Laps vastab sulle igati põhjendatult, sulle lihtsalt ei meeldi tema vastus. ta ei tahagi mängida seda mängu seetõttu, et ta tahab teist mängu. Nad oskavad väga kenasti miks-küsimustele vastata, vig aon tihti kuulajas – täiskasvanuna ootad sa mingit sisukat, keerukat vastust, kuid elu on lihtsam ja last evastused ongi lihtsamad.
Näiteks parim näide on – küsi oma lapselt, miks ta sind armastab. Tõenäoliselt ta vastab “sest lihtsalt armastan” – sest nii ongi. Igal asjal ei ole mingit keerukat põhjust, vaid asjad lihtsalt on nii. nt kui ma küsin oma 3a pojalt, miks ta oma õde lõi, sisi tuleb alati vastuseks “sest lõin” või “sest tahtsin” – ei olegi ju mingit normaalset keerukat põhjendust olukorrale, kui laps lambist lööb teist (3-aastaselt ju ei oot aka, et ta vastaks “sest ma olen loomult armukade ja sellepärast ma vahel lihtsalt lähen ja löön oma õde”). samal ajal värske 5ne vastab “sest tema lõi mind/ei andnud mulle asja/oli mul ees/”tahtis” mind lüüa” – mis pole ju ka täiskasvanute jaoks “kellegi põhjendus”.
Ja kui sa ootad, et 4,5aastane sulle põhjendaks, miks talle miski ei meeldi, saad tõenäolisel tvastuseks, sest see asi on nõme vmt – mingit asjalikku täiskasanulikku vastust ära oota, nemad vastavad nii nagu asjad on. Niimoodi vähemalt vastab minu värske 5ne, kes lasteaia õpetajate sõnul on pigem isegi arengtust ees.
meie, täiskasvanud, ootame, et igal meeldimisel/mittemeeldimisel on mingi sügavam keeruline põhjus – tegelikult aga ei ole – kõik need keerukad põhjused on otsitud ettekäänded – tegelikult asjad kas meeldivad või ei meeldi, toit kas maitseb või ei maiste ja ei ole mõtet norida, et “miks sulle toit ei maitse”. Need on subjektiivsed tunded ja neid ei saa põhjendada ratsionaalselt. Igasugune ratsionaalsuse otsimine on tegelikult väljavabandamine.