Mure on selline, et 5 aastasel lapsel on probleem müraga ja see tegelikult on kestnud juba mitu aastat. Väiksemana oli asi hullem, et siis näiteks õues oli kosta muruniidukit ,aga polnud näha seda ja siis mõtlesin, et kardab, sest ei tea, et mis seda tekitab. Nüüd niidukit ei karda, aga näiteks kui naabrid remonti teevad, kopsivad, puurivad, siis on lapsel paanika ja nõuab kõrvaklappe pähe või lõppegu müra. Nüüd viimati osalesime üritusel, kus oli ka müra, et ära ta sealt ka minna ei tahtnud, et tahtis seal melu sees olla, aga koguaeg olid tal käed kõrvadel. Pole nii tõsiselt süübinud varem, kuigi väikesed kahtlused on kohati olnud, aga pigem mõelnud, et mõni asi on lihtsalt lapse omapära, aga nüüd vaatasin küll, et üritusel mitte ühelgi lapsel polnud käsi kõrvadel peale tema ega mingit sellist probleemi. Kas ma peaksin kuskile pöörduma hakkama ja kui, siis kuhu või ka 5 aastane võib neist veidrustest välja kasvada ja pigem poleks vaja kohe pöörduda?
Teema: 5 aastane laps ei kannata müra
Aga miks mitte lihtsalt neid klappe võimaldada?
Kas tal on teisi omapäraseid jooni ja ülitundlikust veel või ainult see? Minu mürakartlikul lapsel on autismispektrihäire, aga see muidugi ei väljendu ainult selles. Oleks vaja välja selgitada, kas probleem on füüsiline (kõrvadega midagi) või psühholoogiline.
Mu 2,5a laps on ka helitundlik. Nt tänagi õues, kui üle tee auto signaal huilgas, siis ta vaatas naerulsui ja põnevil, aga käed kõrvadel. Ta oli juba sünnist saadik väga helitundlik, nt kui vastsündinuna keegi välisuksest käis, siis see äratas ta üles. Kui ma tema magades mobiili nuppu vajutasin, siis ta ehmatas ärkvele. Õnneks võrreldes beebieaga on ta praeguseks häältega rohkem harjunud ja talub palju rohkem. Aga siiski ei meeldi talle valjud hääled. Nt mõnikord kui külmkapi mootor tööle hakkab, siis ta ütleb, et lähme köögist ära. Aga üle pooltel kordadest jälle ta ei pane seda sama külmikumootorit tähelegi. Viimasel kuul rase olles tundisin, et ta ärkas lausa kõhus üles, siis kui mul äratuskell helises 😀
Mul laps kartis ka mingi vanuseni mootorsaagi ja raiderit ning lennukeid (meil lennuväli kõrval ning lisaks langevarjurite lennukitele, lendavad aeg-ajalt üle sõjaväelennukid ja nende mürinat kartis). Aiamasinaid enne tööle ei lubanud panna kui toas oli. Hetkel laps 6-aastane ja siiani ei meeldi wc’des need kätekuivatid, aga muud helid ei häiri enam.
Rohkem kahtlema paneb ka see, et tema isal on ilmselt mingi spektrihäire, ehk on asperger. Lapseeas arstid olid märganud, aga ema keeldus igasugustest diagnoosidest ja ei soovinud sellega tegeleda. Nii, et ametlikult tal diagnoosi ei ole. Tunnistab isegi, et ilmselt ongi mingi spektrihäire. Sotsiaalsusega on eelkõige probleeme isal ,aga näen lapsel ja isal sarnasusi. Keeruline on tegelikult kohati mõlemaga ja tunnen, kuidas on hakanud mu enda vaimset tervist mõjutama. Eriti imelik on see, et peale teise lapse sündi muutusin ise ka ülitundlikuks ja kohati tundub, et ma ei oska enam ise ka alati normaalselt sotsialiseeruda ja suhelda. Närviliseks muutusin ja ilmselt olen väsinud. Vahepeal mõtlesin, et mul ja lapsel ehk mingi neuroloogiline haigus tekkinud. Mul on 2 last ja need 2 last ja päris erinevad, aga neil on ka erinev isa. Esimene laps on väga sotsiaalne ,isegi ehk liiga ja teine täpselt vastupidi. Loomulikult ei olegi kõik lapsed ühesugused ja mu meelest üldse ei peagi olema, aga äkki minu laps kaldub natuke sellest sotsiaalsest normist kõrvale, kuigi tegelikult on ta just tark laps. Probleeme on sotsasiaalses osas ja ülitundlikkusega eelkõige. Lasteaiast olen kuulnud, et laps ei taha suhelda, mängib enamasti omaette, on väga vaikne, vahest tihkab nutta , kui millegiga hakkama ei saa, aga abi ta ka ei küsi ja logopeediga koostööd ei tee. Samas jälle saab hakkama ka, et keegi pole kunagi soovitanud teda koju jätta või arstile näitama minna. Kodus jällegi on laps vägagi jutukas ja julge, suu käib pidevalt ja kõike küsib ja on igati aktiivne. Samas jälle kui küsida temalt midagi, mis talle ei sobi või ta vastust ei tea, siis ta lihtsalt ei vasta, ei tee väljagi. Vahest ma ei saagi aru, et miks ta ei vasta, paneb suu lukku ja ignoreerib. Tema isa jällegi mõistab teda, sest nad on sarnased, aga mina ei mõista alati neid. Esimesel lapsel tuli kõik varakult (hambad, kõndima hakkamine, kõne jne oskused), aga teisel on kõik hiljem tulnud ja kõne pole praegugi veel hea. Areneb, aga võtab kauem aega kui ehk enamus lapsi ja mu esimene laps. Samas tundub jällegi kuidas nüüd öeldagi, intelligentsem kui paljud lapsed, et ta on ettevaatlik, ei torma kuskile, kuulab ilusti sõna, ei karju kuskil, ei kiusa ja märkab igasuguseid pisidetaile, mis ehk pole väga omane temavanustele lastele. Pisidetaile on ta ammu märganud, et mitu aastat juba. Väga tagasihoidlik on ja suisa nii, et kui kodus õppida tahab numbreid ja tähti näiteks, siis vastata ei julge. Väga ebakindel ja kahtlev. Imikuaeg oli raske, sest tal olid gaasid, mis kestsid pea 5 kuud ,ööd ja päevad karjus ja sai retseptiga keskmise kuni raske laktoositalumatuse piimapulbrit. Perearst ütles, et on ülitundlik seedimine. Nüüd 5 aastasenagi kurdab vahest kõhuvalu. Tegelikult on ta meie imelaps, sest sain viljatu diagnoosi ,aga juhtus ime, et jäin rasedaks , aga rasedus oli raske, enamasti pidin voodis lebama ja tööl ei soovitatud enam käia. Pidin tarvitama ka raseduse säilitamiseks rohtusid. Arstid ei uskunud, et see rasedus lõpuni kestab ja laps sünnib, aga õnneks nad eksisid. Oh, nüüd läks jutt pikaks.
Selle kirjelduse järgi ei saa su kahtlusi ei välistada, ega kinnitada. Ilmselt tuleks ikkagi proovida saada psühhiaatrilistele uuringutele. Hoiatan, et lihtne ei ole lapsele psühhiaatri aega saada.
Mu 4a ka paneb käsi kõrvadele. Oh, nüüd meil taas beebi, vaene 4a, peab nuttu ikka taluma aegajalt.
Ma pole muretsenud – mis siis on, kui ei meeldi müra? Normaalne ju, et ei meeldi. Ma palun koguaeg suurematel lastel telekat vaiksemaks panna – aru ma ei saa, kas neil tõesti kehv kuulmine? Mind häiribki enim vali telekas või raadio. Tihti käin ka raadiot vaiksemaks keeramas, kui mees mängima on pannud. Taustaheli olgu ikka taustal, mitte esiplaanil.
Minu üks lastest on normintellektiga autist ja sinu kirjelduses on mõned tunnused mis natuke meenutavad minu last – helitundlikus, mitte suhtlemine, pigem omaette tegutsemine, detailide nägemine, kõne hiline areng. Samas tundub üsna tavaline laps. Minu lapse puhul saab temaga suhtlema hakates kohe aru, et ta on teistsugune – kõne ja suhtlemisviisi pärast.
Võib-olla ongi su laps lihtsalt tundlikum kui teised või suuremas kollektiivis tagasihoidlikum? Kõhuvalu ja seedehäireid võib tekitada ka stress. Stess võib tekkida ka suures kollektiivis olemisest või reeglitest mis ei ole lapse loomusele sobivad. Minu laps käis lasteaias sobitusrühmas ja siiski eeldati, et tema peab kõiges olema nö tervete laste moodi. Temalt nõudis see topeltpingutust ja see tekitas pingeid.
Ainuke mille pärast ma ehk natuke muretseksin on paari aasta pärast saabuv kooliaeg. Kui on tundlikum laps, oleks hea leida talle sobiva suurusega klass ja kool. Võib-olla aitaks psühhiaatri juures käimine aru saada kas lapsel on mingeid ilmseid jooni või on piiri peal või on lihtsalt tundlik ja tagasihoidlik laps. Sinu enda vaimse tervise jaoks on ka hea kui sa oma last mõistad ja saad aru miks ta on selline nagu ta on. Kui teda mõistetakse ja ta on nö õiges kohas (sobiv klass) on laps rahulikum ja ka sina rahulikum. Mõne lapse iseärasusega tuleb lihtsalt leppida, mõnda saab arendada. Näit. kõnet. Ka logopeedid tunnevad ära kas lapses on midagi autistile omast või mitte.
Minu laps käib väikeklassis (6 last klassis) ja ma olen ülirahul. Lõpetas 1. klassi kiituskirjaga. Hea õpetaja ja individuaalne lähenemine teeb imet. Siiski üks raskemaid aastaid minu elus, igapäevane võitlus, sest lapse jaoks ei olnud põhjendus, et õppides saad targaks, mingi argument.
Sul on vedanud, et lapse isa mõistab teda. Minu mees arvas algul, et meie laps on lihtsalt kasvatamata ja käitub halvasti. Aga laps ei osanud korralikult rääkida ega saanud ennast hästi väljendada. See ajas teda närvi ja tegi kurjaks. Minu jaoks muutus kogu olukord lihtsamaks kui laps sai diagnoosi, ma sain teada mis toimub ja kui ma lõpuks leppisin sellega.
Aga kõrvaklappe on laps kasutanud. Näiteks kinos. Meie kinodes on kohutavalt vali heli, isegi minu joaks on see liig. Ka lasteaia muusikatunnis või kontsertidel. Ei kasutanud kogu aeg, aga mingeid laule ei talunud.
Ikka oleks vaja pöörduda. Perearstile rääkida.
Mul vanem laps käib Soomes koolis ja kui ta käis vist 3.klassis siis ta õpetaja hakkas uurima, et kas laps kardab või katab kätega kõrvad kinni kui auto/mootorratas teevad müra. Ütlesin, et ei, sest mina polnud küll varem näinud, et laps müraga kõrvu kinni kataks. Rääkisin lapsega ja ta ütles, et vahel poisid klassis karjuvad nii kõvasti, et ta ei saa õppetööle keskenduda.
Lapsel võib olla ülitundlikkusehäire.
Minul on ka tundlik laps, 6aastane. Üldiselt on täitsa tavaline poiss, aga mingitel hetkedel on näha, et kõike – lärmi, inimesi – läheb liiga paljuks tema jaoks. Palub mürasummutavaid klappe pähe. Mis seal ikka, anname. Ka tema kurdab tihti kõhuvalu, lisaks muud neuroosid (sage pissimine jne). Ausalt öeldes just panin aja kinni spetsialisti juurde, et lihtsalt ise nõu pidada, kuidas last toetada. Stressirohkematel aegadel (ja selleks võib kas või olla küllaminek, sünnipäev jne) on näha, et ta jubedalt piinab ennast.
