Esileht Kodunurk 5 päeva tööl käies ei jõua mitte midagi teha

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 64 )

Teema: 5 päeva tööl käies ei jõua mitte midagi teha

Postitas:
Kägu

Perioodil, kui lapsed on väikesed, võiks üks vanematest töötada poole kohaga. Täitsa kodune olla oleks nüri ja nii palju pole seal ka midagi teha. Aga mõlemad vanemad täiskohaga tööl käies on pereelu paras hullumaja. Kui noorem laps juba ka teismeline, siis paras aeg mõlemal jälle täiskohaga tööle pühenduda. Ega keegi medalit ei anna enese lõhki rebestamise eest. Jõuab tehtud, aga mis hinnaga? Kui hiljem on tervis , sh närvid läbi. Mõned kiidavad siin, et neil pole küll keeruline kõigega toime tulla. Olge õnnelikud, kui teie jutt tõele vastab. Eks igal ole oma anne. Mõni laulab ilusasti, teine on seltskonna hing. Kolmas on tubli kodustes töödes. Kõigil aga ei tule see nii hästi välja. Väga palju oleneb ka, mitu last on. Ei saa võrrelda, kui on peres 12-aastane üks laps, või kolm last 5-a, 9-a ja 13-a.

Kindlasti mängib ka vanus rolli. Olen ise 50-a ja kohe kindlasti ei jaksa enam nii palju, kui 20 aastat tagasi. Täna riisusin tund aega õues lehti ja nüüd olen täitsa läbi.

+18
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Perioodil, kui lapsed on väikesed, võiks üks vanematest töötada poole kohaga. Täitsa kodune olla oleks nüri ja nii palju pole seal ka midagi teha. Aga mõlemad vanemad täiskohaga tööl käies on pereelu paras hullumaja. Kui noorem laps juba ka teismeline, siis paras aeg mõlemal jälle täiskohaga tööle pühenduda. Ega keegi medalit ei anna enese lõhki rebestamise eest. Jõuab tehtud, aga mis hinnaga? Kui hiljem on tervis , sh närvid läbi. Mõned kiidavad siin, et neil pole küll keeruline kõigega toime tulla. Olge õnnelikud, kui teie jutt tõele vastab. Eks igal ole oma anne. Mõni laulab ilusasti, teine on seltskonna hing. Kolmas on tubli kodustes töödes. Kõigil aga ei tule see nii hästi välja. Väga palju oleneb ka, mitu last on. Ei saa võrrelda, kui on peres 12-aastane üks laps, või kolm last 5-a, 9-a ja 13-a.

Kindlasti mängib ka vanus rolli. Olen ise 50-a ja kohe kindlasti ei jaksa enam nii palju, kui 20 aastat tagasi. Täna riisusin tund aega õues lehti ja nüüd olen täitsa läbi.

Tulin ka lehti riisumast. See tunnike küll mingi koormus polnud.

+1
-17
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Tulin ka lehti riisumast. See tunnike küll mingi koormus polnud.

Aga sa oledki selline inimene, et sa oled tublim kui mõni teine ja arvad, et kõik peaksid sama tublid olema, kui sina. Aga inimesed on erinevad. Kõik ei ole ka nii tugeva tervisega, kui sina. Võib-olla oled ka noorem, kui mina? Ma toppisin ka need lehed kottidesse, neli suurt rasket kilekotitäit, ja vinnasin auto peale. Siis ajasin veel naabrinaisega üle aia 15 min juttu. Külm puges kontidesse. Tegin kaks kruusitäit kuuma teed, et ennast jälle soojana tunda.

Sa peaksid mõtlema nii, et sa oled tubli, ja olema enesega rahul. Mitte nii, et teised on laisad, kuna ei jaksa sama palju, kui sina. Mõtle positiivselt.

+16
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Tulin ka lehti riisumast. See tunnike küll mingi koormus polnud.

See pole tublidusega iga kord seotud. Mina võin riisuda kaks tundi, aga enne pean 600-se vaigisti sisse võtma, selg ei kannata lihtsalt. Ja teen rahulikult. Kuid pean nimetama, et veel 4 a tagasi sain teha pea kõike.  Siis asi muutus. Iial ju ette ei tea. Vähemalt ma vanuses 20-45 tegin kõvasti kõike.

+6
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma käin seitse päeva nädalas tööl,kahe kohapeal. Kaks last ja majapidamine,kõike jõuan teha.

See liigitub sinna “ühest Salvesti purgisupist saab pere kõhu KORRALIKULT täis. Kuidas teie ei saa?” või see klassilaline ühest-kanast-nädal-aega-söönuks alla. Oligi arvata, kuna ilmub esimene ülitubli, kes on 24/7 rakkes ja kõik saab tehtud 😂

Kusjuures selliseid inimesi ongi, kes jõuavad justkui kõike teha. Mul on ka mõned sellised tuttavad, aga nendega süvitsi vesteldes selgub, et see “kõik” ongi tööl käimine, koristamine, söögi tegemine, laste kantseldamine, mõne puhul ka trennis käimine. Vahel nädalavahetuseti ka mõni perekondlik väljasõit või suurpuhastus. Lihtsalt kõik inimesed ei ole sellised, kes sellise eluga rahul oleksid. Mina tahan ikka elu ka nautida ja lihtsalt olla. Olla omaette ja teha midagi, mis pakub midagi vaimule ja lülitada ennast vahepeal lihtsalt kõigest välja. Vot sellest jääb puudu. Tsiteeritud postitaja võib-olla enda jaoks jõuabki kõike teha, sest ta ei vaja sellist aega ja talle piisabki tegevustest, mis mõne teise jaoks on v-o igapäevased tüütud kohustused, mille kõrvalt millekski aega ei jää.

+14
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma käin seitse päeva nädalas tööl,kahe kohapeal. Kaks last ja majapidamine,kõike jõuan teha.

Mida kõike siis täpsemalt? Maja läigib ja särab, pesed üle päeva põrandaid ja võtad tolmu, aed on korras, iga päev soe toit laual, lastega mängid ja suhtled, räägid nende päeva läbi, loed õhtujuttu, ehk käid trennis või jalutad koeragi. Lased ringi nagu robot, kui tõesti tahad kõike jõuda. Enda aega ju polegi.

Mu lapsed on kodust välja kolinud. Ma armastasin neid küll väga ja nutsin mitu päeva, kui viimane läks, aga jumal tänatud, et nad nüüd läinud on! Ma ei pea enam mitte midagi kohustuslikus korras tegema. Kui ei viitsi, siis ei korista. Polegi midagi ju koristada, ainult tolmu imeda. Aga mida vähem inimesi ja liikumist, seda vähem ka tolmu 🙂 Võin 7 õhtut järjest ainult raamatut lugeda või filme vaadata, mitte midagi sellest ei juhtu. Naudin täiega mittemillegi tegemist.

+20
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma käin seitse päeva nädalas tööl,kahe kohapeal. Kaks last ja majapidamine,kõike jõuan teha.

See liigitub sinna “ühest Salvesti purgisupist saab pere kõhu KORRALIKULT täis. Kuidas teie ei saa?” või see klassilaline ühest-kanast-nädal-aega-söönuks alla. Oligi arvata, kuna ilmub esimene ülitubli, kes on 24/7 rakkes ja kõik saab tehtud 😂

Ilmuski siis, kui 7 saamatut olid juba jõudnud ära ohkuda, kuidas nad pääst ega peest edasi ega tagasi ei saa. Eks see suhe asjalike ja hakkajate ning lollide ja saamatute vahel umbes selline olegi.

+4
-12
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ilmuski siis, kui 7 saamatut olid juba jõudnud ära ohkuda, kuidas nad pääst ega peest edasi ega tagasi ei saa. Eks see suhe asjalike ja hakkajate ning lollide ja saamatute vahel umbes selline olegi.

Ei maksa unustada, et sinna vahele suur hulk keskmisi inimesi, kes võtavad rahulikumalt asju.

+4
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina pistan koju jõudes kõigepealt mingi apelsini või pirni või tomati nahka ja alles siis hakkan süüa tegema. Suppi teen näiteks alati nii, et kaheks päevaks jagub. Lapsed on 12, 10 ja 8, neil päevadel, kui mina trennis olen, söövad kas eelmise päeva toitu soojendatuna või teevad ise süüa, korraliku prae või supi külmutatud aedviljadest tervele perele. Vanem tütar käib kokandusringis. Kõige väiksem teeb tavaliselt salati, suuremad jagavad ära, kes peseb-keedab kartulid, või keedab makaronid, kes riputab kanakoivad või ribiliha soola-pipraga üle ja paneb ahju, või teevad hoopis ahjus toorvorste. Mina teen ka tööpäeva õhtuti ikkagi suht kiireid sööke, valmistamisele kindlasti üle poole tunni ei kuluta, valmimine ise võib ehk maksimaalselt tund aega aega võtta, aga selle valmimise ajal ma loen rahumeeli juba juturaamatut või perekooli või vaatan mõnd filmi. Laste järelt ma asju ei korista, nad koristavad ise (minu nõudmise tulemusena, mitte ise oma algatusel), mina pean lihtsalt pinnad üle pühkima, kui miski purune või kleepuv. Lastel mujal kui laua taga süüa ei luba. Lapsed tühjendavad-täidavad korda-mööda nõudepesumasinat, kui neil just kole palju õppida pole jäetud.

+1
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina pistan koju jõudes kõigepealt mingi apelsini või pirni või tomati nahka ja alles siis hakkan süüa tegema. Suppi teen näiteks alati nii, et kaheks päevaks jagub. Lapsed on 12, 10 ja 8, neil päevadel, kui mina trennis olen, söövad kas eelmise päeva toitu soojendatuna või teevad ise süüa, korraliku prae või supi külmutatud aedviljadest tervele perele. Vanem tütar käib kokandusringis. Kõige väiksem teeb tavaliselt salati, suuremad jagavad ära, kes peseb-keedab kartulid, või keedab makaronid, kes riputab kanakoivad või ribiliha soola-pipraga üle ja paneb ahju, või teevad hoopis ahjus toorvorste. Mina teen ka tööpäeva õhtuti ikkagi suht kiireid sööke, valmistamisele kindlasti üle poole tunni ei kuluta, valmimine ise võib ehk maksimaalselt tund aega aega võtta, aga selle valmimise ajal ma loen rahumeeli juba juturaamatut või perekooli või vaatan mõnd filmi. Laste järelt ma asju ei korista, nad koristavad ise (minu nõudmise tulemusena, mitte ise oma algatusel), mina pean lihtsalt pinnad üle pühkima, kui miski purune või kleepuv. Lastel mujal kui laua taga süüa ei luba. Lapsed tühjendavad-täidavad korda-mööda nõudepesumasinat, kui neil just kole palju õppida pole jäetud.

Ma ise nii karm ei ole, aga natuke imetlen emasid, kes oskavad lapsed rakkesse panna ja ise elu nautida.

+10
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma ka ei jõua.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu arvates see väljand, et kes teeb see jõuab, peab päris hästi.

Ma olen olnud terve elu väga aktiivne – 30 aastat jutti töötanud, lastekasvatusega teinud kaasa kõik mis ikka kaasneb, kodusid vahetanud, remontinud, oma vanemaid aidanud, reisinud, nv Ennu Rattal käinud, sporti ka veel teinud.

Nüüd koroona tõttu kukkus firma üsna nulli, tööd pole – aga aega justkui oleks, eks. Lapsed ka suured. Ja ……… mitte midagi ei jõua. Ei viitsi. Ei taha. Okei, rahaga venitab veel aastakese välja. Aga just see üldine passiivsus, mis on tekkinud ootamatu ajaülejäägiga.

Ja kui ma nüüd mõtlen kõikide nende koduperenaiste teemade peale, mis siin foorumiski palju komme alati koguvad – kuidas töötutel prouakestel on päevad tegemisi täis…….. See on täpselt sama mökutamine, mida mina praegu elan. Selline tunne, et oi nii palju on tegemata. Tegelikult – täiskoha (ja rohkemgi) töö, laste, hobide kõrvalt jõuab inimene rohkem kui sellise mökutamise ja kummivenitamise kõrvalt.

Tõestatud.

Ei ole tõestatud. See, et sina oled nagu ühe tiivaga lind, kui üks kohustus teist taga ei aja, ei tähenda, et “kes teeb, see jõuab” oleks kuidagi tõene. See on sama hea, kui rakendada vanker hobuse ette, st põhjus ja tagajärg sassi aetud. Inimeste jõudlus on erinev. Närviprotsesside kiirus, liigutuste kiirus ja täpsus.  Töö, mida kaks inimest päev otsa palehigis teevad, võib mõnele olla kolmveerandi päeva töö. Üksinda. Kas oled märganud, et mõni kassapidaja on nagu õlitatud välk, kahekesi ka ei jõua nii kiiresti kaupa kotti laduda, nagu tema seda kassast läbi laseb. Koos kaalukauba kaalumisega, mitte vaid piiksutamisega. Teine on jälle selline, et kui tema on piiksutamise lõpetanud, siis on sul kotti panemata vaid viimane asi. Ega see teine nimme ei venita. Kiired inimesed ongi kiired.  See on loomupärane and, mitte nende eriline tublidus. Kõik nõustuvad, et inimestel on erinevad vaimsed ja füüsilised võimed, aga kui mingite tööde tegemise peale jutt läheb, siis äkki on platsis “kes teeb, see jõuab”. Ei, tegelikult on vastupidi: kes jõuab, see teeb. Igaüks ei jõua.

+11
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei süüa tervislikku ,kõht nii tühi koju jõudes,koristada ammugi mitte.Kuidas teil ? Kas vanus süüdi juba üle 50

No aga on ju ka igasugu kiirelt valmivad tervislikud toidud – vokid, vrapid, soojad salatid, kiired supid, poke-kausid… Igasugused asjad kanafileest ja muudest kanatükkidest (kanatükid valmivad kiiresti), lihaveise hakklihast jne.

Vanus võib rolli mängida niipalju, et need ei ole nö. selle põlvkonna toidud. Praegustele noortele (kes ei ole just teine äärmus ehk krõpsudest ja Cocast toitujad) on need ilmselt tavalised.

 

 

+3
-6
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

3 last (1 lasteaias ja 2 koolis) ja ausalt öeldes ka ei kujutaks ette elu, kui mehega mõlemad oleksime täiskohaga tööl ilma kodukontori võimaluseta. Nüüd kolme lapsega ei olegi olnud kordagi nii, et mõlemad täiskohaga tööl käiks.

Loomulikult saaks kõik “olulised” asjad ka siis tehtud aga napiks nautimise aega. Praegusel juhul mul mees töötab osakoormusega ning mina vähemalt 2p nädalas olen kodukontoris. Nendel päevadel, kui mees kodune on, siis ta koristab ning kokkab (nii, et jääks ka järgmiseks päevaks).

Õhtuti siis saame rahulikult perega aega veeta ning ei pea tundma ennast halvasti, et kaks õhtut nädalas oma hobile kulutan. Samuti ei kulu nädalavahetustel aega koristamisele ning saame mehega mõlemad võtta oma aega ja kahekesi koos olemise aega.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lisan juurde, et niikaua, kui ma enda päritoluperet ja hiljem ennast vallalisena elamas mäletan, pole meie peres argipäevaõhtuti kunagi suurt koristamist ega muid suuremahulisi kodutöid ette võetud. Päritoluperes nägi õhtupoolik välja nii, et lapsed laekusid koolist/huviringidest, enne või peale huviringi õppisid. Täiskasvanu(d) – panen sulgudes, sest minu vanemad läksid lahku ja “tagumine pool lapsepõlvest” möödus ainult emaga – laekusi(d) töölt, tehti söök, söödi, pesti nõud. Peale seda vaadati telekast õhtuse vööndi saateid, loeti ajalehti/ajakirju/raamatuid. Sellisena mäletan argipäeva õhtuid. Lapsed läksid magama, täiskasvanu otsis vaatamiseks mingi huvitavama hilisõhtuse saate või filmi või luges magamaminekuni raamatut (magamaminek oli kuskil 11-12).  Oli küll parandustöö,  näiteks lapse soki augu nõelumine/muu õmblemine (ema ütles,  et seda on just õhtul nii hea teha).

Koristustööd jäid kõik laupäeva – siis tehti tolmuimejaga pehmet mööblit üle, pühiti nädal jooksul kapiservale kogunenud tolmu, pesti põrandaid. Samal ajal pesi algeline pesumasin pesu, sellel käidi muude tööde vahel vett vahetamas, pesu tõstmas ja lõpuks kuivama riputamas. Laupäeva õhtul mindi sünnipäevadele või teatrisse või võisid tulla koju külalised (Siis oli esimene pool laupäevast emal üsna inimvõimete piiril rabamine – korista, tee toidud külalistele, kata laud, lõpuks säti ennast ja lapsi peovormi. Vanaema oli tavaliselt hommikust saadik meil ja abiks. Ja suurematena tükeldasime meie, lapsed, ka kartulisalati koostisosi juba. ) Pühapäeval mindi lastega linna peale, muuseumisse või külla või võeti külalisi vastu. Kui mina hakkasin “kaela kandma”, siis oli emal laupäev veidi vähem tihe – sest ema pääses laupäevasest koristusest. Kuna mul reedel peale kojutulekut kodust õppimist pole vaja teha, pidin mina reede õhtupoolikul koristama korteri – tegema tolmuimejaga pehme mööbli, pühkima tolmulapiga tolmu, pesema põrandad. Nii õhtul uudiste ajaks (kell 9) olin ma sellega valmis, sain  pisut diivanil istuda  – ja magama.  Järgmine päev oli laupäev ja mul suuremaid kohustusi (va. vahel “riivi porgandit” või “mine katsu, kas pesu on väljas kuiv”) polnud. Pühapäeva pidin mahutama  esmaspäevaks õppimise, aga ema küpsetas alati (kui me just palju perega kodust väljas ei olnud) kooki.

Ilmselt seetõttu olin ise üksikuna elades samasugune. Argipäevaõhtuti viskasin ennast pärast töölt või 2x nädala sees trennist tulekut peale sööki diivanile lugema/telekat vaatama/arvutit näppima. Tolmurullide ja musta pesuga asusin tegelema nädalavahetusel. Kuigi, soojal ajal, kui käisin nädalavahetusel hobiga tegelemas ehk maakodus aiatöid tegemas, võisid need tolmurullid ka kauem koguneda… üksiku inimese asi.

Nüüd, lastega – seda enam ei kujuta ette, et peaksin argipäevaõhtuti koristama või mingit suurt kodutööd tegema.  Ei ole aega ju? Puhata ja istuda ka vaja! Muidugi ei ole nädalavahetus siis ainult puhkus, vaid ka kodutööd. Aga ma olen nii harjunud. Argipäevaõhtutel kuni viimase hetkeni ehk magamaminekuni kodutöid rahmeldada ma ei viitsi, igatahes  – siis jääb tööhoog nagu nii sisse, et ei jää magama kah pärast (seda õnnetust veel vaja).

Samas, mõni teine on harjunud argipäevaõhtuti kõik ära tegema, lisaks peseb veel aknaid iga nädal ja ma ei tea, mis kõik veel . Ja kui ei jõua – siis tundub nagu imelik, et kuidas ma nii äpu olen, “ei jõua täistöökohaga tööd tehes kodus midagi tehtud”.

+8
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma töötan kodukontoris. Täna hommikul tõusin üles, istusin arvutisse. Päeval korra tegin endale süüa. Pole hommikumantlitki seljast saanud.

Kohe tuleb mees koju ja näägutab, ise oled kodune, kuidas midagi ei jõua….

Ma vihkan kodus töötamist kui on intensiivne periood. Kui tööl oled, ei eelda sinult mitte keegi, et sa vahepeal teed süüa vms. Ja vihkan ka tööd kus ei saa kulgeda. On intensiivne periood ja vaikne periood. Tol intensiivsel perioodil ei tee ma kodus mitte midagi ja nii ehk nädal jutti.

Aga laupäev tuleb vist ilus või kulgeb nädala tegemata tööde peale.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ise tunnen, et väga palju sõltub mu enda organiseeritusest. Võin jõuda väga palju või siis üldse mitte midagi. Avastangi õhtul, et hommikumantel on veel seljas. Kurb on vananeda just jõudluse pärast, mitte et kortsukesed näkku tulevad.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei saa teemaalgatusest aru. Ma olen viimased 6 aastat 2 kohaga töötanud ja ikka on kõik kodutööd tehtud. Maitsev ja tervislik toit on mul prioriteet nr 1. Lõpetan esimese töö kl 14.00, sõidan turult läbi, ostan toidu. Siis on mul 2 tundi süüa teha – enamasti jõuan söögi valmis ja ise söödud, harva võtab laps toidu ahjust välja. Kl 17.30 algab teie töö. See lõpeb kl 20.30. Koju jõuan kl 21.00: jõuan veel lapsega suhelda, teda kooliasjadega aidata, mõne telesaate vaadata, koduloomad sööta.

Nv-l kokkan juba korralikult ja pikalt. Koristan ja teen muid majapidamistöid. Jõuan välja jalutama. Muu mulle huvi ei pakugi. Minu kodu on minu kindlus. Ma ei lähekski kodunt mujale kui ainult turule, kui raha lihtsalt kodus töötades kontole laekuks.

Nii et kõike jõuab. Sotsiaalsus, st pläägutamine ja klatšimine võtab meeletu aja. Hakka oma liigutusi hindama aja peale mõeldes. Võib tunduda jabur, aga see aitab väga palju aega kokku hoida.

+3
-10
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei saa teemaalgatusest aru. Ma olen viimased 6 aastat 2 kohaga töötanud ja ikka on kõik kodutööd tehtud. Maitsev ja tervislik toit on mul prioriteet nr 1. Lõpetan esimese töö kl 14.00, sõidan turult läbi, ostan toidu. Siis on mul 2 tundi süüa teha – enamasti jõuan söögi valmis ja ise söödud, harva võtab laps toidu ahjust välja. Kl 17.30 algab teie töö. See lõpeb kl 20.30. Koju jõuan kl 21.00: jõuan veel lapsega suhelda, teda kooliasjadega aidata, mõne telesaate vaadata, koduloomad sööta.

Nv-l kokkan juba korralikult ja pikalt. Koristan ja teen muid majapidamistöid. Jõuan välja jalutama. Muu mulle huvi ei pakugi. Minu kodu on minu kindlus. Ma ei lähekski kodunt mujale kui ainult turule, kui raha lihtsalt kodus töötades kontole laekuks.

Nii et kõike jõuab. Sotsiaalsus, st pläägutamine ja klatšimine võtab meeletu aja. Hakka oma liigutusi hindama aja peale mõeldes. Võib tunduda jabur, aga see aitab väga palju aega kokku hoida.

Õudne lugemine.

+12
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Soovitan – ostke robot tolmuimeja. Esiteks vähendad oluliselt lahtiselt vedelevat kolu (sest muidu pead neid eest ära tõstma), teiseks teeb ta põrandad puhtaks. Tänagi – tõstan köögist toolid lauale + koera kausid ära, suures-toas esikus ei on vaid kingad vaja riiulile tõsta ning kui lõunale tulen- on alumine korrus puhas.  Panen masina laadima ja järgmine hommik teen teise korruse puhtaks. Lastel on antud käsk – oma tuba lagedaks teha.

Söök -ammu ei tee õhtuks kartul-kaste jms. Sööme täistera pastat, metsikut riisi jne, lisaks siis kana, kala, salat. Üle 20 minuti ma õhtusöögi tegemisele ei kuluta, kuna kaasan ka lapsed tegevusse.  Supp tahab jah rohkem keetmist, aga tihti teen supipõhja juba õhtul valmis (panen näiteks ahju ööseks)

+1
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Olen selles teemas varem ka kommenteerinud. Olen juba pea kümme aastat kodune, vahel teen väikestviisi hobiga seotud projektitööd kodunt. Enamasti on mu elu üsna rahulik. Tõusen üles u kell 8, siis u kuni kell 10-11 olen võileibadega arvuti taga uudiseid lugemas, FB-s ja perekoolis 🙂 Siis koristan köögi. Vahel ka enamat, terve maja või panen pesu pesema või triigin paar asja. Keset päeva, u kell 12-15 vahemikus, tegelen oma hobiga, mis nõuab õues olemist. Seepärast sügistalvisel perioodil tuleb see ajastada keset päeva. Kell 15 võ hiljemalt 16 olen kodus. Kütan ahjud, teen süüa. Õhtul suhtlen mehega, vaatan telekat, vahel loen midagi, olen jälle arvutis.

Aga eelmisel nädalal oli mul neli väga kiiret päeva, isegi kiiremad, kui siis, kui veel tööl käisin. Asi hakkas pihta kolmapäeva õhtul, kui selgus, et neljapäeval tuleb ootamatult üks suur asi ära teha, mis võttis terve päeva. Kolmapäeva õhtul valmistasin seda ette, täitsin internetis dokumente. Neljapäeval tegelesin u kell 8-19 selle projektiga. Siis kell 21-23 tegelesin veel ühe teise asjaga, mis muidu oleks võtnud mul neljapäevast poole päeva. Reedel jätkasin selle neljapäevaõhtuse asjaga, siis tegelesin paari kiire isikliku asjaga. Reede õhtul oli üks ettevõtmine. Laupäeval ja pühapäeval olid mu hobiga seotud üritused. Äärmiselt intensiivsed neli päeva, isegi viis, kui kolmapäeva õhtut ka arvestada. Jah, ma tegin kõik asjad ära ja ma isegi nautisin osaliselt just seda külge, et oi kui tubli ma olen ja kui palju ma jõuan. Aga iga päev, nädalast nädalasse, kuust kuusse, ma ei tahaks nii! Praegu mul aitas need asjad ära teha just teadmine, et järgmisel nädalal on jälle hea rahulik elu, kus kella eriti vaatama ei pea. Ma arvan, et inimesed, kes palju teevad ja palju jõuavad, on küll tublid, aga samal ajal lõhuvad oma tervist ka korralikult.

+4
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ei jõuagi, jah, aga ise me seda ühiskonda tahtsime. Enese rihmakstõmbamine kui iseseisvuse tõend ja võidab see, kel surres kõige rohkem asju (raha) ja nii edasi. Nn traditsioonilist peremudelit harrastavate ühiskondade naised haletsevad ammuilma lääne naisi, kes peavad absoluutselt kõik ise ära tegema.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kõike jõuab, asi on ainult planeerimises ja prioriteedides.

0
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma olen 43 ja ka seda tüüpi, kes kõige jaoks justkui peab end kokku võtma, tundub, et mõnel saab kõik möödaminnes tehtud. Praegu õnneks kodukontor, nii et senine töölesõitmisaeg on kokku hoitud, hommikul lähevad lapsed 7.30 ajal kooli, mul siis paras aeg üksi kodus enne tööd, et koristada, tõmban põrandad üle jne. Nüüd ei jää enam nädalavahetuseks suuremaid koristamisi, pesupesemised, nt ka voodipesude vahetamised, triikimised jmt teen tööpäevadel ära.

Mingi aeg tegin ka lisatööd, mis tähendas, et tulin töölt, tegelesin veidi lastega, tegin süüa jne, siis hakkasin jälle tööd tegema. Nädalavahetusel ka tegin tööd. Siis olin küll lõpuks läbi omadega, tundus, et mitte midagi ei jõuagi tehtud, kogu aeg oli midagi vaja teha ja kogu aeg miski “põles”. Nii et nüüd üritan ikkagi töö- ja puhkeaja lahus hoida ning nädalavahetusel kasvõi niisama vedeleda ja raamatut lugeda, aga kuidagi ikkagi pea töömõtetest tühjaks saada.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kõike jõuab, asi on ainult planeerimises ja prioriteeTides.

Pigem on just nii, et kõik on võimalik, aga mitte korraga ehk asi ongi just prioriteetides. Kõigil on päevas tunde ja aega sama palju ning kuigi läbimõeldud tegutsemise korral on võimalik paljude asjade arvelt aega kokku hoida, siis sellel on ikkagi piirid. Ja sama on ka energiaga, mis ei ole samuti lõputu ressurss ning mida ongi inimestel erineval hulgal.

Muidugi see pole 100% reegel, aga ma olen tähele pannud, et need kõige jõudjad ei tee tegelikult midagi süvitsi ja korralikult. Mina ise sealhulgas. Mingil perioodil oli mul korraga 1,5 töökohta + magistriõpingud + seltsielu + trennid + kodused asjad. Sain kõigega hakkama, aga tegelikult ei teinud ühtegi asja nii hästi ja pühendunult, kui tegelikult oleks võinud.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Vanarahvas teadis, et kiirelt tehtud-pilla-palla.

+3
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kõike jõuab, asi on ainult planeerimises ja prioriteedides.

Vot jah, see on küll õige. Minu prioriteediks on mitte kõike jõuda ega tahta ja see töötab väga hästi. Olen laisk nagu kapsauss ja eluga väga rahul. Kusjuures, elan enda teenitud rahast vabalt ära, olen sõltumatu, aga ikkagi laisk ja ikkagi ei kavatsegi kõike jõuda.  Mitte mõttessegi ei tule, et peaks kõike jõudma, ei huvitagi.

+3
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma õnneks saam elatud ka nii, et iga päev ei pea põrandat pesema või imema või pesu pesema-triikima.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Neil tublidel “käin trennis ja kõike jõuan” on ilmselt prioriteedid teised, ma kuidagi ei jõua töö kõrvalt koristada ja kõike läikima lüüa, sest ma ei võta seda pere arvelt. Lapsed ei taha ainult puhtaid riideid ja süüa, vaid rääkida, muresid jagada ja vanematega aega veeta. Selle jaoks tuleb aega hoida. Ma ei hakka trenni peale mõtlemagi, kui mu teismelistel on mure või keegi perest tahab oma päevast rääkida, vahel toimetan perega koos ja räägime juttu, kuid seda ma ei saa kunagi öelda, et olen ülitubli, et mul on kõik hästi ja jätkub kõigele aega. Ei jätku, aga pere arvelt ma eeskujulik ja ideaalne olla ei taha.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul ei ole iialgi lühemat töönädalat olnud kui 5 päeva. Trennis 2-3 õhtul nädalas. Süüa teen alati ise ja poolfabrikaatidest ei ole kunagi toitunud. Soe hommikusöök igal hommikul. Tööle toit kaasa või välja lõunatama. Õhtul samuti enda valmistatud värske toit. Koduabilise teenuseid ei vaja. Kuidas te nii saamatud küll olete?

palju sul lapsi on? Kui suur muidu ka elamine, see tähendab mitusada ruutu on?

Mitmel õhtul nädalas abikaasa esindusliku rolli tõttu ka vastuvõtud on?

Ikka jõuad kõike teha?

Ära mõista hukka, inimestel on palju mitmetahulisemate kohustustega elud kui sinul.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Näitan 30 postitust - vahemik 31 kuni 60 (kokku 64 )


Esileht Kodunurk 5 päeva tööl käies ei jõua mitte midagi teha