Mina oma lihtsa ajuga arvasin, et kui mees saab 40 on stress möödas, aga nüüd saan aru, et number oli sissejuhatus kriisi. Mis, mind ees ootab? Hetkel oleme 20 aastat koos eland ja ei tunne seda pundart ära. 🙁
Selleks vanuseks hakkab inimene lõpuks jõudma sinna, et ta küsib, mis mu elueesmärk enam on? Lapsed suured, saavad ise hakkama, tööl on karjääri tehtud, raha on ja tihti palju, aga asjad on kõik olemas ja midagi juurde vaja pole. Tekkibki küsimus, et mille nimel edasi. Meestel on saavutusvajadus ka oluliselt suurem, lihtsalt niisama rutiinis tiksuda paljudele raske.
Mis ees ootab? Sõltub. Mõni mees võtab noorema naise, kes talle aukartusega otsa vaatab ja imetleb. Asi seegi, oma naine tihti ei pane enam tähelegi, et mees üldse olemas on. Mõni mees langeb depressiooni, hakkab jooma või lesib lihtsalt diivanil. Paljud saavad üle ka, leiavad mingi hobi endale ja tegelevad sellega.
Selleks vanuseks hakkab inimene lõpuks jõudma sinna, et ta küsib, mis mu elueesmärk enam on? Lapsed suured, saavad ise hakkama, tööl on karjääri tehtud, raha on ja tihti palju, aga asjad on kõik olemas ja midagi juurde vaja pole. Tekkibki küsimus, et mille nimel edasi. Meestel on saavutusvajadus ka oluliselt suurem, lihtsalt niisama rutiinis tiksuda paljudele raske.
Mis ees ootab? Sõltub. Mõni mees võtab noorema naise, kes talle aukartusega otsa vaatab ja imetleb. Asi seegi, oma naine tihti ei pane enam tähelegi, et mees üldse olemas on. Mõni mees langeb depressiooni, hakkab jooma või lesib lihtsalt diivanil. Paljud saavad üle ka, leiavad mingi hobi endale ja tegelevad sellega.
Mis sajandis sa elad- 40 aastasel on täiskasvanud ja oma elu peal lapsed? Isegi 19 saj. taluperes ei kukkunud 18 a poisikesed lapsi tegema. Tänapäeval on 40 a inimestel siiski väikelapsed.
Karjäär kah juba tehtud, pension koputab uksele. Aga vist tõesti muld peale tõmmata.
Mina oma lihtsa ajuga arvasin, et kui mees saab 40 on stress möödas, aga nüüd saan aru, et number oli sissejuhatus kriisi. Mis, mind ees ootab? Hetkel oleme 20 aastat koos eland ja ei tunne seda pundart ära. ????
Meil on vist umbes sama lugu, aga mina olen siis see kriisis olev mees. Majanduslikult on pere normaalses seisus, kuid tunnen, et aeg ajalt vajaks naine rohkem lähedust. Eks ma teda ikka kiidan ka, aga peaks rohkem. Ei teagi, kas need umbes 20 aastat on teinud oma töö, olen ma lihtsalt teadvustanud et meie mõned maailmavaated (nt. lastekasvatamisest) on täiesti erinevad või oleme mõlemad muutunud, aga üks meist on igatahes “puntraks” muutunud (ja loomulikult olen see mina).
Antud hetkel ei lähe töökohas väga hästi. Tööd on palju ja olen sellest kurnatud. Naine loomulikult arvab, et mängus on keegi teine. Tegelikult olen väsinud. Tahaks, et kõrval seisev inimene oleks lihtsalt rõõmsameelne ladna inimene, mitte ei torgiks-uuriks ega oleks igas mõttes negatiivselt meelestatud. Oleme asja arutanud ka, aga jah enesegi teadmata on mul vist ikkagi keegi teine, sest oma naine vananeb ja tüseneb.
Noh ja lõpuks tõepoolest muutud kõigest sellest jamast igas mõttes apaatseks ning isegi tekib kerge vastumeelsus lähedust pakkuda.
Ühesõnaga selle pika jutu mõte on, et äkki mehel on raske.
Mina oma lihtsa ajuga arvasin, et kui mees saab 40 on stress möödas, aga nüüd saan aru, et number oli sissejuhatus kriisi. Mis, mind ees ootab? Hetkel oleme 20 aastat koos eland ja ei tunne seda pundart ära. ????
Meil on vist umbes sama lugu, aga mina olen siis see kriisis olev mees. Majanduslikult on pere normaalses seisus, kuid tunnen, et aeg ajalt vajaks naine rohkem lähedust. Eks ma teda ikka kiidan ka, aga peaks rohkem. Ei teagi, kas need umbes 20 aastat on teinud oma töö, olen ma lihtsalt teadvustanud et meie mõned maailmavaated (nt. lastekasvatamisest) on täiesti erinevad või oleme mõlemad muutunud, aga üks meist on igatahes “puntraks” muutunud (ja loomulikult olen see mina).
Antud hetkel ei lähe töökohas väga hästi. Tööd on palju ja olen sellest kurnatud. Naine loomulikult arvab, et mängus on keegi teine. Tegelikult olen väsinud. Tahaks, et kõrval seisev inimene oleks lihtsalt rõõmsameelne ladna inimene, mitte ei torgiks-uuriks ega oleks igas mõttes negatiivselt meelestatud. Oleme asja arutanud ka, aga jah enesegi teadmata on mul vist ikkagi keegi teine, sest oma naine vananeb ja tüseneb.
Noh ja lõpuks tõepoolest muutud kõigest sellest jamast igas mõttes apaatseks ning isegi tekib kerge vastumeelsus lähedust pakkuda.
Ühesõnaga selle pika jutu mõte on, et äkki mehel on raske.
Sina muidugi ainult noorened ja ka muskel kasvab iga aastaga suuremaks ning juuksekarvad ei koligi ninna või kõrvadesse nagu teistel meestel?
Aga muidu mis valu on verinoorelt peret looma hakata? Siis, kui on aeg õppida, reisida, armuda- pettuda, maailma ja ennast tundma õppida. 40 a on toss väljas, elu tundub hall ja igav. Muidugi tundub kui 20 a sama inimesega koos ollakse. Selline rahulik rutiin peaks tekkima vanuses 60+, kui füüsiline lähedus muutubki vähemseksuaalsemaks, mis on loomulik.
Aega sa tagasi pöörata ei saa ja oma naist selles apaatsuses süüdistada on rumalus.
sest oma naine vananeb
Oi rsk, vaata hullu, mida teeb.
Mina oma lihtsa ajuga arvasin, et kui mees saab 40 on stress möödas, aga nüüd saan aru, et number oli sissejuhatus kriisi. Mis, mind ees ootab? Hetkel oleme 20 aastat koos eland ja ei tunne seda pundart ära. ????
Meil on vist umbes sama lugu, aga mina olen siis see kriisis olev mees. Majanduslikult on pere normaalses seisus, kuid tunnen, et aeg ajalt vajaks naine rohkem lähedust. Eks ma teda ikka kiidan ka, aga peaks rohkem. Ei teagi, kas need umbes 20 aastat on teinud oma töö, olen ma lihtsalt teadvustanud et meie mõned maailmavaated (nt. lastekasvatamisest) on täiesti erinevad või oleme mõlemad muutunud, aga üks meist on igatahes “puntraks” muutunud (ja loomulikult olen see mina).
Antud hetkel ei lähe töökohas väga hästi. Tööd on palju ja olen sellest kurnatud. Naine loomulikult arvab, et mängus on keegi teine. Tegelikult olen väsinud. Tahaks, et kõrval seisev inimene oleks lihtsalt rõõmsameelne ladna inimene, mitte ei torgiks-uuriks ega oleks igas mõttes negatiivselt meelestatud. Oleme asja arutanud ka, aga jah enesegi teadmata on mul vist ikkagi keegi teine, sest oma naine vananeb ja tüseneb.
Noh ja lõpuks tõepoolest muutud kõigest sellest jamast igas mõttes apaatseks ning isegi tekib kerge vastumeelsus lähedust pakkuda.
Ühesõnaga selle pika jutu mõte on, et äkki mehel on raske.
Sina muidugi ainult noorened ja ka muskel kasvab iga aastaga suuremaks ning juuksekarvad ei koligi ninna või kõrvadesse nagu teistel meestel?
Aga muidu mis valu on verinoorelt peret looma hakata? Siis, kui on aeg õppida, reisida, armuda- pettuda, maailma ja ennast tundma õppida.
Me kõik vananeme ning minu jaoks pole see probleem, aga ju naise jaoks on.
Vene ajal ei mõeldud vaga palju reisimisele vms ja ega armastus aega ning vanust küsi.
Saa vanemaks – hakkad elust ning irooniast ka rohkem taipama.
Mina oma lihtsa ajuga arvasin, et kui mees saab 40 on stress möödas, aga nüüd saan aru, et number oli sissejuhatus kriisi. Mis, mind ees ootab? Hetkel oleme 20 aastat koos eland ja ei tunne seda pundart ära. ????
Meil on vist umbes sama lugu, aga mina olen siis see kriisis olev mees. Majanduslikult on pere normaalses seisus, kuid tunnen, et aeg ajalt vajaks naine rohkem lähedust. Eks ma teda ikka kiidan ka, aga peaks rohkem. Ei teagi, kas need umbes 20 aastat on teinud oma töö, olen ma lihtsalt teadvustanud et meie mõned maailmavaated (nt. lastekasvatamisest) on täiesti erinevad või oleme mõlemad muutunud, aga üks meist on igatahes “puntraks” muutunud (ja loomulikult olen see mina).
Antud hetkel ei lähe töökohas väga hästi. Tööd on palju ja olen sellest kurnatud. Naine loomulikult arvab, et mängus on keegi teine. Tegelikult olen väsinud. Tahaks, et kõrval seisev inimene oleks lihtsalt rõõmsameelne ladna inimene, mitte ei torgiks-uuriks ega oleks igas mõttes negatiivselt meelestatud. Oleme asja arutanud ka, aga jah enesegi teadmata on mul vist ikkagi keegi teine, sest oma naine vananeb ja tüseneb.
Noh ja lõpuks tõepoolest muutud kõigest sellest jamast igas mõttes apaatseks ning isegi tekib kerge vastumeelsus lähedust pakkuda.
Ühesõnaga selle pika jutu mõte on, et äkki mehel on raske.
Sina muidugi ainult noorened ja ka muskel kasvab iga aastaga suuremaks ning juuksekarvad ei koligi ninna või kõrvadesse nagu teistel meestel?
Aga muidu mis valu on verinoorelt peret looma hakata? Siis, kui on aeg õppida, reisida, armuda- pettuda, maailma ja ennast tundma õppida.
Me kõik vananeme ning minu jaoks pole see probleem, aga ju naise jaoks on.
Vene ajal ei mõeldud vaga palju reisimisele vms ja ega armastus aega ning vanust küsi.
Saa vanemaks – hakkad elust ning irooniast ka rohkem taipama.
20 a tagasi oli aasta 2000, mitte vene aeg.
Mina oma lihtsa ajuga arvasin, et kui mees saab 40 on stress möödas, aga nüüd saan aru, et number oli sissejuhatus kriisi. Mis, mind ees ootab? Hetkel oleme 20 aastat koos eland ja ei tunne seda pundart ära. ????
Meil on vist umbes sama lugu, aga mina olen siis see kriisis olev mees. Majanduslikult on pere normaalses seisus, kuid tunnen, et aeg ajalt vajaks naine rohkem lähedust. Eks ma teda ikka kiidan ka, aga peaks rohkem. Ei teagi, kas need umbes 20 aastat on teinud oma töö, olen ma lihtsalt teadvustanud et meie mõned maailmavaated (nt. lastekasvatamisest) on täiesti erinevad või oleme mõlemad muutunud, aga üks meist on igatahes “puntraks” muutunud (ja loomulikult olen see mina).
Antud hetkel ei lähe töökohas väga hästi. Tööd on palju ja olen sellest kurnatud. Naine loomulikult arvab, et mängus on keegi teine. Tegelikult olen väsinud. Tahaks, et kõrval seisev inimene oleks lihtsalt rõõmsameelne ladna inimene, mitte ei torgiks-uuriks ega oleks igas mõttes negatiivselt meelestatud. Oleme asja arutanud ka, aga jah enesegi teadmata on mul vist ikkagi keegi teine, sest oma naine vananeb ja tüseneb.
Noh ja lõpuks tõepoolest muutud kõigest sellest jamast igas mõttes apaatseks ning isegi tekib kerge vastumeelsus lähedust pakkuda.
Ühesõnaga selle pika jutu mõte on, et äkki mehel on raske.
Mul tekkis seda juttu lugedes tunne, et minu mees on selle kirjutanud, sest kujutan ette, et täpselt nii ta tunneb. Ainuke asi, et ma ei tüsene, olen ikka veel väga sale. Aga mida naine saaks teha? Mina tahaksin üliväga olla rõõmsameelne ladna tegelane, aga ma ei suuda. Kogu kodune elu ja lapsed on minu vastutada, sest mees on tööst niii väsinud koguaeg. Tahaks et ta mõnel õhtulgi tuleks reipana voodisse ja hakkaks mind kabistama ja tekitaks minus tunde, et olen ihaldusväärne, aga seda pole ammu olnud. Mida siis teha et see väsinud mees rutiinist välja tuua?
Me kõik vananeme ning minu jaoks pole see probleem, aga ju naise jaoks on.
Sellisel juhul on naisel keskeakriis. Mehed ja naised ei ole selles suhtes sugugi erinevad. Erinev, ja seda indiviiditi, on keskeakriisi välised avaldumisvormid. Uue kaaslase järele ringi vaadata on tänapäeval liigagi kerge, aga ebatavaline pole ka uue ameti õppimine ja elukohavahetus, kergemal juhul uue hobi leidmine, eriti raskel juhul esoteerikasse laskumine, seda nii meestel kui naistel, pole ülde mõtet arvata, et mehed umbluuga ei tegele.
Üldiselt, kui kaaslasega dialoog vähegi võimalik on, soovitan ma sel puhul minna perenõustamisele. Kui kaaslasega dialoog võimalik ei ole ja ta ei nõustu perenõustamisele tulema, siis tasub minna nõustamisele üksi, mõne hea nipi ikka saab.
Tegelikult olen väsinud. Tahaks, et kõrval seisev inimene oleks lihtsalt rõõmsameelne ladna inimene, mitte ei torgiks-uuriks ega oleks igas mõttes negatiivselt meelestatud.
Ühesõnaga selle pika jutu mõte on, et äkki mehel on raske.
Vaata, ma saan aru, et väsinud inimene näebki seda, et ainult temal on raske, aga ma küsiks siinkohal, kas sa oled ise täiesti veendunud, et sinu naisel on sealjuures kerge?
Tööd on sul palju – kas naine ei käi tööl?
Pere on – ilmselt tegeleb naine perega rohkem, kui sa juba distantseerid ennast olukorrast lahtiütlusega, et tööd on palju.
Ei torgiks ja oleks ladna – see ei ole alati lahendus. Päris tihti on meestel töö-töö-töö ja kodus on puhkus, puhketsoon, aga naistel (kes töötavad) on töö-töö ja tulevad koju, on jälle töö-töö. Mis tähendab, et naisel sul reaalselt ei olegi sellist kohta, mis oleks ainult puhkamise jaoks, sellist aega, mis oleks ainult puhkamise jaoks. Mõtle sellele. Pideva lootusetu kurnatuse seisundis inimeselt on ülekohtune nõuda, et ta oleks ladna ja muretu. Tal ei ole selleks ressurssigi. Pole võimalust. Ja kuna naine teab, et tal pole tehniliselt võimalik ööpäevast enda jaoks mitte sekundtitki näpsata, siis ta seda ladnat ja muretut olekut ei taotlegi, aga arvab (ekslikult, muide) et lähedus mehega teeks tema jaoks olukorra paremaks.
Kokkuvõtvalt, veel kord, minge perenõustaja juurde ja rääkige tema juuresolekul lahti, mis teema teil on selle väsinud ja raske olemisega, kellel on rohkem raske, naisel või sul, ja kuidas seda olukorda lahendada.
Saa vanemaks – hakkad elust ning irooniast ka rohkem taipama.
Kui sa oma naisega ka nii üleoleval toonil räägid, siis ma üldse ei imesta, et ta on sul rahulolematu.
Mina oma lihtsa ajuga arvasin, et kui mees saab 40 on stress möödas, aga nüüd saan aru, et number oli sissejuhatus kriisi. Mis, mind ees ootab? Hetkel oleme 20 aastat koos eland ja ei tunne seda pundart ära. ????
Teemasse ka. Mitte keegi ei tea ennustada täpselt, mis sind ees ootab, sest inimesed on väga erinevad.
Üks asi on kindel – sina ei saa tema kriisi tema eest ära lahendada, kui ta ühel hetkel peaks otsustama, et läheb edasi ilma sinuta ja pereta.
Aga selleks, et teie vahelised suhted selle kriisi kätte ei sureks – ja see võib juhtuda ka ilma uue kaaslase platsiilmumiseta – peaksite te nendest suhetest rääkima. Kui kahekesi hakkama ei saa, siis perenõustaja juuresolekul.
Need suhted võivad muidugi surra ka nõustaja abiga, aga siis on sul vähemalt endal tunne, et oled teinud kõik, mis võimaliku. Ja võibolla on vähem valus, tagajärjed vähem tüsilikud.
PS: kui meest perenõustaja juurde ei saa, siis mine ise. Saad kas mõne hea nipi olukorraga toimetulekuks või vähemalt hingelt kõik ära rääkida.
Tuttav, ja kahjuks ka senini valus teema.
Kunagi 10 aastat tagasi mainis mu töökaaslane, et tema 41-aastasel mehel on keskeakriis ja ta ei julge oma tulevikku koos temaga pikalt planeerida, sest mehe käitumine on ettearvamatu. See lause tuli mulle meelde kui mu enda abikaasa hakkas nii käituma, olime siis ka 40+.
Nüüd, tagantjärgi (?) vaadates kestis see hullumaja (minu termin) pea 4 aastat ja ma ei tea kust ma selle jõu võtsin et see periood üle elada.
Oleme nüüdseks abielus olnud 24 aastat, me oleme oma suhtumises maailma, poliitikasse, laste kasvatamisesse väga sarnased, meie perekondlik taust on sarnane. Mu mees on kohusetundlik, intelligentne, ambitsioonikas, pere-keskne inimene, töötab kõrgel kohal, kuid üsna kinnine; mina seevastu jutukas ja avatum – sobisime hästi. Ma võin käsi südamel öelda, et tundsin end ja meie lapsi hoituna. Me olime nagu “team”, mõlemal oma roll, et meeskond hästi töötaks. Ma usaldasin teda 100%.
Kuidas siis suhtuda, kui sa näed, et su mees hakkab muutuma? Paneb enda huvid pere huvidest ettepoole? Õige – sa räägid ja seletad, et perele (sh. lastele) on su otsused keerulised ja panevad nad raskesse olukorda. Räägid 1x, 2x, tundub, et mees saab aru ja plaks – uus otsus ja käitumine, mis on pehmelt öeldes mulle ja lastele mõistetamatu. Andis pidevalt lubadusi, mida ei täitnud.
Ta käitumine muutus nii enesekeskseks ja egoistlikuks, et tundsin end abituna – ta oleks olnud nagu ära vahetatud. Rääkisin, rääkisin, rääkisin – nii rahulikult, argumenteerides kui ka vihastades – selline tunne, et räägid seinaga; teda lihtsalt ei huvita. Soovitasin tal psühholoogiga nõu pidada, aga kui inimene endas probleemi ei näe, siis ega abi vastu võtta ka ei saa. Karjäär läks tal ikka ülesmäge, selles probleem ei olnud.
Ma ei tea kust ma selle jõu võtsin, mu isa oli haiglas suremas, lapsed vajasid mind, kogu majapidamine, remont ja pere-elu planeerimine oli minu õlgadel. Minu ainus mõte oli, et ma ei tohi uppuda, mu lapsed vajavad mind.
Olime nii lahku kasvanud, et kui mu isa ühel õhtupoolikul suri, ei tulnud ma mõttelegi, et sellest oma komandeeringus viibivale mehele teada anda. Seda tegi me välismaal õppiv poeg. Olin sellest stressist kokku kukkumise äärel, mulle kirjutati antidepressandid.
Juhtus veel palju ebameeldivaid asju, kuid kui üks mehe naiskolleeg talle lähenema hakkas, tegin mehele ettepaneku eraldi kolida (ei, ta ei petnud mind). Mina oleksin laste ja koeraga majja jäänud, tema kolinuks meie kesklinna korterisse. Ta keeldus, sest tema sõnul “20 aastat abielu ei saa niisama kustutada”. Ahsoo? Mina otsustasin, et kolin ise välja ja hakkasin üürimiseks maja otsima (oma korterisse poleks me lastega mahtunud).
Seepeale mees nagu ärkas tardumusest ja tuli rääkima. Ei tahtnud mind ja peret kaotada, lubas oma käitumist muuta. Ma olin aga nii väsinud ja apaatne tema käitumisest, et ei tahtnud koos jätkata. Ilmselt enesealalhoiu instinkt? Rääkisime vist 10-15x, pikalt ja põhjalikult.
Mees ütles, et ei tea mis temaga juhtus, ta oleks nagu mingis mullis elanud. Senini ei oska oma isekat käitumist põhjendada, on korduvalt vabandanud. Pingutab abielu ja minu nimel, otsib meile ühist tegevust. Kas ma usaldan teda? Ei, mitte enam täielikult. Ma sain väga ränga õppetunni. Pettusin oma lähedases inimeses. Ära usalda kedagi piiritult, ainult iseennast. Ära looda kellegi peale, ainult iseenda peale. Ära sea teiste huvisid enda omadest ettepoole, keegi teine ei seisa sinu eest kui ainult sina ise.
Antud hetkel ei lähe töökohas väga hästi. Tööd on palju ja olen sellest kurnatud. Naine loomulikult arvab, et mängus on keegi teine. Tegelikult olen väsinud. Tahaks, et kõrval seisev inimene oleks lihtsalt rõõmsameelne ladna inimene, mitte ei torgiks-uuriks ega oleks igas mõttes negatiivselt meelestatud. Oleme asja arutanud ka, aga jah enesegi teadmata on mul vist ikkagi keegi teine, sest oma naine vananeb ja tüseneb.
Noh ja lõpuks tõepoolest muutud kõigest sellest jamast igas mõttes apaatseks ning isegi tekib kerge vastumeelsus lähedust pakkuda.
Ühesõnaga selle pika jutu mõte on, et äkki mehel on raske.[/quote]
Tood palju ja kurnatud. Aga perekoolis suva mampslitega juttu ajada on aega maailm. Ja see et sa apaatseks oled muutunud ja naisele lahedust ei taha pakkuda ongi puhas bioloogia. Testosterooni tase alaneb, sugutung sellega seoses ka. Selle peale et mees vananeb, ei peaks naine solvuma. Ega ta isegi nooreks ja seksikaks jaa.
Selle peale et mees vananeb, ei peaks naine solvuma.
Ilmselt mitte, kui mees ausalt tunnistaks, et tal on sugutung nõrgenenud ja et “ma jään ju ka vanemaks, kallis”. Päris paljud mehed aga hakkavad sellistel hetkedel ülbitsema ja matsot mängima ja veeretavad oma seksuaalsuse languse süü naise kaela.
Paraku keskeas naistel hoopis sugutung tõuseb, samadel lihtsatel põhjustel, miks see meestel langeb – nii naiste kui meeste organismis leidub mõlema sugupoole hormoone, aga keskea jõudes just oma soo hormoonide tase langeb ja teine pool pääseb mõjule. Naissuguhormoonid mõjuvad seksiisu pärssivalt, testosteroon tõstab seda isu. Kui inimesed seda endale ausalt tunnistaks, oleks lahenduste leidmine lihtsam.
Hetkel oleme 20 aastat koos eland
Kui juba “eland”, siis pole siin rohkem midagi ohkada.
Sinusuguse jaoks on aeg läbi saanud.
Mis muidugi ei tähendaks seda, et sinu jaoks samasuguseid “eland” mehi saaadaval poleks.
On, ja küll ja veel.
Ma olen 40 ja mul on väikesed lapsed ja karjääri osas alles ronin ülespool. Ei ütleks et keskeakriis..
Mina oma lihtsa ajuga arvasin, et kui mees saab 40 on stress möödas, aga nüüd saan aru, et number oli sissejuhatus kriisi. Mis, mind ees ootab? Hetkel oleme 20 aastat koos eland ja ei tunne seda pundart ära. ????
Meil on vist umbes sama lugu, aga mina olen siis see kriisis olev mees. Majanduslikult on pere normaalses seisus, kuid tunnen, et aeg ajalt vajaks naine rohkem lähedust. Eks ma teda ikka kiidan ka, aga peaks rohkem. Ei teagi, kas need umbes 20 aastat on teinud oma töö, olen ma lihtsalt teadvustanud et meie mõned maailmavaated (nt. lastekasvatamisest) on täiesti erinevad või oleme mõlemad muutunud, aga üks meist on igatahes “puntraks” muutunud (ja loomulikult olen see mina).
Antud hetkel ei lähe töökohas väga hästi. Tööd on palju ja olen sellest kurnatud. Naine loomulikult arvab, et mängus on keegi teine. Tegelikult olen väsinud. Tahaks, et kõrval seisev inimene oleks lihtsalt rõõmsameelne ladna inimene, mitte ei torgiks-uuriks ega oleks igas mõttes negatiivselt meelestatud. Oleme asja arutanud ka, aga jah enesegi teadmata on mul vist ikkagi keegi teine, sest oma naine vananeb ja tüseneb.
Noh ja lõpuks tõepoolest muutud kõigest sellest jamast igas mõttes apaatseks ning isegi tekib kerge vastumeelsus lähedust pakkuda.
Ühesõnaga selle pika jutu mõte on, et äkki mehel on raske.
Tahaks et ta mõnel õhtulgi tuleks reipana voodisse ja hakkaks mind kabistama ja tekitaks minus tunde, et olen ihaldusväärne, aga seda pole ammu olnud. Mida siis teha et see väsinud mees rutiinist välja tuua?
Algata ise siis. Mehel on võibolla kopp ette saanud, et tema koguaeg see olema peab, kes kabistama peab hakkama.
Ma olen 40 ja mul on väikesed lapsed ja karjääri osas alles ronin ülespool. Ei ütleks et keskeakriis..
Ega jah, kui sinul nii on, siis ei saa ju kellelgi teisel ka muudmoodi olla. Hämmastav enesekesksus!
Minu mees kaduski öhe peale 23 kooseluaastat ja 4 lapse kasvatamist. Ühel päeval teatas, et meie elu on lôppenud ja tema astub sellest välja. Ühtki märki ei eelnenud, puhkusereis oli ka välja vaadatud. Kuidagi niheles kaks kuud täieliku zombina meie kodus, siis palusin tal lahkuda. Poole päevaga pakkis 2 kotti ja kadus. See oli kolm aastat tagasi, mina pole teda rohkem näinud. Kôik jäi siia, peale oma seljariiete ja passi ei vôtnud midagi. Lastega hakkas peale mônda aega kadunud olekut suhtlema. Oma uuest elust pole mitte kellelegi rääkinud, ei sugulastele, ei sôpradele, mitte kellegagi ei suhtle. Lapsi pole oma uude elukohta kutsunud, uut elukaaslast tutvustanud. Mina olen oma pôdemised pôdenud ja eluga edasi läinud. Vahel olen ikka môelnud, et mis juhtus, mis faasinihe ikkagi toimus, aga ilmselt ei saagi seda kunagi teada. Ahjaa, meie teada tal ei olnud uut naist enne, kui pool aastat peale kadumist, siis oli maininud vanemale pojale, et vahetas elukohta. Sellest ta järeldas, et tekkis keegi, kellega kooselu alustati. Oli ja on siiani täiesti arusaamatu, mis selle vallandas, kui isegi teist naist, kui tavalist pôhjust, ei olnud. Vanus oli sel hetkel mehel 46.
Nii jubedad lood siin. Kuidas see meeste aju nii krussi keerdub. Menopausist palju infot, aga tegelt andropaus palju saatuslikum suhtele ja peredele. Ehk neile meestele aitaks kah mingi hormoonasendusravi???
Ühel päeval teatas, et meie elu on lôppenud ja tema astub sellest välja. Ühtki märki ei eelnenud, puhkusereis oli ka välja vaadatud. Kuidagi niheles kaks kuud täieliku zombina meie kodus, siis palusin tal lahkuda.
Midagi su loos ei klapi.
Miks sellised “lõppemise lood” kah alati valed on?
Ühel päeval teatas, et meie elu on lôppenud ja tema astub sellest välja. Ühtki märki ei eelnenud, puhkusereis oli ka välja vaadatud. Kuidagi niheles kaks kuud täieliku zombina meie kodus, siis palusin tal lahkuda.
Midagi su loos ei klapi.
Miks sellised “lõppemise lood” kah alati valed on?
Milles vale? Ütles inimene, et on lôppenud meie suhe. Ei kolinud koheselt sekundipealt peale seda lauset, vaid elas nö oma elu meie majas edasi. Kuniks mina asjast aru saama hakkasin, et ta môtlebki seda tôsiselt, vôttis aega kaks kuud. Täpsemalt 2 kuud ja 4 päeva. Enne ei registreeri ühegi inimese aju, et tegemist ongi lôpuga. Vale, ütled sa. Ma oleksin kôik sellel hetkel andnud, et see oleks valeks osutunud ja lootsin viimse hetkeni. Seega, ei maksa loopida, kui ei tea, kuidas asi oli. Ja päris ausalt, ega ma siiani veel ikka ei usu, et inimene loobub kôigest-majast, sôpradest jne lihtsalt hetkega. Ongi uskumatu, hea, et ta siiski lastega suhtlemist otsustas jätkata. Ônneks on nad suured, kohtumiseks minu panust ei vaja.
Kusjuures 40. juubeli paiku siis nali alles pihta hakkabki! Viimane aeg veel “elada”, enne kui varbad külmaks hakkavad minema jne! Ega naised ole palju paremad, siingi ongi olnud ausad ülestunnistused, kuidas menopausiga muutuvad naised õelaks ja tigedaks mutiks.
Selle mehe jutus tundsin ka mina vägagi palju oma meest ära. Aga vaata, naine on ka väsinud, ta tahakski olla selline ladna ja rõõmus inimene, aga ka enam ei jõua! Kui mees oleks 20a ka kuulanud, tõesti kuulanud, mitte “ah mis, naised ikka vigisevad” kõrvust mööda lasknud, mida naine ütleb, siis ehk oleks veel jõudnud. Nüüd enam ei jõua. Hullemal juhul ei tahagi enam nii hirmsasti ja tekib kerge vastumeelsus, samamoodi nagu sel mehelgi.
Ega kõik ei saa lapsi max varastes kahekümnendates, et 40.juubeliks on täiskasvanud lapsed, minu noorim laps on nt veel lasteaias! Inimesi erisuguseid. Ei abiellunud ka verinoorena, seega 40+eluaastateks pole veel 20a kooselu täis tiksunud ja ei oska öelda, kas niikaugele välja vedada üldse õnnestub või läheme enne lahku.
Ma olen 40 ja mul on väikesed lapsed ja karjääri osas alles ronin ülespool. Ei ütleks et keskeakriis..
Ega jah, kui sinul nii on, siis ei saa ju kellelgi teisel ka muudmoodi olla. Hämmastav enesekesksus!
Hämmastav enesekesksus on neil, kelle meelest enamik 40 aastaseid on läbipõlenud ja apaatsed, lapsed täiskasvanud ja oma elu peal, karjäär tehtud ja 20 a abielu seljataga.
Ütleks, et selliseid inimesi on ülivähe, kui üldse. Kenad fantaasiad siin mitmel aga valed tulevad välja- nagu see onu, kes siin väitis, et 20 a tagasi oli sügav nõukaaeg ja reisimisest võis vaid und näha. Kui hakkad libatama, mõtle peamised detailid üle.
Meestel hakkab u 30-nendast eluaastast testosteroon langema. Tase langeb umbes 1-2% aastas. Kusagil neljakümbiselt on meestel oma kehas toimuvate hormonaalsete muutustega järjest raskem toime tulla. Mõni ostab nahkpüksid ja motika, mõni võtab noorema/uue naise.
Mehhanism on selles, et uus asi/inimene erutab rohkem ja kompenseerib langenud hormoonid.
Meeste hormonaalset tasakaalu ja selle ealist langust on tegelikult vähe uuritud. On teada, et meestel kõiguvad hormoonid päeva lõikes. Hommikul on testosterooni tase kõrgem ja õhtul madalam. Füüsiline pingutus mõjutab neid ka. Nt jooksjatel langeb maratoni lõpuks testosterooni tase suht olematuks ja tase ei taastu stardi eelsele tasemele isegi viie päevaga. Uurijad ei saanudki teada, mis ajaga meesjooksjate hormoonid taastuvad, sest planeerisid viie päevase uuringu.
Paljudel imetajate liikidel muutuvad isased loomad selliseks vähem sotsiaalseks ja tujukaks.
Nt üks keskeakriisis vaevlev mees käis missioonil ja ei tulnud seal oma tunnetega toime ja koju jõudes jättis naise ja lapsed maha. Kui tema mälestusi lugeda, siis on pesueht hormonaalse puntra kirjeldus. Ümbritseva suhtes pime. Tahab hellust aga just mingil täpsel hetkel ja teiste suhtes ise ei näita mittemingisugust hellust ega passi õiget hetke.
Milles vale? Ütles inimene, et on lôppenud meie suhe. Ei kolinud koheselt sekundipealt peale seda lauset, vaid elas nö oma elu meie majas edasi. Kuniks mina asjast aru saama hakkasin, et ta môtlebki seda tôsiselt, vôttis aega kaks kuud. Täpsemalt 2 kuud ja 4 päeva. Enne ei registreeri ühegi inimese aju, et tegemist ongi lôpuga. Vale, ütled sa. Ma oleksin kôik sellel hetkel andnud, et see oleks valeks osutunud ja lootsin viimse hetkeni. Seega, ei maksa loopida, kui ei tea, kuidas asi oli. Ja päris ausalt, ega ma siiani veel ikka ei usu, et inimene loobub kôigest-majast, sôpradest jne lihtsalt hetkega. Ongi uskumatu, hea, et ta siiski lastega suhtlemist otsustas jätkata. Ônneks on nad suured, kohtumiseks minu panust ei vaja.
Jah noh, ega sa mingi erand ei ole. Minu oma läks peale 25-aastast kooselu, et tahab vaadata, mis elul talle veel pakkuda on. Ma ka algul ei uskunud ja tõmblesin kangesti. Nüüd on mitmed aastad möödas – pole see elu talle midagi pakkunud. Paras.
Mina olen see mees, kes sulle kindlasti onuna paistab.
Olen vanem, kui 40 ja elu naisega algas hilisel nõukaajal.
Teemaalgatajal tõepoolest pole arvatavalt nõukaajaga midagi pistmist, kui vanust 40 ja kooselu 20.
Mina olen see mees, kes sulle kindlasti onuna paistab.
Olen vanem, kui 40 ja elu naisega algas hilisel nõukaajal.
Teemaalgatajal tõepoolest pole arvatavalt nõukaajaga midagi pistmist, kui vanust 40 ja kooselu 20.
Tõesti käib lihtne matemaatika üle jõu või ei viitsi vaadata, mida esimeses kommentaaris kirjutasid? Seal nimelt väitsid, et suhe on kestnud 20 aastat. Aa, õigus “umbes” 20 aastat. Reaalselt siis pigem 30 aastat ja vanus pigem 50+?
Aga see polegi nii väga oluline.
Miks ma üldse hakkasin sõna võtma, on põhjustatud neist kummalistest väidetest, et 40 a inimesel on täiskasvanud oma elu peal lapsed, pikk suhe seljataga ja elutüdimus peal. No kui esimese armumisega gümnaasiumis lapsi tegema hakati, siis võib ehk tõesti 40a juba masendus olla ja vo ka huvi tekkida, kas elul on veel midagi pakkuda. Kõik jäi ju õigel ajal tegemata ja kogemata.
Mina olen see mees, kes sulle kindlasti onuna paistab.
Olen vanem, kui 40 ja elu naisega algas hilisel nõukaajal.
Teemaalgatajal tõepoolest pole arvatavalt nõukaajaga midagi pistmist, kui vanust 40 ja kooselu 20.
Tõesti käib lihtne matemaatika üle jõu või ei viitsi vaadata, mida esimeses kommentaaris kirjutasid? Seal nimelt väitsid, et suhe on kestnud 20 aastat. Aa, õigus “umbes” 20 aastat. Reaalselt siis pigem 30 aastat ja vanus pigem 50+?
Aga see polegi nii väga oluline.
Miks ma üldse hakkasin sõna võtma, on põhjustatud neist kummalistest väidetest, et 40 a inimesel on täiskasvanud oma elu peal lapsed, pikk suhe seljataga ja elutüdimus peal. No kui esimese armumisega gümnaasiumis lapsi tegema hakati, siis võib ehk tõesti 40a juba masendus olla ja vo ka huvi tekkida, kas elul on veel midagi pakkuda. Kõik jäi ju õigel ajal tegemata ja kogemata.
Ma ei tulnud siia vaidlema ega midagi kellelegi tõestama. Tõin teemaalgatajale lihtsalt näite, et teistes perekondades on ka selliseid probleeme.
Edu teemaalgatajale ning loodetavasti saate koos oma probleemi lahendatud.
