Esileht Ilu ja tervis 50, haigused ja hirmud, elu mõtetus

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 65 )

Teema: 50, haigused ja hirmud, elu mõtetus

Postitas:
Kägu

Tere, sain see aasta 50 aastaseks.

minu mõtted, iga pâev.

ma olen vana

meest ei armasta

mul on haigused, tunnen sümptomeid iga pâev

pole perspektiivi, rahalises mõtes

ema haige, väga

lastel mured

Arkan hommikul ja teen kõik tegevused ära, kuid nagu zombi. Iga päev hirmuga mõtlensurmast, probleemides.

Käin psühhoteraapias, võtan tablette, elan tervisliku eluviisi, võtan vitamiine, püaan mõelda positiivselt, sunnin ennat suhtlema.

Hetkel sunnin ennast jalutama minna.
Ja nii iga päev.

Endaarust ma tegin kõik et ennast aidata, enam vähem selleks et elada normaalset elu.

Miski ei aita. mul on hirm.

Hirm et ma ei ela, hirm laste pärast,ema pärast, enda pärast….hirm hirm ja uuesti hirm.

Psüholoogi juures käies tundub et ma lihtsalt annan seal õigeid vastuseid , ja petan ennast. samuti petan ennast tabletti võttes, juba aastaid.

Need ei lahenda mu probleeme, et võta hirme ära.

Kuidas edasi elada?????

+13
-11
Please wait...

Postitas:
Kägu

Järsku menopausi eelne periood, hormonaalne balanss on nihkes, tulevad igasugused sellised mõtted pähe.

+8
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Käisin ka naistearsti juures. Pâevi pole 1,5 aastat. Soovitas loodulike hormoone, sest tervislikel põhjustel muudei tohi tarbida. Võtan ka neid.

Lihtsalt mõtlen, äkki see on lõpp. Sest vanasti eluiga oli lühike. Ma ei tea mida mõelda. Tunnen et olen sitt inimene, nõrk, mõtetu ja kasu pole enam minust kellegile.

+1
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ja mida sa konkreetselt kardad? Et ei jõua oma pensionisamba raha ära kulutada?

No ma olen 52. Surid järjest – ema kõigepelat, siis isa. Vend, kes on minust 15a vanem, kannab samu südamehaiguste probleeme, mis mu vanematel. Eks ma isegi purjetan selles suunas, tunnen sedagi.

Noh, mis siis ikka. Me sureme niikuinii. Kui ma täna ära suren, või homme, siis õigupoolest ei muutu maailmas mitte midagi katastroofilist. Lapsed on täisealised, pärivad mu kinnisvara ja saavad kenasti sellega jalad alla.

Seega – mida sa konkreetselt kardad?

+16
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Viirpuukägu jälle platsis. Kas seekord rütmihäiretest ei tulegi juttu?

+11
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Terviseärevikust TA, mõtle sellele, et sul võib olla pea teist sama palju aastaid ees, kui on seljataga. Kavatsed need aastad veeta hirmus ja ahastuses, lähedasi terroriseerides, arstide vahet käies? Jõudu selleks.

+12
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Arvan ka, et ehk hormonaalsetest muutustest tingitud meeleolulangus. Ma ka 50+ ja paar viimast aastat mõtlen samu mõtteid. Pole üldse minu moodi, aga ometi aina ketran peas igasuguseid musti stsenaariume. Ma loodan, et läheb üle.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma peaaegu sama vana,  Üldse nii ei mõtle. Miks?  Mu pesamuna läks kooli ja nüüd olen lõpuks natuke vabadust ära teeninud.  Eks tervis aegajalt tunda annab, aga midagi tõsist veel õnneks pole.  Käi arsti juures ära ja saad teada, kas su tervisehirmudel on alust. Mina juba ootan, et need nõmedad päevad ükskord ära jääks, viimasel ajal on teine verejooksu päev ikka totaalne zombie olla. Meest ei ole, kuigi tahaks, seega pean leppima vaid seksil põhineval suhtel. Lastel need perioodid muutuvad, raskele ajale järgneb kergem – sellepärast ei tasu masendusse langeda. Vanemate pärast muretsen siis kui parasjagu selleks põhjust on. Kõigi ja kõige eest südant valutada lihtsalt ei jaksa.  Tegeldki sellega, millega hetkel reaalselt tegeleda vaja on.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina surma ei karda. Kardan suremist. Vahel suvalist katastroofi uudistes või märulifilmis tapmist nähes läheb mõte sellele, kui kiiresti (või aeglaselt) selline surm tuleb ja kui vastik enne lõplikku minekut võib inimestel olla. Loodan, et kui endal hakkab aeg kätte jõudma, oleks apteegist võimalik lihtsustav tablett osta.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Muretsemine on nagu kiiktoolis kiikumine, tegevus on aga kasu ei ole sellest absoluutselt. Tuleb mis tulema peab, kõik on ette määratud siin ilmas.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mis te kardate… Inimesel pole vaja karta midagi, lihtsalt elagu õigesti. Nagunii pole inimesel võimalik paljusid asju ise muuta, nii et mis siis muretseda selle pärast, mis paratamatus on. Lihtsalt püüdke õigesti ja ausalt elada, midagi muud polegi teha.

Ja miks te arvate, et on vaja kellegile kasulik olla? Iga inimene on siia sündinud ikka eelkõige iseenda pärast. Selleks et ise areneda. Tore ju muidugi kui tutvusringkond ka ümber on, kellega mõtteid ja kogemusi vahetada, aga igaüks elab siiski eelkõige iseenda pärast.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma olen 48.

Tunnen, et täiesti ok vanus, välimuse üle ka ei kurda. Olen ülekaalus, aga nägu see-eest ilus sile.

Mingit suurt armastust ei ole, samas mees on ja täitsa okei: haritud, tark, viisakas jmt.

On krooniline haigus, aga ravimitega kontrolli all, lisaks käin korrapäraselt kontrollis, seega oma pead sellega ei vaeva.
<p style=”box-sizing: border-box; margin-top: 0px; margin-bottom: 1em; color: #212529; font-family: ‘Helvetica Neue’, Helvetica, Arial, sans-serif;”>Perspektiiv on selline, nagu see alati on olnud ehk usun, et kõik on enda teha. Astusin just doktorantuuri, seega tundub, et perspektiivi on rohkemgi kui varem.</p>
<p style=”box-sizing: border-box; margin-top: 0px; margin-bottom: 1em; color: #212529; font-family: ‘Helvetica Neue’, Helvetica, Arial, sans-serif;”>Vanemad on igati kõbusad.</p>
Lastel läheb kenasti.

Alati võiks muidugi saledam, rikkam ja õnnelikum olla, aga üldiselt ei ole elul midagi viga.

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Arvan ka, et ehk hormonaalsetest muutustest tingitud meeleolulangus. Ma ka 50+ ja paar viimast aastat mõtlen samu mõtteid. Pole üldse minu moodi, aga ometi aina ketran peas igasuguseid musti stsenaariume. Ma loodan, et läheb üle.

Ma 51 ja täpselt sama jama. Algas umbes 1,5a tagasi. Ka ketran peas musti mõtteid ja ise saan samas aru, et tegelt pole vaja, aga tulevad ikka need hullud mõtted. Ootan ja loodan, et ehk varsti lähvad üle. Jube tegelt. Kehakaalu tõusust ei hakka üldse rääkimagi, mõne aastaga 16kg. Vaesed naised.

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma olen 52. Ma mõtlen ka hääbumisest vahel. Statistika räägib ka tervena elatud aastatest nii, et tavaliselt see üle 50 enam ei kestagi. Ikka tuleb mingi tõbi.
Käin küll trennis ja liigun palju, kaal ja tervis on praegu ok. Aga vaatan et olen nagu kobam. Toolile ja alla nii kergelt ei roni enam kui varem. Nagu tasakaal ja põlved veavad selle juures alt. Rannas kividel ühelt teisele ei hüppa nagu noorena. Samas ma usun et endine president, kes on ka 50, kepsleks ikka.
Ma hakkasin juba 40 aastaselt mõtlema vanadusest. Seepärast spordiklubisse läksingi. Et oleks jõudu ja keha kangeks ei jääks. On abiks.
Vaimse poole pealt…mind lapsena eriti ei hellitatud. Öeldi et pole sul häda midagi. See on päris hea väljend, mõtlen nüüd. Püüan endale üha rohkem öelda et pole sul häda midagi ja vähem neile keskenduda.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma olen sama vana, ei ole selliseid mõtteid aga mul on ema suht normaalse tervise juures veel, kroonilisi haigusi mul pole. Liigset kaalu ka pole, tervislikku eluviisi iga hinna eest taga ei aja.  Laste muredega tegelen niipalju kui vaja aga võimalikult vähe.

Aga mul on hea abikaasa. Kes teab vbl selles ongi võti et isiklik elu on ok.

arvan, et sul häda on selles, et muretsed asjade pärast mida suurt ise mõjutada ei saa. Nagu ema haigus ja laste mured.

Loodad, et tervislik eluviis muudab sinu elu.

Äkki psühholoog aitaks sul nende asjadega tegeleda nii, et sa ise end paremini tunneks. Ja ei ole õigeid ja valesid vastuseid.

 

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Käin psühhoteraapias, võtan tablette, elan tervisliku eluviisi, võtan vitamiine, püaan mõelda positiivselt, sunnin ennat suhtlema.

Oota aga… siis ju kõik toimib? Sa funktsioneerid, sa elad, sa hoolitsed oma pere eest ja töötad. See ongi elamine! Ära kujuta ette, et elamine on mingi mannavaht.

Nimeta seda enda “petmiseks”, kui soovid – õigem oleks ehk öelda, et küsimus polegi, mida sa täpselt igapäevaselt teed (ja muide sa teed täpselt samu asju, mida “normaalsed” inimesed), vaid sinu suhtumises sellesse.

Kokkuvõttes. Oma elus sa ei pea midagi muutma, elad nornaalset elu. Proovi muuta oma suhtumist. Alustada võiks sellest, et psühhiaatri juures aus olla.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Leidke igast päevast midagi head ja nautige seda, elu on õnnelik olemiseks.

+1
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina sünnitasin 41-selt lapse ja ei ole aega selliseid mõtteid mõlgutada. Elu on kiire ja põnev, järgmine nädala sõidame spa’sse perega, koolivaheajal Türki,  täna teeme sõbrannadega saunaõhtu (tagasihoidliku, kuna homme on tööpäev).

+4
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu

elu on õnnelik olemiseks.

Kui banaalne. 50+ vanuses sellised klišeed enam ei mõju.

+8
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

elu on õnnelik olemiseks.

Kui banaalne. 50+ vanuses sellised klišeed enam ei mõju.

Miks 50+vanuses õnnelik olla ei tohi? Või õnnelikku elu elada?

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

elu on õnnelik olemiseks.

Kui banaalne. 50+ vanuses sellised klišeed enam ei mõju.

Siis ju alles hakkabki aeg, kus saad tõeliselt kohustusteta vaba ja õnnelik olla.

+5
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Siis ju alles hakkabki aeg, kus saad tõeliselt kohustusteta vaba ja õnnelik olla.

Minu meelest tähendab vabadus 50+ vanuses naiste jaoks üksindust. Mehest lahus, lapsed oma elu peal ja kõik õhtud peale tööd oled vaba (= üksinda). Kui nii sobib, siis jah, saab ka õnnelik olla. Kõigile ei sobi.

+5
-9
Please wait...

Postitas:
Kägu

Miks 50+vanuses õnnelik olla ei tohi? Või õnnelikku elu elada?

Muidugi tohib. Kahjuks õnn ei ole nagu praeahi, et lülitad nupust sisse ja käes ta ongi.

+6
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Õnn on igaühe enda valik. Igaüks ise otsustab, kas tahab olla õnnelik ja tunda rõõmu igast asjast või vinguda iga asja pärast ja karta veel hullemat. Ja see on tõesti tõde, kuigi pisut keeruline on olla sama õnnelik 50+ vanuses, kui juba mitmest kohast valutab ja halb enesetunne on. Aga pole võimatu.

+5
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu meelest tähendab vabadus 50+ vanuses naiste jaoks üksindust. Mehest lahus, lapsed oma elu peal ja kõik õhtud peale tööd oled vaba (= üksinda). Kui nii sobib, siis jah, saab ka õnnelik olla. Kõigile ei sobi.

Elu jooksul pole tekkinud ei sõpruskonda, ei ühtki huvi ega hobi, mitte ainsatki soovi ega unistust, mille jaoks pere kõrvalt aega pole leidunud? Nojah, siis on vist tõesti parem surnuaia poole kõndima hakata. Ei tea õnneks küll ühtki sellist inimest.

+4
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Õnn on igaühe enda valik. Igaüks ise otsustab, kas tahab olla õnnelik ja tunda rõõmu igast asjast või vinguda iga asja pärast ja karta veel hullemat. Ja see on tõesti tõde, kuigi pisut keeruline on olla sama õnnelik 50+ vanuses, kui juba mitmest kohast valutab ja halb enesetunne on. Aga pole võimatu.

Mind ajavad väga närvi need arulagedad soovitused, et aga ole õnnelik! Sama nõme kui “jooge ometi veini asemel teed!” või “sööge tervislikust toidust kõht täis, siis ei ole ülesöömise ohtu”. Jah, kohe homme hakkan õnnelikuks ja unustan ära oma üksluise elu, näruse töö ja laialilaguneva kere.

 

+8
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Õnn on igaühe enda valik. Igaüks ise otsustab, kas tahab olla õnnelik ja tunda rõõmu igast asjast või vinguda iga asja pärast ja karta veel hullemat. Ja see on tõesti tõde, kuigi pisut keeruline on olla sama õnnelik 50+ vanuses, kui juba mitmest kohast valutab ja halb enesetunne on. Aga pole võimatu.

Mind ajavad väga närvi need arulagedad soovitused, et aga ole õnnelik! Sama nõme kui “jooge ometi veini asemel teed!” või “sööge tervislikust toidust kõht täis, siis ei ole ülesöömise ohtu”. Jah, kohe homme hakkan õnnelikuks ja unustan ära oma üksluise elu, näruse töö ja laialilaguneva kere.

Sind võib see närvi ajada, aga see ongi ju tõde. Ammu on uuringud näidanud ja psühholoogid tõestanud, et inimese ellusuhtumisest sõltub tema õnn, ja ainult kaduvtühine osa sellest on keskkonna ja olude määrata. Miks üks, kes murrab jalaluu, tunneb rõõmu, et selgroogu ei murdnud, teine aga vingub ja hädaldab, kuidas temaga alati kõik halb juhtub ja tal elus üldse ei vea. On optimistlikud inimesed ja on pessimistlikud ja arva ära, kummad on elus õnnelikumad, ka täiesti ühesuguses keskkonnas, ühesugust tööd tehes ja ühesuguse tervisega? Miks ühed lepivad, kui näevad, et paremat tööd ei saa, et ma ei suuda rohkem, olen siis rahul sellega, mis mul on, ja teised süüdistavad kõiki teisi – nõmedat ülemust, saamatut valitsust, riigikorda, kiipe ja ei tea mida? Sest nii on ju lihtsam, kui ise pole süüdi. Aga pane oma pea tööle ja vea jalad tagumiku alt välja ja proovi ISE midagi ära teha oma õnnetunde kasvatamiseks!

Kägu, kel praegu igalt poolt valutab, ja ometi päike paistab ja käed-jalad liiguvad, seega õnnelik.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

elu on õnnelik olemiseks.

Kui banaalne. 50+ vanuses sellised klišeed enam ei mõju.

Siis ju alles hakkabki aeg, kus saad tõeliselt kohustusteta vaba ja õnnelik olla.

Ega ikka ei hakka küll. Siis algab just aeg, mil vanemad on jõudnud ikka, kus nad muutuvad põduraks, hakkavad abi vajama, võib-olla lausa pidevat hooldamist või hooldekodu.

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

elu on õnnelik olemiseks.

Kui banaalne. 50+ vanuses sellised klišeed enam ei mõju.

Siis ju alles hakkabki aeg, kus saad tõeliselt kohustusteta vaba ja õnnelik olla.

Ega ikka ei hakka küll. Siis algab just aeg, mil vanemad on jõudnud ikka, kus nad muutuvad põduraks, hakkavad abi vajama, võib-olla lausa pidevat hooldamist või hooldekodu.

Ja mis teeb selle eriti masendavaks, on teadmine, et vanemate puhul see ei lähe mööda nagu lastel haigus, vaid võib kesta aastaid, aina süveneb ja lõpp on sellel kõigi jaoks ühtmoodi kurb.

+4
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Õnn on igaühe enda valik. Igaüks ise otsustab, kas tahab olla õnnelik ja tunda rõõmu igast asjast või vinguda iga asja pärast ja karta veel hullemat. Ja see on tõesti tõde, kuigi pisut keeruline on olla sama õnnelik 50+ vanuses, kui juba mitmest kohast valutab ja halb enesetunne on. Aga pole võimatu.

Mind ajavad väga närvi need arulagedad soovitused, et aga ole õnnelik! Sama nõme kui “jooge ometi veini asemel teed!” või “sööge tervislikust toidust kõht täis, siis ei ole ülesöömise ohtu”. Jah, kohe homme hakkan õnnelikuks ja unustan ära oma üksluise elu, näruse töö ja laialilaguneva kere.

A miks need arulagedad on?  Muide – närune töö ja üksluine elu on küll enda valik. Väga lihtne parandada. Laialivalguv kere võib olla probleem….aga liikumine ja mitte ülesöömine aitab selles osas ka.

+3
-2
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 65 )


Esileht Ilu ja tervis 50, haigused ja hirmud, elu mõtetus