Milline on teie 8-9aastase lapse lemmikraamat või viimane raamat, mida ta luges ning mis meeldis?
Teema: 8-9a lugemisvara
Viimati luges Grigori Osteri “Õuduste kooli”. Vabatahtlikult väga ei loe, kuigi on kiire lugeja ja mõistab loetut väga hästi. Mina ütlen, et valigu nüüd lugemiseks järgmine raamat ja siis valib oma maitse järgi.
Viimati luges “Kuidas mu isa uue töö sai”. Meeldis. Veel meeldis talle suvel loetud “Meie uues kodus kummitab”.
Kinney “Ühe äpardi päevik”, Pichon “Tom Gates”, Clary “Perekond julged”, Peers “Lüriidiumivaras”, Larsson “Pax”, Widmark “LasseMaia detektiivibüroo”. Kõikidel neil raamatutel on mitu osa.
9-aastasel on käsil Potteri sarja 4. raamat, väga meeldivad. On lugenud ka Lasset ja Maiat, Keräneni detektiivilugusid, Lindgrenilt vist kõike. Meeldib väga lugeda.
Äpardi päeviku sari.
On küll selline lihtsam lugemine, aga just selles vanuses luges seda sarja ja nüüd loeb juba ka teisi raamatuid.
Minu 9-aastane laps lihtsalt neelab neid Tänapäeva raamatuvõistluse “Minu esimene raamat” raamatuid. Tassin talle neid raamatukogust hunnikute kaupa koju ja kõik on siiamaani head olnud:
https://tnp.ee/raamatud/?sari=Minu%20esimene%20raamat
Eriti meeldisid talle näiteks “Ernesto küülikud”, “Liivahiirte suur seiklus”, “Aguliurka lapsed”, “Kass Kriibik”, “Samueli võlupadi”, “Jõesaare poisid”…
See sari on igal juhul kindla peale minek.
Siis veel “Pahupidkooli lood” (3. osa), “LasseMaia detektiivibüroo” raamatud (terve sari), “Bullerby lapsed”.
LasseMaia, Harry Potter, Kalle Blomkvist, Härra Huu, Väike nõid. Ise ta pakse raamatuid lugeda ei taha, aga kui ette loen, siis meeldib väga.
8-9aastase “lugemisvara” võiks olla juba see, mis ta ise loeb. Aga meil on ka nii, et lapse lugemisoskus jätab veel soovida. Esimese suvevaheaja kohustuslike raamatutega oli päris higistamist. Aga viimane avastus on tal “Ühe äpardi päevik” – seda ta pusib lugeda, ehkki mitte päris järjest. Sõber soovitas, et on hästi naljakas, siis võttiski ette.
Aga ettelugemist ma muidugi jätkan talle ka. Tegelikult ma ise naudin seda sama palju kui tema. Ühest küljest on tore meenutada enda lapsepõlveraamatuid, aga nt see “Härra Huu” oli minule uus ja osutus väga heaks raamatuks.
Meil on kohustusliku kirjandusega nii palju tegemist, et see tapab igasuguse lapse enda lugemishuvi. Kirjandus on ka selline rahvakirjanduse vallast, Kalevipoeg, Reinuvader Rebane, Eesti rahva ennemuistsed jutud jne, mis talle absoluutselt ei meeldi. Kui iga päev on kohustus 10-20 lk sellist kirjandust lugeda, siis meeldivaid raamatuid enam ei jõuagi. Kurb. Suvel luges Lindgreni raamatuid, aga nüüd hakkab see lugemine pigem vastikuks minema.