Teema: 40a. mees, aga ikka ema sabas

#3978038:

. Nii väsitav, on kellegil kogemust, kas selline mees üldse võiks muutuda ja aru saada, et oma elu võiks ka elama hakata? Sõpru tal ka enam ei ole, lihtsalt sitsibki päevade kaupa ema juures

Mammapoega on väga raske ümber kasvatada. Kas ema on muidu abitu invaliid või hoopis hoolitseb oma pisipojukese eest ja pojukesele see hirmsasti meeldib? Esimesel juhul võiks ju aru saada, aga ilmselt oleks vaja mingit koduhooldust lisaks, et vahel ka oma aega saaksite, teisel juhul pole abi loota, kui ta sinu jutu peale juba midagi muuta ei taha, siis eks ta jääbki emme põlle küljes rippuma,. Võib-olla peaksid emale mingit seltsielu korraldama, reisile saatma, äkki ta leiaks mingi papi omale ja jääks pojukese jaoks aega vähemaks? Aga ega see ei pruugiks nii hästi minna, lisaks on siis ju pärast võib-olla pärandusega segasemad lood ja varandust vähem, kui papi ka sinna tekib.

Eks see on jah nii kogu aeg olnud ja alguses väga ei häirinud, leppisin olukorraga ja lootsin, et ajaga läheb paremaks. Aga paraku vastupidi.

Ema on täietervise juures ja ongi selline korraldaja, korraldabki kogu elu enne ära, kui mina reageerida jõuan. Vaba nädalavahetus, mõtlen, et võiks perega koos midagi toredat teha, aga ei- kõik juba ära organiseeritud.

Tegelikult ongi väga kurb, sest kõrvalt vaatad, kuidas tutvusringkonnas tehakse ühiseid plaane ja toimetatakse perega koos. Aga härra teeb ainult plaane, kuidas ema juures toimetada. Oma kodu logiseb igast küljest, aga tema remondib ema kodu. Ma ei saagi aru, kuidas inimene aru ei saa, et ta oma pere on õnnetu ja kannatab selle varjus. Või võib olla tõesti lihtsalt ei hooligi ja tuleb sellega leppida.

Sama siin, kannatan ja lepin. Samas sooviks ka normaalset pereelu ja suhet. Vahest mõtlen, et miks ta üldse õhtuti koju tuleb, olgu siis seal ema juures, pole ju mõtet ainult kodus magamas käia?

#3978055:

Ma ei saagi aru, kuidas inimene aru ei saa, et ta oma pere on õnnetu ja kannatab selle varjus.

Kuule, seda, et mees ise millestki aru saaks ootad veel tema kirstu ääreski.

Kas see nüüd tähendab, et sa polegi üldse temaga sel teemal rääkinud ja lihtsalt OOTAD, et ta ISE aru saaks? Hööhööhöhöhöööööö!

Kui oled rääkinud ja ikka aru ei saa, st on otsustanud, et ei taha aru saada, siis võid proovida ka paar korda saboteerida ja ämmast krapsakam olla. Võta nt kohe praegu ette mingi kaugem nädalavahetus, järgmine puhkus jne. Nüüd lihavõtetega oletatavasti jäid juba hiljaks, aga sealt edasi midagi. Tee plaanid ära, teavita meest ja osta piletid, broneeri majutus vms. Noh, et oleks veidi raha kulutatud, millest kahju hakkab, kui emme kamandab aeda kaevama ja minemata jääks.

Siis näed, mis edasi saab. Kas mehele äkki hakkab meeldima ja näeb, et peale emme on tal muud peret ka? Kas ämm tõstab kisa ja läheb närvi, et tema pojukese ära varastad? Või hoopis, kas mees rikub ühisürituse pidevalt vingudes ja ohkides, et peaks praegu ema juures olema? Vmi keeldub üldse tulemast? Või küsib ema käest luba, kas võib tema juurde minemata jääda? Igasugu variandid on võimalikud, aga kui selgub, et nii mees kui ta ema mõlemad tahavad tegelikult koos olla ja sina oma orgunnida jääd vastaspoolele, siis pole midagi teha. Elad edasi oma pool-mehega või lähed lahku. Vähemalt saad selgust.

Ainus põhjendus – emaga on parem olla kui sinuga. Päriselt, muud siin pole. Mees armastab seda, mis tal minevikus oli ja olevik ja täiskasvanuelu ei meeldi.

Ise valisid sellise mehe endale, veidi hilja nutta selle üle. Küsimus ei olegi hoolimises, kindlasti ta omal moel hoolib teist, ta kasvatus lihtsalt on teistsugune ja prioriteedid ei ühti sinu omadega. Mida teha? Kannatad ära, hakkad ise ta emaks (nagu see kägu soovitas, kes puhkuse planeerimist juhendas) või lähete laiali. Teist inimest muuta sul võimalik ei ole.

#3978247:

Mees armastab seda, mis tal minevikus oli ja olevik ja täiskasvanuelu ei meeldi.

Otseöelduna pole mees täiskasavnuks saanud, emme pole teda põllepaeltest lahti lasknudki ja mõlemad eelistaksid “igikestvat lapsepõlve”- emme saab ennast realiseerida emarollis, sest muud elu tal pole ja poja on eluaeg “pojakene”, sest täiskasvanuelu eeldab liiga suuri väljakutseid, nii mõnus on mõlemal. Millegipärast tahavad aga ka sellised mehed lapsi ja naist, kuigi nad ei tea, mida nendega peale hakata. Nainsest eeldab ta, et see oleks emme nr 2, mida tavaliselt naine igavesti ei ole nõus olema.

Sa ajad lihtsalt mula. Armumiseperioodist on arvatavasti teemaalgatajal juba väga kaua aega möödas, nüüd tuleb etapp, kas ja kaua neid kiikse taluda jõuab. Silm pigistatakse kinni, sest suhte algusaastatel jõuab olla tolerantne, mõistev ja armastav. Hiljem, kui aastaid on mehe tähelepanu ja aeg läinud naiselt kõrvale emme hüvanguks enam ei jõua ja tekib küsimus, kas peaks ja kui kaua õigupoolest.

#3978280:

Keeruline jah, isegi kui üritad rääkida sel teemal, siis tuleb kohe tüli majja. Kodurahu nimel, siis vaikides kannatad ja neelad kõik alla.

Ma ei saa aru sellistest naistest. Kõigepealt võtavad endale mehe, kes neile ei meeldi tegelikult, lootuses et saavad mehe endale sobivaks muuta. Ja kui siis selgub paha tõsiasi, et inimesi ei saa enda tahtmise järgi manipuleerida, hakkavad “kodurahu huvides” kannatajat mängima ja kõike alla neelama. Miks te teete endale nii?

#3978308:

Emana olen ma isegi kade. Kuidas üks laps nii hoolitsev on.

Sa oled kade, et ema pärast on lapse abielu õnnetu? Sa oled kade, et enamasti saadakse poeg ema “abiks” maniplueerimise, ähvarduste, pisarate ja märtrimängimisega?

Ole parem kade nendele emadele, kes on oma lapsed iseseisvaks kasvatanud ja ikkagi tahavad vabast tahtest ja heast südamest, emal abiks käia, ja enamasti pole siis ka nende naistel tunne, et ema hõivab liiga palju perele kuuluvat aega või poja tähelepanu.

#3978313:

Sa oled kade, et ema pärast on lapse abielu õnnetu? Sa oled kade, et enamasti saadakse poeg ema “abiks” maniplueerimise, ähvarduste, pisarate ja märtrimängimisega?

Ole parem kade nendele emadele, kes on oma lapsed iseseisvaks kasvatanud ja ikkagi tahavad vabast tahtest ja heast südamest, emal abiks käia, ja enamasti pole siis ka nende naistel tunne, et ema hõivab liiga palju perele kuuluvat aega või poja tähelepanu.

Mis titt see TA on, et ei saa ÕNNETUT suhet lõpetada? Paren meestitt, kes emaga SUHTLEB.

#3978326:

Ema või mina!

Vot just selline on “naistitt”, kes selliseid lollusi loobib 🙂 mis “ema või mina”, kuhu see ema jääma peaks, mättasse lüüa soovitad või? Ema on ema, ega ta kuskile ei kao ja oleks lollus sellise valiku ette meest (kes niigi on mammapoeg) panna. Mis sa ise arvaks mehest, kes niimoodi iriseb naisele, et “ema või mina!”?  Koos tuleb elada suuta, aga mitte abielusuhte ja lastega suhte arvelt.

#3978055:

Eks see on jah nii kogu aeg olnud ja alguses väga ei häirinud, leppisin olukorraga ja lootsin, et ajaga läheb paremaks. Aga paraku vastupidi.

Ema on täietervise juures ja ongi selline korraldaja, korraldabki kogu elu enne ära, kui mina reageerida jõuan. Vaba nädalavahetus, mõtlen, et võiks perega koos midagi toredat teha, aga ei- kõik juba ära organiseeritud.

Tegelikult ongi väga kurb, sest kõrvalt vaatad, kuidas tutvusringkonnas tehakse ühiseid plaane ja toimetatakse perega koos. Aga härra teeb ainult plaane, kuidas ema juures toimetada. Oma kodu logiseb igast küljest, aga tema remondib ema kodu. Ma ei saagi aru, kuidas inimene aru ei saa, et ta oma pere on õnnetu ja kannatab selle varjus. Või võib olla tõesti lihtsalt ei hooligi ja tuleb sellega leppida.

Asi on lihtsalt selles, et su mees ei näe ega tunneta teie kodu koduna, vaid tunnetabki, et tema päris kodu on emakodu.

Neid juhtumeid on.

Minu jaoks arusaamatu, miks sellise mehega pere luua otsustasid ja veel mitu lastki saada.

1. Kurb on lugeda, et selliseid kannatajaid on rohkem 🙁 Lihtne on öelda, et ise oled süüdi, et sellisega üldse tegemist tegid. Paraku aga tihi ei saa sellest kohe aru ja kui tõsiasi kohale jõuab, on juba liiga hilja. Õnnelikud on need, kes suudavad juba eos selle suhte lõpetada.

Küsimus on pigem meestele, miks te üldse loote pere, kui teil pole vähimatki plaani oma perele aega pühendada? Ilmselt siin ongi mehe hirm emale pahameelt valmistada, kuid siiski kasvõi vahest harva võiks mõelda ka oma perele, pühendada aega lastele, mõelda, mis perele rõõmu teeks ja huvi pakuks. Ehk ei oleks naised siis nii kibestunud ja leitaks mingigi tasakaal. Võib olla siis ei olekski sellest pidevalt ema juures aja veetmises nii suurt probleemi, kui oma pere tunneb, et ka nemad on olulised ja ka nende vajadused lähevad kas-või natukenegi korda. Kui oma pere heaks lillegi ei liigutata, kõik keerleb ümber ema ja ema kodu, siis on ju selge, et naisel tekib kibestus ja trots.

Kadetsedes vaatan neid õnnelikke peresid, kus mees teeb oma pere heaks kõik, et nad oleksid õnnelikud,  naine ja lapsed tunnevad, et nad on hoitud.