Teema: 4k beebi kukkus põrandale

Aga edaspidi lapse magamiskoht turvaliseks! Kui muud võimakust pole, siis voodi välja ja madrats põransale. Laps muutub järjest liikuvamaks ja varsti ei aita ka mingid patjadest piirded.

Perekooli asemel helista oma pereõele või perearstile, kes küsib täpsustavaid küsimusi ja annab soovitusi.

Ma ei taha olla õel ega parastav, aga mis asjaoludel sellised õnnetused juhtuvad? Kas see käib koos mõttega, et võrevoodi on mõttetu beebikaup?

See, et koheselt märgatavat kahju ei ole, ei tähenda minu jaoks, et see on kuidagi pool-suva. Ma muretsesin juba siis, kui beebi hakkas end püsti ajama ja enda pikkuse jagu kukkus… (See on see kui “vanainimene” lapse saab…)

Kui kõrgelt laps kukkus? Öeldakse, et kuni enda kõrguselt kukkumine on tavaliselt ohutu. Mitte, et see oleks alati ohutu, aga tavaliselt ei too tõsiseid tagajärgi, vähemalt ühekordne juhtum.

Peapõrutuste korral tuleks alati pärast hoolikalt jälgida, et uut vigastust ei tekiks. Kaks järjestikust kerget põrutust võivad rohkem kahju teha kui üks natuke tõsisem (aga siiski kergemapoolne).

Kui laps peale kukkumist rahuneb kiiresti, ei kilju, ei ole uimane ega loid, on tavapäraselt aktiivne, siis tõenäoliselt on kõik korras.

4-kuused suudavad end uskumatult efektiivselt ja kiiresti ringi nihverdada. Meeter voodil läbitakse mõne minutiga… ja seejuures ei pruugi beebi veel üldse roomata ega isegi veel keerata. Voodi ümber tasub nüüd mõneks ajaks paksud pehmed vaibad panna, samuti vaata mähkimislaua ümbrus üle ja parem, kui last seal hoides on pidevalt üks käsi teda kinni hoidmas.

Muidugi tuleb beebide eest hoolt kanda ja olla ettevaatlik, kuid paratamatult sellised asjad juhtuvad. Kui laps õpib kõndima ja igale poole ronima, siis ta hakkabki päris palju kukkuma ja iga kukkumise pärast tõsiselt muretsedes võib hulluks minna.

Tasub alati mõelda sellele, et esiteks sündides mõjuvad lapsele kõvasti suuremad jõud kui kukkumine lapse enda kõrguselt, sh nt diivanilt. Beebide ajud pole kolju küljes kinni just selleks, et pehmendada kukkumiste-kõigutamiste mõju. Nende luud on suuremas osas pehmed kõhred, keskel on vaid luustumiskeskused. Beebid on loodud nii, et nad saaks minimaalselt püsivaid traumasid.

Oluline on ka see, et kukkumiste läbi laps õpib. Kui hoida last nö vati sees, pehmendada kõike ja teda pidevalt kinni püüda, siis ta ei õpi ise ohutul liikuma. See ei tähenda, et peaks laskma lapsel igalt poolt alla sadama, aga mingi hetk tuleb enda süda kõvemaks teha ja lastagi lapsel kukkuda, kui ta näiteks ennast püsti ajab. Ongi paar korda valus ja siis hakkab katsetama, kuidas valutult alla saada.

On ka päris oluline aktsepteerida igasuguseid juhtumeid kui paratamatust. Enda süüdistamine ei aita, kui teed asju nii hästi ja hoolivalt, kui oskad. 4-kuune ilmselt veel kaost ei põhjusta, aga reaalne on, et juba enne aastaseks saamist võib laps kive alla neelata, sobimatut toitu ja muud jama suhu pista, endale millegi teravaga haiget teha jmt. Selles pole keegi süüdi, lapse avastamist nõudev aju lihtsalt tahabki proovida.

Võin ka õpetajana öelda, et üldiselt on õpi- ja käitumisraskuste taga tõsisemad probleemid kui üks kukkumine. Kui neuroloogilisi nähte beebil pole, siis see ei põhjusta probleeme tulevikus, kuigi on kerge asi, mille kaela raskused veeretada. Kui tahad neid raskusi vältida, siis loo oma lapsega usalduslik suhe, toeta teda õppimisel (eneseregulatsioon ja isejuhtiv õppimine, loe koos lapsega ja näita eeskuju, ära nõua ideaalseid hindeid ja tulemusi, õpeta õppima vigadest ja neid mitte kartma…).

#3937746:

Teemaalgataja.

Vaatad, et lapsel koolis õpiraskused, käitumisraskused-no hakkadki meenutama seda juhtumit ja seostama ka sellega.

Vaata parem et vaktsiinitüsistusi ei saa

Ei saa aru, kuidas sellised asjad ikka juhtuvad? Räägitakse ju söögi alla ja peale, et ärge jätke järelvalveta mitte kunagi ja käsi peale, kui ise kõrvale vaatate. Ja pidevalt on sellised mured siin teemaks. Ja loomulikult ei saa ju 4kuune magada tabavoodis, täiesti välistatud. Kas madratsile põrandale või võrekasse. Kuidas keegi küll riskib teisiti, täiesti arusaamatu.

#3936592:

Ma ei taha olla õel ega parastav, aga mis asjaoludel sellised õnnetused juhtuvad?

Kui ei taha olla, miks sa siis oled? Ka kõige ettevaatlikumatel vanematel võib juhtuda, et beebi kukub ja et laps käimaõppimisel kukub, on täiesti normaalne, nii õpibki.

#3945760:

Olin lapsega neonatoloogia osakonnas, kus personal vaatas õudusega nii mähkimislauale kui ka voodile jäetud vastsündinuid ja kõik need emad said sugeda. Ju siis juba vastsündinud suudavad ennas maha nihverdada. MITTE KUNAGI ärge jätke neid järelevalveta ilma kindlustamata!

Ja minul oli hoopis vastupidine kogemus: olin äsja sünnitanud ja paari päeva pärast vaatas lastearst minu vastsündinu üle. Arst võttis beebi ja pani ta ülevaatuslauale (see oli kõrge ja mingeid ääri vms laual polnud), minul palus istuda diivanile, mis oli natuke kaugemal. Ühel hetkel arst astus lauast eemale, et mingeid pabereid täita, ja kui vastsündinu end laua peal tugevalt liigutas, kargasin ma automaatselt püsti ja tormasin laua juurde. Lastearst puhkes selle peale südamest naerma ja ütles, et “ega ta sealt kuhugi ei lähe!”. Ausalt öelda oli see päris imelik reaktsioon lastearstilt ja ma isegi tundsin end rumalana, et olin nii üle reageerinud. Alles pärast hakkasin mõtlema, et rumal oli siin ikka lastearst, sest õnnetusi võib ju juhtuda ka vastsündinutega.