Tere!
Poiss on 6-aastane. Viimasel ajal ei saa me tema käitumisega enam kuidagi hakkama. Ta on muutunud kiuslikuks ja isegi vägivaldseks, käitub ülbelt meiega, lasteaiaõpetajatega, oma noorema õe ja sõpradega. Möödaminnes lihtsalt togib teisi, mängu käigus peab just tema sõna alati peale jääma, nähvab, ülbitseb, paugutab uksi. Ühel päeval naeris koos sõpradega ühe liikumispuudega vanainimese üle ja just tema ärgitusel tegid sõbrad sama. Nagu väike teismeline on kodus. Haugub vastu, sõna ei kuula. Kuulab sõna vaid siis, kui teda kas ähvardada (näiteks millestki ilmajätmisega) või vastupidi talle midagi lubada. Umbes et kui teed seda, saad kommi/tahvelarvutit/vms.
Kusjuures pisemas seltskonnas ja üks-ühele on ta nii tore laps, saab ise ka aru, kuidas on õige ja kuidas mitte. Hästi hea südamega ja hooliv. Nagu teine laps hoopis. Näiteks nutab filmis kurva koha peal, hoolib väga loomadest, isegi pisikestest putukatest on kahju, kui peale astub jne. Selle sama vanainimene naermise üle oli nii, et rääkisime kohe, kui vale see oli, kuidas sel inimesel on nüüd kurb olla ja ta pole ju ise süüdi. Sai aru, kahetses, nuttis õhtul, et tal kahju sest inimesest…
Suuremas seltskonnas aga on tal nagu mingi esinemisvajadus. Kisab ja karjub ja lollitab. Läheb tohutult ülemeelikuks ära. Kui võtta ta korra kõrvale ja seletada, et nii pole normaalne, siis saab aru ja lubab, et rohkem ei tee. Aga siis läheb ja kohe teeb uuesti.
Ma olen aru saanud igasugustest lapsevanemate teooriaõpikutest ja loengutest, et karistada pole õige. Sellele vaatamata oleme saatnud teda nurka järele mõtlema ja karistanud nii, et näiteks magusat ei anna üldse (samal ajal õde saab) või keelame tahvlit vms. On kurb ja lubab, et rohkem ei tee, aga siis teeb ikka. Kui karistada üldse ei tohi, siis ma ei teaks, mis oleks õige? Ainult rääkida? Aga siis tal jääbki ju karistamatuse tunne? Näiteks kui lööb vöi togib kedagi või lõhub kellegi ehitatud asja ära vms…
Lasteaias on ka viimasel ajal järjest enam probleeme, sest õpetajatega haugub samamoodi ja seal ju ka suur lastekari koos, kellele vaja tal esineda ja end tõestada. Igal õhtul on mingi mure, et taas togis kedagi või ei kuulanud sõna või lärmas une ajal vms.
Mida teha? Tunnen end lapsevanemana täielikult läbikukkununa.