Esileht Väikelaps 6-aastane “teismeline” ja kasvatusraskused

Näitan 12 postitust - vahemik 1 kuni 12 (kokku 12 )

Teema: 6-aastane “teismeline” ja kasvatusraskused

Postitas:
Kägu

Tere!

Poiss on 6-aastane. Viimasel ajal ei saa me tema käitumisega enam kuidagi hakkama. Ta on muutunud kiuslikuks ja isegi vägivaldseks, käitub ülbelt meiega, lasteaiaõpetajatega, oma noorema õe ja sõpradega. Möödaminnes lihtsalt togib teisi, mängu käigus peab just tema sõna alati peale jääma, nähvab, ülbitseb, paugutab uksi. Ühel päeval naeris koos sõpradega ühe liikumispuudega vanainimese üle ja just tema ärgitusel tegid sõbrad sama. Nagu väike teismeline on kodus. Haugub vastu, sõna ei kuula. Kuulab sõna vaid siis, kui teda kas ähvardada (näiteks millestki ilmajätmisega) või vastupidi talle midagi lubada. Umbes et kui teed seda, saad kommi/tahvelarvutit/vms.

Kusjuures pisemas seltskonnas ja üks-ühele on ta nii tore laps, saab ise ka aru, kuidas on õige ja kuidas mitte. Hästi hea südamega ja hooliv. Nagu teine laps hoopis. Näiteks nutab filmis kurva koha peal, hoolib väga loomadest, isegi pisikestest putukatest on kahju, kui peale astub jne. Selle sama vanainimene naermise üle oli nii, et rääkisime kohe, kui vale see oli, kuidas sel inimesel on nüüd kurb olla ja ta pole ju ise süüdi. Sai aru, kahetses, nuttis õhtul, et tal kahju sest inimesest…

Suuremas seltskonnas aga on tal nagu mingi esinemisvajadus. Kisab ja karjub ja lollitab. Läheb tohutult ülemeelikuks ära. Kui võtta ta korra kõrvale ja seletada, et nii pole normaalne, siis saab aru ja lubab, et rohkem ei tee. Aga siis läheb ja kohe teeb uuesti.

Ma olen aru saanud igasugustest lapsevanemate teooriaõpikutest ja loengutest, et karistada pole õige. Sellele vaatamata oleme saatnud teda nurka järele mõtlema ja karistanud nii, et näiteks magusat ei anna üldse (samal ajal õde saab) või keelame tahvlit vms. On kurb ja lubab, et rohkem ei tee, aga siis teeb ikka. Kui karistada üldse ei tohi, siis ma ei teaks, mis oleks õige? Ainult rääkida? Aga siis tal jääbki ju karistamatuse tunne? Näiteks kui lööb vöi togib kedagi või lõhub kellegi ehitatud asja ära vms…

Lasteaias on ka viimasel ajal järjest enam probleeme, sest õpetajatega haugub samamoodi ja seal ju ka suur lastekari koos, kellele vaja tal esineda ja end tõestada. Igal õhtul on mingi mure, et taas togis kedagi või ei kuulanud sõna või lärmas une ajal vms.

Mida teha? Tunnen end lapsevanemana täielikult läbikukkununa.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Esiteks mõtle järele, millal selline käitumise muudatus tekkis ja teiseks püüa mõelda, kas sellele on eelnenud mingisugune sündmus, elumuudatus. Kolisite? Laps viibis puhkuse ajal kellegi juures, mitte enda kodus? Käisite reisil? Nägi mingit filmi? Sõber kolis minema? põhjuseid võib olla erinevaid, aga see põhjus tuleks üles leida. 6-aastasel ei ole kindlasti teema selles, et üleöö on teda tabanud puberteet.

Mulle tundub, et lapsel on mingi mure, mida ta ei oska välja rääkida. Selline uste paugutamine ja käitumise muutumine on tüüpiline siis kui last miski vaevab.

Kui ise mõeldes hakkama ei saa, siis proovige käia lastepsühholoogi juures, äkki tema leiab põhjuse üles.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Alustasin sellise raamatuga https://www.apollo.ee/rahulikumad-lihtsamad-roomsamad-poisid.html
Olen praeguseks 1/3 läbi lugenud ja hakkasin kohe rakendama paari esimest nippi. Esimene nõuanne ongi see, et mitte alustada karistamisest, vaid lapse kiitmist olukordades, kus ta käitub hästi ja teeb midagi õigesti. See on nn “kirjeldav kiitmine” – a’la “Sa ei löönud”, “Sa olid paigal, kuigi sul oli igav”, “Sa said vihaseks, aga ei tormanud kallale”. See tähendab, et laps saab tähelepanu õigete asjade eest ja nii peaks vähenema ka mittesobiv käitumine, sest sageli need pahandused ongi ju alateadlik tähelepanu norimine. Ja siis ongi eluke selline, et laps saabki tähelepanu ainult negatiivsete asjade eest. Aga iga laps tahab tegelikult oma vanematele meeldida ja pidevalt tema õiget käitumist kiites, see ka kinnistub.
Eks terve see raamat väärib läbilugemist, seal on paljude elusituatsioonide kohta nõuandeid, aga see oli esimene, mis meelde tuli. Mulle tundus kogu see raamat üpris veenev ja julgen soovitada.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina sain psühholoogilt kinnituse, et tõsiste asjade puhul peab ikkagi karistus järgnema ja sellele tuleb kindlaks jääda, mis iganes see algpõhjus on.
See ei tähenda, et iga sigaduse eest peab karistama, aga kui piir on ületatud, siis küll.
Positiivse käitumise osas leppige mingi preemiasüsteem kokku, et lapsel oleks midagi head ka oodata.

Mina oma lapsega proovisin ja aitas ikka küll. Meil haukus vastu, et ei tule tuppa, keeras selja ja läks oma asju toimetama. Ütles, et võin astuma hakata. Tema ei tule, ei õpi jne. Sai nädalase õueskäigu keelu, mis siis, et sõbrad kutsusid ja ukse taga tilistasid.
Paar korda veel ja saime paika need asjad.
Peale seda kuulab oluliselt paremini, kuigi on tohutult jäärapäine tegelane.

Paluti ka kiita iga väiksemagi hea asja eest ja seegi tõstab lapse enesehinnangut.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Mina sellistesse karistustesse nagu maiustustest ilmajätmine, tahvelarvuti keeld jms ei usu. Laps saab sellest signaali, et halvasti käitumine on ainult sellepärast halb, et võib mõnest hüvest ilma jääda. Mitte seetõttu, et halvasti käitumine lihtsalt ei sobi ja ei ole aktsepteeritav. 6aastase poisi vanemana tundub mulle, et kõige paremini aitab siiski selgitustöö ja tõsine jutuajamine. Lapsele peab kohale jõudma, et sobimatu käitumine ei ole lihtsalt ilus.
Tahvelarvuti iseenesest ei peaks üldse 6aastasele käepärast olema.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina sellistesse karistustesse nagu maiustustest ilmajätmine, tahvelarvuti keeld jms ei usu. Laps saab sellest signaali, et halvasti käitumine on ainult sellepärast halb, et võib mõnest hüvest ilma jääda. Mitte seetõttu, et halvasti käitumine lihtsalt ei sobi ja ei ole aktsepteeritav. 6aastase poisi vanemana tundub mulle, et kõige paremini aitab siiski selgitustöö ja tõsine jutuajamine. Lapsele peab kohale jõudma, et sobimatu käitumine ei ole lihtsalt ilus.

Tahvelarvuti iseenesest ei peaks üldse 6aastasele käepärast olema.

Ma olen kolme lapse vanem ja ka pigem rääkimise poolt, et laps aru saaks,mis on õige, mis vale. Paraku ei huvita ilus jutt üht mu last karvavõrdki, kuigi ta on väga intelligentne poiss.
Temaga lõpuks ikkagi läksin karistuse teed. Karistus peaks olema otseses seoses pahateoga. Nt keeldub korduvalt koju tulemast, siis välja ei saa. Oli koolis esimeses klassis õpetajaga ebaviisakas, siis vedasin peale tunde vabandama ja mingi sanktsioon oli ka. Ka alumiste naabrite juures oleme tempude tõttu vabandamas käinud.
Nutika keeld meil üldse ei tööta- see on pigem otsitud karistus ja last eriti ei mõjuta.

Kiita katsun teda rohkem ja see mõjub hästi.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Sellele lapsele oleks mõjunud kõige paremini see, et oleksite saatnud selle inimese juurde vabandama – näost näkku. Teie ees vabandamine on üks asi, aga kui peab minema võõra inimese juurde ja oma viga tunnistama – siis on see lapsele suurem mõju.
Naabrilaps näppas poest – kui ikka viisid lapse poodi ja laps pidi müüja ees avalikult vabandama – siis lõppes päevapealt. Ka oli soov sõpradele oma näpuosavust näidata.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Meil oli sama joon tulnud kui peres esinesid probleemid koos pisitülidega mehega või teismeelisega. Lisaks mõju oli ka arvutimängude ja multi, filme vaatamisest – sõda, autoralli mäng, hirmus Henri, robotid jne. Kui arvuti ja tv jäi ära ka laps on rahulikum ja norm. Märkasin : vanema lapsega oli raske läbi saamine- kiuslikust, palju lapsi lasteaias ja esines üliväsimus, teistele haiget tegemine, et olla üle või tagasi tegemine ehk enda kehtistamine, lollitamine, ei kuulanud sõnad, mis ei sobinud vma.
Hetkel 6a laps vaatab norm multi/filme – mesilane Maia, vikingud, viplala, unepüüdja, Lotte jne – kokku 2h päevas. Olemas ka lõunauni. Muidu oskab lugeda ja arvutada ehk taibukas ja kooli minekuks valmis.
Pöördusin arstide poole ja sain teada, et last tõlgendatakse kui HÜPERAKTIIVNE, AUTISTLIKE JOONTEGA särnast. Raamat õpetab siiukeste olukordadega toime tulla. Pidi olema ajutine mure/arenguetappis ja kui õige ajal saada abi siis mööduv nähtus. Siiralt soovitan, sest koolis võib mure vaid hullemaks muutuma ja just käitumise poolt.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Muutus võib see ka olla, et kuue-seitsmene teebki hüppe iseseisvuses. Aga seda ei tasu tõlgendada nii, et ta vajab vähe juhendamist ja tuge, tunnustamist, positiivset tähelepanu. Nii piits kui präänik on välised motivaatorid, aga õige käitumine võiks tulla seest – sellepärast seletamist propageeritaksegi. Hästi töötab see, kui laps küsimuste toel ise aru saab, mis valesti läks ja kuidas õige oleks. Aga seda muidugi vähese enesekontrolli puhul, esinemine viitab lihtsalt tähelepanuvajadusele, mille puhul aitab tähelepanu.

Ka meie kodus ei ole maiustused-nutiseadmed igapäevaelu osa, mida karistuseks ära võtta. (Arvuti ja telefon on tarbeesemed ja keelatud ei ole.)

Please wait...
Postitas:
Kägu

Tead mul on ka kodus 6 aastane poiss, kes on väga sinu kirjeldatud käitumisega, kõik on sama ainult selle vahega, et ta koolis õpetajatega ei ülbitse ja käitumine on seal alati eeskujulik. Samamoodi olen täheldanud, et väiksemas seltskonnas on kõik hästi aga kui suurem hulk vaatajaid ja sõpru siis kipub esinema ja nö kõva mehena käituma. Mina võin ka kinnitada, et asjadest ilma jätmine karistusena ei tööta, läbiproovitud värk. Aitab selgitamine, arusaamine, et halval käitumisel on alati tagajärg. Eks ma ka iga päev töötan selle kallal, eriti see pikk suvevaheaeg (2,5 kuud) paneb mu kannatuse kõvasti proovile.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Mina ka ei poolda karistamist, arvutikeeld on lapsele liiga abstraktne karistus, magusa mitteandmine (samas kui teised pere lapsed saavad) kõlab mulle lausa kiusamisena.

Aga lapsele tuleb selgeks teha, et igal teol on olemas tagajärg. Nt. varastamine = tagastamine, sõimamine = vanandamine, õigeaegselt koju mitte ilmumine = vanemate usalduse kaotamine ja vähem iseseisvust tulevikus, kiusamine = sõbrast ilma jäämine jne. Kui laps ise sellest seosest aru ei saa, siis tasub talle selgitada, mis järgneb nt õpetajale vastu haukumisele.

Teiseks, tundub ei lapsel palju energiat, mis leiab väljapääsu ebasobiva käitumise näol. Soovitaks mõnda trenni või muud viisi füüsilist aktiivsust suurendada. Trenn on ju ka mõnes mõttes teise ees esinemine, võistlemine jne, ainult et piirid ja reeglid on paigas ja isetegevuseks võimalused piiratud.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Sellele lapsele oleks mõjunud kõige paremini see, et oleksite saatnud selle inimese juurde vabandama – näost näkku. Teie ees vabandamine on üks asi, aga kui peab minema võõra inimese juurde ja oma viga tunnistama – siis on see lapsele suurem mõju.

Naabrilaps näppas poest – kui ikka viisid lapse poodi ja laps pidi müüja ees avalikult vabandama – siis lõppes päevapealt. Ka oli soov sõpradele oma näpuosavust näidata.

Kuidas müüja reageeris? või kuidas ta peaks reageerima? meil näppas ka laps asju, lasteaiast. õpetaja kuulas vabanduse ära ja kiitis veel et tubli et julges tunnistada ja oli aus. ühesõnaga sai veel kiita pealekauba. oli pärast nii uhke selle üle nagu oleks midagi tublit teinud ja sai jälle positiivset tagasisidet.

Please wait...
Näitan 12 postitust - vahemik 1 kuni 12 (kokku 12 )


Esileht Väikelaps 6-aastane “teismeline” ja kasvatusraskused