aga hakkas aru saama, et kui oma peret tahab säilitada, siis ei pane oma vanemate tegemisi esmajärjekorda, et vaja on ka oma patareisid laadida ja puhata, et pisike hakkab võõrastama jne.
Eeltoodud nõuanne otsida abi on väga õige.

Siin on kõik vastajadki memmekad. Mina saan küll teema-algataja probleemist aru.

Mul on küll ämm surnud aga mees toetab ja aitab oma isa nii kuidas saab. Pole selle pealegi tulnud, et teda selle pärast memmekaks kutsuda. Ma arvan, et tegu on hoopis austusega ja mul on väga hea meel, et meie lastel selline eeskuju on. Loodetavasti hoolitsevad lapsed meie vanaduspõlves meie eest samamoodi.
Sellise suhtumisega nagu teemaalgatajal saavutab ta ainult selle, et ühel päeval saadavad lapsed ta kiiremas korras vanadekodusse. Miks nad peaksid vanuri eest hoolitsema ja seetõttu \”memmekad\” olema.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]No mina saan teemaalgataja murest küll aru. Pigem on mulle arusaamatu, miks kõik tema turja praegu hakkasid kui on fakte puudu. Just see ajaline mõõde + kas kodus jääb midagi tegemata + pere elu elamata.
[/tsitaat]
Jah, loomulikult jääb MIDAGI omas kodus tegemata. Aga see aeg mis mees ema eest hoolitseb pole ju mahavisatud aeg. Teine asi oleks kui mees istuks samal ajal pubis või tegeleks mingi väga aeganõudva hobiga. Meie peres on vanaema ka PERE osa. Ja see on täiesti normaalne, et temaga tegeletakse ka ja osa pereajast veedetakse vanaema juures.

Aga saan aru, et miinuste ladujatele on see raske ülesanne – olla viisakas ja kohtumõistmata teiste inimeste vastu.

Aga teemaalgatajale.
Proovi mehega südamest – südamesse rääkida. Õige hetk selle jaoks valida ja ka omalt poolt teha n väike esimene samm. Lähed kaasa kui su mees sinna kutsutakse. Siis näed ise ka, miks ta oma poja sinna kutsus jne. Kas igavusest või oligi vaja haamriga nael seina lüüa.
Kahjuks paljud vanainimesed muutuvad vanusega ja eriti kaaslase surma tõttu ka abituks. See võib juhtuda ka igas vanuses inimesega.
Ja anna mehele vastu muid ülesandeid. N kui teie peres käid ainult sina toidupoes siis kaasa mees sellesse. N kui ta läheb oma ema vaatama siis ütle, et ta samas ka poest läbi käiks. Või lapsed kaasa võtakls. Saad korra puhata, süüa teha, koristada, pesemas käia kreemitamisega vms.
Ühesõnaga, tule ütle nüüd ise ka sõna sekka, kuidas seda teemat enda jaoks näed lahenemas ja et pereelu saaks normaalselsk. 5 a on ikka väga-väga pikk aeg.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Suht pseudo teema. Kadedus on asja nimi.

KADEDUS

selline naiselik kadedus

Las noolib selle mammi perset, kahju on või, andku aga minna.

Sa lihtsalt ise tahaksid tähelepanu ja oled kade[/tsitaat]

WTF? (oma enda ema perset noolida?)

[small]ajatusaK kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Sa pole veel ise ka suureks kasvanud ja pole memmekat meest kohanudki vististi siis. Memmekusel (saamatusel) ja hoolitsusel (vastutustundel) on ju võrreldamatu vahe. On selline ütlemine, et vaadake, kuidas poeg kohtleb oma ema ja selle põhjal võite järeldada, kuidas ta hakkab kohtlema oma naist. [/tsitaat]

See ütlemine on küll äärmiselt vale. Ju sul pole memmekat meest olnud.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Inimene loe korraks teemaalgatus veelkord läbi. Teemaalgataja on tolerantsusest ikka väga kaugel. Mures inimene??? No pigem ütleks sõnavaliku järgi ikka õel, hoolimatu ja teistega mittearvestav. [/tsitaat]

Tuleb näha sõnadest kaugemale. Inimesel oli vb just tüli mehega ja tuli ja puistas kõik südamelt.
Aga miinustage mind edasi 🙂

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Suur tänu aktiivse ja mitmekülgse vastukaja eest!
Lisan siis veidike infot. Palju ei saa, sest ei taha siiski, et mind siin ära tuntaks 😉

Kõik, mis kodus tegemata, elan ma üle. Saan hakkama. Teen ise ja panen ka mehe tegema ja kui vaja, kutsun ka mõne sõbra appi, kui on ikka asi tõsine.
Minu piir jookseb aga sealt, kus mees on näiteks ära (paaripäevasel kuni nädalasel reisil) ja siis pean mina ämmal abis käima. Vot sellest ajast on mul kahju. Sest mul on tõeliselt palju tööd ja kogu aeg on niigi süümekad, et lastele jääb liiga vähe aega. ja siis tuleb see ämm … 🙁
Ja seda jama ei oleks, kui mees poleks teda nii mugavaks harjutanud. Tundub mulle, isiklikult.
Rõhutan, tegemist on nimelt mugavuse, mitte abituse või reaalse füüsilise hooldamisvajadusega.
(btw, minu ema on sama vana ja natuke (tegelikult vist isegi päris palju) haigem kui ämm, aga oluliselt iseseisvam)
Oeh.
Hea külg kogu asja juures on see, et tõenäoliselt jääb mulle igaveseks väga hästi meelde, kuidas üks ämm käituda EI tohi. Õnneks ma ei ole absoluutselt tema moodi tüüp ka, täielik vastand, tugev ja iseseisev (seda ütleb muuseas mees, mitte mina ei arva). Ja ma tõesti leian, et me ei teinud lapsi selleks, et nad meid vanast peast hooldama või, hoidku jumal selle eest, ülal pidama peaksid. Ma tõepoolest soovin eeskätt, et ka mu lapsed saaksid oma eludega iseseisvalt hakkama (alguses anname muidugi tuge ja hea hoo sisse ;), nagu ka meie saame, ämm ainult ei saa näed :([/tsitaat]

Praegu on sul muidugi hea keksida, aga vaatame, mis laulu sa siis laulad, kui 70 saad ja mees kõrvalt ära sureb. Kas endiselt \”Tugev ja iseseisev\”? Vaevalt küll…

tundub, et siin on jube palju 70+ vanuses üksikuid kibestunud ja abituid naisi kirjutamas 😀