Teema: 40a. mees, aga ikka ema sabas

Seks on ka ilmselt põhjus, miks õhtuti koju tulla, sest seda ju ema juures ei pakuta?

#3978499:

1. Kurb on lugeda, et selliseid kannatajaid on rohkem 🙁 Lihtne on öelda, et ise oled süüdi, et sellisega üldse tegemist tegid. Paraku aga tihi ei saa sellest kohe aru ja kui tõsiasi kohale jõuab, on juba liiga hilja. Õnnelikud on need, kes suudavad juba eos selle suhte lõpetada.

Küsimus on pigem meestele, miks te üldse loote pere, kui teil pole vähimatki plaani oma perele aega pühendada? Ilmselt siin ongi mehe hirm emale pahameelt valmistada, kuid siiski kasvõi vahest harva võiks mõelda ka oma perele, pühendada aega lastele, mõelda, mis perele rõõmu teeks ja huvi pakuks. Ehk ei oleks naised siis nii kibestunud ja leitaks mingigi tasakaal. Võib olla siis ei olekski sellest pidevalt ema juures aja veetmises nii suurt probleemi, kui oma pere tunneb, et ka nemad on olulised ja ka nende vajadused lähevad kas-või natukenegi korda. Kui oma pere heaks lillegi ei liigutata, kõik keerleb ümber ema ja ema kodu, siis on ju selge, et naisel tekib kibestus ja trots.

Kadetsedes vaatan neid õnnelikke peresid, kus mees teeb oma pere heaks kõik, et nad oleksid õnnelikud, naine ja lapsed tunnevad, et nad on hoitud.

Lastelaste ja seksi tõttu.

#3978072:

Kui mees ise aru ei saa, siis polegi midagi teha, kas kannatad edasi või lähed lahku, kuni enam ei kannata (või kui ema ära sureb). Olen samas paadis ja üsna siiber on abielust, kus kõige tähtsam naine mehe jaoks pole mitte oma naine, vaid ema. Ja see jutt, et “kui mees kohtleb ema hästi, siis see on hea ja vääärt mees, sama hästi kohtleb ta ka sind, austab ja oskab hinnata”- on pullikaka 🙂 Mina olen otsustanud veel edasi olla, kuni lapsed on väikesed, seega ei kaeble ja nii on. Aga sisimas olen kibestunud ja ega armastada on ka sellises hingeseisundis oma meest järjest raskem.

See, kui mees ema sabas sitsib, ei tähenda veel, et sinu välja toodud ütlus on pullikaka. Need on 2 eri asja täiesti.

Kas ema kamandab poega sinna või poeg ise kogu aeg läheb ja otsib seal tegevust? Kui ema kamandab, siis on poeg suss, kes ei julge ära öelda. Kui ise tihti sinna läheb, siis talle mingil põhjusel ei meeldi oma kodus olla. Kas on lapsed liiga lärmakad või naine käib närvidele või ei saa rahulikult telefonis surfata või miski muu. Ema juured hea rahulik olla.

Minu ämm helistas ka üsna sageli sooviga, et teda kuskile viidaks, midagi toodaks või milleski abistataks. Ikka kuus 3-4 korda.
Ainult kui arstile oli vaja, siis mees tegi selle aja raudselt vabaks. Seda teatati ju ka umbes nädal ette. Kuidas sa ei vii vanemat inimest arstile, kui tal on eriarsti aeg. Ikka peab. Aga see oli ka erand.

Muud asjad, nagu et kappi vaja nihutada või õunapuud pügada või poodi viia ja tagasi tuua…mees arutas minuga kiiresti läbi ja siis ütles oma emale, et näiteks tulen kolmapäeval lõunapausi ajal kl 13.30, viin su poodi, siis pead kaubanduskeskuses lõunastama või muidu aega parajaks tegema, sest saan su tagasi koju viia kell 17.15. Ja pärast nihutan kapi. Aga õunapuud pügada siis ilmselt ei jõua, räägime sellest kolmapäeval.

Mees on toss, kui ta ei suuda kalendrit paika panna. Muidugi õnnetused või ämma haigused on teised asjad, aga ma ajaksin ise oma mehe jooksuga kohale, kui ämm helistaks, et kukkus näiteks ja ei saa kaminapuid tuua või süüa teha.

#3992090:

#3992037:

Minu ämm helistas ka üsna sageli sooviga, et teda kuskile viidaks, midagi toodaks või milleski abistataks. Ikka kuus 3-4 korda.

Kuus 3 korda vanemaid abistada pole just mingi meeletu manipuleerimine ja koormus. Mina aitan oma ema ausalt öeldes sagedamini ja minu mees sellepärast küll kisa ei tõsta.

Ei-ei, see ikka lisaks neile kordadele umbes kord nädalas, kui niikuinii külas käisime, läbi astusime ja abistasime. Koos või ainult mees.

#3992102:

#3992095:

Ei-ei, see ikka lisaks neile kordadele umbes kord nädalas, kui niikuinii külas käisime, läbi astusime ja abistasime. Koos või ainult mees.

Ja mis siis sellest. Võib-olla mees soovib omaette oma emaga jutustada, mina näiteks oma emaga soovin. Meil on oma jutud, kui olen mehe ja lastega, ei saagi temaga üldse eriti rääkida, nii käingi vahepeal juttu ajamas. Imelik, et kui naine oma emaga tihedalt suhtleb, pole sellest midagi, aga kui mees, siis on naine kohe vihane ja mees on memmepoeg.

Ära nüüd minu peale klähvi. Mina vastupidi pooldan väga, et emasid aidataks ja nendega oamvahel aega veedetaks. Küll aga on selge, et kui minu ema helistab ja kutsub mind kardinaid valima, siis vaatan kalendrisse ja ütlen, mil tulen. Seda eeldan ka abikaasalt. Nii ikka ei ole, et oleme perekonnaga kuskile minemas ja siis mees peab lahkuma, et KAPPI NIHUTADA. Nagu ma ka ise ei jookse ummisjalu, kui ema tahab, et ma ta jorjeneid vaataksin.
Nagu öeldud, haigused ja õnnetused on teine asi.

mhh

Meil kaks 55 pereinimest samasugused. Üks helistab iga päev autoga töölt tulles autos emale. Iga ema sõrmenipsu pärast jookseb ja neid nippe ikka on.

Teine käib 3x nädalas vähemalt ema juures. Ema teeb söögi, et pojake saaks kodutoitu. Ja nädalavahetuseks küpsetab koogi.

Minial kõriauguni. Me jälle seltskonnas naerame ja oskame, et teeks meile süüa. Jääb igapäevane jandamine ära. Ps poeg viib toiduained emale.

#3978576:

Mina nägin seda kõrvalt, aga ootasin aastaid, et mees ise taipaks. Ei taibanud ta midagi.

Laupäeva hommik, lastele on lubatud minek Vembu-Tembu maale. Telefon heliseb: “Pojake, mul oleks vaja magamistoa kappi tõsta teise kohta, millal sa tuled.” Mees siis lubab meile, et läheb tõstab kiiresti selle kapi ära ja tuleb kohe tagasi. Annab mulle ja lastele musi ja läinud ta ongi. Ootame. Ta saabub hilisõhtul, mil lapsed juba magavad. Kui küsin, et mis juhtus, sa ju pidid kohe tagasi tulema, siis ütleb, et peale kapi tõstmise vajas ema veel autoga poodi viimist ja siis oli juba lõuna aeg käes ja ema pakkus lõunat, ja siis oli emal vaja nõu kardinate osas, ja siis oli äkki juba õhtu, ja ema ütles, et mis sa naist vaevama, lähed, söö siis parem juba siin õhtust ka. Ja nii ta läks.

Ülalolev kirjeldus oli üks paljudest sarnastest, mis meil aastate vältel hulganisti ette tuli. Lõpuks hakkasin oma meelsust avaldama, ütlesin mehele, et mina teda ootama ei jää, vaid võtan lapsed ja läheme ise ja teeme, mis meie tahame, tema võib oma emme juures istuda. Tasapisi, pideva rääkimisega, hakkas talle asi pärale jõudma. See aitas ja praegu enam sellist emmetamist pole.

Loen ja imestan. Oodatakse aastate viisi ja siis lõpuks hakatakse tasapisi oma arvamust avaldama. Ma oleks kohe sae käima tõmmanud, aga ma olen ka keskmisest eestlasest kordades temperamentsem. Kas või see Vembu-Tembumaa nädalavahetus, oleksin kohe öelnud, et ei mingeid kapitõstmisi täna. Või siis mehele helistanud peale pooletunnist äraolekut (olenevalt, kui kaugel ämm elab), et kuhu sa jäid.