Ma ei pea õigeks seada endale eesmärki muretseda lapsi nii, et kohe kavandan vanavanemad neid hoidma. Küll aga on kindlam tunne lapsi muretsedes, kui tead, et on inimesed olemas, kellele võib vajadusel loota. Minul on vanematest suuuuuuur abi olnud ja olen neile lõputult tänulik. Püüan tasuda oma võlga sellega, et nüüd lihtsalt hoolitsen nende eest ka, kui nad järjest väetimaks muutuvad ja pean seda loomulikuks.
Min enda emapoolsed vanavanemad olid talupidajad, kelle juures lapselapsed kõik suved veetsid. Nad alati ootasid meid pikisilmi ja olid sügise saabudes kole õnnetud, kui kooliaeg jälle kätte tuli. Armastasin oma vanavanemaid väga ja tunnen neist siiani puudust. Isapoolsed vanavanemad olid linnainimesed ja nende juurde korterisse lapsi suveks niikuinii poleks ju viidud, lisaks polnud nemad ka sellised soojad suhtlejad inimesed, seega jäi suhe nendega võõraks.
Minu vanemad on juba vanad ja väsivad ruttu, ma ei saa loota, et nad mu last kasvataksid, aga kuna nad talveperioodil elavad niikuinii linnas meiega koos, siis lapselapsel on vanavanematega lähedane suhe olemas ja suviti saab maal oldud (siis ma ise muidugi käin maalt tööle; ma ei saa jätta last 80-aastastele kaela nädalateks nii, et ise nägugi ei näita). Minu jaoks on sellest suur abi ja ma olen vanematele väga tänulik, aga eelkõige loodan ma, et mu lapsele jäävad vanavanematest soojad mälestused.
Ma nüüd natuke moraliseerin ka. “Vanasti” ei olnud paarisrahval mingit võimalust endile aega võtta ja oma suhet turgutada ja hoida, ja millegipärast ei olnud lahutusi sugugi nii palju kui tänapäeval, kus kõik hirmsasti panustavad oma paarisuhtesse… Muidugi, olud on muutunud, seda ma mõistan, aga siiski.
