Kes on saanud lapse 45-50aastase (või vanema) mehega?
Ise olen kümmekond aastat noorem. Ees meil üks põhikooliealine. Nüüd aga soov veel üks laps saada.
Jagage enda kogemusi- Kui palju mängib mehe vanus üldse rolli? Millised hirmud olid enne lapse sündi? Kuidas on lapse kasvatamine sujunud jne 🙂
No tõesti
Kohe tuleb siia neid, kes ütlevad et jube tore on see kõik
Ja siis need, kes ütlevad, et see on arulage otsus
Kui 50-aastasele meeldib beebit kantseldada, no mis ütlejad siis meie oleme. Meditsiin on tänapäeval moodne, muud riskid saab minimeerida.
Aga mis see vanus siin rolli mängib? Esimesed 3-4 aastat on kisav beebi ja väikelaps ühtmoodi väsitav kõikidele, ka noortele. Vanem mees ehk teab elukogemuse põhjalt, et see läheb üle ja lapsest kasvab tore kaaslane ning ei jäta last ja naist maha siis kui on kõige raskem moment (lapse 2-3 eluaasta).
Vanem mees omab vast ka ressursse palgata vahel naisele abiks lapsehoidja ja oma naine samal ajal õhtusöögile viia. Eluaseme pärast ei pea nii palju tööd rabama kui 20-aastaselt isaks saanu, mingi vara ikka juba kogunenud on.
Oskab hinnata ja hoida naist, kes talle lapse sünnitab.
Mina sain just lapse 61a mehega. Ise 40.
Meie neljas laps sündis, kui mees oli 45+. Ma ei ütleks, et oleks suur vahe kolmandaga, kes saadud siis, kui mees oli 45-.
Mina sain just lapse 61a mehega. Ise 40.
Loodetavasti oled siis sinagi elujõuline ja tugeva tervisega. Isa seda nagunii varsti enam ei ole.
Me mehega mõlemad ca 50. Noorim laps on 10. Mis kõige raskem oli – öised ülevalolekud. Noorena (meil enne ka 2 last, vanim praktiliselt üldse öösiti ei maganud). Noor inimene jaksab ikka küll. Olin öö läbi haige lapsega üleval, hommikul tuli hoidja ja ise läksin tööle. Noorima lapsega ei jaksanud öösel üleval olla sellest hoolimata, et järgmine päev sain kodus pikutada. No lihtsalt pole jaksu. Kõik laste haigused elad ka üle palju raskemini kui noorena. Noor on julge, sest elukogemused pole teda ettevaatlikuks teinud. Noor jaksab, sest tervis on korras ja unevaegus ei ole probleem.
Muidugi on omad plussid – näiteks mõlemal on rohkem aega ja tahtmist noorematega tegeleda olnud kui noorena. Aga meil ei ole 50-sena olnud imikuid, seda kohe kindlasti enam ei jaksaks. Hoian hinge kinni, et lapselapsi veel ei sünniks, sest lihtsalt pole jõudu pisikesi hoida veel – oma laps alles nii suur, et saame endale ka veidi aega võtta.
Ole valmis ise öösiti üleval olema, sest mees seda ilmselt ei suuda (ta peab hommikul tööle ju ka minema). 50-ne mees kindlasti pärast öist magamatust tööd teha ei suuda järgmine päev normaalselt.
Minu mees oli täpselt 45 kui meie laps sündis. Mina olen tunduvalt noorem. Kuna mulle oli see 1. laps, aga mehele mitte ja sünnitus oli raske siis esimesed kuu aega tegeles mees kõigega peale tissi andmise ise. Tal oli juba kogemust ka ja sai paremini hakkama kui mina 🙂 aga ma ei oska jah võrrelda kuna mul nooremate meestega lapsi pole. Ma arvan, et kõik oleneb ikka konkreetsest inimesest. Kui ikka mees on 35-aastaselt veendunud, et kõik lastega seonduv on naise rida siis arvab ta seda ka 45selt. Minu mees väsiunud pole olnud ja kurtnud ka pole. Nüüdseks laps juba paariaastane ja käivad ringides ja trennides koos, õues, käime palju spaades jms. Laps on keskmisest aktiivsem ja järgi annab joosta 🙂
Põhikoormus on ju niikuinii ema peal, mehed enamasti ei viitsi titega jännata. Nii et otsusta enda järgi.
Ole valmis ise öösiti üleval olema, sest mees seda ilmselt ei suuda (ta peab hommikul tööle ju ka minema). 50-ne mees kindlasti pärast öist magamatust tööd teha ei suuda järgmine päev normaalselt.
Ma ei tea, kas see sõltub vanusest. Aga minumeelest ka pole hea, et magamata mees peaks minema hommikul autorooli ja tööle. Üldse, mis mõtet on, kui imikuga peres oleks ühe asemel 2 puudulikult maganud täiskasvanut? Et saaks koos, kooris haigutada või? Olgu siis parem vähemalt üks täiskasvanu ideaalselt maganud ja erk, kes oma puhanud peaga asjad korraldab, kui kodus midagi katki läheb vms. hädaolukord. Muidugi, sättisin enda jaoks ka öise elu võimalikult mugavaks: peale esimest 3 kuud (kus tuli vahel last tõsta, et gaase välja last või kiigutada) läksid ööd nii, et mina voodist üles ei tõusnud, lapsele rind suhu – ja magasime edasi.
Teine asi, kui tehakse vahetus ehk isa jääb isapuhkusele ja naine läheb tööle. Siis eeldaks muidugi, et kodune mees majandab öise rahutuse korral lapsega ise ja laseb töölkäival naisel segamatult magada.
Kui teil 1 laps juba ees, eks siis ole juba üldjoontes teada, milline “isamaterjal” see konkreetne mees on: kuidas ta lapse kisa ja jonnihoogusid kannatab, kas on range või leebe isa ja kuidas saab lapsele piiride seadmisega hakkama (või laseb pähe istuda ja jätab piiride seadmise ainult emme hooleks), kas viitsib lapse küsimustele vastata, lapsega koos midagi teha ja kuskil käia, viia-tuua jne. See kõik sõltub rohkem konkreetsest isikust kui vanusest.
Üks asi, millele mõelda, on see, et mehed hakkavad kahjuks juba 60-ndates massiliselt surema (vähki ja südame-veresoonkonnahaigustesse peamiselt). Sel põhjusel ongi minu jaoks kriitiline piir kuskil 45 kandis, 50-aastase mehega enam last ei saaks. Aga see on muidugi puhtalt teoreetiline risk, kui lapsesoov ikka väga suur on, siis see kaalub ilmselt riski üles.
Minu mehe sõnul nautis esmakordselt just 48-aastaselt isaks saamist. Vanemate laste puhul oli töö, maja ehitus jne. Aga siis jäi isapuhkusele ja oli mõnuga lapsega kodus.
Minu isa on 85 ja mehe isa 89, seega 61-aastasene on poisike.
Vanemate isade puhul on suurem risk autisti ja Downi sündroomiga lapse sünniks.
Aga mis see vanus siin rolli mängib?
Mis mõttes ei mängi? Geeniriskidest ja autismist midagi oled kuulnud (seoses isa vanusega)?
Kas keegi on saanud esimest korda lapse, kui mees on olnud 45+?
Kas keegi on saanud esimest korda lapse, kui mees on olnud 45+?
Minu praegune elukaaslane sai.
mina ei julgeks nii vana isaga väikest last teha.
mehed elavad tervena keskmiselt 54 aastat – enne kui laps algklassidest välja jõuab on isa juba haige.
lisaks isa poolsed geeniriskid. vanemate meeste poolt tuleb rohkem just selliseid haiguseid mida sünnieelne diagnostika ei tuvasta.
kui tead et tahad veel alst ja saad ise hakkama, siis parem võta doonorsperma noorelt mehelt.
Aga mis see vanus siin rolli mängib?
Mis mõttes ei mängi? Geeniriskidest ja autismist midagi oled kuulnud (seoses isa vanusega)?
Mul on 2 tugevate autistlike joontega last kelle isa oli nende sündides 20-ndate alguses. Ja terve laps kelle isa oli 41 kui ta sündis.
Arva ära miks mul teine abielu? Sest see noor isa ei pidanud vastu ja lapsed on üles kasvatanud praegune mees.
Geenirisk on ka noorelt lapsi saades.
Mul on 2 tugevate autistlike joontega last kelle isa oli nende sündides 20-ndate alguses. Ja terve laps kelle isa oli 41 kui ta sündis.
Arva ära miks mul teine abielu? Sest see noor isa ei pidanud vastu ja lapsed on üles kasvatanud praegune mees.
Geenirisk on ka noorelt lapsi saades.
Sina räägid ainult enda kogemusest, aga teine vastaja rääkis üldiselt. Siin on ju vahe sees. Muidugi on vanematel isadel ka suurem haiguste oht, samamoodi ka vanematel emadel. Ise noore naisena vana mehega last ei teeks.
Mul on 2 tugevate autistlike joontega last kelle isa oli nende sündides 20-ndate alguses. Ja terve laps kelle isa oli 41 kui ta sündis.
Arva ära miks mul teine abielu? Sest see noor isa ei pidanud vastu ja lapsed on üles kasvatanud praegune mees.
Geenirisk on ka noorelt lapsi saades.
Sina räägid ainult enda kogemusest, aga teine vastaja rääkis üldiselt. Siin on ju vahe sees. Muidugi on vanematel isadel ka suurem haiguste oht, samamoodi ka vanematel emadel. Ise noore naisena vana mehega last ei teeks.
Kas on olemas ka statistikat, kui suur protsent nende vanemate meeste geenivigadega lastest on seotud meeste elustiiliga (joomine, suitsetamine, narkots või tervistkahjustav töö)?
Mul on 2 tugevate autistlike joontega last kelle isa oli nende sündides 20-ndate alguses. Ja terve laps kelle isa oli 41 kui ta sündis.
Arva ära miks mul teine abielu? Sest see noor isa ei pidanud vastu ja lapsed on üles kasvatanud praegune mees.
Geenirisk on ka noorelt lapsi saades.
Sina räägid ainult enda kogemusest, aga teine vastaja rääkis üldiselt. Siin on ju vahe sees. Muidugi on vanematel isadel ka suurem haiguste oht, samamoodi ka vanematel emadel. Ise noore naisena vana mehega last ei teeks.
Tegelikult tuleb vaadata mõlemat. Ühe pere positiivne näide ei tähenda, et teine pere peaks selles vanuses lapse saama. Samuti ei oma statistiline keskmine eluiga konkreetse pere puhul suurt tähendust.
Kui mehe vanaisa, isa ja/või onu(d) on kõik 60aastaselt infarkti saanud, siis ma temaga selles vanuses lapse saamise plaani kaaluks tõsiselt läbi – kas olen valmis last üksi kasvatama suure osa ajast. Kui kogu suguvõsa on elanud kõbusana 90aastaseks, siis on perspektiiv oluliselt parem.
mina ei julgeks nii vana isaga väikest last teha.
mehed elavad tervena keskmiselt 54 aastat – enne kui laps algklassidest välja jõuab on isa juba haige.
lisaks isa poolsed geeniriskid. vanemate meeste poolt tuleb rohkem just selliseid haiguseid mida sünnieelne diagnostika ei tuvasta.
kui tead et tahad veel alst ja saad ise hakkama, siis parem võta doonorsperma noorelt mehelt.
Räägid oma sugulaste pinnalt, siis jah – on kehvad geenid, kui juba 54-aastane mees on puruhaige. Minu suguvõsas ja tutvuskonnas küll selliseid ei ole.
Aga saan aru – perekoolis on selliseid, kellel tuleb nutt kurku, kui saavad aru, et 40+, 50+ ei kavatsegi lusikat nurka visata, plaanivad veel lapsi ja teevad tööd. Siin minule otse kähvatud, et 50-aastane võiks koju jääda ja oma töökoha temale anda, sest tema TAHAB ka kõrget palka. Aga säh sulle – ei mõtlegi.
Üks asi, millele mõelda, on see, et mehed hakkavad kahjuks juba 60-ndates massiliselt surema (vähki ja südame-veresoonkonnahaigustesse peamiselt). Sel põhjusel ongi minu jaoks kriitiline piir kuskil 45 kandis, 50-aastase mehega enam last ei saaks. Aga see on muidugi puhtalt teoreetiline risk, kui lapsesoov ikka väga suur on, siis see kaalub ilmselt riski üles.
Enda arvamuse kinnituseks vaatasin statistikat ka (ainult meeste kohta):
2018. a. kokku surmi: 7401
50-54 a – 304
55-59 a – 564
60-64 a – 743
65-69 a – 904
Kokku vanuses 50-69 oli siis 2515 surma, enne 50. eluaastat 634. Seega tõenäosus, et 50-aastane mees sureb enne 70-aastaseks saamist (ehk siis tema laps on alla 20a), on 2515/(7401-634)*100=37% – liiga suur minu meelest.
45-aastase mehe puhul annab sama arvutuskäik 26% (so. siis tõenäosus, et ta sureb enne 65-aastaseks saamist) – veidi parem ikka.
40-aastase mehe puhul väheneb risk 17%-ni.
Tuleb muidugi tunnistada, et see ei ole päris korrektne lähenemine, kuna praegused 50-aastased elavad tõenäoliselt veidi kauem kui need, kes eelmisel aastal surid. Aga mingi aimu annab ikka.
Üks asi, millele mõelda, on see, et mehed hakkavad kahjuks juba 60-ndates massiliselt surema (vähki ja südame-veresoonkonnahaigustesse peamiselt). Sel põhjusel ongi minu jaoks kriitiline piir kuskil 45 kandis, 50-aastase mehega enam last ei saaks. Aga see on muidugi puhtalt teoreetiline risk, kui lapsesoov ikka väga suur on, siis see kaalub ilmselt riski üles.
Enda arvamuse kinnituseks vaatasin statistikat ka (ainult meeste kohta):
2018. a. kokku surmi: 7401
50-54 a – 304
55-59 a – 564
60-64 a – 743
65-69 a – 904
Kokku vanuses 50-69 oli siis 2515 surma, enne 50. eluaastat 634. Seega tõenäosus, et 50-aastane mees sureb enne 70-aastaseks saamist (ehk siis tema laps on alla 20a), on 2515/(7401-634)*100=37% – liiga suur minu meelest.
45-aastase mehe puhul annab sama arvutuskäik 26% (so. siis tõenäosus, et ta sureb enne 65-aastaseks saamist) – veidi parem ikka.
40-aastase mehe puhul väheneb risk 17%-ni.
Tuleb muidugi tunnistada, et see ei ole päris korrektne lähenemine, kuna praegused 50-aastased elavad tõenäoliselt veidi kauem kui need, kes eelmisel aastal surid. Aga mingi aimu annab ikka.
Jälle puudulik statistika. Kui paljud nendest olid tervislikke eluviisidega? Kõige lihtsam on vaadata, kas selle 45+ isakandidaadil ka isa veel elab ja isakandidaadil tuleks valida tervislikke eluviise elanud meeste seast.
Üks asi, millele mõelda, on see, et mehed hakkavad kahjuks juba 60-ndates massiliselt surema (vähki ja südame-veresoonkonnahaigustesse peamiselt). Sel põhjusel ongi minu jaoks kriitiline piir kuskil 45 kandis, 50-aastase mehega enam last ei saaks. Aga see on muidugi puhtalt teoreetiline risk, kui lapsesoov ikka väga suur on, siis see kaalub ilmselt riski üles.
Enda arvamuse kinnituseks vaatasin statistikat ka (ainult meeste kohta):
2018. a. kokku surmi: 7401
50-54 a – 304
55-59 a – 564
60-64 a – 743
65-69 a – 904
Kokku vanuses 50-69 oli siis 2515 surma, enne 50. eluaastat 634. Seega tõenäosus, et 50-aastane mees sureb enne 70-aastaseks saamist (ehk siis tema laps on alla 20a), on 2515/(7401-634)*100=37% – liiga suur minu meelest.
45-aastase mehe puhul annab sama arvutuskäik 26% (so. siis tõenäosus, et ta sureb enne 65-aastaseks saamist) – veidi parem ikka.
40-aastase mehe puhul väheneb risk 17%-ni.
Tuleb muidugi tunnistada, et see ei ole päris korrektne lähenemine, kuna praegused 50-aastased elavad tõenäoliselt veidi kauem kui need, kes eelmisel aastal surid. Aga mingi aimu annab ikka.
Jälle puudulik statistika. Kui paljud nendest olid tervislikke eluviisidega? Kõige lihtsam on vaadata, kas selle 45+ isakandidaadil ka isa veel elab ja isakandidaadil tuleks valida tervislikke eluviise elanud meeste seast.
Mida sa jaurad on tervislike eluviisidega. Ühtviisi nii palju/vähe tervislike eluviisidega inimesi on nii 20-30 aastates inimeste seas, kui ka 40-50 eluaastates. Pigem kipub trend olema just vanema generatsiooni poole, kes on hakanud oma tervise eest rohkem hoolt kandma ja loobunud joomisest, suitsetamisest ja hakanud oma kehakaaluga tegelema. KUID SELLELE VAATAMATA, kasvab suremus vanemas eas. See on puhas fakt! (töötan eesti suurimas haiglas).
Üks asi, millele mõelda, on see, et mehed hakkavad kahjuks juba 60-ndates massiliselt surema (vähki ja südame-veresoonkonnahaigustesse peamiselt). Sel põhjusel ongi minu jaoks kriitiline piir kuskil 45 kandis, 50-aastase mehega enam last ei saaks. Aga see on muidugi puhtalt teoreetiline risk, kui lapsesoov ikka väga suur on, siis see kaalub ilmselt riski üles.
Enda arvamuse kinnituseks vaatasin statistikat ka (ainult meeste kohta):
2018. a. kokku surmi: 7401
50-54 a – 304
55-59 a – 564
60-64 a – 743
65-69 a – 904
Kokku vanuses 50-69 oli siis 2515 surma, enne 50. eluaastat 634. Seega tõenäosus, et 50-aastane mees sureb enne 70-aastaseks saamist (ehk siis tema laps on alla 20a), on 2515/(7401-634)*100=37% – liiga suur minu meelest.
45-aastase mehe puhul annab sama arvutuskäik 26% (so. siis tõenäosus, et ta sureb enne 65-aastaseks saamist) – veidi parem ikka.
40-aastase mehe puhul väheneb risk 17%-ni.
Tuleb muidugi tunnistada, et see ei ole päris korrektne lähenemine, kuna praegused 50-aastased elavad tõenäoliselt veidi kauem kui need, kes eelmisel aastal surid. Aga mingi aimu annab ikka.
Jälle puudulik statistika. Kui paljud nendest olid tervislikke eluviisidega? Kõige lihtsam on vaadata, kas selle 45+ isakandidaadil ka isa veel elab ja isakandidaadil tuleks valida tervislikke eluviise elanud meeste seast.
Mida sa jaurad on tervislike eluviisidega. Ühtviisi nii palju/vähe tervislike eluviisidega inimesi on nii 20-30 aastates inimeste seas, kui ka 40-50 eluaastates. Pigem kipub trend olema just vanema generatsiooni poole, kes on hakanud oma tervise eest rohkem hoolt kandma ja loobunud joomisest, suitsetamisest ja hakanud oma kehakaaluga tegelema. KUID SELLELE VAATAMATA, kasvab suremus vanemas eas. See on puhas fakt! (töötan eesti suurimas haiglas).
Sest ebatervislikke eluviisidega mehed surevad ju kiiresti ära. Mitte just 30/40selt, aga alates 50.
Kõik see statistikaga vehkimine ja. “Aga äkki sureb ära/jääb haigeks…” on tegelikult paras jamps ja selle järgi ei saa oma eluotsuseid teha. Sest selle: “Aga äkki sureb ära/ äkki jääb haigeks” puhul peaks siis arvestama juba ka muid suremust/haigusi põhjustavaid tegureid kui vanus. Näiteks – tegevusala. Kas mehe tegevusala on äkki ohtlik? Töötab alal, kus statistiliselt juhtub rohkem vigastusi/surmasid – sellisega ei tohi üldse lapsi teha! On valgekrae, aga sõidab palju autoga tööasjus ringi? Jälle jama, kuna autoõnnetuses on ju väga tõenäoline vigastada/surma saada! Jällegi, on kahtlane sellisega lapsi saada! Käib komandeeringutes – jama, sest lennuk võib alla kukkuda, võib välismaa suusrlinnas või lennujaamas terroriakti ohvriks langeda jne. Puhkab reisides? – jälle jama! Eriti halb, kui reisib nii töö kui puhkuse asjus sageli ja sõidab palju autoga ka.
Okei, ma saan aru, kui püütakse ennustada konkreetse isiku tervist – kui juba varases keskeas kummitavad mingid kroonilised tervisehädad, siis võetakse nii, et ok, ehk ei tasu. Aga mingi statistikaga tulla on küll üsna mõttetu. Kui juhtub midagi, kas näiteks 30-a surma saanud/haigestunud mehe puhul pakub mingit lohutust, et: “Statistliselt on selles vanusegrupis surmasid vähem – suure tõenäosusega see mees poleks tohtinud surra.”
Kui natuke rohkem mõtlema hakata – nii absurdseks muutub kõik see statistika põhjal tuleviku niipidi või naapidi ennustamine!
Tervislikud eluviisid on tervist kahjustavad. Kõige tervemini ja kauem elavad natuke (rõhutades sõna natuke) ülekaalulised ja liikuvad, aga mtte aktiivsed tervisesportlased.
Mingis vanuses peab mõistus aru saama et keha ei muutu nooremaks ja tuleb tegleda füsioteraapia ja sooja jalavanni mitte ‘tervislike eluviisidega’ mille all mõeldakse aktiivset sporti ja pidevat dieeti millegipärast. Vaata kõiki neid kõvasid mehi kes südari saavad kui 50selt maratone läbivad.
Ja ole kui tervislik tahes – statistika on kõigi inimgruppide ülene. Vanematel inimestel on suurem tõenäosus saada haigeid lapsi, vanematel inimestel on rohkem haigusi. Ja lõpuks sureme me kõik ära, mehed palju varem kui naised.
Kõik see statistikaga vehkimine ja. “Aga äkki sureb ära/jääb haigeks…” on tegelikult paras jamps ja selle järgi ei saa oma eluotsuseid teha. Sest selle: “Aga äkki sureb ära/ äkki jääb haigeks” puhul peaks siis arvestama juba ka muid suremust/haigusi põhjustavaid tegureid kui vanus. Näiteks – tegevusala. Kas mehe tegevusala on äkki ohtlik? Töötab alal, kus statistiliselt juhtub rohkem vigastusi/surmasid – sellisega ei tohi üldse lapsi teha! On valgekrae, aga sõidab palju autoga tööasjus ringi? Jälle jama, kuna autoõnnetuses on ju väga tõenäoline vigastada/surma saada! Jällegi, on kahtlane sellisega lapsi saada! Käib komandeeringutes – jama, sest lennuk võib alla kukkuda, võib välismaa suusrlinnas või lennujaamas terroriakti ohvriks langeda jne. Puhkab reisides? – jälle jama! Eriti halb, kui reisib nii töö kui puhkuse asjus sageli ja sõidab palju autoga ka.
Okei, ma saan aru, kui püütakse ennustada konkreetse isiku tervist – kui juba varases keskeas kummitavad mingid kroonilised tervisehädad, siis võetakse nii, et ok, ehk ei tasu. Aga mingi statistikaga tulla on küll üsna mõttetu. Kui juhtub midagi, kas näiteks 30-a surma saanud/haigestunud mehe puhul pakub mingit lohutust, et: “Statistliselt on selles vanusegrupis surmasid vähem – suure tõenäosusega see mees poleks tohtinud surra.”
Kui natuke rohkem mõtlema hakata – nii absurdseks muutub kõik see statistika põhjal tuleviku niipidi või naapidi ennustamine!
Vigastused ja kroonilised tervisehädad on surma põhjuseks ainult üsna väikesel protsendil. 60-ndates mehi viib hauda vähk, mille saamine on suuresti loterii, ja südame-veresoonkonnahaigused, mis tabavad samuti tihti ka tervislike eluviiside viljelejaid. 50-selt on need mehed seejuures kõik veel hea tervise juures ja energiast pakatavad. Ma ei väidagi, et keegi peaks oma eluotsuseid statistika põhjal tegema, aga leian, et mida rohkem informatsiooni otsuse tegemisel on, seda mõistlikum otsus tuleb.
Kes on saanud lapse 45-50aastase (või vanema) meheg
Andres Dvinjaninov sündis ju mehele, kes oli sellal 55 eluaasta paiku.
Minu sõbranna sai lapse mehega, kes oli 56. Sõbranna ise oli 40 või 41. Laps on nüüd 19 saamas, kõik kena, korras, st mehe vanusega seoses lapses küll midagi halvasti pole.
Mees ka päris tegus, igatahes mees on peres esimene, kes tahaks kuskile minna, külalisi kutsuda ja miskit korraldada.
