Laps, kellele ma juba titest peale olen iga õhtu süstemaatiliselt raamatuid ette lugenud, ei tunne mingit huvi ise lugemise vastu. Rääkimata kirjutamisest. Vaevu tabab ära, mis tähega sõna algab ja sedagi mitte iga kord. Raamatud teda iseenesest huvitavad, lehitseb neid ja on võimeline pikalt ettelugemist kuulama. Raamatukogus käime ka regulaarselt, kust ta siis endale raamatuid valib. Nutiseadmeid saab enda kätte harva, televiisori teeme lahti ainult konkreetsete saadete vaatamiseks. Nii, et ta ei ole laps, kes istuks tundide kaupa ekraani ees. Kuhu ma peaksin oma murega pöörduma, lasteaias probleemi ei nähta. Mul on tunne, et ta on õpetajad ära petnud, kuna ta on muidu väga nutikas ja seltskondlik laps. Sõnavara on tal suur ja mitmekesine.
Kas peaksin pöörduma psühholoogi või logopeedi poole?
Teema: 6aastane ei oska lugeda
Järgmine sügis läheb kooli?
Ise paanikaks põhjust ei näe, veel vähem siis vajadust logopeedide või psühholoogile.
Endal kolm last, kellest kaks said tähed selgeks kevadel enne kooli ja kooli läksid veerijatena. Enne jõule lugesid. Kolmas, nüüd just kooli läinu, on kõige kangem ja vastumeelsem, et tema istus koolipinki nii, et tähed said selgeks vahetult enne augustis (ja neidki ajas osasid veel sassi) ja koolis nüüd on hakanud veerima. Aga temagi puhul olen optimistlik, et hiljemalt järgmiseks poolaastaks saab temastki lugeja.
Õnneks elame väikelinnas ja soovitud kooli saamine ei eelda lugemisoskust.
Teemaalgataja puhul jätaksin lapse praegu rahule ja proovisin jaanuarist jälle asjaga tegelema hakata.
Eee, päriselt räägid? Et kas psühholoog või logopeed?
Hakkad lapsega kodus tähti õppima. Ja siis lugemist õppima. Sina, su mees, lapsevanemad.
Psühholoog, taevas halasta.
Minul oli sama mure, avastasin lasteaia viimasel aastal, et laps ei oska lugedagi. Hakkasin tegelema – ma ei tea, kas praegu on need raamatud müügil – Lups lugema, 3 osa. Tegelikult jäi väheks, 1 aasta koolis megaraske, kuna juba septembris hakata lugema kirjatähtedega. Võtsin abiõpetaja ja saime joone peale. Kuid siiani on eesti keel probleemiks, eriti on raske lugemisega. Loen, aga nagu midagi meelde ei jää. Siis loeb peatüki läbi, arutame. Loen küll meelsasti lastele mõeldud aimeteoseid, aga mitte juturaamatuid.
Seega – kui näed, et laps ei saa lugema, võta kodõpetaja, nemad oskavad seda tööd paremini.
Mul on ka üsna samasugune laps. Praegu käib esimeses klassis ja siiamaani on tal olnud üsna raske. Õnneks matemaatika talle meeldib ja on lihtne, nii et eduelamusi saab ikka ka. Aga ka lugemise ja kirjutamisega läheb tasapisi paremaks. Kirjatähtede harjutamine, mis pani ta muidu piina käes vingerdama, äkitselt ühel õhtul muutus huvitavaks väljakutseks, nii et ta täitsa iseseisvalt kirjutas ligi tund aega sõnu tähtedest, mida nad juba õppinud on. Mina oma lapse puhul ei olegi väga muretsenud – tal tulevadki uued oskused äkitselt. Aga muidugi tuleb olla kannatlik ja lasta tal siiski regulaarselt harjutada. Nüüd, kooliajal, ma ikkagi rõhun sellele kohustusele, et vajalikud asjad lihtsalt tuleb ära teha ja õppida. Varem kasutasin pigem mängulisi lahendusi. Õnneks mu ema tegeleb ka päris palju lapse õpetamisega, juba eelmisest aastast alates ta vähemalt paaril päeval nädalas on lasknud tal natuke lugeda-kirjutada. Minul selleks isegi nii palju aega ei ole olnud.
Üks nipp, mida kuueaastase juures vahel kasutasin, oli otsimismäng: tegin kümmekond silti “elutoas raamatukapi kolmandal riiulil”, “köögis pliidi peal poti all” jne, ja paigutasin nad korterisse laiali – viimases kohas oli väike auhind. Tema viitsis vahel ise ka niisuguseid silte kirjutada, et mulle samasugust mängu teha. Muidugi kui laps veel ei taba ära, mis tähtedest-häälikutest sõna koosneb, tuleb enne sellega tegeleda. Mängida kasvõi seda mängu, et ütlete kordamööda sõnu, järgmine algab selle häälikuga, millega eelmine lõpeb. Või võtta mingi konkreetne häälik, siduda see mingi looga ja lasta selle häälikuga sõnu otsida (nagu need “Karupoeg Rudolfi sünnipäev” ja “Päkapikk Peedu pidupäev”, aga ise võib ju lõputult sarnaseid leiutada). Niisuguseid mänge mängides ei pea üldse laua taga paigal istuma, vaid seda võib teha ükskõik kus.
Esiteks usalda rohkem lasteaeda. Nemad näevad sadu lapsi ja oskavad hinnata.
Teiseks kuuene kindlasti ei pea oskama lugeda veel. Oma laps läks kooli, kui oli just 7 saanud ja polnud probleeme kuigi suvel ikka väga vaevaliselt veeris veel.
Kolmandaks ära mõtle üle. Jah, oled tubli olnud lapse kasvatamisel aga ainult sellest ei piisa. Laps peab valmis olema uuteks oskusteks. Jõuga sundida ei saa. Siin antud soovitused on head. Lups lugema oli väga hea. Lisaks mõtle, mis su last motiveerib. Millises olukorras ta lugemisest kõige rohkem puudust tunneb. Nt oma laps hakkas telelavast peale ????
M
6-aastane ei pea veel lugeda oskama. Aga kooliks ettevalmistus on vanema vastutusel ja lasteaed üksnes toetab selles kodu, seega väga õige aeg on lapse lugemisvalmidusega tegelema hakata.
1) Esiteks vaata, kas lapsel on tähed selged. Kui pole, siis õpeta.
2) Teiseks vaata, kas ta loeb neid häälikutena, st ei ütle “M” kohta “emm” (tähe nimetus), vaid “mm” (häälik), L kohta “ell”, vaid “ll” jne.
3) Kolmandaks püüdke kokku häälida lühikesi, algul 1-, siis juba 2-3-silbilisi sõnu. Parem, kui esialgu puuduks neist sulghäälikud (K, P, T, G, B, D) , mida on väga raske ära kuulda ja häälida. Näiteks: AI, OI, EI, AU, EMA, ISA, ASI, ISU, MAA, LILL, ELU jne. (Mu oma lapsega töötas ka natuke rumalate sõnade lugemine, st teda ajas naerma ja motiveeris, kui kirjutasin talle lugemiseks normaalsete sõnade hulka ka nt PISS või PUUKS, aga ma loomulikult ei julgusta seda teed minema 😀 lihtsalt oma kangekaelse lapse puhul, kes muidu rumalat juttu ei räägi, võisin seda kasutada.)
4) Kirjutamine tuleb üldjuhul ENNE lugemist, kui lapsel on tähed selged. Palu tal kirjutada mingeid väga lühikesi sõnu. Palu tal häälikhaaval lugeda, mitte peast öelda, mida ta just kirjutas. Lugemise rütmis osuta vastavale tähele (“Eeeee… Mmmmm… Aaaaaa. Ema.”).
Olgu nutiseadmed, mis nad on, aga lugema õppimisele aitavad küll kaasa. Oleneb muidugi, mida laps seal teeb. On palju mänge ja tegevusi, mis ärgitavad lugema. Samas, niisama youtube’i passida või klikkimise mängu mängida pole mõtet. Minu üks lastest õppis lugemist scratchi abil. See on eestikeelne programmeerimiskeel lastele. Boonusena saab esimesed õppetunnid progemisest ka.
Pole hea, kui lapsed tundide viisi nutiseadmetes ostuvad, aga veidi võiks siiski teada. Mis on arvuti ja nutitelefon, programm, äpp, arvutimäng jne. Klaviatuuri ja hiirt võiks osata kasutada. See loomulik elu osa.
logopeedi või psühholoogi poole võid pöörduda küll. paljud emad pöörduvad, et laps saaks koolipikendust. Mina ka pöördusin sama probleemiga lapsel. Logopeed tegi kindlaks, et tõesti ei oska lugeda (ma teadsin seda muidugi ise ka) ja andis juhised, kuidas see aasta enne kooli lugemine selgeks saaks.
Kooli ta läks. sest kõik ei saavatki olla viielised. Lugemise sai kuidagi veerima kooliks. aga ikka oli jube raske see kooli algus. poole aasta pärast vahetused tähed. uus tagasilangus. Meie koolisüsteemis on käärid. Lasteaiast läinud laps ei pea õppekava järgi oskama lugeda. Aga koolis on kava, mis põrutab sellise kiirusega edasi, et kui algul on lugeda 1 lause(mis jääb pähe), siis kuu pärast peavad nag lugema juba 10 lauset. see tähendab et kuuga peab saama lugemise selgeks.
Kirjeldad, kuidas ette loed ja laps kuulab jne, kuid kuidas ettelugemisest ja kuulamisest lugemisoskusel abi peaks olema?
Selleks,et osata lugeda, tuleb ikka alustuseks tähti õpetada, siis silpe, siis sõna kokku veerimist. Eraldi tähti oled üldse õpetanud? Ja nagu keegi siin kirjutas L on häälil L mitte EL, M on MM, mitte EM.
Tähesitkku loetakse ette EL, BE, CE, DE aga tähti õpetatakse m, l, s (mitte em, el, es)
Mina õpetasin oma lapsele tähti, kui ta potil istus. /tegevusta tegevus ju :))/
Istus ja näitasin eraldi kaaril olevat ÜHTE kirjatähte A, B , K jne ning hääldasin seda. Laps luges 5-aastaselt juba hästi. Aga noh, mina 6-aastaselt ka ei lugenud, nagu enamus 40a. inimesi siin foormis. 🙂 Oleme kõik elus, gümnaasiumid ja ülikoolidki lõpetanud. 🙂
Seega ära muretse ja kindlasti ei pea sa logopeedi juurde minema. Ammugi mitte psühholoogi.
Ei ole nuti pooldaja aga kindlasti saan öelda,et nende toel õppis laps lugema ja tänaseks (11a) on tal inglise keel täiesti selge tänu nendele mängudele, mille vastu ma hirmsasti ise sõdisin 🙂 Küll muidugi mängis ta play stationis mitte telefonis või arvutis, kuid nendes ikka ka natuke. Mängus pead kirjutama, rääkima jne. Online mängudes kõik välismaalased ja räägiti inglise keeles, kirjutati inglise keeles jne. Kohati on see MÄNG suur õppimise motivaator.
Minule loeti lapsepõlves palju ette, aga endal tuli lugemisoskus raskelt, alles teises klassis õppisin lugema. Sealt edasi olin aga täielik raamatukoi, lugesin väga palju, siiamaani tegelikult loen.
Tahtsin lihtsalt lohutuseks öelda, et kõik lapsed õpivad lõpuks lugema!
Olgu nutiseadmed, mis nad on, aga lugema õppimisele aitavad küll kaasa. Oleneb muidugi, mida laps seal teeb. On palju mänge ja tegevusi, mis ärgitavad lugema.
Tühja nad ärgitavad. Kui ma laps olin, siis nutiseadmeid polnud, aga telekamängud juba olid. Kõik mängud hiinakeelsed, osades ka dialoog ja valikvastused (ka hieroglüüfides).
Üsna ruttu õppisime neis orienteeruma, ise silpigi aru saamata mida need krõnksud tähendavad.
Kõik minu kolm last õppisid lugema koolis. Üks lõpetas gümnaasiumi neljade-viitega, teised on edukad põhikooliõpilased. Ise olen doktorikraadiga, kooli minnes lugeda ei osanud.
Kuuga saabki koolis lugemise selgeks, kui vanus on õige ja lasteaia õppekava omandatud (tunneb tähti, oskab häälida jms).
