Siin saab ju õpetaja last ergutada vastama nii nagu teised lapsed ja panna laps suhtlema teistega. Mina küsiks õpetajalt, et mida kodu peaks antud juhul tegema või teha saakski? See on ikka õpetajas kinni, kui ta lubab erikohtlemist stiilis üks laps sosistab kõrva, ülejäänud räägivad. Lubab lapsel teistega vaikides suhelda ja päevad läbi vaikuses veeta, miks ometi?! Kuidas see lapsele hea on?
Laps tuleb korralikult häälega rääkima ja vastama õpetada ja teda selles ka julgustada, kodu saab siin kaasa aidata alles siis, kui rühmas olukord muutub ja ei maksa karta rääkida õpetajaga oma tähelepanekutest.
Psühholoogi juurde minek on vastutuse lükkamine kodule, aga kodus pole ju lapsel rääkimisega probleemi.
Armas aeg, kuidas osa vanemaid võib asju tõlgendada! Vastutuse lükkamine kodule… halloo, see ongi ju SELLE PERE LAPS, kellel probleem on, lasteaiaõpetaja lõpetab lastega kevdel töö ja rohkem nendega ei kohtu, aga perele jääb laps, kes peab hakkama saama koolis, kaaslastega, õpetajatega, ta peab leidma sõbrad, paarilise, elama oma elu – kuidas saab öelda, et see on lasteaia probleem?! Lasteaias, vastupidi, saab sellise lapsukesega kenasti hakkama, laps ise ka saab hakkama, sest enamasti õpetajad toetavad ja kaaslased on veel nii väikesed, et võtavad teiste eripärasid leebelt. Aga on kodu, lapse pere huvides, et nende kallis laps saaks oma erivajadusest üle või õpiks sellega enam-vähem normaalselt elama, mis “vastutuse lükkamisest” sa räägid?! Vastutus oma lapse heaolu eest ongi ju ometi esmaselt perel, sest pere on ainus, kellele see laps tegelikult ja pikaajaliselt korda läheb! Mis ema või isa saaks mõelda, et ups, mu lapsel on tõsine sotsiaalse toimetuleku probleem, aga oh, õnneks mina sellega tegelema ei pea, see on lasteaia probleem?!
Vabandust, teemaalgataja, et sedasi ühele kommentaatorile keskendusin, aga on nii hämmastav, kui vildakalt võivad inimesed suhtuda… ja kuidas nad ei näe, et sellega teevad nad ju karuteene mitte kellelegi teisele kui omaenese kallile lapsele, kes lihtsalt ei saagi vajalikku abi.
Ja ei, lasteaiaõpetajal pole eriväljaõpet, kuidas valikulise mutismiga last rääkima õpetada, selleks on vaja õppinud psühhoterapeuti ja võib-olla veel mingeid erispetsialiste. Kindlasti on õpetajad aga rõõmsad, kui spetsialistide nõuanded ja juhised ka lasteaeda jõuavad, et saaks rühmaski last asjatundlikult toetada. Päris kindlasti aga ei tohi selliseid lapsi rääkima sundida või liigselt survestada, igasugused kõneprobleemid tajutavast survest alati intensiivistuvad, mitte ei lahene. Küsimus pole ju lapse jonnis või tahtmatuses suhelda, vaid selles, et ta reaalselt ei suuda.
