Teema: 6a tüdruk kuri ja agressiivne, mitteseltsiv, palju hirme

Tal on esimene “puberteet”. Päris tõsiselt kohe. Mu pojal oli sama 6-aastaselt ja juhtusin samal perioodil rääkima meie rühmaõpetajaga arenguvestlusel ning ta ütles, et tänapäeval lapsed küpsevad ja arenevad kiiremini ning tema on väga palju märganud, et esimene “puberteet” käib lastel ära kuskil vanuses 5-7a. Näeb ju tema rühmas paljusid koolieelikuid ja puutub nende lastega aastaid kokku ning näeb nende arengut. See on see, mis varem oli eelpuberteet ja tuli ikka koolieas, nüüd lihtsalt nihkunud. Meil täna noormees on 7a ja rahulikum, tasakaalukam ja peale selle perioodi lõppu kuidagi ka iseseisvam ja vastutustundlikum. Aga jah, oli mingi aeg tõesti, kus ma vaatasin hämmastusega, et mis toimub?!?! Pole kunagi näinud ega kuulnud, et mu laps ütleks näiteks nii, et mul on nii palju kurjust ja paha sees praegu, et tahaks kohe kedagi lüüa. Eks me siis tegimegi väljaelamise harjutusi…..paar patja said ikka korralikult kloppida 🙂 Palju rohkem ka kallistasime, kui kuri tuju üle läks, et ta teaks, et tema tunded on okei ja ta võib nendega alati minu poole pöörduda. Ma ei mäletagi täpselt kaua meil selline periood kestis, aga mulle tundub, et mitte üle poole aasta. Ole rahulik, aktsepteeri lapse tundeid ja leidke mooduseid, kuidas paha tuju turvaliselt välja elada. Ja kindlasti vajab laps just siis kõige rohkem hellust, headust ja mõistmist, kui ta käitub kõige jubedamalt 🙂

#4251409:

Tal on esimene “puberteet”. Päris tõsiselt kohe. Mu pojal oli sama 6-aastaselt ja juhtusin samal perioodil rääkima meie rühmaõpetajaga arenguvestlusel ning ta ütles, et tänapäeval lapsed küpsevad ja arenevad kiiremini ning tema on väga palju märganud, et esimene “puberteet” käib lastel ära kuskil vanuses 5-7a. Näeb ju tema rühmas paljusid koolieelikuid ja puutub nende lastega aastaid kokku ning näeb nende arengut. See on see, mis varem oli eelpuberteet ja tuli ikka koolieas, nüüd lihtsalt nihkunud. Meil täna noormees on 7a ja rahulikum, tasakaalukam ja peale selle perioodi lõppu kuidagi ka iseseisvam ja vastutustundlikum. Aga jah, oli mingi aeg tõesti, kus ma vaatasin hämmastusega, et mis toimub?!?! Pole kunagi näinud ega kuulnud, et mu laps ütleks näiteks nii, et mul on nii palju kurjust ja paha sees praegu, et tahaks kohe kedagi lüüa. Eks me siis tegimegi väljaelamise harjutusi…..paar patja said ikka korralikult kloppida Palju rohkem ka kallistasime, kui kuri tuju üle läks, et ta teaks, et tema tunded on okei ja ta võib nendega alati minu poole pöörduda. Ma ei mäletagi täpselt kaua meil selline periood kestis, aga mulle tundub, et mitte üle poole aasta. Ole rahulik, aktsepteeri lapse tundeid ja leidke mooduseid, kuidas paha tuju turvaliselt välja elada. Ja kindlasti vajab laps just siis kõige rohkem hellust, headust ja mõistmist, kui ta käitub kõige jubedamalt

Mina ei ole teemaalgataja, aga tahtsin lihtsalt öelda, et armas kägu, aitäh selle kommentaari eest,  sa ei kujuta ette ka, kuidas mulle see ära kulus praegu. Minu 7-a tütar käitub viimasel ajal nii veidralt, et mul juba igasugu hullud hirmud peas. Polnud mingist koolieelikute puberteedist kuulnudki. Suhtlesin juba koolis õpetajatega, et kas laps on stressis millegi üle, vaatasid ja jälgisid seal, et nagu ei ole. Aga kodus saame mehega kogu aeg ainult õiendada ja kärada, et tema iseseisvumist takistatame. Ma ei julge enam suvalisi igapäevategevusi tehagi, sest tasub tal vaid näha ja kisa taevani, et kuidas ma julgen, kui tema tahtis seda ISE teha. Eile tõmbasin magamistoas (meie, mitte tema) ruloosid ette,  laps sattus peale ja no suurest vihast ja solvumisest pisar silmas, kõik rulood olevat tema teema ja ainult tema tõmbab! Kuni eilseni puudus igasugune huvi mingi ruloonduse vastu, ta ei ulata hästi ketinigi, suure pingutusega siis sikutab. Aga mina olen paha, et ei arvanud ära, et tänasest päevast järsku peab tema saama neid tõmmata. Veel on alatasa kisa stiilis ära näpi mu koolikotti (tõstsin tooli nihutamiseks 5 cm paremale) ja näpud ära minu kaisuloomade küljest (panin voodi keskelt padja kõrvale, vihaselt loopis kõik samasse kohta tagasi). Aga õhtul enne magamaminekut tuleb, et temal on nüüd vaja kohe kallistada ja võetagu ta kaissu. Ongi täielik puberteet!

Minu tütar oli 6-7 aastaselt samasugune. Täpselt nagu pubekas käitus. Kooli minnes muutus rahulikumaks

Vabakasvatuse viljad.

#4251947:

Vabakasvatuse viljad.

Minu lapsel ei ole vabakasvatust. On täiesti olemas reeglid

#4251464:

Ma ei julge enam suvalisi igapäevategevusi tehagi, sest tasub tal vaid näha ja kisa taevani, et kuidas ma julgen, kui tema tahtis seda ISE teha. Eile tõmbasin magamistoas (meie, mitte tema) ruloosid ette,  laps sattus peale ja no suurest vihast ja solvumisest pisar silmas, kõik rulood olevat tema teema ja ainult tema tõmbab!

#4259637:

issand, kui kohutav elu, kui 6-7aastased dikteerivad, mida vanemad kodus teha tohivad ja mida mitte 🙁 ma ei kujuta küll ette sellist elu, et laps pistaks kisama, kui ma rulood liigutan ja siis edaspidi ma liigutaksingi rulood vaid tema loal. ja siis mõne aasta pärast vanemad käivadki mööda seinaääri ja laps teeb, mida pähe tuleb. tavaliselt sellises olukorras kipub isa normaalsemat koduelu otsima ja siis ema hädas, et üksi diktaatoriga jäänud

Aga paned tähele ühte asja. Antud juhul pole tegu lihtlabase tahtmisega lapsevanemalt kohe ja kiiresti midagi ihaldatut saada (“tee seda, too seda, osta seda!”) – nagu nn. päheistuvad lapsed (kelle vanematel pole jätkunud ensekindlust öelda “ei”).

Antud juhul laps tahab eelkõige midagi ISEENDALE tõestada. See, mida laps tahab – olla SUUR ja TUBLI. Kui see tõestamine (lapse enda arvates) kukub läbi – pettumus on suur, on meeleheide, on viha, on pisarad… Vanusega on seotud niipalju, et vajadus iseenda silmis olla “juba suur ja asjalik” kasvab hüppeliselt kuskil 6-7a. Jah, meie koolisüsteem kasutab seda ära  🙂  Lapsed pannakse kooli just 7a…

Kuid see saavutusvajaduse hüppeline suurenemise võib tekitada ka kriise. Näit. antud juhul tekitas lapses suure pettumise iseendas see, et täiskasvanu tundus asjalikum ja kiirem – märkas neid ruloosid ja pani neile käed külge enne, kui tema üldse märgatagi jõudis, et need peaks üles tõmbama. Tekkis negatiivne võrdlus: “täiskasvanu – asjalik ja kiire – mina: uimerdis ja äpu”. Ja see tekitab viha!

Täiskasvanu on muidugi šokeeritud, kuna tema ei oska seda üldse ju sellest vaatevinklist näha – tema pahaaimamatult tegi täiesti igavat ja rutiinset igapäevaliigutust ehk tõmbas ruloosid… 😀

Lahendus pole selles, et täiskasvanu käib mööda seinaääri – “ei julgegi enam midagi teha”. Tulebki lapsele otsutavalt selgitada, et: ma saan aru küll, et sa tahad olla tubli. Aga ruloode tõmbamine ei ole mingi eluküsimus – usu, tõesti ei ole. Me ei pea siin võistlema ja draamasid tegema. Teeme nii, et kohustused, kes mida ja kus teeb, jagan mina. Näiteks, et mina tõmban oma toas ise (kuna oma toas ma ei taha, et keegi teine neid ruloosid kisub) – ja sina tõmbad oma toas? Ja lisaks võid sa ise teha selle ja tolle. Ühesõnaga, last ei maksa suruda tagasi väikese ja saamatu rolli (see masendaks teda sügavalt) – aga täiskasvanu siiski jagab, kes mida teeb.

Ka teemaalgataja mainitud tõrksus uutesse kohtadesse minna, huviringide tõrjumine  jne. 6a lapsel võib vabalt tulla hirmust, et äkki kukun ma seal läbi, teen midagi või käitun kuidagi, mille tõttu ma tundun endale täieliku luuserina. Kui ma ei lähe – siis ei saa nii juhtuda…