Teema: 40ndates mehed ja pereloomise võimalus

40+ mehel on kõik head ja vead välja kujunenud, ehk siis pole karta, et ta kooselu ajal halvemuse poole pöörduks, kui olemasolevad puudused sobivad siis peaks saama püsiva suhte. Pole karta, et mehest mingi (alko-, narko-, nikotiini-, mängu-)sõltlane saaks vms.

Kägu kirjutas:

100% nõus! Kunagi ühelt selliselt küsisin, et sul on piiratud koguses raha ja sul on võimalus see raha paigutada ühte kohta..et kumma ta valib, mis on tema jaoks prioriteetsem. 1. Lapse kulud esimesse klassi minekul või 2. tema enda hobiga seotud tehnika, uhiuus fotokaamera näiteks. Mees valis kaamera…Et laps jääb või kooli minemata, aga oma kaamera ta peab saama. Kuidagi väga vastutustundetu ja lapsik käitumine..

Minu 40+ mehel hõivasid ka hobid suure osa vabast ajast – nagu keegi eelnev kommentaator märkis, et mis see vallaline inimene siis ikka muud teeb, elu nurgas nukrutsemisele raisata oleks ju ka imelik. Aga tutvumisperioodil ütles mees otsesõnu: “Mul on üksiku inimese elustiilist kõrini.” Tema tõmbas peale laste saamist (meil on 2 last) hobidega tagasi ning hakkas kulutama esmajoones perega seotud asjade peale. Pigem mina olen selline, kes mõtleb rohkem, kas lapsel järjekordset uut asja (kasvatuslikust aspektist) ikka vaja on, tema on heldem. Samuti pole tal kunagi probleemi, kui on vaja “takso” olla, kes lapse lasteaeda, arsti juurde või kuhuiganes viib.

Aga inimesed on erinevad! Teemaalgataja peaks ääriveeri uurima, kui tähtis on sellele belglasele võimalus kulutada kõik raha enda peale, kui suur oleks valmidus hoolitseda kellegi teise eest jne. No ja lõppude lõpuks tuleks jutt viia laste peale – alguses üleüldisemalt, et mis ta arvab lastest (sallib neid/ei salli neid) ja kas ta kadestab/ei kadesta lapsevanemaid. Siis juba konkreetsemalt küsida, et kas ta on mõelnud kunagi võimalusele, et tal endal oleks laps? Lõpmatuseni kartma selliseid jututeemasid ei saa jääda.

Meie siin võime tuua lihtsalt näiteid oma elust, aga ei oska paraku vastata, kas see belglane on kaljukindel lastevaba elu fänn või vastupidi, oleks avatud elustiili muutustele.

Tõesti, nagu keegi tabavalt siin juba mainis uurid sa seda valest kohast. Mine ikkagi algallika juurde. See mida mehed “tavaliselt teevad” on ju täiesti vähe oluline sinu puhul. Mida annab sulle statistiline teadmine, et 95% meeestest kes pole 40ndaks aastaks pere loonud seda kunagi ei tee? Võibolla on ta selle 5% seas, võibolla mitte. Ainus võimalus on ikkagi mehe enda käest küsida.

Saan aru, et kuigi teievaheline suhtlus on uus peaksid sa selle teema üles tooma võimalikult kiiresti kui see on sinu puhul tõesti vältimatu põhjus koosolemiseks (s.t. sa ei soovi olla inimesega koos kes ei taha pere). Sellega väldiksid asjatuid lootusi nii enda kui mehe poolt. Võibolla mees hoopis otsib enda kõrvale inimest kes üldse pere ei taha?

Kui mees on valmis pere looma siis se küsimus ei tohiks teda ehmatada, kui mitte siis tõenäoliselt ütleb ta selle kohe välja. Selles vanuses teab mees juba üsna kindlalt mida ta tahab ja mida mitte, ja sa pole kindlasti esimene naine kes seda tema käest uurib.

Kõige halvem varjant sellise vestluse puhul on muidugi selline vastus kus mees ütleb, et “maybe”. Sellisel juhul jätab ta sind nagu lõa otsa, kas tahtlikult või mitte ja sa peaks enda puhul kindlalt paika panema siis selle aja mille jooksul see maybe peab muutuma “yes”iks. Muidu võidki seda ootama jääda kuni fertiilne iga möödas. Usun, et paaride puhul peaks aastasest kooselust selles vanuses üsna piisama, et aru saada kas soovitakse koos pere luua või mitte. Ideaalis muidugi kauem, kuid teie vanuses ei kannata nagu eriti enam oodata.

Kindlasti ära hakka lootma, et kui mees pere ei soovi siis ta seda sinu pärast muutma hakkab. See on tema valik, ja sa pead seda aktsepteerima. 40 aastast meest sa ümber kasvatama ei hakka, ja miks sa peaksidki? Tema valik mitte last saada on täpselt sama oluline kui sinu tahe seda teha.

wiseguy kirjutas:

Kõige halvem varjant sellise vestluse puhul on muidugi selline vastus kus mees ütleb, et “maybe”. Sellisel juhul jätab ta sind nagu lõa otsa, kas tahtlikult või mitte ja sa peaks enda puhul kindlalt paika panema siis selle aja mille jooksul see maybe peab muutuma “yes”iks. Muidu võidki seda ootama jääda kuni fertiilne iga möödas.

“Maybe” ei ole sugugi kõige hullem variant, sest see tavaliselt tähendab: jah, aga mitte sinuga. Palju hullem variant on mees, kes on õppinud, et selles olukorras tuleb öelda “jah”, et naisi mitte eemale peletada, tegelikult aga oma sisimas on kindel, et lapsi saada ei soovi. Sellest olukorrast on nii paljudki ennast leidnud, nii naised kui mehed – egoistist kaaslane on neile julmalt valetanud. Eks need osad neist valetajatestki ilmselt loodavad, et äkki teine muudab kooselu jooksul meelt ja loobub lastesaamise soovist, kui teda peenelt mõjutada; osad aga lähevad teadlikult julma petmise peale välja, sest nad hoolivad ainult iseenda heaolust ja teised inimesed on ainult vahendid selle saavutamiseks.

mehena ütleks, 42 aastaselt looks ma pere ainult noore naisega. 36 aastase naisega ei hakkaks eluilmas lapsi tegema. tore võib suhelda olla, kõik klapp ka äge, aga lapsi ei taha nii vana naisega. kui olen ise juba keskealine, naine ka keskealine, no ei lähe. naised on päris lollid kui jätavad lapsetegemise sellisesse vanusesse.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Ma tean õige mitmeid vanapoisse vanuses 40+ ja no tõesõna – ma ei kujuta mitte ühtegi neist ette pereinimesena. Nende elu on täidetud hobidega, sinna ei mahugi pereelu. Ja üldreeglina ei ole nad võimelised meie-kategoorites mõtlema, ikka on mina. Puudub oskus partneriga arvestada ja pisikesi igapäevakompromisse teha.

See ei tähenda, et ta peaks olema päris üksi elanud. Tänapäeva 40+ (või 50+ jne) poissmehed on pigem vanakooli mehed, kes kasvasid üles ajal, kus kõik pidid abielluma ja kes ei abiellunud, see oli tõesti väga üksiku hundi tüüpi, veider või muidu elupõline vanapoiss.

Vanapoiss on vanapoiss, st meesterahvas, kes pole ühegi naisega koos elanud. Või kui, siis vaid natukene aega. Hetkel ilma elukaaslaseta mees, kellel kooselukogemusi, ei ole vanapoiss. Nagu ka naine, kes elukaaslasest lahku läinud, ei ole vanatüdruk.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

mehena ütleks, 42 aastaselt looks ma pere ainult noore naisega. 36 aastase naisega ei hakkaks eluilmas lapsi tegema. tore võib suhelda olla, kõik klapp ka äge, aga lapsi ei taha nii vana naisega. kui olen ise juba keskealine, naine ka keskealine, no ei lähe. naised on päris lollid kui jätavad lapsetegemise sellisesse vanusesse.

36 ei ole keskealine. Keskealine on selles vanuses inimene, kes enam lapsi ei saa ja lapsed on suureks kasvatatud ning kodust välja kolinud. U 50-65. 30-35 on nii mõnelgi pool veel noor inimene, oleneb, kus ja millega tegeleb (näiteks noorte ettevõtjate klubid on kuni 35steni ja Forbes teeb alla 40ste paljusaavutanud inimeste liste, pidades neid noorteks). Üldiselt 30-50 on tavaline täiskasvanu, ei ole nii, et kui pole enam noor, siis kohe keskealine.

keskiga on kui inimene saab 40 aastat vanaks. 65 aastaselt on paljud juba vanadusse surnud. 40 aastane on keskealine, ta ei ole enam noor. 36 aastaselt lapsi hakkad saama siis saad arengupeetusega lapse ja neid on terve eesti juba täis. peksavad lasteaias üksteist.

kui 42aastane mees peab 36aastast naist oma laste emaks saamiseks liiga vanaks, siis ei aita seal ka see, kui hakata 36aastasi noorteks nimetama.

lapsed tulevad puudega, haigustega. miks on vaja endale muretseda haige laps keda tuleb ülejäänud elu põetada ja ka lapsel on väga raske? vaata nüüd elu natuke ausama pilguga, näed ise kuidas kõigi nende keskealiste sünnitajate lapsed pole terved. loomulikult ühiskond ei näita näpuga, sellest vaikitakse, aga kõik näevad mida see teeb. lapsed saad kas noorelt või siis loobud.

ma arvan, et ka mehel on ÕIGUS valida kellega lapsi saada. kurb küll kui oled 36 aastaseks elanud ja siia alles lapse tegemist hakkad soovima.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

kui 42aastane mees peab 36aastast naist oma laste emaks saamiseks liiga vanaks, siis ei aita seal ka see, kui hakata 36aastasi noorteks nimetama.

lapsed tulevad puudega, haigustega. miks on vaja endale muretseda haige laps keda tuleb ülejäänud elu põetada ja ka lapsel on väga raske? vaata nüüd elu natuke ausama pilguga, näed ise kuidas kõigi nende keskealiste sünnitajate lapsed pole terved. loomulikult ühiskond ei näita näpuga, sellest vaikitakse, aga kõik näevad mida see teeb. lapsed saad kas noorelt või siis loobud.

ma arvan, et ka mehel on ÕIGUS valida kellega lapsi saada. kurb küll kui oled 36 aastaseks elanud ja siia alles lapse tegemist hakkad soovima.

Kas te olete ise keskealiste vanemate lapsed või kuskohast sihuke loll jutt küll tulla võib?

millest selline solvamine???

Kägu kirjutas:

lapsed tulevad puudega, haigustega. miks on vaja endale muretseda haige laps keda tuleb ülejäänud elu põetada ja ka lapsel on väga raske? vaata nüüd elu natuke ausama pilguga, näed ise kuidas kõigi nende keskealiste sünnitajate lapsed pole terved. loomulikult ühiskond ei näita näpuga, sellest vaikitakse, aga kõik näevad mida see teeb. lapsed saad kas noorelt või siis loobud.

Vana isa tõttu tulevad ikka rohkem puuded. Sinusugusega noored naised muidugi lapsi teha ei tohiks.

Oi, sõbrad, me oleme teemast kuhugi väga kaugele eksinud. Teemaalgatajat huvitas, kas 40+ vanapoisiga on mõtet plaani pidama hakata. Viimane otse teemasse postitus oli vist see, kus ma küsisin 40+ vanapoistega pere loonutelt, kas eluaeg üksi elanud meestel (räägime ikka elupõlistest vanapoistest, eks, mitte meestest, kellel parasjagu ei ole püsisuhet) kulges elukaaslasega kohanemine kergelt või tuli naisel mehe eluviisiga kohaneda.

Kägu kirjutas:

mehena ütleks, 42 aastaselt looks ma pere ainult noore naisega. 36 aastase naisega ei hakkaks eluilmas lapsi tegema. tore võib suhelda olla, kõik klapp ka äge, aga lapsi ei taha nii vana naisega. kui olen ise juba keskealine, naine ka keskealine, no ei lähe. naised on päris lollid kui jätavad lapsetegemise sellisesse vanusesse.

Prints Harry näiteks julges 36a naisele abieluettepanekugi teha, ise 33a. Tublid 36 a vanused naised, vaadake aga julgelt piiri taha. Eesti mees lihtsalt ei oska naisi hinnata.

Mina olin ka pikalt üksi elanud. Mõlemad kohanesime üksteisega. Kumbki ei hakanud teise elu dikteerima (mõemad ka piisavalt enesekindlad ja tahtejõulised, nii et ega võimalustki polnud dikteerida). Jõudumööda jätkasime hobidega, aga tunduvalt vähesemal määral, lihtsalt aega ei olnud nii palju enam. Me käisime jätkuvalt ka eraldi sporti tegemas või sõpradega koos aega veetmas. Väga suur erinevus elustiilis kaasnes lapse sünniga. Kõigepealt jätsin mina oma hobid, sest beebi kõrvalt mahti ei saanud. Mehel läks veidi aega, enne kui aru sai, et teatud uus etapp elus on alanud. Nüüd 3 last hiljem olen mina uuesti hobidega alustanud, mees aga jätkuvalt on alati kodus ja ideaalse elukeskkonna loomise nimel rabamas. Püüan teda utsitada jälle veidi vabamalt võtma. Ta on ülimalt kohusetundlik. Ehk siis kooselu ei pea tingimata tähendama, et samal hetkel panustavad mõemad sama palju, meil käib see nii, et vahel on üks rohkem koormatud, vahel teine, abiks oleme teineteisele siis kui seda vaja on, anname üksteisele ka piisavalt omaette oleku aega. Algul oli ka raskeid aegu, mees kippus virisema, et talle ei meeldi see ja too viis kuidas ma midagi teen. Mina kippusin omaette viha koguma ja siis nuttes välja purskama, mis asjadest arvan. Lõpuks aga saime aru, et nii vana inimest ei muuda ja õppisime teineteist aitama neis asjus, milles teine on viletsam. Rääkisime selgeks, et me oleme mõlemad isemajandavad ja omaette hakkama saavad inimesed, et kui me üksteise kiiksudega ikka hakkma ei saa, siis ei ole mõtet koos elada ja üksteise elu põrguks teha. See justkui maandas pinged ning nüüd oleme nii harmoonilises kooselus, et paremat ei oska tahtagi. Mina ei heida talle tema kiiksusid ette ja vastupidi.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

mehena ütleks, 42 aastaselt looks ma pere ainult noore naisega. 36 aastase naisega ei hakkaks eluilmas lapsi tegema. tore võib suhelda olla, kõik klapp ka äge, aga lapsi ei taha nii vana naisega. kui olen ise juba keskealine, naine ka keskealine, no ei lähe. naised on päris lollid kui jätavad lapsetegemise sellisesse vanusesse.

36 ei ole keskealine. Keskealine on selles vanuses inimene, kes enam lapsi ei saa ja lapsed on suureks kasvatatud ning kodust välja kolinud. U 50-65. 30-35 on nii mõnelgi pool veel noor inimene, oleneb, kus ja millega tegeleb (näiteks noorte ettevõtjate klubid on kuni 35steni ja Forbes teeb alla 40ste paljusaavutanud inimeste liste, pidades neid noorteks). Üldiselt 30-50 on tavaline täiskasvanu, ei ole nii, et kui pole enam noor, siis kohe keskealine.

Selle käo meelest on 36aastane naine 42aastase mehe jaoks liiga vana sõltumata sellest, kas ta nimetab selleealisi nimesi keskealiseks või mitte. Kuigi ma muide ka leian, et 36aastane on keskealine, sest mõiste “tavaline täiskasvanu” käib iga 18+ vanuses inimese kohta. Või kas 28aastane või 53aastane täiskasvanu on kuidagi eriline, ei olegi tavaline? Keskiga on aeg, kui ei olda enam noored, aga samas ka veel mitte vanad. Elu keskmine periood, üldreeglina kõige pikem ja viljakam aeg inimese elus. Sõna “keskealine” ei ole viisakas sünonüüm sõnale “vanainimene”, see tähendab ikka midagi muud. Aga nagu ma ütlesin – kui 42aastane mees peab 36aastast naist oma laste emaks saamiseks liiga vanaks, siis ei aita seal ka see, kui hakata 36aastasi noorteks nimetama.

Keskiga on täiskasvanuea keskmine iga, mitte elu keskmine. Aju saab täiskasvanuks kuskil 25aastaselt, inimene on vana kuskil 70+ aastaselt. Nende vaheline aeg tuleb mitmeks jagada. Kuni 40nda eluaastani on inimene veel noor, mitte teismeline, aga noor täiskasvanu olemise ja kogemuse mõttes, ta alles teeb karjääri, arendab ennast, ta ei ole veel kogenud spetsialist või palju saavutanud. Paljus mõttes on see alles õpipoisi aeg.

Teiseks, keskeakriis on tavaliselt inimestel, kellel on juba lapsed suured ja lähevad teisele ringile. 35aastasel võib alles paarikuune laps ja esmakordne kooselu olla. Keskealised naised ei ole enam viljakad ning menopaus on möödunud, enamasti aastaid tagasi. Keskiga sõltub ka sellest, millised normid ühiskonnas valitsevad, kui kunagi oli 22 viimne taks, siis hakkas 35aastane tõesti keskeale lähenema, kuigi viljakat naist ei saa päris keskealiseks nimetada ja samuti pole tema lapsed kodust välja läinud. Tänapäeval on aga 30-35aastane noor, kes veel peret ei taha ja elab korterikaaslastega. Välimuse järgi ei ole alati võimalik eristada 20ndates ja 30ndates hipstereid ja edukaid noori, kes on heas vormis ja enda eest hoolitsevad.

Jälle üks, kes arvab, et “keskealine” on viisakas väljend “vanainimese” asemel. Kui 40aastane on “noor”, siis on ta lihtsalt infantiilne. Naistel hakkab viljakus vanuses 35 langema, kuigi paljud võivad ka 45selt rasestuda. Noor naine või? Inimesed, saage juba ükskord üle, me kõik saame ükskord vanaks! No 30-35aastase kohta võib ehk öelda noorepoolne, aga noor – no andke andeks! Ja 40st nooreks nimetada on tõesti kentsakas. 40ndate algus on iga, kus päris paljudel naistel algavad juba premenopausi tunnused. Mina tunnistan küll, et sain lapsed keskealiselt, st vanuses 35+.

Kägu kirjutas:

Olen värskelt tutvunud 40ndate alguses mehega. Mulle tundub, et temas on nii palju kurbust, võib-olla ka veidi pettumust elust. Väga tahaks, et temaga tuleks midagi rohkemat, aga praeguses staadiumis ei tea veel, mis tema soov on.

Edu sulle! Aga soovitan mitte hakata meest (tema enda käest) päästma ja talle kaitseingliks või emmeks olema. Ei maksa armuda tema nukrusesse ja unistada tema kibestumisest välja toomisest. Huhh, ma olen olnud selline “haige tiivaga linnu” päästja. Pikas perspektiivis ei ole rentaabel tegevus. Paraku hindavad mehed neid pingutusi, mida nad naise heaks on teinud, kordades kõrgemalt kui naise eneseohverdusi. Loodetavasti läheb sul kõik hästi, aga hoia endal lihtsalt silm peal.