Nüüd on küll mõistus otsas. Muidu andsime lapsele ikka 2 euro kaupa raha, kui tahtis koolis buffetist midagi osta ja pole keelanud tal poes käia. Ongi hea kui saab rahaga arveldamise selgeks. Avastasime kuuaega tagasi, et meie 8 aastane tüdruk on varastanud minu rahakotist 5.-. Tundus kahtlane,et ta sai poest osta head ja paremat kui endal raha ammu otsas ja me polnud talle andnud. Siis valetas, et leidis selle maast. Oli tõsine jutuajamine õhtul laua taga ja hirmutasime politseisse viia ja pannakse vangi,kes varastab. Laps nuttis ja oli endast väljas. Aga kuidagi peab ju kohale jõudma, et see on inetu tegu ja sellel on tagajärjed. Keelasime poeskäigud ära üksi ja taskurahast on ka ilma. Nüüd on nädal möödas ja leidsin ta kotist müntides üle 4.-. Oi mul karvad turris. Täna oli veel tõsisem jutuajamine ja laps hüsteerias. Võtsime ära telefoni, koolivaheaeg hakkab niikuinii. Ja hakkan meiega koos käima ainult kooli ja tagasi ja üksi koju ei jäta enam.
Ma ei tea, kuidas oleks õige käituda üldse sellises situatsioonis. See on nii ebameeldiv teema juba endale tunnistada, et laps nii käituma on hakanud. Kas oleme liiga karmid, et kohe politsei ja vanglaga ähvardame. On mingeid häid soovitusi.
Teema: 8 aastane laps varastab vanemate rahakotist raha…
Tegele põhjustega, mitte tagajärjega.
Te eeldate 8-aastaselt lapselt täiskasvanu käitumist, kõigepealt mõelge seda, et teil on kodus hirmunud, kartlik ja mingitest vajadustest ilma jäänud laps. 8-aastane on naiivne ja siiras laps, kes ei saa aru, miks vanemate rahakotist ei või raha võtta. Te peaksite asjale lähenema hoopis teisest küljest, et tal on millegipärast raha vaja, neid variante on palju ja TA EI JULGE TEILE RÄÄKIDA, miks päriselt see raha ära kulub.
Hirmutamine ja ähvardamine on kõige halvem tee, mida sellisel juhul valida. Tegelikult olete lapse nii ära hirmutanud, et kui ta teile enam tõtt ei räägi, siis peaksite 10 sammu tagasi astuma ja kasvatamisega otsast peale alustama. Enda kasvatamisega esmalt ja siis alles lapse.
8-aastasel võib olla kõht tühi, ta tahab mingit asja millest unistab, ta tahab teistega sarnane olla ja neid põhjuseid on palju. Ta ei räägi teile ilmselt kogu lapsepõlve, mis teda vaevab, millest ta mõtleb ja mida ta päriselt tahab, sest tema vanemate käitumine on nagu seebiooperi ja melodraama vahepeal.
Mind selline postitus kurvastas väga, sest te olete lapse endast eemale tõuganud ja nüüd, kui karistamine ja ähvardamine ei mõju, arvate, et teised peaksid teile nõu andma, mida LAPSEGA teha. Tegelikult peaksite peeglisse vaatama ja mõtlema, mida te ise enda käitumises muuta saaksite. Karistamine ei ole lahendus, lapse usaldus tuleb tagasi võita.
Usalduse tagasivõitmine on väga pikk teekond ja peaksite esmalt mitu korda sisse ja välja hingama ja siis tema ees vabandama, et ähvardasite ja karistasite, et reageerisite üle, kuid te olete hoolivad vanemad ja soovite, et teie lapsel elus hästi läheb. Seetõttu tahaksite rahulikult arutleda, mis on lapsel mureks, et ta raha võtab, kui sai kokku lepitud, et ei võta. Rääkida tuleb rahulikult ja heatahtlikult, samuti armastavalt ja hoolivalt. Esmalt peaksite need tunded lapse vastu enda seest üles leidma, neid väljendama ja siis alles hakkama probleemiga tegelema. Kas see probleem on tõesti nii suur, et peate lapse endast eemale tõukama?
… buffetist???
Palun vaata nüüd ÕSist, kuidas see sõna tegelikult kirjutada tuleb ja ära enam kunagi eksi.
Ta ei räägi teile ilmselt kogu lapsepõlve, mis teda vaevab, millest ta mõtleb ja mida ta päriselt tahab, sest tema vanemate käitumine on nagu seebiooperi ja melodraama vahepeal.
teil on kodus hirmunud, kartlik ja mingitest vajadustest ilma jäänud laps. 8-aastane on naiivne ja siiras laps, kes ei saa aru, miks vanemate rahakotist ei või raha võtta.
Ühest küljest jätad 8aastasest mulje kui arengupeetusega lapsest, kes ei saa aru, miks varastada ei tohi ning teisalt eeldad, et ta suudab endale mingi ühe pahandamise tõttu kohe põhjaliku psühhoanalüüsi teha ja eluaegse trauma välja mõelda.
Ja muidugi tegi see postitus sind nii kurvaks, et kindlasti süda hakkas valutama ja poetasid ka ehk mõne pisara? Minu arvates on sellised nutunaised ebameeldivalt silmakirjalikud.
Teemaalgataja, mida laps ise ütles, kust raha sai ja miks tal seda vaja on? Ma pahandaks ka kindlasti lapsega varguse puhul ja oleks temas pettunud, aga enne ikka laseksin tal kaitsekõne maha pidada ja alles selle najalt otsustaks, kui palju selgitustööd ja milliseid tagajärgi pahategu väärib.
Mina olin väikse plikana selline laps, nagu teemaalgataja kirjeldab. Ainuke laps, hoitud küll, aga emotsionaalselt näljas ja kord oli kodus karm (ema oli selline karm ja tõsine). Mina algklasside lapsena näppasin ka isa taskutest kopikaid, et osta endale poest 100 gr kommi (vanemad ei ostnud kunagi) ja korra, kui isa käis välismaal ja tõi sealt midagi koju, siis mina kohe näppasin ja jagasin klassikaaslastele (näts, vildikad). Lihtsalt nii väga tahtsin ka midagi head. Ma jäin asjade näppamisega vahele ja sain kerepeale (üldse sain lapsena kere peale u 3x vaid). Rahanäppamist nad vist ei pannudki tähele…Alandus peksasaamise pärast on siiani meeles ja nüüd ennast väikse lapsena vaadates leian, et ma oleks välja teeninud lihtsalt tõsise jutuajamise ja reeglid, mis sisaldavad natuke ka minu vajadusi. Minu enda lapsed (neid on rohkem kui üks) ei ole kunagi näpanud. Aga neil on ka muidugi võimalusi rohkem, kommid ja maiustused, asjad – kõik on saadaval ikkagi rohkem kui mul. Seega, teemaalgataja tüdruk on mu meelest liiga karmilt koheldud, tuleks aru saada motiividest ja püüda kompromisse leida.
Mina käituks samamoodi, kui selgub, et mu laps varastab. Ei võta ju ma ise teiste rahakotist küsimata, siis ei võta ka laps. Aga selgeks tuleb saada – miks ta seda teeb? Kas sööb need maiustused ise või jagab teistega? Või lihtsalt leiab, et see on lihtne viis saada endale suupärast – siis oleks väga kuri.
Mis laps üldse vastuseks ütles? Oled 110% kindel, et näpatud raha? Mitte vanaema ei andnud, ei võtnud hoiupõrsast vmt?
Ehk peaks lapsega kindla taskuraha kokku leppima? Nädalas näiteks. Ning läbi arutama selle, kuidas lisaraha “teenida” kui taskuraha on otsas. Siis õpib laps paremini majandama. Kui aegajalt anda paar eurot, siis laps võibolla ei taju seda, kas ja millal ta raha saab.
See on tõsine teema ja loodetavasti saate asjal nö “sabast kinni” ega kujune mingit suuremat probleemi. Tavaliselt on sellised käitumisviisid ajutised ja mööduvad aja jooksul, kui lapsel tuleb nö mõistus pähe.
Mis võiks aidata last rääkima saada (kahjuks räägin näite najal enda lapsepõlvest) – avastati raha kadumine ning esmalt kahtlustati vale inimest. See pani ikka üles tunnistama, kuigi siis ka täpselt ei osanud selgitada, miks nii tehtud sai – oli küll tore endale (ja sõpradele) nänni osta, aga samas koguaeg oli teada, et see on väga-väga vale.
Kui asi välja tuli, sai raha võtmine kohe lõpu. Niisiis – asja võti on laps kuidagi rääkima saada.
Facebookis on grupp “Postiivne ja rahumeelne vanemlus”. Soovitan oma mure sinna kirjutada, saad palju tuge. Iseenesest ei ole tegu haruldase probleemiga, aga jah, vajab lapse mõistmist. Arvan, et seal grupis antakse head nõu, et kuidas lapsega suhtlemist alustada, nii et ta usaldama hakkaks.
Kas te andsite raha ainult küsimise peale?
Seadke lapsele sisse kindel taskuraha ja hoiupõrsas. Taskuraha võiks olla vähemalt 1.50 päeva kohta ehk siis 10,50 nädalas. Ja siis ise otsustab, kuidas seda raha kasutab, rahulikult õpetage seda raha kasutama. Muidugi ei saa sundida selleks, et nüüd kohe selle raha eest oskabki majandada ja rohkem lisaraha üldse ei saa (ekskursioonid ja sünnipäevad võiks olla erand näiteks), aga et tal tekiks tasapisi oma rahavaru. Kui tahab, ostab ühe jäätise päevas ja paneb ülejäänud raha kõrvale, kui tahab, ostab mingi ühe asja 10 euro eest, aga siis sel nädalal jäätiseraha lisaks ei saa.
See, et lapsel oli neli eurot, näitab seda, et ta tahtis mingit konkreetset asja ja ei raisanud raha ülemäära. Ja see, et te seal karjute ja üldse enam raha ei anna, sorry, aga see on küll täiesti väär. Seda enam, et teil ei ole ju mingit taskuraha süsteemigi. Rahulikult tuleb selliseid asju selgitada ja kui on mingi karistus, siis see olgu tähtajaline. Näiteks et nüüd järgmisel nädalal raha ei saa, mitte nii, et vat nüüd enam ei annagi.
see, et ta 5 eurot võttis, ei ole mingi katastroof, eriti kui see juhtus esmakordselt. Tuleb rahulikult selgitada ja kokkulepped teha. Eriti nõme ja julm on politseiga hirmutamine. Lapse jaoks peab politsei olema selline inimene, kelle poole hädas pöörduda, kelle puhul ta teab, et sealt saab abi. Mitte nii, et politseist maalitakse tema silmis mingi kolli pilt, kes paneb vangi (lastekodusse vms). Mõtle selle üle järele ja palun ära enam oma last politseiga hirmuta.
2-euro kaupa annate, kui midagi tahab?
Koolilapsel peab ikka olema kindel igakuine taskuraha. Ükskõik, kas ta tahab midagi osta või mitte.
Saab kuu alguses oma summa kätte ja siis juba ise vaatab ja mõtleb, kuidas sellega toimetada.
Ainult niimoodi õpib ta raha väärtust hindama ja sellega ringi käima.
Kolmas klass ja iganädalane taskuraha 4 eurot. Aru andma ei pea, aga koolis pole ka puhvetit, kus peaks igapäev miskit ostma.
Te eeldate 8-aastaselt lapselt täiskasvanu käitumist, kõigepealt mõelge seda, et teil on kodus hirmunud, kartlik ja mingitest vajadustest ilma jäänud laps. 8-aastane on naiivne ja siiras laps, kes ei saa aru, miks vanemate rahakotist ei või raha võtta. Te peaksite asjale lähenema hoopis teisest küljest, et tal on millegipärast raha vaja, neid variante on palju ja TA EI JULGE TEILE RÄÄKIDA, miks päriselt see raha ära kulub.
Hirmutamine ja ähvardamine on kõige halvem tee, mida sellisel juhul valida. Tegelikult olete lapse nii ära hirmutanud, et kui ta teile enam tõtt ei räägi, siis peaksite 10 sammu tagasi astuma ja kasvatamisega otsast peale alustama. Enda kasvatamisega esmalt ja siis alles lapse.
8-aastasel võib olla kõht tühi, ta tahab mingit asja millest unistab, ta tahab teistega sarnane olla ja neid põhjuseid on palju. Ta ei räägi teile ilmselt kogu lapsepõlve, mis teda vaevab, millest ta mõtleb ja mida ta päriselt tahab, sest tema vanemate käitumine on nagu seebiooperi ja melodraama vahepeal.
Mind selline postitus kurvastas väga, sest te olete lapse endast eemale tõuganud ja nüüd, kui karistamine ja ähvardamine ei mõju, arvate, et teised peaksid teile nõu andma, mida LAPSEGA teha. Tegelikult peaksite peeglisse vaatama ja mõtlema, mida te ise enda käitumises muuta saaksite. Karistamine ei ole lahendus, lapse usaldus tuleb tagasi võita.
Usalduse tagasivõitmine on väga pikk teekond ja peaksite esmalt mitu korda sisse ja välja hingama ja siis tema ees vabandama, et ähvardasite ja karistasite, et reageerisite üle, kuid te olete hoolivad vanemad ja soovite, et teie lapsel elus hästi läheb. Seetõttu tahaksite rahulikult arutleda, mis on lapsel mureks, et ta raha võtab, kui sai kokku lepitud, et ei võta. Rääkida tuleb rahulikult ja heatahtlikult, samuti armastavalt ja hoolivalt. Esmalt peaksite need tunded lapse vastu enda seest üles leidma, neid väljendama ja siis alles hakkama probleemiga tegelema. Kas see probleem on tõesti nii suur, et peate lapse endast eemale tõukama?
Põhjus võib ka selles olla, et keegi pommib raha välja ja siis ei saa ta antud raha eest midagi osta. Samas selliseid väikeseid summasid ei tasuks üldse anda, sest selle kulutab ta kommide ja krõpsu peale ära, midagi muud selle eest ju ei saa. Parem anda korraga natuke suurem summa ja siis ise õpib raha kulutama. Tahab, ostab midagi suuremat. Kui tal sellist kogemust pole, et näiteks mänguasja ostab või siis vastupidi, et peab kuu lõpus rahata hakkama saama, siis ei oska ka 2 euro kaupa koguda, sest raha tilgub kogu aeg kuskilt juurde.
Selles olen ma täitsa kindel, et ta võttis minu kotis, kuna mul on hea ülevaade tema asjadest. Võib-olla peaks tegema jah nädala taskuraha summa. Mulle on aga tundunud, et kui ta sai poes käigu maitse suhu, siis tekkis nagu saamahimu suurem. Tahaks iga päeva jäätist, kommi ja krõpsu. Ja isegi siis kui raha otsas. Ja ta ise selle peale ei tule, et meilt küsida. Kuigi me eelmine kord rääkisime pikalt, kui ta vahele jäi. Meie pole sulle raha keelanud. Tule küsi kui sa midagi tahad. Aga kui küsisin, et miks võtsid, siis on suu lukus ja ise ka. Nii et midagi ei ütle.
Sa ju isegi ei tea, kas võttis. Lihtsalt selline tunne on. Mul on sõpradega väljas käies ka tundunud, et viiekas on kadunud, aga ei süüdista neid, et ju siis võtsid (see on lausa füüsiliselt võimatu, sest rahakott on mul lukuga püksitaksus ja ilma tõsiselt käperdamata seda välja ei saa). Küllap ise tõmbasin kuhugi maha. Sul võis ka nii olla, et kulutasid millegi peale või kukkus maha ja ise ka ei mäleta, nüüd hirmutate lapse ära varastamise jutuga. Isegi ei küsi, et kas tema võttis, vaid ähvardate politseiga. Selles vanuses laps ei pruugi vastu hakata ja oma õigust nõuda, vaid arvab, et vanemad teavad kõike, ju neil on siis õigus.
Selles olen ma täitsa kindel, et ta võttis minu kotis, kuna mul on hea ülevaade tema asjadest. Võib-olla peaks tegema jah nädala taskuraha summa. Mulle on aga tundunud, et kui ta sai poes käigu maitse suhu, siis tekkis nagu saamahimu suurem. Tahaks iga päeva jäätist, kommi ja krõpsu. Ja isegi siis kui raha otsas. Ja ta ise selle peale ei tule, et meilt küsida. Kuigi me eelmine kord rääkisime pikalt, kui ta vahele jäi. Meie pole sulle raha keelanud. Tule küsi kui sa midagi tahad. Aga kui küsisin, et miks võtsid, siis on suu lukus ja ise ka. Nii et midagi ei ütle.
Tead, ta tegelikult vastab kyll sulle. Aga oma mõtetes ta kindlasti vastab. Ta ei oska veel vastata. Isegi ju teinekord kui kysitakse midagi, siis mõttes tead kyll vastust aga tihti yle huulte ei tule. Ka mina võtsin vanematelt raha. Tahtsin pop olla. Oma lapsele annan siis kui kysib ja pole probleeme õnneks olnud. Samas populaarsuse pärast ma ei annaks ka.
Ma tean, et paljud ei pea õigeks, aga ma annan oma lapsele raha siis kui ta küsib. Vahel saab mündid kassasse. Vahel, kui sõbrad kutsuvad poodi, annan rohkem raha kaasa. Mõni nädal ei küsi jällegi üldse raha.
Minu jaoks on oluline, et laps küsiks, kui tal on vaja, mitte ei läheks salaja sõbralt raha nuiama või vanemate rahakotist näppama.
Jääb ära igasugune kommide nuiamine, teise raha himustamine, jne, mis üsna levinud koolis sellises vanuses laste hulgas.
Pluss veel rõhutada, et võõrast asja ei puutu mitte iialgi, tule ja küsi minu käest, kui mingi Soov tekib.
Ma tean, et paljud ei pea õigeks, aga ma annan oma lapsele raha siis kui ta küsib. Vahel saab mündid kassasse. Vahel, kui sõbrad kutsuvad poodi, annan rohkem raha kaasa. Mõni nädal ei küsi jällegi üldse raha.
Minu meelest täiesti normaalne. Meie teeme ka nii ning tean veel selliseid peresid.
Kohe ütleb keegi vastulause “Kuidas siis laps majandama õpib?” – Sellesama rahaga õpibki. Ei pea olema tingimata kindel nädala- või kuupalk lapseks olemise eest, et rahaga toimetama õppida.
Kohe ütleb keegi vastulause “Kuidas siis laps majandama õpib?” – Sellesama rahaga õpibki. Ei pea olema tingimata kindel nädala- või kuupalk lapseks olemise eest, et rahaga toimetama õppida.
Ei ta ei õpi sellise süsteemiga majandama. Ta küsib raha, siis kui on vaja ja kulutab selle ka vajaduse peale ära. Tal ei teki niimoodi sellist olukorda, et raha oleks vaja, aga parasjagu ei saa. Ja siis võibki hoopis näppama hakata.
Kui on kindel taskuraha süsteem paigas, siis on lapsel tulevases elus ikka palju kergem majanduslikult hakama saada. See ei ole palk lapseksolemise eest, võtke seda pigem kui kooliraha 🙂
ma muidugi ei tea, kui vähe raha te küsimise peale annate, võimalik, et see summa on nii naeruväärne, et taskuraha andmine oleks kulutuste suurenemine teie jaoks. Aga seda enam ei õpi laps majandama, kui ta saab umbes viis eurot kuus, juhuslike sentide kaupa, et mõnikord jäätist osta.
Ei ta ei õpi sellise süsteemiga majandama. Ta küsib raha, siis kui on vaja ja kulutab selle ka vajaduse peale ära.
Vaat, sina arvad nii, kuigi põhjendamatult, sest sinu kogemus on hoopis teine. Miks sa arvad, et see laps tingimata raha kohe ära kulutama peaks?
Võib ka nii olla, et laps küsib, et koguda suurema asja ostuks või teeb ettepaneku selle osas kokkuleppeid muuta. Sinu kindla eelarvega majandamine õpetab üht asja. Minu variant õpetab läbirääkimisi ja projektipõhist majandamist. Mõlemad on elus vajalikud ja võib olla, et sobiv skeem sõltub ka lapse vanusest. Ma ei ütle, et sinu variant vale on, aga sina ära tule ütlema, et minu laps ei oska rahaga ümber käia. Arvan, et ta on suhteliselt arukas selle koha pealt.
Ei ta ei õpi sellise süsteemiga majandama. Ta küsib raha, siis kui on vaja ja kulutab selle ka vajaduse peale ära.
Vaat, sina arvad nii, kuigi põhjendamatult, sest sinu kogemus on hoopis teine. Miks sa arvad, et see laps tingimata raha kohe ära kulutama peaks?
Võib ka nii olla, et laps küsib, et koguda suurema asja ostuks või teeb ettepaneku selle osas kokkuleppeid muuta. Sinu kindla eelarvega majandamine õpetab üht asja. Minu variant õpetab läbirääkimisi ja projektipõhist majandamist. Mõlemad on elus vajalikud ja võib olla, et sobiv skeem sõltub ka lapse vanusest. Ma ei ütle, et sinu variant vale on, aga sina ära tule ütlema, et minu laps ei oska rahaga ümber käia. Arvan, et ta on suhteliselt arukas selle koha pealt.
Mina olen sinuga nõus. Mul endal polnd lapsena mingit taskurahasüsteemi. Vanemad andsid siis kui ma küsisin. Me polnud üldse rikkad. Ja ka mina pole praegu teab mis rikas. Annan siis, kui ta küsib. Muidugi ma ei anna kulutamiseks suvalist ebamõistlikku summat ja kui laps tahaks iga päev poodi laristama minna, siis muidugi tõmbaks pidurit, aga hetkel ta ei taha ega ole minu raha kuidagi kurjasti ära kasutanud.
Igast asjast ei pea mingit hullu süsteemi tegema. Meil on nii, teistel on teisiti. Peaasi, et asi toimiks. Teemaalgatajal ilmselt miskit ei toimi, kui laps rahakoti kallale kippus. Usalduslik suhe rahaasjades on ka oluline. Peaasi, et laps küsib, mitte ei näppa salaja. Küsitav summa on ju alati võimalik heaks kiita või ka tagasi lükata.
Seadke lapsele sisse kindel taskuraha ja hoiupõrsas. Taskuraha võiks olla vähemalt 1.50 päeva kohta ehk siis 10,50 nädalas.
Pooldan ka kindlat taskuraha, aga 10.50 nädalas on minu meelest 8-aastase jaoks liiga suur summa. Piisab poole vähemast, 8-aastane ei pea iga päev poes käima.
Minu lapsed (19 ja 17) ei saanud kuni 16- 17- aastasteks saamiseni mitte mingisugust regulaarset taskuraha. Ja varastanud ei ole nad iialgi.
Kui poes käisime ja nad midagi tahtsid, siis ostsin. Kui nad tahtsid ise osta omale midagi, siis küsisid ja said raha ostuks.
Viimastel aastatel hakkasime neile jah andma taskuraha, kuna saan aru, et sellises vanuses lapsel võib olla raha vaja ka kuskile, mida vbl tingimata vanematega arutada ei soovi: nt kutsuda endale meeldiv tüdruk kinno, vms.
Kui lapsed tahtsid raha, siis nad teenisid seda lihtsamate töödega kodus. Ja leian, et just nii õpitakse raha väärtust tundma. Kui sa talle niisama regulaarselt klotsi viskad ilma, et ta midagi tegema peaks, kuidas ta siis seda raha väärtust tundma õpib?
Nüüd suuremana käivad nad suviti tööl, sest tahavad OMA raha.
Täna oli veel tõsisem jutuajamine ja laps hüsteerias
Väga efektiivne meetod.
Täna oli veel tõsisem jutuajamine ja laps hüsteerias
Väga efektiivne meetod.
?
Politsei ja vanglaga? Hulluks olete läinud?! Nüüd olete lapse hüsteeriasse ka ajanud.. rääkida ei mõista normaalselt?
Mul on tunne, et siin vajab keegi teine hoopis teistsugust abi.
Politsei ja vanglaga? Hulluks olete läinud?! Nüüd olete lapse hüsteeriasse ka ajanud.. rääkida ei mõista normaalselt?
Mul on tunne, et siin vajab keegi teine hoopis teistsugust abi.
Ahh lõpetage see ninnunännutamine. 8-aastane laps on juba suur laps, kes peaks ammu mõistma varastamise tõsidust ja vargad pannaksegi vangi. Lõpetage see lumehelbekeste kasvatamine.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
