Teema: 50-60a töötavad vanaemad, kui palju saate ja viitsite lapselapsi hoida?

Mina olen 60. Töötan täiskohaga ja pärast tööpäeva lõppu on toss üpris väljas. no ei jätku seda energiat enam nii palju nagu vanasti.
Aga kui ikka väga vaja, siis hoian hea meelega ega virise.

Olen 49a. Mul on kolm lapselast vanuses 4a, 2a ja 1a. Töötan pedagoogina haridusasutuses. Nädalavahetuseti ja õhtuti mõne tunni kaupa hoian lapselapsi hea meelega. Kui noored ise ei küsi, siis pakun. Hetkel, eriolukorra ajal ja koolipäeviti ei ole see muidugi ka parima tahtmise juures võimalik, sest mul on videotunnid, tööde parandamine, konsultatsioonid jne.

Väga huvitav, kas need vanaemad siis tööl ei käi, kes niimoodi mitmeks päevaks saavad lapsi hoida võtta?

Mina olen 50+, aga olen tööinimene ja vaatamata sellele, et tööd teen kodus, ei saaks kuidagi last hoida tööpäevadel ja päris ausalt, iga päev ei oleks nii ehk naa võimalik, kui ka kodune oleks. Ka vanaemadel on oma elu olemas.
Mina ärakn näiteks hommikul kel 4-5, teen oma tööasjad ära ja pealelõunad on enamasti vabad enda hobidega tegelemiseks ja muudeks asjaajamisteks, aga võib ka juhtuda, et selle varajase ärakmise pärast tuleb keset päeva mitmetunnine uinak teha.
Lapselast oleksin nõus hoidma küll, aga siis, kui minul on see võimalik või on pikemalt ette kokku lepitud, et ma tean enda asju sättida selle järgi, aga mitu päeva järjest kindlasti mitte.

Minu ema võttis lapselapsi muul ajal max õhtuks, kui noored tahtsid väljaminna + suvel olid lapsed vanaema juures maal paar nädalat.
Saamoodi ka mina – õhtuks-ööseks, kui on vaba õhtut vaja + suvel on maal minuga nädala (pikemalt ei saa, sest mul on väga hakitud puhkus).
Eriolukorras üldse ei suhtle omavahel v.a. skype, telefon, msn- vahendusel.

Nii ei saa ju asja võtta, et ühe ema hoiab mitu päeva 1,5-aastast, teise oma mitte, kuuled seda ja teist ja nüüd ootad oma vanematelt ka sama. Ma ei usu, et vanaemasid, kes 1,5-3-aastase mitmeks päevaks hoida võtavad kuigi palju on. Esiteks on selles vanuses lapsed veel väga “emmekad” ja mitu päeva teise inimese kodus on katsumus nii lapsele kui ka hoidjale. Paljud selles vanuses laste emad on veel lapsehoolduspuhkusel või siis töötavad osalise ajaga, nii et polegi veel vaja väga, et keegi last hoiaks, et tööd saaks teha.

Ja lõppude lõpuks saab oma töö mehega koos ka nii ju ära jagada, et laps hoitud ja mõlemal töö tehtud. Venitab tööpäeva pikaks küll, aga täiesti reaalne. Ise tegin osalise ajaga kodus tööd kahe väikelapsega (vanusevahe 1,5 a, vanaema-vanaisa lähedal ei ela, aga see tähendaski, et jaotasime päeva mehega, kui mees tegi vahepeal kodus tööd, või kui teda polnud päeva ajal kodus, siis tegin õhtul oma töö ära).

Ma ei näe põhjust, miks peaks 50+ vanaema 5 päeva nädalas last hoidma. Jätame selle kõrvale, et eriolukord, mis tähendab, et ei tohikski last vanavanemate juurde viia. Oletame, et on tavaolukord. Vaevalt et 50+ vanaemad tööta istuvad, ilmselt käivad tööl. Kui vanaema on veidi üle 50, siis tähendab see seda, et ka lapse enda vanemad on üsna noored, oletame, et 20ndates, mis tähendab, et nad on lugenud kuhja lastekasvatusraamatuid ja käivad ajudele oma tarkustega, kuidas peab lapsega tegelema, nii et andke vanaemadele tugevat närvi. Ja lapselaps ongi vanavanematele rõõmuks, st tulevad külla ja tegelevad, kui tunnevad, et tahavad ja jaksavad. Või kutsuvad külla ja potsutavad natuke titte. Ei ole vaja oodata, et nad hakkaks ema ja isa eest päevad otsa lapsi hoidma.

Teemaalgataja, sa suunad oma frustratsiooni selle üle, et lapsevanemaks olemisest hakkab kergelt kõrini saama (eks seda juhtub kõigiga) valesse kanalisse. Nüüd peategi mehega ise oma elu üle vaatama ja mõtlema, mis ümberkorraldada omavahel, sest praegu ei ole ainuke periood teie elus, kui tahaks, et keegi teine tegeleks-hoiaks jne. Neid tuleb kindlasti veel. Ja siis hakkadki kuulama, et vot selle ema hoidis nii palju, teise oma nii palju. Mõttetu. Lähtu sellest, et laps on teie, teie korraldate oma töö ja elu nii, et töö tehtud, laps kasvatatud.

Meil on peres teatri-kontserdi jmt päästelapsehoidja olnud mu õde. Aeg-ajalt annab meile mehega vaba õhtu, et saaksime välja minna, kuna ta ka lähedal ei ela, siis väga tihti seda ei juhtu. Sellist tööpäeva lapsehoidjat pole meil kunagi olnud, nii et oleme lihtsalt harjunud ja kohandunud tööks koos lastega. Kui lapsed lasteaias hakkasid käima ja mõnikord haiged olid, siis tegime mehega kordamööda kodus tööd, hoolduslehte ei võtnud. Raske on, tüütu, kui laps kogu aeg katkestab tööd, päev venib pikaks jne, aga lõpuks muutud ise paindlikumaks ja efektiivsemaks ja harjud ära.

Ma ei tea teemaalgataja tutvusringkonda, aga enda sõprade-tuttavate seas ma väga seda võimalust, et “on inimesi, kes saavad lapse igal hetkel vanavanemate uksest sisse lükata ja keegi ei kobise” ei näe. Tegelikult ei tule ühtegi sellist peret meelde, kus selline võimalus oleks. Ja ega seda teiste perede köögipoolt ju ei tea, võib ju üle ukse lükata, sõbrannadele kiidelda, aga kas kõik ikka on nii roosiline…

Üks asi, millele mõtlema peaksid, et 50-60-aastane töötav inimene on ikkagi juba üsna väsinud, on muidugi ka väga energilisi ja nooruslikke. Aga enamasti mitte, nad tahakski töölt tulla, lihtsalt maha istuda, või jalutama minna. Rahu ja omaette olemist ja puhkust. Et oma töö tehtud, lapsed suureks kasvatatud, lõpuks aeg iseendale. Selles ajas iseendale on tore ju aeg-ajalt lapselapsi näha, nendega mõnikord mängida, kuskil käia jne, aga mitte pidevalt või enda tööpäeva keskel nende heaolu eest vastutada. Lastelastega tahetakse aega veeta, kui endal on aega laialt käes, ise puhanud ja värske ja pigem enda valitud ajal. Nii olen mina enda tuttavate noorte vanaemade jutust aru saanud, mul on mitu töökaaslast, kes on oma 50nda sünnipäeva paiku vanaemaks saanud, üks ka varem. Neil kõigil on lastelaste üle väga hea meel, aga nende enda elu on piisavalt tihe, et mitte mõelda püsivalt või väga tihti lapselapse hoidmisele.

Ise kirjutad ju, et su ema käib ka tööl. Ja kummal tööinimesena oleks kergem last hoida? Vanematel endil, kes tunnevad oma last paremini, lisaks on ka nooremad ja energilisemad ja tugevamad? Või vanaemal/vanaisal, kes korraga oma tööpäeva sisse saaks väikese tegelase, kelle käitumise iga nüansiga nad kursis pole?

Minu ema on 64aastane ja käib ikka veel tööl. Nädalavahetustel käis üritustel, enne eriolukorda.
Lapsi hoidis nii palju kui eelnevalt pikalt kokku leppisime, kindlasti mitte iga nädal. Ma ise ka väga ei suru lapsi talle, kui tõesti vaja on, siis küsin abi.
Nüüd ei hoia ta üldse, sest see on ta tervisele parem kui tal on vähem kontakte.

Mehe ema on 50ndates, aga tema on juba liiga vana väsinud, et väikeste laste hoidmisega hakkama saada. Parimal juhul saab ta külla kutsuda nii, et ta hoiab teises toas lastel silma peal ja ise saan poole tunni kaupa tööd teha, aga oluline koormus on ikka minu kaelas.
Aga tema käib ka tööl esmaspäevast reedeni, see on nädalavahetuste rõõm, siis teen oma tööd tagant järele. Eriolukorra ajal on ta niimoodi lapsi hoidnud kaks korda.

#3437280:

Trots on küll tekkinud tema vastu. Muidugi ei ole tal kohustust lapsi hoida. Võõraks jäämise boonuseks on see, et siis ehk ei teki tal vanaduses meie vaba aja veetmise osas mingeid ootusi. Lilli/kingitusi/kõike raha eest ostetavat võin mehega kaasa saata, aga igasugune isiklikum lähenemine? Kindel ei. Nautigu oma vaba aega ka vanadekodus samas seltskonnas, st üksinda. Korra aastas võin isegi mina vanadekodusse kohale end vedada, kraam kaenlas.

Ei tasu eeldada, et keegi peab su lapsi hoidma, siis ei tekki ka trotsi. Ja miks just ämm? Omal sul muidugi vanemaid ega teisi sugulasi pole? Oma lapse(d) kasvatas ämm ju üles, sobis sullegi. Aga vanadekodusse saadetakse Perekoolis ikka selle alusel, kui palju lapselapsi on hoitud.

#3437325:

Mees ikka oma kohustusi täidab. Miks ma peaks mingi võõra inimese hoolduse enda peale võtma, kui ma isegi näen teda korra aastas? Ütle mõni hea põhjus, miks ma end puudutatuna peaksin tundma? Ega polegi olnud ootusi laste hoidmise osas. Isegi mehel ei teki mõtet, et võiks ema käest abi küsida. Ikka enne valib käsi juba hoidja numbri. Tõesti, meie koju tuleb see võõras inimene vanaduses ainult üle minu laiba, see on küll selgemast selgem. Laste hoidmine on ikkagi seotud lähedaste suhetega. Nii on meil, see ei peagi sinule meeltmööda olema.

On märgata jah, et sa end puudutatuna ei tunne. 😀 Kuidas su oma vanematega ikkagi on? Tulevad üle mehe laiba? Kas on üldse karta, et sa peaksid ämma hoolduse enda peale võtma? Ämmal omal lapsed ju olemas.
Mina hoian oma lapselapsi, sest tahan noori aidata ja lapsed on toredad. Aga kuna käin ise tööl, siis tuleb ikka varem kokku leppida. Kindlasti ei hoia ma neid sellepärast, et äkki minia saadab muidu mind vanadekodusse.

See oleneb ju ka sellest, kas ja kui palju need vanavanemad peavad töötama ja kuidas on nende tervis ning kas ja kui palju vajab ta enda tegevusteks vaba aega. Lisaks mängib rolli ka, kui palju usaldatakse lapsi vanavanaemate juurde (eriti kiputakse ämmade suhtes kriitiline olema ja ämmad vastupidi “pelgavad” miniatega rohkem, kui näiteks oma tütardega) või vastupidi kui palju tahetakse ise vabalt ilma lasteta olla.
Mehe sugulane võttis oma lapselapsi palju enda juurde, aga ta ise oli sel ajal kodune (töötas minngite intervallide tagant Soomes), lisaks temale oli seal kodune ülikõbus vanavanaema.
Mehe vanemad lihtsalt alguses pelgasidki (on olnud mu mehega ka lahkhelisid ning minu kasvatamisstiil oli erinenud nö nende laste kasvatamisest ja isegi nende esimeste lastelaste kasvatamisest) ja ega minagi tihanud end üleliia peale suruda (pealekauba juba vanemad ka). Sellele vaatamata vanavanemate ja lapselapse side süvenes, sest käisime külas ning ühel hetkel ka olid nõus vähemal määral lapselapsega omaette olema.
Minu vanemad käisid sel ajal veel kodust kaugemal tööl ning see “eelpensionäri” iga oli juba seal nimekirjas, et kui midagi on siis vallandame. Seega niisama hoidmist ei olnud. Küll tulid nad vajadusel ja eriolukorras ikka appi ning suvel võtsid oma puhkuse ajal ikkagi mõneks ajaks lapselapsi enda juurde.
Olen näinud ka kuidas raseduse alguses plaanitakse, et ka peale lapse/järjestikuste laste sündi kõik tasuta ja igal ajahetkel (tööpäeva õhtuti, nädalavahetuseti) lapsi hoiavad ja ise samas vaimus nagu ilma lasteta iga nädalavahetus väljas käikse ja tööpäeva õhtuti mehega ilma lasteta väljas istutakse. Alguses nii toredad ja vahvad tulevased lapse vanaema ja vanavanaema muutusid ühel hetkel “halvaks”, sest ei hoidnudki lapsi iga nädal Eriti, kui lapse kasvatamisega kodus vaeva ei nähtudki (nagu ikka mul ongi raske laps, teda ei saa ohjata).
Minu tutvusringkonnas on ülekaalus sellised keskmised variandid, et veel töölkäivad vanavanemad igapäevased lastelaste hoidajad ei ole (selleks puhkus tasulised lapsehoidjad, lasteaiad), aga tasapisi kõrval toetamas ja lastejaoks ka olemas. Kadedust ei tunne, sest tänu vähesemale lapse hoidjatele lükkamisele oleme ilmselt ka kuidagi lähedasemad ning teemegi palju rohkem ühise perena (mehe ja lapsega ning meie pere lapse vanavanemtega).
Praeguses situatsioonis on 50-60-aastaste seast vist kõige rohkem haigestunud ning meil siiski hoitakse siiamaani veel vanematest inimstest kaugemale nende tervise huvides, rääkimata lastelaste neie hoida viimisest.
Ei kujutaks ettegi, et 5 täispäeva nädalas lapselapse hoidmisega suudab 50+ vanavanem veel 40h samas nädalas oma tööd teha, et siis mingid 80h töönädalad. Küll on võimalus, et see vanavanem saab hoidmise eest tasu(muud tööd sel ajal ei tee) ehk saab ise ära elatud ja lapselaps hoitud (vanemad peaksid lapsehoidjale ikka maksma).

miks on nii et kui emana võrdled oma lapsi teistega, oled nagu halb ema. lapsi ei tohi teistega võrrelda, see ei mõju neile hästi.
aga emasid ja vanaemasid võib võrrelda.

#3437280:

Ämm elab samas linnas ja on oma lapselapsi hoidnud viimase dekaadi jooksul ühe käe sõrmedel üles lugedes arvu kordi. Töötav vanaema. Kõik käib kellast kellani. Muid kohustusi pole. Korra aastas tuleb laste sünnipäevadele, siis etendab lipitsevat vanaema. Lapsed on võõrdunud temast, aga eks korra aastas on ka nemad kingituste nimel äraostetavad. Olen lastehoiu korraldanud tasuliste hoidjate ja sõbrannadega. Tema üks argumente oli pikalt, et väikesi lapsi ta hoida ei julge. Asja iroonia seisneb selles, et ta ise töötab lasteaias. Lapselastest üks on koolilaps, teine lasteaialaps. Millal siis tal julgus tekib oma lapselapsi hoida?

Kui eriolukord ära lõppeb, siis paku end üheks päevaks vabatahtlikuna omaenda lapse lasteaeda asendajaks või töövarjuks. Enne, kui pole lasteaiaga mingit pistmist (ka vanema roll ei anna sellest ülevaadet), ei saa keegi aru, milline lärm seal päevast päeva on.
Lasteaias algavad õpetajatel tööpäevad kell 7 ja päev kestab valverühmades 19ni. Ja siis sa tahad, et vanaema ka oma puhkepäeval sinu lapsi kantseldaks ja sama tööd teeks, mis tööpäeval.

Meil on 3aastane, natuke alla 2aastane ja kolmas sünnib sel suvel. Minu ema on öelnud, et tema hoida ei taha. Ämm ja äi küll saaksid hakkama lastega aga pole 3 aasta jooksul kordagi öelnud, et olete tublid noored, kaks väikse vanusevahega last on ju raske, me hoiaksime heameelega vms. Seega suhtungi nii, et ise peale pressima ei hakka. Ise lapsed tegime, ise kahepeale ka kasvatame.
Tulevikus kui õnnestub vanaemaks saada, pakun kindlasti oma abi lastelaste hoidmisel.

Siin mõned ütlesid, et omal on lapsed suureks kasvatatud, nüüd soovitakse aega iseendale.

Iseenesest õige muidugi, aga näiteks mind ja minu abikaasat kasvatasid pigem vanaemad. Meie emad läksid tööle siis, kui olime veel võrevoodis, ja meid jäeti vanaemadele. Oma lapsepõlvest mäletan hetki põhiliselt vanaemaga, mida kõike koos tegime. Mu vanaema oli minu esimene turvaisik kogu lapsepõlve jooksul, siiani tunnen temast puudust. Ka mu abikaasaga oli täpselt sama lugu.

Seetõttu arvasime meie esiklast saades, et ka temal tekib oma vanaemadega tugev side. Meil polnud põhjust oma lapsi vanaemadele “kaela visata”, kuna mul on hästi tubli mees, kes aitab lapsehoidu jagada, ja me mõlemad olime laste saamiseks igati valmis. Kuid me pidasime, omaenda lapsepõlvekogemustele tuginedes, oluliseks laste ja vanavanemate sidet ja sestap suhtusime soojalt sellesse, kui laps ja vanaema omavahel suhtlevad. Lisaboonusena oli muidugi tore seegi, et sel ajal saanuks meie pisut lastevaba aega.

Paraku aga selgus, et meie vanaemadest ei ole eriti vanaemadeks. Minu ema teatas otse, et tema on nõus hoidma ainult üht lapselast korraga, kaks on liiga palju, ja selle ühega ta ei tegelnud, vaid pani ta lihtsalt telerit vaatama. Seega võisime ühe lapse küll talle hoida anda, aga samal ajal tegelesime-mängisime teisega ikkagi. Mehe-emaga oli veelgi keerulisem – tema võttis küll lapsed hoida, kuid siis pani iga kord lihtsalt mantli selga ja läks minema, jättes 2-3aastased lapsed pikaks ajaks üksi ilma igasuguse järelevalveta. Samas ise oli mittetöötav pensionär, tervis korras, ei ühtegi põhjust jätta lapsi unarusse.

Imestasime väga meie emade sellist käitumist. Olime mõelnud, et on tore, kui noorem ja vanem sugupõlv omavahel tuttavaks saaksid ja läbi käiksid – kindlasti annab see ju mõlemale poolele juurde. Aga näe, ei õnnestunud lihtsalt. Ja ilmselt oligi põhjus nõukogude-aegses kasvatuses, kus noored emad ei ole oma lapsi kasvatanud ise, vaid jätsid nad juba beebidena vanaemadele hoida ning ise läksid karjääri tegema. Nüüd on need tollased karjääritegijad ise vanaemad, aga lapsega koosolemise kogemus sisuliselt puudub. Eks kindlasti polnud kõik nõukogude-aegsed naised sellised, mõnel oli oma ema v-o surnud või haige, ja mõni oli tubli ema hoolimata ideoloogiast. Lihtsalt meil mõlemal mehega on siis niisugune kogemus.

Seega kasvatasime oma lapsed ise kaelakandjaks, nad käisid meiega igal pool kaasas. Esimest korda jätsime nad ööseks nii, et ise olime ära, siis kui noorem laps käis juba koolis. Enne seda jagasime puhtalt ainult mehega kahekesi lapsehoidmisi. Lapsed on tõtt öelda vahvad välja kukkunud ja sisimas on mul vanaemadest pisut kahju, et nad ise, vabatahtlikult, on sellest toredast ajast ja sidemest lapselastega ilma jäänud.

#3437506:

Meil on 3aastane, natuke alla 2aastane ja kolmas sünnib sel suvel. Minu ema on öelnud, et tema hoida ei taha. Ämm ja äi küll saaksid hakkama lastega aga pole 3 aasta jooksul kordagi öelnud, et olete tublid noored, kaks väikse vanusevahega last on ju raske, me hoiaksime heameelega vms. Seega suhtungi nii, et ise peale pressima ei hakka. Ise lapsed tegime, ise kahepeale ka kasvatame.

Tulevikus kui õnnestub vanaemaks saada, pakun kindlasti oma abi lastelaste hoidmisel.

What? Ise ikka pead paluma???? Kust nad teavad, et abi vaja? Mu ema ka ei paku ise, et kuulge, minge reede õhtul välja, ikka ise uurime, et kas ta saab jne

#3437536:

Seega ma oleks rõõmus olnud, kui ikka üleüldse paar kordagi oleks hoitud, et oleks kuskil käia saanud.

Sa palusid, et ta hoiaks ja tema otseselt keeldus? Või on siin ka kommunikatsiooniprobleem, et polegi tegelikult kunagi küsinud, et kas sel ja sel päeval saad hoida lapsi?