Mind huvitaks, mida teevad teie 6-7a lapsed õhtuti kodus? Meil on üks 7a eksemplar, kes ei viitsi mitte midagi teha va telefonis/telekas istuda ja sõpradega õues käia.
Kuna ekraani aega on 1h päevas, siis ülejäänud aeg lihtsalt vingutakse surnuks… Ta ei mängi oma asjadega, ei joonista/meisterda, ainult aelaks pea alaspidi diivanil ja vahiks midagi.
Mis teised lapsed teevad? Kuidas see “mul on igav, aga ma ei viitsi midagi teha” välja juurida?
Nii vihaseks ajab selline vingumine.
Poiss, sai mõne nädala eest 7. Loeb (“Potteri” 4. raamat on pooleli), teeb sudokusid, “leiutab” (kruvib asju lahti-kokku), kraabib kivistist välja jne.
luges, mängisime suht palju lauamänge, vahtis telekat, vahel lihtsalt istusin ja kuulasin tema teooriaid. Tal polnudki siis veel nutikat. Õues paraku ei käinud, pole siinkandis sõpru. Huviringe oli ka rohkem kui nt 4. klassis.
Koduhoov on sõpru täis ja problemaatiline on teda tuppa saada. Suvi on olnud imeline ja ega toas istumiseks palju aega pole jäänudki. Õues on liiga palju põnevat. No ja olen lasknud tal suvest viimast võtta, et enne kooli puhanud ja värske olla.
Külmemal ajal mängis legodega, joonistas, leiutas, meisterdas, tegi süüa, tantsis, kuulas muusikat, mängisime lauamänge, lugesime, natuke multikaid olen ka päeva lubanud… Lugemine on küll suvel soiku jäänud aga sügisel uue hooga 🙂 Sellises vanuses laps on juba väga vahva seltsiline.
Mul on samasugune 10-aastane. Õues viitsib olla küll, aga ainult siis, kui sõbrad ka on. Vahel pakun, et tee seda või tee teist, aga tema siis vastu, et iiigaaavv. No las igavlebki siis.
Mina olen öelnud, et aga igavust tuleb ka osata tunda, muidu ei teaks ju, kui tore on, kui igav ei ole 😀
Aga ühesõnaga, meil on lastega kokkulepe, et senikaua, kuniks ilmad veel kannatavad, käime õhtuti peale tööpäeva ujumas. Täna veel kannatas. Suvi on tõesti olnud imeline õues madistamise aeg. Ka linnalastele. Päevasel ajal käivad ümbruskonna lastega üksteisel külas (valdav enamus rühmakaaslasi elavad kõik kilomeetri raadiuses kodust), poes, mänguväljakutel. Harjutavad iseseisvust ja kooliteed 😀
Elukohaks Tartu, Karlova piirkond.
minu 6-aastane loeb palju, mängib vahepeal legodega. mõnikord joonistab midagi, enamasti küll niisama sodib või teeb mingeid aarete kaarte. lasteaiast tulles hakkab alati kohe lugema. telekas ja pad ei huvita kummalisel kombel üldse (ei ole ise mingeid pingutusi teinud).
Eakohane ongi igavust tunda, laps hakkab tasapisi mängufaasist õppimisfaasi üle minema. Igavlemine (ja omale lõpuks tegevuse leidmine) ongi täiesti vajalik arengu osa ja kuigi see on tüütu, kui laps diivanil aeleb ja mitte midagi “ei viitsi”, tuleks sellesse üsna sama sallivalt suhtuda kui 2-aastase jonnidesse või teismelise silmapööritamisse. Samal ajal kui laps vedeleb, areneb ta aju, kasvavad ta hambad (organismile = lapsele tegelikult palju suurem pingutus, kui pealtnäha paistab); ja ühel hetkel, kui mitte alla (=nutikat kätte) anda, hopsab see vedelvorst diivanilt püsti, astub oma laua juurde ja hakkab midagi väga asjalikku tegema, ütleb minu kogemus. Kirjutab raamatu dinosaurustest, joonistab kalendri, koristab sahtlid ära, teeb mingi vinge legomasina vms.
7 a tütar. Telefonis ega arvutis ei istu (nende kasutamiseks peab meie luba küsima, nii et saavad õega jaopärast ekraaniaega). Mis ta siis teeb? Multikaid vaatab (see ekraaniaeg on ka mõistlikkuse piires, jälgin, palju vaatavad), mängib noorema õega (5,5-aastane) kas legodega või muude mänguasjadega, meisterdab, joonistab, teeb koomikseid ise, iga päev veidi aega loeb (selleks tuleb mõnikord utsitada, aga üldiselt paar lehekülge ikka loeb ära). Õnneks on selline laps, kes armastab meisterdada, nii et kui on karpe, paberit, liimi jmt kodus (ja seda ikka on), siis nikerdab igasuguseid asju.
Maal on, siis on rohkem õues, teevad onne, jooksevad jne. Linnas on raskem, seal neid üksi õue ei saa lasta, nii et õhtuti käime koos rattaga sõitmas või mänguväljakutel.
Vahepeal seda vingu, et igav on, tuleb ikka ette, aga kui välja ei tee, siis mõne aja pärast panen tähele, et juba on ise mingi tegevuse endale välja mõelnud. Olen ka ise tegevusi pakkunud, aga siis tavaliselt venitab vastu, et ei taaaaha, aga kui ise mingi asja välja mõtleb, siis tegutseb ja igavus on unustatud.
No niii andekas laps ja nii ilustatud jutuke. Usutavuse huvides vòiks lisada ka midagi, mis nii hästi pole.
Poiss, sai mõne nädala eest 7. Loeb (“Potteri” 4. raamat on pooleli), teeb sudokusid, “leiutab” (kruvib asju lahti-kokku), kraabib kivistist välja jne.
Mind huvitaks, mida teevad teie 6-7a lapsed õhtuti kodus? Meil on üks 7a eksemplar, kes ei viitsi mitte midagi teha va telefonis/telekas istuda ja sõpradega õues käia.
Kuna ekraani aega on 1h päevas, siis ülejäänud aeg lihtsalt vingutakse surnuks… Ta ei mängi oma asjadega, ei joonista/meisterda, ainult aelaks pea alaspidi diivanil ja vahiks midagi.
Mis teised lapsed teevad? Kuidas see “mul on igav, aga ma ei viitsi midagi teha” välja juurida?
Nii vihaseks ajab selline vingumine.
Su laps on telefonisõltlane ja sellepärast ta “ei viitsigi” mitte midagi teha. Seda on lihtne välja juurida – pead kinni 1h nõudest, ülejäänud aja võtad telefoni ära. Ta ei vingu surnuks ega sure igavusse. Vingub võibolla päeva-kaks ja siis hakkab taasavastama päriselu. Hakkab mängima, meisterdama, lugema. Kui vingub igavuse üle, siis tema igavus on tema enda “oma” ja mitte keegi sellega tegelema ei pea. Oma 9-aastastele, kes mõnikord ka kurdavad, et on igav, ütlen alati – igavus on sinu oma, sina pead selle vastu midagi ette võtma.
Selles vanuses lapse koht on õues! Elusees ei lubaks mina peadpidi nutiseadmes vahtida tundide kaupa. Tund aega on liiga palju olla nutiseadmes nii väiksele. Ise oled süüdi või tahad öelda, et teie kodus teeb reegleid 7-aastane rüblik?
No niii andekas laps ja nii ilustatud jutuke. Usutavuse huvides vòiks lisada ka midagi, mis nii hästi pole.
Poiss, sai mõne nädala eest 7. Loeb (“Potteri” 4. raamat on pooleli), teeb sudokusid, “leiutab” (kruvib asju lahti-kokku), kraabib kivistist välja jne.
Vabandust, aga mis koht siin sinu arust eriline on?
Kui lapsel mängukaaslast pole, siis ei jää muud üle, kui talle ise mängukaaslaseks hakata. Muidu tõesti vingub surnuks ja aina nõuab ekraane. Kaasan oma tegevustesse, loeme koos (igaüks oma raamatut), oleme õues, mängime lauamänge, meisterdame-maalime (õpetusi vaatame youtubist), kokkame. Panin tähele, et neid koostehtud asju teeb laps hiljem ka üksinda hea meelega.
Minu 7ne käib naabreid tüütamas. Ikka sinna, kus on teised lapsed. Õues mängitakse. Ujumas käiakse (kellegi lapsevanem alati kaasas). Mänguväljakul käib. Väike küla, ise käib ja leiab omale tegevust.
Vaatab ka multikaid, aga mitte eriti palju.
Meil ka lapsed (7a ja 9a poisid) istuvad hommikul ca tunnikese nutikas, siis minnakse õue sõpru otsima ja päeval ollakesgi peamiselt väljas. Neil kummalgi oma seltsielu, st ühte kampa ära ei mahu kuidagi, aga võibolla ongi parem.
Kui mul omal on vaba päev, siis püüan neid ikka kodust kaugemale saada – sõidame külla või ujuma vms.
Kuna väiksemal maja ümber sõpru vähem, siis toimetab ka toas rohkem – ehitab legodega, joonistab, mürab kassiga, vahel kaasan oma toimetustesse või lähme koos rattaga sõitma. Kui miskit ei paku huvi, siis vaatab vahepeal multikaid. Minu tööpäevadel käib vahel mul ka tööl külas. Nii need päevad mööduvad. Muidugi seda IGAV juttu on ka päris tihti, aga kui pakun välja, mis ta teha võiks, siis ütleb, et ei viitsi. Vastan alati, et järelikult ei ole igav, vaid on laiskus 🙂 Aga nagu öeldakse – lastel peabki aegajalt igav olema, see paneb pea tööle 😉
No niii andekas laps ja nii ilustatud jutuke. Usutavuse huvides vòiks lisada ka midagi, mis nii hästi pole.
Poiss, sai mõne nädala eest 7. Loeb (“Potteri” 4. raamat on pooleli), teeb sudokusid, “leiutab” (kruvib asju lahti-kokku), kraabib kivistist välja jne.
Vabandust, aga mis koht siin sinu arust eriline on?
Oled kindel, et laps pole asperger?
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
