Esileht Väikelaps 6-aastane varastab raha

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 44 )

Teema: 6-aastane varastab raha

Postitas:
Kägu

Kuidas käituda lapsega, kes varastab kodust raha. Suvel võttis kapist 2euri. Rääkisime sellest pikalt, et raha ei tohi võtta. Sellest tuli suur probleem. Käis sõbraga poes. Sõbra ema võttis minuga ühendust. Kui lapse käest küsisin, kust raha sai, vastas, et sõber hoopis võttis kodust selle 2euri ja kutsus ta poodi. See oli vale. Järgmisena võttis laps juba suurema summa raha meie sahtlist. Raha oli ära peidetud riiete alla, aga laps otsis mingit laadijat. Nii, kui raha nägi, pistis selle kotti ja läks õue. Jõudis sellega juba eputada sõprade ees. Lisaks peitis raha veel ära maa sisse. Õnneks saime kohe asjast teada ja raha tagasi. Oleks mõni tund hiljem avastanud, oleks raha osast rahast ilma. Me ei karjunud lapse peale. Selgitasin jälle, et sellist asja teha ei tohi. Kui ta oleks täiskasvanu, tuleks politsei ja viiks ta vangi. Laps ise ütles, et ta tahtis rikas olla ja tahtis lihtsalt jäätist osta. Karistuseks ei anna me sentigi lapsele ja poes ei käi. Muidu võis ta poes näiteks pulgakommi või jäätist osta. Teinekord saatsin ta piima järele.
Täna laps veidi köhane ja jäi lasteaiast koju. Tahtis õue minna. Lubasin. Nii igaks juhuks vaatasin tema seljakotti, et miks tal vaja see kaasa võtta. Leidsin terve peotäie sente. Küsisin, kust need pärit on. Meil kodus kõik rahad ja rahakotid erinevatesse kohtadesse ära peidetud. Väitis, et leidis raha õuest. Tegelikult oli tegu vanema lapse hoiupõrsa rahaga. Nuttis ja röökis, et tema tahab kõrrejooki. Mina seletasin, et enne järgmist aastat tal poodi asja pole ja ise ei osta ammugi midagi.
Ma tean, et see raha näppamine on eakohane. Tean paljusid, kes on seda teinud ja neist on saanud täiesti korralikud inimesed. Aga nad on teinud seda üks kord. Aga meil kasvab kodus juba sarivaras. Süüdimatult võtab ja valetab.

Kas kellelgi on kogemust sarnase olukorraga või sarnase lapsega. Pole mõtet vastata neil, kes kukuvad kohe ohkima, et issand, milline laps, pole õigesti kasvatatud. Kui teil on head, sõnakuulelikud lapsed kodus, siis palju õnne. Olete tublid vanemad olnud. Meie mehega järelikult nii tublid pole olnud. Samas teised lapsed on korralikud ja pole elus midagi varastanud. Aga selle lapsega on keeruline. Temaga on kõik teisiti ja mul on hirm, et ta läheb käest ära. Temast saab pätipoiss, kelle pärast hakkan koolis käima ja tema pahandusi klattima. Ma ei taha seda. Ma võin ju talle karistuse rakendada, aga ta leiab mõne muu pääsetee. Läheb õue ja varastab kuskilt mujalt. Ta ei saa aru, et nii ei tohi teha. Ta isegi ei häbene võõraid inimesi. Tal on täiesti ükskõik.

+3
-16
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

Minu arust hakataksegi siis varastama, kui midagi ei saa lubada, mingit kõrrejookigi ei lubata. Kui sinu karistus on nüüd see, et üldse midagi ei saa, siis seda enam ta seda raha endale tahab. Ikka väike oma raha peab olema, arvutama peab õppima ja siis vastutuse võtma, mida saab osta ja mida mitte, mitte nii, et midagi ei anta ja ainuke variant raha saada on seda varastada, ise kunagi midagi otsustada ei saa. Võib-olla kuuleb ka teie ohkimist raha pärast kogu aeg, siis muutub see raha aina olulisemaks ja siis panebki pihta sealt kust saab. Minu arust peaks pakkuma variante, kuidas ta saab endale raha. Näiteks tal on mingi taskuraha nädalas, juurde saab teenida näiteks mingeid ülesandeid tehes jne.

+19
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kindel taskuraha päevas oleks mõistlik. Näiteks 1 euro, selle eest saab kõrrejooki ja pulgakommi ja jääb ülegi. Kõike ära keelata lõpmatuseni ei saa ju. Lõpuks läheb poodi vargile, kui kodus muudkui keelad-karistad. Siis on palju hullem ju.

+7
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kindlasti on võimalik õppida, kuidas vanema-lapse suhet paremini toimima saada. St mida raskem laps, seda rohkem kasu vanemlikest oskustest, mille abil autoriteeti saavutada. Keelud-käsud-karistused pole päris see.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ta tahab vabadust. Mida rohkem piirad ja keelad, seda rohkem hakkab ta varastama. Nii tehes potsatab varsti postkasti kiri ja laps kutsutakse politseisse ütlusi andma, kuid isegi see ei pruugi teda ära ehmatada. Lihtsam variant on luua kokkuleppeid. Käime x korda nädalas/kuus poes või kohvikus ja saad sealt valida omal valikul ühe maitsva asja, tema enda lasteraha eest, mis on tema enda hoiupõrsas ja kuhu iga kuu kokkulepitud summa sisse pannakse. Kui kogub, saab järgmisel kuul suurema asja. Võimalik, et asi on hoopis tähelepanuvajaduses ja ta soovib rohkem üks-ühele aega. Ta on leidnud negatiivse asja, tänu millele talle tähelepanu pööratakse. Tema jaoks on negatiivne tähelepanu parem kui mitte midagi. Küsi lapselt, mis tal mureks on, mida te võiksite koos teha ja miks ta varastab, samamoodi seleta ka seda, mis emotsioone sina tunned kui ta varastab. Alati võib pöörduda ka spetsialistide poole. Loodan, et asi laheneb.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu arust hakataksegi siis varastama, kui midagi ei saa lubada, mingit kõrrejookigi ei lubata. Kui sinu karistus on nüüd see, et üldse midagi ei saa, siis seda enam ta seda raha endale tahab. Ikka väike oma raha peab olema, arvutama peab õppima ja siis vastutuse võtma, mida saab osta ja mida mitte, mitte nii, et midagi ei anta ja ainuke variant raha saada on seda varastada, ise kunagi midagi otsustada ei saa. Võib-olla kuuleb ka teie ohkimist raha pärast kogu aeg, siis muutub see raha aina olulisemaks ja siis panebki pihta sealt kust saab. Minu arust peaks pakkuma variante, kuidas ta saab endale raha. Näiteks tal on mingi taskuraha nädalas, juurde saab teenida näiteks mingeid ülesandeid tehes jne.

Laps käib meiega poes ja alati on ta poest ise midagi valinud. Ei ole keelanud tal seda ära ka nüüd pärast tänast juhtumit. Enne suurema summa võtmist laps sai aegajalt natuke sente, aga see poes käimine muutus haiguseks. Koguaeg oli vaja poe vahet käia. Hakkas juba iga päev tahtma 1euri. Müüja võis ikka väga tüdinenud olla, kui laps jälle tuleb ja ise ta ei tea, kas saab selle jäätise või saab odavama jäätise. Ta ei oska veel arvutadagi ega tunne kõiki numbreid.
Ta on selles osas täitmatu. Iga kord teda poodi ei võtagi, sest ei jaksa talle neid komme enam osta. Aga päris ära keelanud pole midagi. Nüüd oli jutt, et kui numbrid ja arvutamine selged, siis saab jälle sente ja poodi minna. See siis peaks olema enne kooli. Aga ega ka see ei motiveeri last numbeid õppima.

+2
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Laps käib meiega poes ja alati on ta poest ise midagi valinud. Ei ole keelanud tal seda ära ka nüüd pärast tänast juhtumit. Enne suurema summa võtmist laps sai aegajalt natuke sente, aga see poes käimine muutus haiguseks. Koguaeg oli vaja poe vahet käia. Hakkas juba iga päev tahtma 1euri. Müüja võis ikka väga tüdinenud olla, kui laps jälle tuleb ja ise ta ei tea, kas saab selle jäätise või saab odavama jäätise. Ta ei oska veel arvutadagi ega tunne kõiki numbreid.

Ta on selles osas täitmatu. Iga kord teda poodi ei võtagi, sest ei jaksa talle neid komme enam osta. Aga päris ära keelanud pole midagi. Nüüd oli jutt, et kui numbrid ja arvutamine selged, siis saab jälle sente ja poodi minna. See siis peaks olema enne kooli. Aga ega ka see ei motiveeri last numbeid õppima.

Kuidas sa ennast tunneks kui kunagi ei teaks, kas ja millal sa saad poodi minna, millal on palgapäev ja võimalus ise otsustada, mida süüa tahad? Ilmselt mitte väga hästi. Looge konkreetsed kokkulepped kindlate kuupäevadeta, et ta oskaks ka “palgapäeva” oodata 🙂

+7
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tegu on eelkooliealisega. Polegi ju võimalik, et laps juba teaks ja oskaks kõike. Müüja pärast ei muretseks, tema töö ongi klientidega arveldada. Mõni täiskasvanugi käib poes 2-3 korda päevas.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ta tahab vabadust. Mida rohkem piirad ja keelad, seda rohkem hakkab ta varastama. Nii tehes potsatab varsti postkasti kiri ja laps kutsutakse politseisse ütlusi andma, kuid isegi see ei pruugi teda ära ehmatada. Lihtsam variant on luua kokkuleppeid. Käime x korda nädalas/kuus poes või kohvikus ja saad sealt valida omal valikul ühe maitsva asja, tema enda lasteraha eest, mis on tema enda hoiupõrsas ja kuhu iga kuu kokkulepitud summa sisse pannakse. Kui kogub, saab järgmisel kuul suurema asja. Võimalik, et asi on hoopis tähelepanuvajaduses ja ta soovib rohkem üks-ühele aega. Ta on leidnud negatiivse asja, tänu millele talle tähelepanu pööratakse. Tema jaoks on negatiivne tähelepanu parem kui mitte midagi. Küsi lapselt, mis tal mureks on, mida te võiksite koos teha ja miks ta varastab, samamoodi seleta ka seda, mis emotsioone sina tunned kui ta varastab. Alati võib pöörduda ka spetsialistide poole. Loodan, et asi laheneb.

Jah, tema on laps, kes vajab meeletult tähelepanu. Aga mul pole meeletult aega talle tähelepanu osutada. Me räägime ja räägime, alati küsin, kuidas lasteaias läks. Küsin, mis ta õues tegi jne. Kallistame, musitame. Mul on tema jaoks oluliselt rohkem aega olnud, kui vanemate laste jaoks. Nende vanusevahe oli väike. Kolmas laps kasvas juba nii, et sai juba rohkem tähelepanu. Ometigi sellest pole kunagi küllalt olnud. Ta on väga närviline. Iga päev röögib ja karjub nagu 3-aastane. Lihtsalt nii väsitav on. Ja siis alati küsib, et kas ma ikka armastan teda. Muidugi armastan. Ja jubedalt meeldib talle ohvrit mängida. Kuidas kõik talle liiga teevad ja siis ta demostratiivselt viskab põrandale pikali ja karjub, kuidas teda lükati või kätt väänati, aga keegi pole teda puutunudki. Või siis on teda kinni hoitud, et ta kellelegi haiget ei teeks. Tundub, et ta tõesti tahabki, et kogu maailm tema ümber keerleks.
Psühholoogi juures käime. Aga asi alles algusjärgus. Tema soovitab peegeldamist, aga mul on seda keeruline teha. Ma kuidagi ei jaksa enam. Ja mul on tunne, et see kõigi puhul ei toimi ka.

+1
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ja nii palju ka, et laps näiteks aitaski oma isa tööl. Ja saigi konkreetselt nagu palka. Sai lausa 4 euri ja käis poes. Ta sai poes käia ja tal oli vabadust. Muidugi piiratud ulatuses, sest iga päev ei ole ok, et süüakse komme ja jäätiseid. Mõni päev võiks ikka vahet olla. Aga sellele vabadusele vaatamata ta täiesti süüdimatult võttis rahapataka sahtlist ja läks eputama. Ta ei saa raha väärtusest aru, aga ta sai aru, et seda raha oli palju. Ma seletasin, mitu jalgratast selle eest saaks. Ehk siis tema taskurahast jäi väheseks ja ta läks ahneks. Asi oli muidugi koomiline ja me vaimusilmas võisime ettekujutada, kuidas laps käib iga päev kaevamas mulla alt rahasid välja ja siis ostab tervele seltskonnale maiustusi. Rikas poiss. Esimese asjana tuli pähe see, et järgmisest hetkest on ta kõige vaesem poiss. Aga selge on, et need karistused ei paranda teda.
Eks ma räägin temaga. Üks kord nädalas võiks ta ju käia ise poes.

+1
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aga selge on, et need karistused ei paranda teda. Eks ma räägin temaga. Üks kord nädalas võiks ta ju käia ise poes.

Lapsel puudub ju igasugune selgus piiride osas. Täna karistame, homme tühistame, vahepeal lööme käega, siis jälle heidame meelt.

Las pakub ise piirid ja karistused välja, leppige milleski mõistlikus kokku. Siis saab vabadusega kaasnevast vastutusest ka paremini aru.

+10
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

selline karistusmeetod vaid suurendab vargust. Edaspidi hakkab ta õues teistelt lastelt raha näppama, sest siisei jääkodus vahele. Pigem on teil temaga vaja minna nõustajale.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ja nii palju ka, et laps näiteks aitaski oma isa tööl. Ja saigi konkreetselt nagu palka. Sai lausa 4 euri ja käis poes. Ta sai poes käia ja tal oli vabadust. Muidugi piiratud ulatuses, sest iga päev ei ole ok, et süüakse komme ja jäätiseid. Mõni päev võiks ikka vahet olla. Aga sellele vabadusele vaatamata ta täiesti süüdimatult võttis rahapataka sahtlist ja läks eputama. Ta ei saa raha väärtusest aru, aga ta sai aru, et seda raha oli palju. Ma seletasin, mitu jalgratast selle eest saaks. Ehk siis tema taskurahast jäi väheseks ja ta läks ahneks. Asi oli muidugi koomiline ja me vaimusilmas võisime ettekujutada, kuidas laps käib iga päev kaevamas mulla alt rahasid välja ja siis ostab tervele seltskonnale maiustusi. Rikas poiss. Esimese asjana tuli pähe see, et järgmisest hetkest on ta kõige vaesem poiss. Aga selge on, et need karistused ei paranda teda.

Eks ma räägin temaga. Üks kord nädalas võiks ta ju käia ise poes.

Mis siin koomilist on?

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Laps on lubatud liiga vara üksi õue, eriti veel poodi.

Kui lubad lapsel üksi poes käia, varusta ka taskurahaga ja selgita, kui tihti saab jne.

Mina nt ei lubanud lapsel poes käia enne kooli. Just ebaküpsuse tõttu. Läks kooli, hakkasin ja taskuraha andma – koos selgitusega, kui kauaks sellest peab jaguma, et kui ostab kohe miskit suurt, siis uuesti saab ikka n päeval jne . Aga selleks peab laps piisavalt küps olema, et aru saada, et osata päevi lugeda jne

+7
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

selline karistusmeetod vaid suurendab vargust. Edaspidi hakkab ta õues teistelt lastelt raha näppama, sest siisei jääkodus vahele. Pigem on teil temaga vaja minna nõustajale.

Tundub, et emale pakub nalja, kuidas laps peab raha õue peitma ja seda otsib mulla seest. Ma küll aru ei saa, kuidas see naljakas on.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sa räägi nüüd psühholoogile ka vargustest. Kas on temast mõni noorem laps ka veel? Mängib laps nutiseadmetes liiga palju?
Kas Sina ise käid psühholoogil? Sa kõlad nagu väga stressid või deprekas inimene. Või on sul partneriga suhtes sassis? Kuidas vanemate lastega läbisaamine on sul ja väiksemail?

+5
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

6-aastasele taskuraha nagu vara anda. Ma ei lubanud oma last selles vanuses üksi poodi. Kui käisime poes, siis sai soovi korral valida 1-2 asja. Nüüd kui läks esimesse klassi, siis saab väikse taskuraha

+4
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu arust on see jälle seesama poiss, kes pidevalt üksi ringi hulkus ja kellega oli üks igavene häda kogu aeg. Minu arust ema jutt on iga kord nii imelik ja on näha, et ei suuda üldse oma last kasvatada. Ükskord oli jutt, et muidugi hulgub üksi, sest tahaks ju temast rahu ka mõnikord saada. Nüüd siis jälle uus teema. Esiteks pole vaja hoida nii suuri summasid kodus, mida laps mööda küla siis laiali veab. Võiks alustada sellest. Aga muud asjad on niikuinii täiesti käest ära ja vanemate kasvatamisoskused on väga nigelad, seega loodan, et saate sealt psühholoogi juurest abi.

+11
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ta on väga närviline. Iga päev röögib ja karjub nagu 3-aastane. Lihtsalt nii väsitav on. Ja siis alati küsib, et kas ma ikka armastan teda. Muidugi armastan. Ja jubedalt meeldib talle ohvrit mängida. Kuidas kõik talle liiga teevad ja siis ta demostratiivselt viskab põrandale pikali ja karjub, kuidas teda lükati või kätt väänati, aga keegi pole teda puutunudki. Või siis on teda kinni hoitud, et ta kellelegi haiget ei teeks. Tundub, et ta tõesti tahabki, et kogu maailm tema ümber keerleks.

Võehh. Vastik väike võimunäljane manipulaator. Kui veel koolis töötasin, tuli ikka aeg-ajalt selliste eksemplaridega ja nende vanematega taielda. Ikka iga natukese aja tagant. Üks oli selline, et igal õppeaastal valis ühe õpetaja välja, kes nende last “taga kiusas”. Sel teemal siis saeti ja nügiti korra nädalas õppealajuhataja kabinetis. Mina nt võtsin ta spikerdamisega vahele ja sama päeva õhtul oli ema koolis seletamas, et mingit spikerdamist ei toimunud ja selline süüdistus on nii suur solvang, et jalamaid tõstetagu laps ümber teise õpetaja juurde. Sai oma tahtmise. Aga seal ka kehvade tulemuste eest häid hindeid ei pandud ja trall läks edasi. Tegeleti -asjatati-seletati-nännutati, midagi ei muutunud. See tüüp oligi täpselt selline, et võis end põrandale visata ja sealt karjudes näpp püsti vehkida, seeeee lükkas, auuuuaaaaaa! Kui vanemaks sai, hakkas sama asja lihtsalt ülekantud tähenduses tegema.

Nõu anda ma ei oska, sel poisil lihtsalt oligi iseloom ja närvikava selline. Muidu tavaliselt ikka lapsed proovivad, kas õnnestub nihverdada või kui palju manipulatsioon läbi läheb. Aga enamus jääb vahele, näeb ei õnnestu, tunneb piinlikkust ja õpib ära, et nii pole mõtet käituda.

Aga see laps lasi järjepidevalt edasi. Valetamist ega midagi ei tunnistanud. Midagi ei muutunud ühegi abimeetodi ega vahelesegamisega. Ta käitus ikka samamoodi edasi. Sõpru polnud eriti, aga samas ta tahtis kangesti teiste imetlust ja tähelepanu. Ise oli ta ka närviline ja õnnetu, aga samas ka pahatahtlik.

Ma oskan ainult soovitada, et ära anna alla ja ole järjekindel kõigis reeglites, aga need peavad olema eakohased. Sellised karistused nagu sina rakendad (aasta lõpuni poodi ei lähe jms) tekitavad ainult trotsi ja vanemaks saades ka kättemaksuhimu ja annatavad talle veelgi materjali üürgamiseks, kuidas liiga tehakse. Ja õpi ära tundma manipulatsiooni (see pidev pressing, et ma käitun halvasti, teen asju, mille kohta tean, et ei tohi, aga samas peab emme mulle kogu aeg kinnitama, et armastab mind).

 

+6
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuidas käituda lapsega, kes varastab kodust raha. Suvel võttis kapist 2euri. Rääkisime sellest pikalt, et raha ei tohi võtta. Sellest tuli suur probleem. Käis sõbraga poes. Sõbra ema võttis minuga ühendust. Kui lapse käest küsisin, kust raha sai, vastas, et sõber hoopis võttis kodust selle 2euri ja kutsus ta poodi. See oli vale. Järgmisena võttis laps juba suurema summa raha meie sahtlist. Raha oli ära peidetud riiete alla, aga laps otsis mingit laadijat. Nii, kui raha nägi, pistis selle kotti ja läks õue. Jõudis sellega juba eputada sõprade ees. Lisaks peitis raha veel ära maa sisse. Õnneks saime kohe asjast teada ja raha tagasi. Oleks mõni tund hiljem avastanud, oleks raha osast rahast ilma. Me ei karjunud lapse peale. Selgitasin jälle, et sellist asja teha ei tohi. Kui ta oleks täiskasvanu, tuleks politsei ja viiks ta vangi. Laps ise ütles, et ta tahtis rikas olla ja tahtis lihtsalt jäätist osta. Karistuseks ei anna me sentigi lapsele ja poes ei käi. Muidu võis ta poes näiteks pulgakommi või jäätist osta. Teinekord saatsin ta piima järele.

Täna laps veidi köhane ja jäi lasteaiast koju. Tahtis õue minna. Lubasin. Nii igaks juhuks vaatasin tema seljakotti, et miks tal vaja see kaasa võtta. Leidsin terve peotäie sente. Küsisin, kust need pärit on. Meil kodus kõik rahad ja rahakotid erinevatesse kohtadesse ära peidetud. Väitis, et leidis raha õuest. Tegelikult oli tegu vanema lapse hoiupõrsa rahaga. Nuttis ja röökis, et tema tahab kõrrejooki. Mina seletasin, et enne järgmist aastat tal poodi asja pole ja ise ei osta ammugi midagi.

Ma tean, et see raha näppamine on eakohane. Tean paljusid, kes on seda teinud ja neist on saanud täiesti korralikud inimesed. Aga nad on teinud seda üks kord. Aga meil kasvab kodus juba sarivaras. Süüdimatult võtab ja valetab.

Kas kellelgi on kogemust sarnase olukorraga või sarnase lapsega. Pole mõtet vastata neil, kes kukuvad kohe ohkima, et issand, milline laps, pole õigesti kasvatatud. Kui teil on head, sõnakuulelikud lapsed kodus, siis palju õnne. Olete tublid vanemad olnud. Meie mehega järelikult nii tublid pole olnud. Samas teised lapsed on korralikud ja pole elus midagi varastanud. Aga selle lapsega on keeruline. Temaga on kõik teisiti ja mul on hirm, et ta läheb käest ära. Temast saab pätipoiss, kelle pärast hakkan koolis käima ja tema pahandusi klattima. Ma ei taha seda. Ma võin ju talle karistuse rakendada, aga ta leiab mõne muu pääsetee. Läheb õue ja varastab kuskilt mujalt. Ta ei saa aru, et nii ei tohi teha. Ta isegi ei häbene võõraid inimesi. Tal on täiesti ükskõik.

Ma ohin hoopie, et millised saamatud vanemad.

+3
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aasta lõpuni on liiga pikk karistuse aeg kuueaastasele, nädalast oleks piisanud, ma arvan. Aga sõnast ei tohi taganeda. Muidu ta õpib, et sinu sõna midagi ei maksa. Kui juba ütlesid, et aasta lõpuni, siis nii peabki jääma. Lihtsalt võid talle pakkuda võimalust raha teenida äkki. Et kui teeb mingid tööd, siis saab mingit raha selle eest. Kuigi ega see ka pedagoogiliselt õige pole, sest laps peaks õppima peres ka ilma tasuta aitama ja muidu ta ootabki iga liigutuse eest raha. Aga samas, võib-olla on mingi erilisem töö, mida saab talle anda ja selle eest siis taskuraha nagu preemiaks anda. Igal juhul sõnast taganeda ei tasu, seetõttu tasub karistusi andes pigem mõõdukas olla ja mitte esmase emotsiooni pealt eluaegsega virutada. Liiga pikk ja karm karistus tekitab tunde, et kõik on nagunii nässus, ja pole enam motivatsiooni ennast parandada. Ja laste jaoks on päevad pikad.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

 

Samas, kui soovite lapsele õpetada piire ja rahaga otstarbekalt ümber käima, et ta ei tahaks raha pidevalt juurde, pole praegu väga mõtet tutvustada võimalusi, kuidas laps saaks koduste töödega raha juurde teenida. Kaht asja ma korraga ei õpetaks. See ju segadust tekitabki.

 

 

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul tekkis küsimus, et kas on normaalne kui 6-aastane üksi poes käib.  Mul kodus kuuene ja ei kujuta küll ette, et ta üksi poodi läheks. Isegi üksi õues ei käi, ainult oma aias, aga siis saan ka kogu aeg silma peal hoida.üksi tänavale kõndima ei luba. Arvan, et TA liiga vara lapsele sellised vabadused kätte andnud.

+8
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu meelest pole imelik, kui kuuene poes käib, eriti väikeses asulas.

AGA seda eeldusel, et ta

1) oskab käituda,

2) oskab nii palju arvutada või on kindel summa kaasas, mille eest vajaliku asja osta saab, ja

3) vanemal on ülevaade, mida ta seal ostmas käib.

TA jutu järgi tema lapse puhul ei kehti ükski neist ja see on tegemata töö.

+8
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu tüdruk oli viiene kui hakkas lasteaiast pisikesi mänguasju koju tooma. Keelasin ja rääkisin, et ei tohi. Natukese aja pärast näen, et jälle lasteaia kapis on lasteaiast võetud asjad. Kutsusin kasvataja ja lapsel oli nii piinlik, et läks näost tulipunaseks.  Sellest piisas ja enam ei võtnud. Umbes seitsmeselt jäi tüdruk poest varastamisega vahele. Pani salaja taskusse üllatusmuma. Jäi kohe turvale vahele ja viidi ta ühte ruumi. Helistati minule ja kutsuti sinna. Olin nii hämmingus.  Ei uskunud et mu laps võiks seda teha. Tuli välja et ta oli niimoodi mitu korda poest salaja asju võtnud ja polnud cahele jäänud. Ilmselt  vaatas et see nii kerge ehk ongi . Aga kui ta vahele jäi ja rääkisime et tuleb politsei ja ilmselt läheb nüüd vangi ka. Siis oli lapsel nii suur hirm ja hüsteeria. Tõesõna arvas et läheb vangi. Peale seda ei julgenud ta üldse pikka aega poodigi minna. Hetkel laps juba 10 a ja õnneks korralik. Piisas vaid politseiga hirmutamisest.  Ilmselt kahjuks paljudele see ei mõju jah. 🙁

+4
-4
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

Meil on ka laps 6-aastane. Poest ei julge ilma maksmata midagi võtta, sest selgitasin, et kui läheb poest maksmata välja, siis hakkavad turvaväravad piiksuma ja pood võib kutsuda politsei.

Lapsel on oma raha. Tal on karp, kuhu kogub ühe suurema asja jaoks, seal on tal sünnipäeval kingituseks saadud raha ning raha, mida me ise talle sinna juurde lisame ja raha, mis ta saab, kui viitsib taara ära viia (ei me ei ole alkohoolikud, ostame mineraalvett ja sellest koguneb pandipakend). Sellega saame ühtlasi õpetada ka prügi sorteerimist. Käimegi viime erineva prügi ja taara korraga ära (papp, plast, metall, taara, kasutatud riided ja jalanõud jne.)

Lapsel on ka eraldi n.ö kommiraha, see on väikeses rahakotis, eks ta nillib seda koguaeg juurde ja oma suurest karbist ei raatsi võtta, sest siis lükkub suurema asja ostmine edasi.

Vaatasime kunagi temaga koos ühte saadet, kus jaapani lapsi saadetakse maast madalast iseseisvalt poodi näiteks midagi perele vajalikku ostma. Oleme ka vaadanud Austraalia saadet ning sealgi anti lastele ülesandeks poest piima või leiba tuua ning “lisati” siis erinevaid takistusi  teele – jäätiseauto, lahke võõras, kes lubab autoga kiiresti poodi viia jne. Lapsele see saade hirmsasti meeldis ning arvas, et tema on valmis nüüd iseseisvalt poodi minema. Oleme kodu lähedal poes 1000 korda koos käinud. Mõeldud, tehtud. Vaatas kenasti autosid, käis esimest korda ära ning ütles, et tal jalad väga värisesid aga tahtmine oli nii suur.  Sai ülesandeks tuua üks pakk piima ja üks sai, ei raisanud raha kommide peale, tõi ülejäänud raha kenasti koju tagasi ning pani oma kogumiskarpi. Oli enda üle nii uhke ja enesekindlus sööstis taevasse.

Ta ei ole ilma luba küsimata üksi kodunt välja läinud Vahel on küll teinud näo, et tahaks meie rahakotist ka raha endale kogumiskarpi või kommi ostmiseks. Oleme selgitanud, et raha kulub paljude asjade peale ja kui ostame iga päev kommi jääb teistele asjadele raha vähemaks. Joonistasin talle ükskord isegi pildi, kuhu meie raha kulub. Ta teab, et raha on piisavalt aga seda kulub erinevate asjade peale ning ei tasu kohe ühe asja peale ära raisata.

Praegu oleme suutnud hoida nii, et suurem summa jääb kogumiseks ning nipet näpet rahaga võib endale midagi ise kord nädalas osta. Pärast paari korda üksi poes käimist (suvel jäätist ostmas, perele piima vms.) ei ole see teema enam nii huvitav. Meil on kindlad kokkulepped, millal ja kui palju komme vms. saab osta, eks ise ka vaatab, et rahast välja tuleb (oskab juba natukene arvestada, sest oleme korra kuus tema kassa raha koos kokku arvestanud ja paberile kirjutanud, kui palju on milliseid sendiseid, kui palju paberraha ja kui palju kokku), kui jääb hätta, siis küsib abi.

Alates 4-aastasest lasime tal lihtsal rahaga mängida, ühtemoodi sente hunnikutesse laduda ja sealt tuli ka huvi kokkulugemise ning arvestamise vastu.

Me mõtlesime, et raha on samamoodi nagu tööriistad, sööginõud, pesu kokku lappamine, et kui rahaga mängida laseme, tekib ka harjumus, et raha on hea, raha pole talle keelatud ning see tekitab ka huvi raha arvestada (mis on ju ka omamoodi mängimine). Selle juurde saame selgitada, kuidas raha tekib ning mida saab raha eest osta.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas probleem võiks olla selles, et laps tahab magusat, mida kodus pole? Kui see on nii, siis võiks kodus olla maiustusi, mida lapsele anda.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Piisas vaid politseiga hirmutamisest.  Ilmselt kahjuks paljudele see ei mõju jah. 🙁

Politseiga hirmutamine on küll kõige valem strateegia üldse! Politsei  peaks olema ikka turvatunnet tekitav instants, kelle poole laps hädaolukorras kõhkluseta pöörduda julgeks.

+8
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu arust vajab see laps abi, kui ta sedasi põrandal vähkreb ja karjub.  Äkki on tähelepanuhäire vms – seda ei oska keegi siin öelda.

Varastasin ka mina – isal oli pintsaku taskus alati peotäis peenraha, toona piisas 50 kopikast, et poest limonaadi, saia, jäätist osta. Põhjus oli selles, et ema andis küll taskuraha, aga pidid alati küsima ja põhjendama. Vahest tekkis mingi isu, siis kas viisid pudeleid või võtsid natuke kopikaid. Oma lastele olen alates esimesest klassist teinud pangakaardi, kuhu kannan taskuraha. Siiani ei ole küll keegi midagi varastanud, sinna arvele kantakse ka sünnipäevaks saadud raha jne, ise jälgivad pangakonto seisu.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minu arust hakataksegi siis varastama, kui midagi ei saa lubada, mingit kõrrejookigi ei lubata.

Mina tean noort neiut, kes tadkuraha puuduses hakkas…iseennast müüma. 16-aastaselt om küla tuttavatele.
Vanemad kõrgharitud, pedagoogilise taustaga, st mitte vaesunud kiht. Aga koid ja koonrid eluaeg. Lapsega ei käidud kunagi kohvikus või teatris, sest milleks? – kodus saab ka kooki süüa ja telekat vaadata. Ja nii see läks.
Nüüd on juba täiskasvanud noor naine, aga ma ei taha teada, mida ta enda sees mõtleb või tunneb.

Seega mõtle, TA, enne kui kõik nulli keerad.

+1
0
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 44 )


Esileht Väikelaps 6-aastane varastab raha