Teema: 45+ aastaselt isaks

#3235717:

Tervislikud eluviisid on tervist kahjustavad. Kõige tervemini ja kauem elavad natuke (rõhutades sõna natuke) ülekaalulised ja liikuvad, aga mtte aktiivsed tervisesportlased.

Mingis vanuses peab mõistus aru saama et keha ei muutu nooremaks ja tuleb tegleda füsioteraapia ja sooja jalavanni mitte ‘tervislike eluviisidega’ mille all mõeldakse aktiivset sporti ja pidevat dieeti millegipärast. Vaata kõiki neid kõvasid mehi kes südari saavad kui 50selt maratone läbivad.

Ja ole kui tervislik tahes – statistika on kõigi inimgruppide ülene. Vanematel inimestel on suurem tõenäosus saada haigeid lapsi, vanematel inimestel on rohkem haigusi. Ja lõpuks sureme me kõik ära, mehed palju varem kui naised.

Jah, selle spordi tervislikkusega on segadus tõesti. Maratonide jooksmine ja sinna jurde kuuluvad suuremahulised treeningud pigem ei ole sõna tõsises mõttes tervisesport. Veidi madala tasemega saavutussport kui tippsport (mis on eriti suur terviseröövel), aga siiski saavutussport. See pole enam uudis, et suure koormusega sportides võib (eriti keskealine) üle pingutada ja on risk surm/tervisekahjustused hoopis varasemaks tuua. Samuti näljadieetidega.

#3236111:

#3235941:

Minu sõbranna sai lapse mehega, kes oli 56. Sõbranna ise oli 40 või 41. Laps on nüüd 19 saamas, kõik kena, korras, st mehe vanusega seoses lapses küll midagi halvasti pole.

Ja minu tuttav sai lapse mehega, kes oli 54. Mees oli ka tubli ja tegus, sh tervislike eluviisidega, kuni suri 66-aastaselt vähki.

Ma ka tean ühte 60-ndates meest, kes vähki suri, murdeealised kolmikud poisid jäid maha. Naisel võib ikka raske küll olla.

Minul suri sõbranna 33-aastaselt vähki.

#3236111:

Ja minu tuttav sai lapse mehega, kes oli 54. Mees oli ka tubli ja tegus, sh tervislike eluviisidega, kuni suri 66-aastaselt vähki.

#3236140:

Ma ka tean ühte 60-ndates meest, kes vähki suri, murdeealised kolmikud poisid jäid maha. Naisel võib ikka raske küll olla.

No see on see teema, et pooleldi vett täis tassi nähes üks inimene mõtleb alati: “Tass on pooltühi” – teine mõtleb aga: “Tass on pooltäis”. Ehk siis sellise juhtumi puhul esimest tüüpi naine ilmselt kahetseb (miks ma üldse pidin…)

Teist tüüpi naine aga mõtleb, et kahju küll, aga – selle vähese meile antud aja jooksul me kasutasime aega hästi – meil jõudis olla armastus, me saime kolm toredat last ja jõudsime nad murdeealiseks kah veel kasvatada! Ja vaatab iga päev oma kolme last rahuloluga, et kuigi mehele endale kahjuks polnud antud rohkem aega, sai antud aeg vähemalt hästi kasutatud.

Kui 40+ naine küsib, et kas peaks veel lapse saama, siis perekoolis kõik kiidavad , et sa oled veel noor, milles küsimus muidugi saa. Nüüd kui on küsimus, et kas mees 45 aastasena sobib isaks, siis paljud väidavad, et liiga vana, kindlasti sureb vähki või mõni muu haigus.
Kas teie meelest siis need 40+ naised saavad lapsi 20 aastastega?

#3236759:

Kui 40+ naine küsib, et kas peaks veel lapse saama, siis perekoolis kõik kiidavad , et sa oled veel noor, milles küsimus muidugi saa. Nüüd kui on küsimus, et kas mees 45 aastasena sobib isaks, siis paljud väidavad, et liiga vana, kindlasti sureb vähki või mõni muu haigus.

Kas teie meelest siis need 40+ naised saavad lapsi 20 aastastega?

Eks igaüks hindab ise, kui suur risk tema jaoks vastuvõetav on. Minu jaoks on piir sisetunde põhjal u 45 juures ja ka statistika toetab seda (3 meest 4-st elab veel 20 aastat). 50-aastastest meestest aga elab veel 20 aastat ainult u 3 meest 5-st ja see on minu jaoks liiga suur risk, kui peres juba lapsed olemas on. Samas kui paaril lapsi veel polegi, siis ilmselt tasub riskida.

#3236865:

#3236778:

#3236759:

Kui 40+ naine küsib, et kas peaks veel lapse saama, siis perekoolis kõik kiidavad , et sa oled veel noor, milles küsimus muidugi saa. Nüüd kui on küsimus, et kas mees 45 aastasena sobib isaks, siis paljud väidavad, et liiga vana, kindlasti sureb vähki või mõni muu haigus.

Kas teie meelest siis need 40+ naised saavad lapsi 20 aastastega?

Eks igaüks hindab ise, kui suur risk tema jaoks vastuvõetav on. Minu jaoks on piir sisetunde põhjal u 45 juures ja ka statistika toetab seda (3 meest 4-st elab veel 20 aastat). 50-aastastest meestest aga elab veel 20 aastat ainult u 3 meest 5-st ja see on minu jaoks liiga suur risk, kui peres juba lapsed olemas on. Samas kui paaril lapsi veel polegi, siis ilmselt tasub riskida.

Jätkuvalt juhin tähelepanu sellele, et statistika on puudulik. Ei arvesta eluviise, ega geene (lähisugulaste eluiga) jms. Lapseplaneerijatel oleks võimalik siis valida väiksema suremusprotsendiga grupist meest laste isaks.

No kui keegi sedasi kalkuleerides seda lapse isa valib, siis ei vali ta 50+ vanameest nii ehk naa. Valdav enamus siiski sedasi kalkuleerides enda lapsele isa ei vali. Niiet unusta enda tervislikud eluviisid ja sajaaastased vanaisad ära. Kui Sa tundud naisele atraktiivne, piisavalt isane ja hops ära armute, siis teeb ta Sinuga lapse statistikast, Sinu vanusest ja geenipärandist hoolimata. Kui Sa aga naise jaoks töll oled, siis oled Sa töll ja võid oma iidvanu vaarisasid ja ülitervislikke eluviise kasvõi presidendi allkirjaga esitleda, naist ei koti ja titeteoks Sinuga ei lähe 🙂

#3238084:

#3236495:

#3236214:

Minu mees oli viimase lapse sündides 48 ja mina ise 46. Laps on terve ja meie ise ka, ei ütleks küll, et vanemate lastega võrreldes midagi teistmoodi oleks. Võib-olla ehk see, et lapsega tegelemiseks on nüüd tunduvalt rohkem aega ja viitsimist kui seda vanemate lastega oli.

See on väga levinud, aga samas otsitud ja vilets argument, et vanas eas on rohkem aega ja viitsimist lastega tegeleda. Võin öelda enamuse noorte emade nimel, et ka meie viitsisime vägagi oma lastega tegeleda ja ka meie lapsed olid oodatud ja hoolitsetud. Ja aeg? Aeg on loomulikult noorte lastevanemate kasuks, kes sama ajaga jõuavad tunduvalt rohkem kui nendest paarkümmend aastat vanemad inimesed.

Vilets argument oleks siis, kui võrdlusmoment puuduks.

Oled sa vana ema olnud, et tead? Mina olen olnud väga noor ema, keskealine ema ja nüüd siis ka väga vana ema. Kuna viie lapse vanematena oleme saanud kolm last kahekümnendate alguses, siis enda puhu tean päris täpselt, et tol ajal ma ei viitsinud ega jõudnudki koolide ja töö kõrvalt lastega nii palju tegeleda kui see kahe viimasega on olnud.

Oodatud, muide, minu noorim laps ei olnud. Täiesti ootamatu oli:)

Planeeritud vast ei olnud, oodatud vast ikka oli 🙂

#3236495:

#3236214:

Minu mees oli viimase lapse sündides 48 ja mina ise 46. Laps on terve ja meie ise ka, ei ütleks küll, et vanemate lastega võrreldes midagi teistmoodi oleks. Võib-olla ehk see, et lapsega tegelemiseks on nüüd tunduvalt rohkem aega ja viitsimist kui seda vanemate lastega oli.

See on väga levinud, aga samas otsitud ja vilets argument, et vanas eas on rohkem aega ja viitsimist lastega tegeleda. Võin öelda enamuse noorte emade nimel, et ka meie viitsisime vägagi oma lastega tegeleda ja ka meie lapsed olid oodatud ja hoolitsetud. Ja aeg? Aeg on loomulikult noorte lastevanemate kasuks, kes sama ajaga jõuavad tunduvalt rohkem kui nendest paarkümmend aastat vanemad inimesed.

Ma olen saanud lapse ka noorena ja on võrdlusmoment olemas. Noorena on palju rohkem tegevust, vanemana oled rohkem kodune. Mees tunnistas viimase lapsega, et nüüd tunnen et olen lõpuks isa! See jõudis kohale alles kolmanda lapsega, meie pesamunaga.

Inimeste elud on nii erinevad, ei ole ühest retsepti. Mul on kaks last ja kunagi pole ühtegi ööd pidanud laste pärast üleval olema, haigused tulid palju hiljem kui imikueas. Samuti pole pidanud mees hommikuti kuskile tööle kappama, oleme mõlemad kodus töötanud suurema osa ajast ja maganud hommikuti nii kaua, kui tahame.
Ja ülalpidamise peale pole ma pidanud ka mõtlema, enne 30-ndaid olin end ise majanduslikult kindlustanud. Lausa imelik on lugeda väidet, et peaksin eelistama vanemat meest, kuna tema jaksaks mulle võib-olla lapsehoidja palgata.

.

#3242372:

Esimene laps sündis kui olin 21 ja teine sündis kui olin 27. Minu isiklik vanusepiir laste saamiseks ongi maks. 30a. Mees oli esimese lapse sünni ajal 28 ja teise sünni ajal 33. See oli tema vanusepiir. Rohkem lapsi ei taha me mõlemad.

Ma mäletan, et kui ma olin nii umbes selline 10-aastane siis mängisin tihti ühe naabripoisiga ja ma ikka imestasin, et kas tõesti see vana naine on ta ema, et kuidas ta küll nii vana näeb välja. Hiljem tuli välja, et ta ema oli varajates 50-ndates, poiss ise oli ka minu vanune. Minu ema oli siis 30-aastane ja küll ma olin õnnelik, et ta nii noor oli ????

Ja sa arvad, et see naabripoiss armastas kuidagi oma ema vähem? Olgem ausad, 10 aastase lapse jaoks on ka 30 ikkagi juba vana.

Aegu tagasi oligi kombeks otse keskoolist lapsi tegema hakata. Ajad on siin vahepeal natuke edasi läinud ja enam ei pea naabripoisi vana ema pärast muretsema. Õnneks on tänapäeval juba päris palju selliseid naabripoisse kelle emad on natuke vanemad.

#3242372:

Esimene laps sündis kui olin 21 ja teine sündis kui olin 27. Minu isiklik vanusepiir laste saamiseks ongi maks. 30a. Mees oli esimese lapse sünni ajal 28 ja teise sünni ajal 33. See oli tema vanusepiir. Rohkem lapsi ei taha me mõlemad.

Ma mäletan, et kui ma olin nii umbes selline 10-aastane siis mängisin tihti ühe naabripoisiga ja ma ikka imestasin, et kas tõesti see vana naine on ta ema, et kuidas ta küll nii vana näeb välja. Hiljem tuli välja, et ta ema oli varajates 50-ndates, poiss ise oli ka minu vanune. Minu ema oli siis 30-aastane ja küll ma olin õnnelik, et ta nii noor oli ????

Mina jälle mäletan, kuidas ma imestasin, kui teada sain, et naabripoisi ema on minu emast tegelikult palju vanem – minu meelest olid kõik emad ühesugused emavanused. 😀

Mis siis 50+ isaduses halba on?
https://www.facebook.com/photo.php?fbid=3320173498023373&set=pb.100000922666934.-2207520000.1570118880.&type=3&theater

#3234727:

Hoian hinge kinni, et lapselapsi veel ei sünniks, sest lihtsalt pole jõudu pisikesi hoida veel – oma laps alles nii suur, et saame endale ka veidi aega võtta.

Njah, õigust räägid. Mina hakkasin 50-sena 2-aastast lapselast kasvatama ja võrreldes oma laste kasvatamisega, kes sündisid mul 20-ndates, oli ikka küll nagu öö ja päev. Oleneb lapsest ka, aga kui laps ikka öösiti nutab, on tihti haige, viriseb, karjub…ikka väga kurnav, lihtsalt tahaks normaalselt välja puhata. Noorena tundus see kõik lihtne, magamata ööd väga ei häirinudki.

Meestel on muidugi enamasti lihtsam, ema on see, kes lapsega tegeleb, mees käib tööl.

Isiklikult ei poolda hilisemas keskeas laste saamist. Isa oli mul 49, kui mina sündisin, kolmanda lapsena. Ema oli 16 aastat noorem. Isaga ma ei saanudki õiget kontakti, ikka liiga teine põlvkond oli, vanade vaadetega.

Ma loodan, et su tsiteeritav ikka teab, et lastelaste hoidmine ei ole iseenesest vanavanemate kohus? Sul endal on nähtavasti mingi eriolukord, lapselapse vanemad surnud või vangis, et lausa kasvatama pead. Aga kui ei ole jõudu hoida, siis ei pea hoidma.