Mure 7-kuuse lapsega, kellele hakkasime lisatoitu tutvustama 6. elukuul. Juba algusest saati ei lase end lusikaga toita, saab seepeale hoopistükis pahaseks. Ise lusikaga söömine tal ei õnnestu ja näputoitumine läheb samuti üle kivide ja kändude, pigem ajab läkastama. Mõistan, et see kõik on normaalne, aga tekib hirm, et laps jääb toitainepuudusesse ning nälga.
On kellelgi olnud sarnast kogemust ja tahaks nippe jagada? Või esmakordse ema stressi veidi vähendada 🙂
Ära stressa! 🙂 See lihtsalt ei aita kaasa.
Esimesel eluaastal on põhitoiduks ikkagi rinnapiim või RPA. Kõik muu on katsetamiseks ja proovimiseks.
Mul hakkas laps päriselt sööma alles siis kui rinnapiima ära jätsin aasta ja kolmekuuselt. Sinnamaani käis toiduga lollitamine ja eriti süüa ei tahetud.
Aga tuubist otse ei söö, kui pigistad suhu? Ja näputoitu julgemalt, las läkastab, see käib asja juurde, varsti enam ei läkasta ja oskab ise reguleerida, kui palju neelata ja korraga hammustada. Ära väga väikseid tükke ainult kätte anna. Meil oli söömine mõlemal lapsel periooditi halb ja siis oligi rinnapiima osakaal suurem. Tavaliselt oli kehva söömise periood siis, kui mõni hammas tuli.
Vara veel muretseda. Las mäkerdab ja õpib just ka kätega toitude tekstuuri tundma. Läkastamine mingil määral ka käib asja juurde. Ise tuleb lihtsalt koguaeg juures olla. Osad toitumisnõustajad ütlevad, et kui tekib okserefleks, on natuke veel vara lapse jaoks.
Sellises vanuses ega eriti lisatoidust neil kõhtu ei jõuagi. Piim ikka on põhitoit ja sellisel juhul nälga ta küll ei jää. Tahke toidu osakaal on ju minimaalne ja pigem maitsete ja tekstuuri osas harjutamise eesmärgil. Veidi alla aastane võiks ühe toidukorraga juba arvestatava koguse kõhtu saada.
Ma mõtlen, et kas juba laps nii varakult istub iseseisvalt, et saab lausa näputoidu pihku anda?
Mäkerdamine ja läkastamine on osa õppimisprotsessist. Anna aga lusikas talle endale kätte.
