Teema: 5-aastane üksi õues

Teemaalgatajast on “kõrgharidus” ja “esimene eesti” küll ilma märki külge jätmata mööda läinud, tema tekst on nii teine eesti kui veel annab olla 🙂

Selliste probleemsete laste põhipõhjus ongi vanemad, kes probleeme ei näe, ei tunnista ja “kaitsevad” oma last “pahade” hinnangute eest, samas ise midagi ette võtmata. Kui 5aastane hulgub, sõna ei kuula, eakohaseid sõpru pole (kellega koos oma kodulähedastel mänguväljakutel mängida, kus on lasteaiasõbrad?), kokkulepetest absoluutselt kinni ei pea, ma küsiks ka, et mida sa see 5 aastat teinud oled? Ja mida sa kavatsed veel teha, sest see laps ei lähe kergemaks, raskemaks läheb! See laps vajab rutiini ja kindlaid reegleid, iga päev ühesuguseid. Miks pole lapsel mingit võrgustikku, kes teda valvaks ja kaitseks, beebi tahab ka päeval õues käimist, miks koos ei käi? Teie elukorraldus on väga paigast ära, eks kolme lapsega üksi ongi raske olla. Ja ema ainult räuskab, kuidas meie pahad teda materdame.

#3866408:

#3862456:

Mis siis teie lapsed teevad toas enamus ajast? Istuvad nutiseadmes ja koguvad rasva, sest neid ju ei lubata õue.

Mina õppisin 5 aastasena juba kodutöid ja muid oskusi tegema, mida mu vanemad ja vanaemad oskasid. 5-6 aastasena pesin iseseisvalt korteri põrandaid ja ütlesin, et mulle meeldib seda nii palju teha, et hakkan iga päev 2 korda koridori põrandat pesema. Õnneks siiski üle mõne päeva ei pesnud nii palju. Ema kaasas mind alati söögitegemisse – kartulisalati hakkimine, pärmitaigna valmistamine ja jutustamine, kuidas kõikide toitude valmistamine käib. Isa õpetas lasteaiast saadik elektri teooriat ja näitas/õpetas elektroonikablokkide jootmist (ta on elektriku haridusega). 5-6 aastasena õmblesin ma iseseisvalt (ema oli kuskil toas kõrval), ruudu kujulisi taskurätikute ääri õmblusmasinaga. Ema õpetas õmbkusmasina kõiki funktsioone kasutama, nõela vahetust, poolidele niidi kerimist. Üks kord lasteaias õpetas, siiani täiskasvanuna mäletan, kui on vaja kasutada. Maal iga päev 1 tund kas rohisin, ladusin puid riita, kastsin taimi, korjasin kana pesadest mune. Linnas pesin emaga koos lasteaiaealisena seinu ja uksi suurpuhastuse ajal puhtaks. Tiinekana juba oskasin ammu kõiki majapidamistöid ja olin kursis natuke samade oskustega, mis mu vanematel on. Tiinekana oskasin ise maal ahju ja sauna kütta, tuld alustada ühe tikuga, tuleohutus oli pealuus.

Ma arvasin 20ndateni, et kõik noored oskavad selliseid asju. Aga siis kohtasin inimest, kes 3-4 aastaselt juba oli hommikust saadik üksi õues mängimas ning kelle ema täiskasvanu eani kodus pesi isegi nõud ta eest ära, niiet tiinekas elas nagu hotellis ja ise ei pidanud midagi tegema.

Sa räägid vanast ajast, kui nutiseadmeid polnud? On väga suur vahe, kui laps ise huvitub kõige tegemisest ja nagu sa ütlesid, sulle meeldis põrandaid pesta. Meie 5-aastasele poisile meeldib ka põrandaid pesta. Ja ma lasengi tal seda teha ja siis ise teen üle. Aga kui laps ei huvitu millegi tegemisest või ta on laisk kui lohe. Isegi, kui selle lapse eest on kõik ära tehtud, saab see laps suureks, kolib omaette elama, loob pere ja hakkab kõike neid asju tegema, mis kunagi tema ema tegi. See aeg tuleb kas varem või hiljem ja ei oma mingit tähtsust, kas 16-aastane oskab kartuleid koorida ja nõusid pesta või ei oska. Või ostab ta 25selt endale nõudepesumasina ja elab nii, nagu enamus peresid elab.
Praegu on ajastu selline, et kõik ekraanid on nr1 lõbustus. Osad ekraanid saan ma kapi otsa ära peita. Jääb veel see suur ekraan, mille vaatamist on keerulisem piirata. Kui nendest asjadest ollakse tüdinenud, võetakse lõpuks vihik kätte ja hakatakse tähti kirjutama. See on nii eriline hetk, et kui see juhtub isegi kell 10 õhtul, olen ma nõus magamamineku edasi lükkama ja tähtede kirjutamist juhendama, sest laps hakkas sellega tegelema. See on harukordne hetk, mida tuleb ära kasutada. Kui ma palun sellel 5-aastasel midagi teha, siis esimene asi on “ei”. Ei, ma ei võta riideid põrandalt üles, ma ei taha hambaid pesta, ma ei taha pessu minna, ma ei taha lasteaeda minna jne.
Kõige hullemad on hommikud. Ta ei tule voodist välja, siis käib jauramine söögi pärast, siis ma topin teda vägisi riidesse, siis ma vean teda vannituppa. Ta ei võta mõnikord jalgugi alla. Siis ma üritan hambaid pesta, aga katsu sa neid pesta, kui suu on pruntis kinni. Siis ta röögib nagu siga aia vahel. Lõpuks on mul juba nahk seljas märg. Beebi ka veel vaja riidesse saada. See on minu igapäev.

#3866941:

Ta ei tule voodist välja, siis käib jauramine söögi pärast, siis ma topin teda vägisi riidesse, siis ma vean teda vannituppa. Ta ei võta mõnikord jalgugi alla. Siis ma üritan hambaid pesta, aga katsu sa neid pesta, kui suu on pruntis kinni. Siis ta röögib nagu siga aia vahel.

Seda lugedes tundub mulle, et sa teed seda last kasvatades midagi väga valesti. Üks lõputu vägikaika vedu, tirimine, kisa-kära, sundimine ja riidlemine iga päev. Sul ja pojal oleks nõustamist vaja. Äkki uurid välja, kes teid saaks aidata. Te ei tule üksi toime.

#3866941:

#3866408:

#3862456:

Mis siis teie lapsed teevad toas enamus ajast? Istuvad nutiseadmes ja koguvad rasva, sest neid ju ei lubata õue.

Mina õppisin 5 aastasena juba kodutöid ja muid oskusi tegema, mida mu vanemad ja vanaemad oskasid. 5-6 aastasena pesin iseseisvalt korteri põrandaid ja ütlesin, et mulle meeldib seda nii palju teha, et hakkan iga päev 2 korda koridori põrandat pesema. Õnneks siiski üle mõne päeva ei pesnud nii palju. Ema kaasas mind alati söögitegemisse – kartulisalati hakkimine, pärmitaigna valmistamine ja jutustamine, kuidas kõikide toitude valmistamine käib. Isa õpetas lasteaiast saadik elektri teooriat ja näitas/õpetas elektroonikablokkide jootmist (ta on elektriku haridusega). 5-6 aastasena õmblesin ma iseseisvalt (ema oli kuskil toas kõrval), ruudu kujulisi taskurätikute ääri õmblusmasinaga. Ema õpetas õmbkusmasina kõiki funktsioone kasutama, nõela vahetust, poolidele niidi kerimist. Üks kord lasteaias õpetas, siiani täiskasvanuna mäletan, kui on vaja kasutada. Maal iga päev 1 tund kas rohisin, ladusin puid riita, kastsin taimi, korjasin kana pesadest mune. Linnas pesin emaga koos lasteaiaealisena seinu ja uksi suurpuhastuse ajal puhtaks. Tiinekana juba oskasin ammu kõiki majapidamistöid ja olin kursis natuke samade oskustega, mis mu vanematel on. Tiinekana oskasin ise maal ahju ja sauna kütta, tuld alustada ühe tikuga, tuleohutus oli pealuus.

Ma arvasin 20ndateni, et kõik noored oskavad selliseid asju. Aga siis kohtasin inimest, kes 3-4 aastaselt juba oli hommikust saadik üksi õues mängimas ning kelle ema täiskasvanu eani kodus pesi isegi nõud ta eest ära, niiet tiinekas elas nagu hotellis ja ise ei pidanud midagi tegema.

Sa räägid vanast ajast, kui nutiseadmeid polnud? On väga suur vahe, kui laps ise huvitub kõige tegemisest ja nagu sa ütlesid, sulle meeldis põrandaid pesta. Meie 5-aastasele poisile meeldib ka põrandaid pesta. Ja ma lasengi tal seda teha ja siis ise teen üle. Aga kui laps ei huvitu millegi tegemisest või ta on laisk kui lohe. Isegi, kui selle lapse eest on kõik ära tehtud, saab see laps suureks, kolib omaette elama, loob pere ja hakkab kõike neid asju tegema, mis kunagi tema ema tegi. See aeg tuleb kas varem või hiljem ja ei oma mingit tähtsust, kas 16-aastane oskab kartuleid koorida ja nõusid pesta või ei oska. Või ostab ta 25selt endale nõudepesumasina ja elab nii, nagu enamus peresid elab.

Praegu on ajastu selline, et kõik ekraanid on nr1 lõbustus. Osad ekraanid saan ma kapi otsa ära peita. Jääb veel see suur ekraan, mille vaatamist on keerulisem piirata. Kui nendest asjadest ollakse tüdinenud, võetakse lõpuks vihik kätte ja hakatakse tähti kirjutama. See on nii eriline hetk, et kui see juhtub isegi kell 10 õhtul, olen ma nõus magamamineku edasi lükkama ja tähtede kirjutamist juhendama, sest laps hakkas sellega tegelema. See on harukordne hetk, mida tuleb ära kasutada. Kui ma palun sellel 5-aastasel midagi teha, siis esimene asi on “ei”. Ei, ma ei võta riideid põrandalt üles, ma ei taha hambaid pesta, ma ei taha pessu minna, ma ei taha lasteaeda minna jne.

Kõige hullemad on hommikud. Ta ei tule voodist välja, siis käib jauramine söögi pärast, siis ma topin teda vägisi riidesse, siis ma vean teda vannituppa. Ta ei võta mõnikord jalgugi alla. Siis ma üritan hambaid pesta, aga katsu sa neid pesta, kui suu on pruntis kinni. Siis ta röögib nagu siga aia vahel. Lõpuks on mul juba nahk seljas märg. Beebi ka veel vaja riidesse saada. See on minu igapäev.

See on nüüd see 5-aastane, kes õues üksi käib või keegi teine?

#3867872:

#3867866:

See on nüüd see 5-aastane, kes õues üksi käib või keegi teine?

Sama. Ema ainult kurdab, kui raske temal on, aga et lapsega on halvasti, seda ei märka. Kui laps läheks hommikul välja, õhtul tuleks ja emani pahandused ei jõuaks, oleks ema täiesti rahul.

Kui lapsel lastakse õues kolada kella 21ni ja magama minna peale 22-23, on ju igati loogiline, et laps järgmisel hommikul ei suuda üles ärgata. Miks peab 5-aastast last riide toppima ja vannituppa vedama? Nii suur laps teeb seda kõike juba ammu ise ju.

#3867990:

Minu vanemad lapsed ei ole ka sellised olnud. Olen suutnud nad normaalseteks inimesteks kasvatada ja suudan ka seda kõige väiksemat.

Ma nii-öelda faabula järjepidevuse huvides meenutan, et sul olevat beebi ka.

#3868009:

#3867990:

Minu vanemad lapsed ei ole ka sellised olnud. Olen suutnud nad normaalseteks inimesteks kasvatada ja suudan ka seda kõige väiksemat.

Ma nii-öelda faabula järjepidevuse huvides meenutan, et sul olevat beebi ka.

Algteemas käis 5-aastane üksi õues koos suitsetavate ja õlut joovate teismelistega, kes ta poodi saatsid, ja 15a vend saadeti nooremat õhtul otsima ja koju kutsuma.

Nüüd juba muutis juttu, et käis koos vennaga paar korda õues ja sai aru, et ei sobigi nii ja enam ei käi.

#3868030:

#3868009:

#3867990:

Minu vanemad lapsed ei ole ka sellised olnud. Olen suutnud nad normaalseteks inimesteks kasvatada ja suudan ka seda kõige väiksemat.

Ma nii-öelda faabula järjepidevuse huvides meenutan, et sul olevat beebi ka.

Algteemas käis 5-aastane üksi õues koos suitsetavate ja õlut joovate teismelistega, kes ta poodi saatsid, ja 15a vend saadeti nooremat õhtul otsima ja koju kutsuma.

Nüüd juba muutis juttu, et käis koos vennaga paar korda õues ja sai aru, et ei sobigi nii ja enam ei käi.

Õpi lugema. Ma pole kuskil kirjutanud, et käis paar korda vennaga õues. Käis õues vennaga, käis õues üksi. Kumbki varjant ei sobinud.
See kõige väiksem ongi beebi, kelle me suudame vast üles kasvatada. Ta on hästi rahulik beebi.
Ma pole üldse maininudki, palju meil lapsi kokku on. See pole tähtis. Põhiteema oli selle 5-aastasega. Ma ei pisenda probleeme temaga. Ta ei ole halb laps. Ta ei ole teiste laste suhtes agressiivne, ta ei sega teiste mängimist ja ei kiusa kedagi. Ja ma arvan, et see on väga suur asi. Ta lihtsalt solvub ja siis pole nõus midagi tegema. Aga lihtsalt õpetajatel on temaga raske, sest ta lihtsalt keeldub õuest tuppa minemast, keeldub söögist, keeldub õppetegevusest. Aga enne seda on alati midagi juhtunud. Ma ju võin sinna psühholoogi juurde minna, aga sealt tuleb ikka see, et laps ongi aktiivsem kui teised, ta ongi jonnakam nagu osad täiskasvanudki ja ta ongi keskmisest emotsionaalsem. Ja siis antakse mulle nõu, mida ma juba ammu tean. Sest ma olen nii palju selle kõige kohta lugenud. Ma olen proovinud seda loetut rakendada, aga see väga ei toimi. Ma olen õppinud jääma rahulikuks, aga kui on ikka kiire-kiire lasteaeda, siis ma lähen närvi.

#3868063:

Ma ju võin sinna psühholoogi juurde minna, aga sealt tuleb ikka see, et laps ongi aktiivsem kui teised, ta ongi jonnakam nagu osad täiskasvanudki ja ta ongi keskmisest emotsionaalsem. Ja siis antakse mulle nõu, mida ma juba ammu tean. Sest ma olen nii palju selle kõige kohta lugenud.

Appi kui haige lapsevanem, lapsel on ilmselgelt suured sotsialiseerumise ja kuulekuse probleemid ning tema lihtsalt ei viitsi lapsega spetsialisti poole pöörduda, sest teab isegi kuidas ja mis olema peab.

Anna abi, sinusugune ei oleks tõesti tohtinud neid vaeseid lapsi saadagi, lisaks sellele, et oled siin KORDUVALT kirjeldanud väikelapsele eluohtlike olukordi (kusjuures veel uhkusega) suudad sa veel siin end õigustada enda tegematuses ning süüdistada lapse iseloomu.

Sinu laps on pesuehtne rongavanemate vabakasvatuse vili, tundus, et siia teemat tehes sa ehk tõesti said sellest aru, kuid ilmselgelt tegelikult ei saanud ning nüüd üritad olukorda pehmendada. Loodetavasti ei seisa inimesed kes teie pereelu kõrvalt näevad veel kaua aega silmad kinni ning teiega tegeleb varsti edasi KOVi sotsiaalosakond.

#3868076:

#3868063:

Ma ju võin sinna psühholoogi juurde minna, aga sealt tuleb ikka see, et laps ongi aktiivsem kui teised, ta ongi jonnakam nagu osad täiskasvanudki ja ta ongi keskmisest emotsionaalsem. Ja siis antakse mulle nõu, mida ma juba ammu tean. Sest ma olen nii palju selle kõige kohta lugenud.

Appi kui haige lapsevanem, lapsel on ilmselgelt suured sotsialiseerumise ja kuulekuse probleemid ning tema lihtsalt ei viitsi lapsega spetsialisti poole pöörduda, sest teab isegi kuidas ja mis olema peab.

Anna abi, sinusugune ei oleks tõesti tohtinud neid vaeseid lapsi saadagi, lisaks sellele, et oled siin KORDUVALT kirjeldanud väikelapsele eluohtlike olukordi (kusjuures veel uhkusega) suudad sa veel siin end õigustada enda tegematuses ning süüdistada lapse iseloomu.

Sinu laps on pesuehtne rongavanemate vabakasvatuse vili, tundus, et siia teemat tehes sa ehk tõesti said sellest aru, kuid ilmselgelt tegelikult ei saanud ning nüüd üritad olukorda pehmendada. Loodetavasti ei seisa inimesed kes teie pereelu kõrvalt näevad veel kaua aega silmad kinni ning teiega tegeleb varsti edasi KOVi sotsiaalosakond.

Kuidas on võimalik, et lasteaias näiteks ei ole juba tähelepanu juhitud lapse käitumisele,  ja kuidas ei nähta seda last üksi ringi kolamas ja ATV-ga sõitmas, kui asula on väike. See kõik peaks ju näha olema sel juhul.

Kuulge, lumehelbekesed, rahunege nüüd maha. Kindlasti keegi nägi meie last ringi jooksmas, aga siin jookseb neid väikeseid ikka päris palju ringi. Võtame nad kõik vanematelt ära? Ja enam ju ei jookse. Ma ju tunnistasin, see oli viga. Ta ei olnud valmis selleks, et üksi mängida õues. Laps sõidab ATVga maal põllul. On oma rada ja see on suht turvaline. Seal väga kihutada ei anna. Kiiver on alati peas. Krossikaga sõidab ka. Minestage nüüd ära. Sõidab, sest ta oskab ja tahab. Kas see on ohtlik? Kindlasti. Nii nagu võib asulas rattaga auto ette sõita, trikitades skeidis mööda betooni lennata, puu otsast alla kukkuda jne. Kõik on ohtlik. Isegi jalgpall on ohtlik. Minu mehe ainus luumurd oli jalgpalli mängides. Ja minu mees tegi ikka väga ohtlikke trikke noorena. Väga suur ime, et tema ellu jäi. Ta on 100% vabakasvatusevili või õigemini mingit kasvatust polnudki. Sel ajal oli normaalne, et naabripoisile tuli isa järgi ja juba autos võeti tagumik paljaks ja anti rihmaga korralik keretäis. See oli hoolimine ja kasvatamine. Minu mees ei saanud kunagi peksa oma lolluste pärast. Kedagi ei huvitanud. Ometigi kasvas temast kuldsete kätega mees, kes tunneb tehnikat ja julgeb kõrgustes turnida, et puid maha võtta või muud tööd teha.
Ja miks siin nii hirmsasti toonitatakse neid joovaid ja suitsetavaid noorukeid. Kallid PK emmed, need on ju teie enda võsukesed seal. Ja kas te ikka teate, mis tüdrukud kooli WCs teevad. Kuhu nüüd siis on jäänud see suur õpetamine ja suunamine.
Ja siis tehakse järgmine teema, kuidas lapsed ei käi õues, ei jaksa jalutada, pekk ainult kasvab. Kui silmakirjalikud te suudate olla?

#3867990:

Jeesus küll, see laps ei käi juba ammu üksi õues ja isegi suure vennaga mitte. Miks te sellest edasi jahute, aru ma ei saa. Mõned korrad proovisin ja selgus, et ta pole valmis.

Jube hea on sõimata, kuidas ma ikka last ei õpeta ja miks ta ikka sõna ei kuula. Teil ei ole sellist last. Minu vanemad lapsed ei ole ka sellised olnud. Olen suutnud nad normaalseteks inimesteks kasvatada ja suudan ka seda kõige väiksemat. See 5-aastane pole ju meie esimene laps, et ei oskaks teda kasvatada. Lihtsalt tema on sündinud “eriliseks” lapseks, kelle kasvatamine on väga raske. Ma olen tema pärast päris mitu kasvatusalast raamatut läbi lugenud, eripedagoogiga vestelnud. Psühholoogi juurde minek on mõttetu juba sellepärast, et seal ju laps käitub väga hästi. Psühholoog ei näe neid olukordi, mis meil kodus tekivad. Seda ütles ka eripedagoog. Tema arvas, et asi pole veel nii hull ja jälgime last. Kui, siis annab iseloomustuse ja me lähme Rajaleidjasse. Lihtsalt koolis võib temaga probleeme olla ja just paar esimest aastat. Laps ei ole loll, ta pole teiste laste suhtes agressiivne, sõbrad on talle tähtsad, aga talle meeldib väiksem seltskond. Tema tujud vahelduvad väga kiiresti. Kui üks hommik ta pole nõus ennast üldse liigutama, siis teine hommik olid tal juba lasteaiariided seljas varakult (ise valis ja veel õiged riided) ja ise küsis, millal juba hakkame minema. Hambaid pesi ilusti ja kõik laabus. Nagu musterlaps. Üks hetk ta sõimab mind, et olen maailma halvim ema (kui ma ei luba teda üksi õue, sest ta ju käitus hästi), järgmine hetk ta armastab mind üle kõige. Ta on laps, kellele meeldib oma tundeid väljendada ja teeb seda väga emotsionaalselt.

Tuleb aru saada, et lapsed sünnivad oma iseloomuga. Pole mõtet siin tänitada, et laps PEAB lapsevanema sõna kuulama või see laps on ära rikutud. Ta on sarnane ATH lapsega ja võib-olla tal ongi neid jooni sees. Tal on pidevalt igav. Kui lasteaias mingit actionit ei toimu, on igav. Kui trennis, mis kestab vaid 30min, visatakse üksteisele palli, on igav. Ja ma saan temast aru. Mul oleks ka igav.

Mul endal on väga raske reegleid ja piire paika panna. Ja ma isegi ei kannata sellist sõna nagu rutiin.

Püha jumal!? Mida ma just lugesin?

#3867990:

Pole mõtet siin tänitada, et laps PEAB lapsevanema sõna kuulama või see laps on ära rikutud.

Eee…. üldiselt muidu on küll nii, et laps peab lapsevanema sõna kuulama.

Sinu oma ei kuula ja sa ise kirjeldad ju täpselt, kuidas see su elu keeruliseks teeb, sind väsitab ja muret valmistab, lisaks on veel ka lapsele ohtlik. Kujuta nüüd ette nt ühe päeva jagu, milline oleks elu kui laps igas olukorras kuulaks sõna. Tundub nagu paradiis, kas pole? Miks need lapsed muidu õpetatakse vanema sõna kuulama – ikka selleks, et nad ise ja teised inimesed elus püsiksid ja et elu lihtsam ja turvalisem oleks.

#3868278:

Päris ausalt, ma ei saa aru. Ma olen siiani ennast nagu normaalseks inimeseks pidanud.

Tundub tõesti, et sa ei saa üldse aru, mis on valesti ja mis on sinu õigustustes valesti. Mis puutuvad siia sinu mehe halb kasvatus või teiste laste pekk? Ajad täiesti asjassepuutumatut juttu, selle asemel, et vastutus oma lapse kasvatamisel lõpuks enda peale võtta. Ainult õigustused, et lapsel on igav, sulle ei meeldi rutiin jne, jne. Mida iganes leiad, et süüdistada teisi, lapse iseloomu jne, selle asemel, et käituda nagu vastututustundlik lapsevanem. Sa ei ole nii tark, kui näid arvavat, seega sulle kuluks psühholoogide ja eripedagoogide nõuanded ära. Aga ei, sina arvad, et oled tark küllalt ja õppida pole vaja. Ei ole ju nii tark, kui su laps on täiesti käest ära ja see on sinu süü, mitte kellegi teise.

#3868488:

#3868278:

Päris ausalt, ma ei saa aru. Ma olen siiani ennast nagu normaalseks inimeseks pidanud.

Tundub tõesti, et sa ei saa üldse aru, mis on valesti ja mis on sinu õigustustes valesti. Mis puutuvad siia sinu mehe halb kasvatus või teiste laste pekk? Ajad täiesti asjassepuutumatut juttu, selle asemel, et vastutus oma lapse kasvatamisel lõpuks enda peale võtta. Ainult õigustused, et lapsel on igav, sulle ei meeldi rutiin jne, jne. Mida iganes leiad, et süüdistada teisi, lapse iseloomu jne, selle asemel, et käituda nagu vastututustundlik lapsevanem. Sa ei ole nii tark, kui näid arvavat, seega sulle kuluks psühholoogide ja eripedagoogide nõuanded ära. Aga ei, sina arvad, et oled tark küllalt ja õppida pole vaja. Ei ole ju nii tark, kui su laps on täiesti käest ära ja see on sinu süü, mitte kellegi teise.

Ma ei saa ikka aru, mis vastutusest sa räägid täpsemalt. Mina vastutangi koos mehega oma lapse eest. Kui temaga midagi juhtub, siis ongi see minu süü. Kelle süü see siis veel on? Eripedagoogiga on juba räägitud. Nüüd jälgime last, kuidas ta lasteaias käitub. Tema on mulle juhtnööre andnud, mina olen neid täitnud nii palju, kui ma olen osanud. Mul on teadmised olemas, aga probleem on nende rakendamises ja minu liiga pehmes iseloomus. Ma ei ole loomult ülemus, kes lööb korra majja ja kõik kuuletuvad. Ma võin piirid seada, aga ma hakkan neid ise nihutama. Näiteks suuremad lapsed paluvad, et nad tahaks õhtul veel tunni netis olla. Ma ei ole karm ja ma tulen vastu. Kui piir on kell 10, siis erandkorras luban kella 11ni olla. Jah, ma olen 5aastase puhul vigu teinud. Loomulikult ma tunnistan seda. Viga on näiteks see, et ta on õhtul väsinud, poeb voodisse. Ütlen, et lähme hambaid pesema. Tema vastu, et ei taha ja ei jaksa. Mina annan alla. See on viga. Hambapesu on kohustuslik ja kõik. Hommikul teen vea, kui hüüan köögist, et tule sööma. Siis juba muutun kärsituks ja seletan, kui kiire meil on. Õige on see, et ma lähen ta tuppa, istun voodile, silitan pead ja ajan ta üles. Ta tõusebki hea tujuga. Aga selleks tuleb aeg võtta. Ma olen õppinud manipuleerima ja meelitama teda. Ma ei ütle talle õues, et ei, me ei lähe poodi või ei, sa ei saa enam üksi õue. Sest muidu ta hakkab karjuma, viskab end pikali õues jne. Ma räägin hoopis seda, et külmkapis on jäätist ja kui ilusti käitub, lähme jalutama.