Teema: 7. aastane kardab vett, ei saa ujumist selgeks

Kas teie linnas ujumiskursusi ei ole? Enda lapse panin seepärast lasteaia viimases rühmas ujumise algkursusele. Alustati päris algusest, mindi vette, puhuti vette mulle ja harjuti veega. Kõige esimese taseme lõpuks õpiti vee peal hõljuma, järgmises astmes juba ujuma. Grupis oli koolilapsi ka ja mõned esimestes tundides ei läinud isegi vette… Aga lõpuks saadi veega sõbraks.

ma ei sunni lapse pead vee alla panema, aga kui läksin  7 aastaste algajate veetundu temaga, tehti juba vettehüppeid, vee alla minekuid jm, olin kergelt shokis. Ei mõista mis algajatest seal jutt. Laps oli vaid minu haardes, vee põhjagi pole tunda, minul. Seetõttu küsingi, et kas on reaalne kuidagi last üldse ujuma saada.

Kartliku lapsega ei pea kiirustama, muidu läheb hirm veel suuremaks.

https://ujumiskursus.ee/oskus-1-1/

#4067118:

Mina ka ei pane pead vee alla. Miks sa sunnid sellist asja tegema?

Vähemalt minimaalne ujumisoskus on väga oluline, sest see võib täiesti arvestatava tõenäosusega reaalselt inimese elu päästa. Sellepärast on see ka kooliprogrammis kohustuslikuna sees. Ei peagi pikki distantse ujuma, aga oluline on, et kui inimene kukub näit. ootamatult paadisillalt vette, ei satuks ta paanikasse ja ei upuks, vaid suudaks vee peale tõusta ja mõned meetrid kaldani või sillani ujuda. Ja selleks on oluline ka harjutada pea vee alla panemist, sukeldumist jms.

Minu kolmest lapsest üks ei armastanud ka üldse vett. Aga siis peatusime ühel reisil väikese veepargiga hotellis, kus lastele eriti muid tegevusi polnud kui veega seotud – ja kuna ta juhtumisi armastas väga liumägesid, liumäed aga lõppesid vees, siis ei olnud tal väga valikut. Ujuma ta sellel reisil ei õppinud, aga veekartusest sai üle, lõpus lasi ka suurtest liutorudest (ujumisvest oli seljas, aga korraks vee alla vajus ikka torust tulles). Nii et üks variant on ise leida võimalusi teda ahvatlustega vette meelitada, teine on jah ujumiskursused, eks neil on seal ka omad nipid arglikumate laste jaoks.

#4067163:

Kui numbrile lisada punkt, loetakse seda järgarvuna. Seega, kui sa kirjutad 7. aastane – loetakse seda SEITSMENDA AASTANE.

Ma lugesin, et seitsmes aastane kardab… Et kel küll nii paljude aastastega tegemist on?

#4067212:

Ma võin vabalt pool tundi vee peal liigutamata hõljuda või paar km ujuda. Pead ma ikka vee alla ei pane.

Neil, kel pea nii õhku täis ei ole, kipub see ootamatul sügavasse vette kukkumisel siiski ka vee alla minema…

#4067217:

#4067212:

Ma võin vabalt pool tundi vee peal liigutamata hõljuda või paar km ujuda. Pead ma ikka vee alla ei pane. Sa loed moraali asjade üle, millest üldse ei räägitudki.

Pea vee alla panemine käib lihtsalt ujumiskursuste juurde, see on osa programmist, muidu ei saa ju sukelduda. Ja sukeldumise õppimine on minu arusaamist mööda vajalik eelkõige selleks, et kui keegi ootamatult vette kukub ja vee alla vajub, ei satuks ta sellest paanikasse, oskaks hinge kinni hoida ja rahulikult vee peale tulla. Kui see oskus on omandatud, võib igaüks edaspidi ujuda nii nagu tahab.

Sukeldumine ja vee peale tulemine on nagu vastupidised asjad.

Mina olin samasugune laps. Ma polnud mitte mingil juhul nõus nägu vette panema. Kooli ujumistundidest olin klooriallergia tõttu vabastatud – õnneks, sest ma oleks pigem üle kogu ujula täiest kõrist röökinud kui korki teinud. Ujuma õppisingi alles 11aastaselt, kui meie lähedale tehti tehisjärv. Vesi mulle tegelikult väga meeldis (ainult näo vettepanek oli nii kohutav), nii et käisin seal suvi otsa peaaegu iga päev solberdamas. Liikusin madalas vees, nii et käed olid põhjas ja keha enam-vähem vee peal. Vähehaaval julgesin juba lõua ka vette lasta ja ühel hetkel avastasin, et vesi kannabki. Näo vette panek ja sukeldumine tulid alles siis, kui ma juba koera ujuda oskasin – kui olin veendunud, et vesi mind kannab.
Minu laps on ka sedasorti, et teeb asju alles siis, kui on veendunud, et saab nendega hakkama. 7aastaselt läks ta veel enamasti põlvini vette, vahel harva poole reieni, sügavamale mitte kunagi. Ma püüdsin teda enne kooli ujumistunde natukenegi ujuma õpetada, et tal nendes tundides lihtsam oleks. Just see näo vettepanek, mis tema meelest ka on jube. Ei õnnestunud, ta lihtsalt ei olnud selleks veel valmis. Tema õnneks lükkusid neil ujumistunnid koroona tõttu aasta edasi ja algasid alles sel sügisel. Sel suvel sain ma ta esimest korda nii kaugele, et ta oli minu kätel kõhuli (pea muidugi veest väljas), mina hõljutasin teda vees ja tema ei klammerdunudki paanikas minu külge. Ujumistundidesse läks ta ikkagi nii, et ujuda veel üldse ei osanud. Alguses anti talle mingi vöö, mis aitab pinnal püsida ja seetõttu tundis ta end julgemini. Ei sunnitud tegema midagi, milleks ta veel valmis polnud. Ikka tasapisi. Praeguseks on umbes pooled ujumistunnid möödas ja ta ujub selili, natukene kõhuli, basseini põhja veel ei sukeldu, aga köie alt läbi ühelt rajalt teisele läheb küll. Vööd pole enam vaja. Ma olen üsna kindel, et selleks ajaks, kui ujumistunnid läbi saavad, ujub ta juba ilusti. 10aastane on.
Võib-olla on sinu laps ka järgmisel aastal juba rohkem valmis. Seni käige niisama veekeskuses möllamas. Las proovib madalas vees kõhuli käte peal käia või redelist või torust kinni hoides vee peal hõljuda. Mängige ja pritsige teineteist, nii et tal on lõbus, kui vesi näkku läheb. Kui julgeb, lasku liutorust alla. Võib proovida ka duši all seista, nii et vesi voolab mööda nägu.
Ujumisprillidest võib ka kasu olla. Minul näiteks hakkavad silmad kipitama ka siis, kui täiesti puhas vesi silma läheb.
Ja mulle tundub, et mu teadushuvilist last aitas ka see, kui ma selgitasin, et mida suurem osa temast vees on, seda paremini vesi teda kannab, sest inimese keha tihedus on vee tihedusest ainult natuke väiksem. Et tavaline füüsikaseadus, mis toimib alati – isegi tema puhul 🙂

Minu lapsel on geenihäire ning sellest tulenev lihaste alatoonus. Ma panin ta ujumistrenni just sellepärast, et enne vee peal (ujumise) selgeks saaks, kui koolis ujumistunnid hakkavad. Ta on omavanustest lühem ka, nii et 8-aastasena 1.klassis käis lasteaialastega samas algajate trennis. 2 aastat käis ning 2.aastal sai ujumise selgeks nii palju, et julges nägu vette panna, sügavas vette hüpata (jalad ees) ning püsis vee peal ning jaksas isegi 25m järjest ujuda (küll omas tempos). Käis siis audentese algajate eelkooliealiste laste trennis. Treener oli väga toetav ning millekski ei sunnitud. Koolis ujumistundides tekkis juba kohe konflikt, sest ujumisprillid polnud lubatud. Õnneks arstitõendiga minu lapsele tehti erand ning sai koolis need kohustuslikud tunnid tehtud ning arvestuse kätte. Kui varasemalt poleks lapsel ujumise algtõed selged, siis kooli ujumistundides oleks ta küll paanikahäire saanud. Seal ei olnud mittemingisugust paindliku lähenemist. Trennist sai õnneks positiivse kogemuse ning naudib suplemist ja ujumist nüüd täiega.

Minu lapsel hakkas esimesest klassist peale ujumistunnid. Terve aasta käis seal, aga kaasa ei teinud. Meeletu hirm vee ees ja tänu sellele oli null arengut. Igakord kui järgmine päev pidi olema ujumistund, oli laps juba stressis ja mõtles igasugu põhjuseid välja kuidas sealt pääseda. Sain aru, et kooli ujumistunnis ta ujuma ei õpi kunagi, sest klassis on ikkagi 25 last ja õpetaja ei saa ju tegeleda ühe lapse hirmuga. Teises klassis vabastasin ta ujumisest ja võtsin talle eratreeneri. Käis ainul korra nädalas, aga areng oli poole aastaga meeletu. Nüüd on vees nagu vana kala ja vee hirmu poleks justkui olnudki. Ujumistrenn meie lapsele ei oleks sobinud, ta vajas treenerit kes oleks mõistev ja toetav ning tegeleks ainult temaga. Seega meie jaoks oli selline lahendus.

Meie panime sellise lapse 6-aastaselt ujumistrenni. 2-kuud ja ujus.

Nüüd 8 aastat ujumisega tegelenud, võistlustel küll ei käi aga 2x nädalas ujumistrennis on täiesti piisav oskuse arendamiseks.

Otsi mõni ujumise algkursus oma lapsele. Õpib kohe õiged võtted.

Tulemas on koolivaheaeg. Nt Nord teeb Mustamäe spa-s laste ujumiskursusi algajatele  järgmisel nädalal.

Seal on head treenerid.