Loetlen ette ja palun teie abi.
1. Kaal pluss 6 kg öön tervislikult, liigun – 3-4 km jalutamine päecas. Kias alandada? Sporti teha ei tohi, probleem südamega.
2. Pistab paremal pool, kas rinna all, või natukene alla poole. See kestab juba 2-3 kuud. Mòõka neelasin 5 kuud tagasi umbes.pistmine on igapäevane, liikumisest ei olene. Mida kontrollida? Peas juba hirmsad mõtted.
3. Süda. Juba aastaid on arütmia, ravimeid tarbida pole vaja, vajadusel. Arstil kâidud sügisel. Palavusega, nägu täna, iseli lihtsalt jalutades, paha olla. Peale söömist arütmia. Kõndides ja jalutades, tunnen et süda töötab vahest ebakorrekselt. Mida teha? Tarbin looduslike rahusteid ka vahest. Pidevat surmahirm, ad ja teraapia ei aita. Võtan lisaks vitamiine. Samas tunnen, et enam nii jätkata ei saa, kuidas harjuda arütmiaga.
Teema: 50 ja miljon probleemi.
Pea vastu! Kui ingliskeelt mõistad,siis soovitan Youtube jälgida ‘fabulous 50’ postitusi
1 ja 3 kokku…Kas arst ütles, et midagi peale jalutamise teha ei tohi?
2. Pistmine ei ole ühegi tõsise haiguse sümptom.
Kui olete see perekooli rütmihäirete kägu, siis Te tulite siia saama õigustust oma kaalutõusule, mitte nõuandeid. Aga juhuks, kui pole, siis kuumaga on parim ujumine. Kaalu korrigeerib siiski söök ja uni. Kala, muna, kohupiim, köögiviljad, natuke puuvilju ja mineraalvesi võiks olla põhitoitude koostis, muud ainult harva ja natuke.
50 on lõbus, mitte ettevalmistus 70ks!
1. Vähem süüa
2. Sapikivid
3. Kliimaks või ärevus (või ärevus kliimaksist)
Kirjavigade pärast ütleks, et sa oled ilmselt alkoholi sõltlane. Ma ka ja teen samu vigu.
Sul ei ole miljon probleemi. Sul on ainult üks probleem ja see on sul peas.
2. Sapikivid
Sapikivid ei pista. Sapikivid teevad ikka tõsist valu. Võid ju paluda perearstilt sapikivide tuvastamiseks ultraheliuuringut, aga ma eriti ei usu, et midagi leitakse.
Tervislik söömine ei ole sama mis kaalualandav dieet. Näiteks pähklid on kasulikud, aga väga kaloririkkad. Üleminekuaastate üks “rõõme” on see, et põhiainevahetus aeglustub ja sama palju süüa ei saa kui varem. Üldiselt spordiga kaalust maha võtta on nagunii pehmelt öeldes keeruline, sest treenimata inimene ei jaksa lihtsalt nii palju liigutada, et jätta toitumine endiseks, aga kaal langeb. Ujumine on hea nõuanne, see ei koorma ka liigeseid.
Rütmihäirete vastu hakka veistesüdamerohu tinktuuri tarvitama. On ka rahustava toimega, kuigi mõni ei tohi seda õhtul võtta – üks tuttav rääkis, et tal ajab une ära. Teisel rahustab nagu palderjan. Nagu ravimtaimed ikka, siis kohe ei mõika, aga tean inimest, kes ei saanud ravimeid tarvitada (kõigil, mida proovis, olid vastikud kõrvaltoimed), aga veistesüdamerohuga on päris hästi rütmihäired kontrolli all.
Kui pidevalt on surmahirm, siis on tõenäoliselt ärevushäire. Peast terve inimene ei jaksa nii palju karta. Rütmihäire on küll ebameeldiv ja võib ka ohtlik olla, aga kui vaimse tervisega kõik korras, siis kogu aeg ei jõua karta. Nii et rütmihäired võivad olla hoopis ärevushäire sümptom.
2. Sapikivid
Kui pidevalt on surmahirm, siis on tõenäoliselt ärevushäire. Peast terve inimene ei jaksa nii palju karta. Rütmihäire on küll ebameeldiv ja võib ka ohtlik olla, aga kui vaimse tervisega kõik korras, siis kogu aeg ei jõua karta. Nii et rütmihäired võivad olla hoopis ärevushäire sümptom.
Seda on talle siin juba aastaid räägitud. Asjatu vaev – ta ei usu.
3-4km päevas on vähe liikumist. alustuseks võiks see number suureneda 5-7km peale. saab vorm paremaks ja loodetavasti väsid ka piisavalt ära, nii et pole nii palju ärevust.
see on täielik ajaraisk, inimene ei taha ennast aidata vaid tahab ainult tähelepanu oma “probleemile”
Krooniline tähelepanupuudus on teemaalgatajal. Pole mõtet rohkem sul siin teemasid teha.
ennast petmast ma ei väsi, on selle loo kokkuvõte 😀
No kui rumal jutt:(….samas ma ei solvu, sest ükskõik. Tähelepanu elus mul on liigagi palju, meeldib vastupidi olla eraldi, üksiolemine meeldib väga! Ultahelisse saatekirja sain, uuritakse. Aga Rütmihäiretega jama. Süüa ei saa, liikuda ei saa, istuda ei saa, koguaeg kannatan. Võib olla sellest on tingitud ka see, et meeldib üksi olla, ma vahest lausa peidan ennast tähelepanu eest. Hetkel püüan vähem süüa, et magu mitte koormata, tegelen mõtlemisega- rahustamisega, ja jalutan iga päev, peak natukene distantsi suurendama. Samas arst täna ütles, et ei ole vaja, tee nii nagu meeldib, püüa nautida jalutamist ja seda mida sa parasjagu teed. Seda ma ei saagi teha:( Iga kord, tunnis on selliseid kordi 5-10, ma püüan iks hetkel mõelda positiivselt, ratsionaalselt, võitlen hirmuga, ja püüan enda meeleolu ja keha tunnet viia staadiumisse, mis oli ennem iks momenti. Teen, harjutan. Kuid jääb mulje et petan ennast ja annan vale lootist. Kuna sisemiselt tunnen, et miski on valesti tervisega. Samas kuidas kinitust leida? Üks arst võtab NATUKENE verd, teine NATUKENE, kolmas EKG. Ja üld aspektis ei uurita ju tervet organismi, kus on kõik seotud oma vahel. Ja mina ei ole arst, ja ei tea mida kontrollida, lihtsalt nagu lammas pean noogutama, koju minema, ja kannatama. Sest kõik analüüsid ja uuringud on kallid, ja põhjalikult keegi ei uuri. Ise minna ja ennast kontrollida ei saa ju, tahaks et arst mõtleks, analüüsiks, kontrolliks, uuriks põhjalikult.
Tüüpiline terviseärevikust hädaldaja jutt. KÕIK on süüdi, keegi midagi ei uuri, arstid on lollid ja korrumpeerunud, õed sõimavad, hooldajad mõnitavad. Kogu Universum on nende vastu. Keegi midagi ei uuri, keegi ei leia haigust üles, kõik on nagu kuu pealt kukkunud ja ainult see vaene kannataja ise, kellel on juba 100 aastat surmaeelne seisund ja kes sellele vaatamata on oma müstilise haigusega täiesti elus (ilma ravita), on nagu vaene väike lilleke p*sameres. Tema haigus on nii üüratult unikaalne, kordumatu ja eriline, et mitte ükski arst seda mitte iialgi diagnoosida ei oska.
Sa oled ülekaaluline treenimata keskesline inimene. Kõik, mis sa tunned, on normaalne.
Tüüpiline terviseärevikust hädaldaja jutt. KÕIK on süüdi, keegi midagi ei uuri, arstid on lollid ja korrumpeerunud, õed sõimavad, hooldajad mõnitavad. Kogu Universum on nende vastu. Keegi midagi ei uuri, keegi ei leia haigust üles, kõik on nagu kuu pealt kukkunud ja ainult see vaene kannataja ise, kellel on juba 100 aastat surmaeelne seisund ja kes sellele vaatamata on oma müstilise haigusega täiesti elus (ilma ravita), on nagu vaene väike lilleke p*sameres. Tema haigus on nii üüratult unikaalne, kordumatu ja eriline, et mitte ükski arst seda mitte iialgi diagnoosida ei oska.
Ma ei ole küll teemaalgataja, aga aitäh sulle! Ma järgmine kord loen seda lõiku 10 korda, et mul ei tekiks tahtmine mingi uue tervisehädaga jälle uusi uuringuid nõudma hakata 😀
-Krooniline hüpohondrik-
Kui nii hirmus hirm on, siis meil on ju tasuline arstiabi ka olemas. Pane aeg, saad pool tundi (või maksa rohkem, saad rohkemgi) oma muret kurta. Las saadab sind kõikvõimalikele uuringutele, tellib kogu keha MRT ja mis aga meeldib – ainult ise tuleb maksta muidugi. Lase aga kõike uurida, niikaua, kui raha on. Kui raha saab otsa, siis saab ka tervisehäda otsa, sest tuleb tööle hakata, et ära elada. Sellega seoses jääb tühjale muretsemisele tervise pärast vähem aega. Ja saadki oma ärevusest üle. Usu, kui pead muretsema, kust ja kas saad järgmine kord süüa, ei ole mingid tervisehädad enam a ja o.
