Muidugi tuleb beebide eest hoolt kanda ja olla ettevaatlik, kuid paratamatult sellised asjad juhtuvad. Kui laps õpib kõndima ja igale poole ronima, siis ta hakkabki päris palju kukkuma ja iga kukkumise pärast tõsiselt muretsedes võib hulluks minna.
Tasub alati mõelda sellele, et esiteks sündides mõjuvad lapsele kõvasti suuremad jõud kui kukkumine lapse enda kõrguselt, sh nt diivanilt. Beebide ajud pole kolju küljes kinni just selleks, et pehmendada kukkumiste-kõigutamiste mõju. Nende luud on suuremas osas pehmed kõhred, keskel on vaid luustumiskeskused. Beebid on loodud nii, et nad saaks minimaalselt püsivaid traumasid.
Oluline on ka see, et kukkumiste läbi laps õpib. Kui hoida last nö vati sees, pehmendada kõike ja teda pidevalt kinni püüda, siis ta ei õpi ise ohutul liikuma. See ei tähenda, et peaks laskma lapsel igalt poolt alla sadama, aga mingi hetk tuleb enda süda kõvemaks teha ja lastagi lapsel kukkuda, kui ta näiteks ennast püsti ajab. Ongi paar korda valus ja siis hakkab katsetama, kuidas valutult alla saada.
On ka päris oluline aktsepteerida igasuguseid juhtumeid kui paratamatust. Enda süüdistamine ei aita, kui teed asju nii hästi ja hoolivalt, kui oskad. 4-kuune ilmselt veel kaost ei põhjusta, aga reaalne on, et juba enne aastaseks saamist võib laps kive alla neelata, sobimatut toitu ja muud jama suhu pista, endale millegi teravaga haiget teha jmt. Selles pole keegi süüdi, lapse avastamist nõudev aju lihtsalt tahabki proovida.
Võin ka õpetajana öelda, et üldiselt on õpi- ja käitumisraskuste taga tõsisemad probleemid kui üks kukkumine. Kui neuroloogilisi nähte beebil pole, siis see ei põhjusta probleeme tulevikus, kuigi on kerge asi, mille kaela raskused veeretada. Kui tahad neid raskusi vältida, siis loo oma lapsega usalduslik suhe, toeta teda õppimisel (eneseregulatsioon ja isejuhtiv õppimine, loe koos lapsega ja näita eeskuju, ära nõua ideaalseid hindeid ja tulemusi, õpeta õppima vigadest ja neid mitte kartma…).